Esimest korda Eestis paigaldatakse GPS-jälgimisseadmed kormoranidele. Kihnu laidude linnuelu on põhjaliku jälgimise all. Soojendab ennast siin Eesti kõige suurema mõõtmeline villamesilane. Tohutu liigirikkusega erakmesilasi tunnevad Eestis vaid  vähesed inimesed. Me võib- olla ei panegi need õieti tähele,  aga nemad teevad meie aiad saagirikkamaks. Haruldane harilik lendorav. Me oleme praegu Kihnu lähedal imutlaiul tunnistajaks  ajaloolisele hetkele. Esimest korda Eestis paigaldatakse GPS jälgimisseadmed kormoranidele. Kihnu lähedale Liivi lahte soovitakse ehitada tuuleparke  veel enne, kui seda päriselt lubada saab. Seisab ees rida uuringuid, mis aitavad välja selgitada,  kas sealne looduskeskkond on võimeline meretuulikud vastu  võtma ning elustik suuremate kadudeta edasi toimima. Ta. Osoonis oleme jälginud meretuuleparkide keskkonna  eeluuringuid ka varem, kui oma tööd tegid kalateadlased  ja hülgeuurijad. Möödunud suvel võtsid meid kaasa ka ornitoloogid,  kes jälgivad veelinde, kelle pesitsus ja toitumisalad asuvad  just siin. Püüdmine õnnestus, kohe saame küsida, vahetud emotsioonid. Varem pole niimoodi teadlikult korvarane püütud  ja neile GPS-märgiseid paigaldatud ja vastab tõele,  kuna kui me räägime Eestist Eestis on jah, me oleme lõpuks sinnamaale jõudnud,  me natukene need kormoranide elulugu uurime  siis põhjalikumalt ja kasutame neid uusi võimalusi,  mida mida toovad meile siis need uued tehnoloogia ja,  ja see vajadus ikkagi seoses tuuleparkidega. Igatahes siis vaatame lähemalt, kuidas neid GPS neile külge pannakse. Just nii. Nüüd nendest lindudest, keda te siin Kihnu lähedal laidudel  olete märgistanud, mõõtmas käinud ja GPS külge panete. Miks kormoranid said valitud just noorlinnud? Kolmullidega oli see, et nende algselt oli plaan ikkagi  pesade pealt vanalinna püüda, aga kahjuks see plaan ei,  ei töötanud alt poolt, sellepärast et neid ei olnud  nii lihtne püüda ja, ja teiselt poolt, eks nad on hellaks  siin tehtud Kihnu laidude peal ikkagi tänu sellele,  et siin inimesed käivad ja ahistavad neid rohkem,  kui peaks siis meil ei jäänud muud üle, et see oleks ikkagi  nende liikumises, et mingi ülevaade saada,  et siis otsustasime, et noorlinnud annavad meile  ka ikkagi infot ja parem ikkagi siis seda seda teed minna,  kui jätta see nagu järgmise aasta peale. Kui kauaks selline GPS selle kormorani seljas võiks töötama  jääda ja teile väärtuslikke andmeid anda? Need on sellised suurema linnu saatjad, neil on noh,  korralik aku ja korralik päiksepaneel, et paar-kolm aastat  on selline eelduslik, et noh, mõned kotkad ju on päris  pikalt andnud isegi veel pikemalt signaali,  et eks see kõik sõltub aga, aga noh, ma arvan küll,  et paar-kolm aastat ikka jah, et eeldatavasti  või loodetavasti ütleme mõni nendest ikkagi  siis elab piisavalt kaua, et saab ka ise juba nii-öelda  täiskasvanuks ja suguküpseks ja, ja eks me  siis näeme, et kas ja kus ta siis ka oma pesitsuselu  ja täiskasvanu elu alustab ja milliseid liikumisi tal seal  siis tuleb. Lisaks kormoranipoegadele õnnestus linnuuurijatel kevadel  ja suvel paigaldada GPS saatjad ka pesitsevatele,  tiirudele ja kajakatele. Tähelepanelike ja osavate lindude pesalt kinnipüüdmiseks  tuli kasutada spetsiaalseid lõkse. Kokku saab täna GPS- saatja 10 kormorani,  seega tuleb töö teha pisut nagu konveieri meetodil. Linnud tuleb kinni püüda seal laiu otsas  ja siis tulevad nad siia ja nendele selga pannakse selline  väike seljakott. Mina olen niisugune napakas teaduse inimene,  minu jaoks on oluline, et see Linn peaks normaalselt käituma, et saatja töötaks  võimalikult kaua, et see ei segaks lindu  ja annaks meile tegelikult objektiivset informatsiooni  selle kohta, kuidas nad käituvad. Kas sellel linnul siis kuidagi ebamugav ei ole sellise  seljakotiga ringi reisida ja käia toitu otsimas  ja elada oma elu? No ma ilmselt oleksin ebaobjektiivne, kui ma ütleks,  et sellel üldse mingit mõju ei ole, aga üldiselt on seda  teemat päris kõvasti uuritud ja. Me võime öelda, et kui me kasutame seal selliseid saatjaid,  mis on kuni kolm protsenti linnu kehakaalus,  siis need lindu oluliselt ei mõjuta. Me peame alati mõtlema sellele, kui palju ta sööb. Kui me võtame selle kormorani, keda me siin täna oleme  kõvasti kallistanud, siis ilmselt üks korralik kala kaalub  sama palju kui see saatja ja neid kalu ta võtab  siis päeva jooksul, eks ole, mitu tükki sisse  ja mitu tükki tuleb välja, nii et, et selles mõttes  loomulikult ka saatjate tootjad ise on arendanud neid selliselt,  et need oleksid võimalikult voolujoonelised. Kas selle linnu küljest nüüd ühel hetkel võib  ka kogemata see saatja ära tulla, no ma mõtlen,  et mingisugused loodusmõjud ja need rihmad lähevad ranitsal  katki ja tulebki ära. Jah, ikka võib, kuigi me kasutame väga kvaliteetseid mateid Siis nagu looduses ikka kõike võib juhtuda. Põhimõtteliselt võib lind suuta pika aja peale  selle rakme katki kratsida näiteks või mõni liik on okaga  teda pidevalt toksida, sellepärast et lind on ju päev läbi ja,  ja aastaringselt selle saatjaga, ja seetõttu kui ta iga päev  natukese sealt midagi suudab lahti kangutada,  siis lõpuks ongi see seade lahti, aga seda tuleb õnneks  viimasel ajal väga vähe ette, sellepärast et nüüd on juba  piisavalt kogemust, kuidas neid seadmeid panna,  nii et linn ise ei suudaks neid ära lõhkuda. Kihnu lähedale planeerivad meretuuleparke kaks Eesti arendajat. Teadlaste eesmärk on välja selgitada, kas  ja kuidas võivad tuulikud segada piirkonna laidude linnuelu. On vaja saada täpsemalt ülevaadet, mis seal,  mis seal või kuidas need kohalikud linnud siin liiguvad  ja kui palju see siis võib kattuda nende tuulikualadega ja,  ja kui ka katub, et mis seal siis need nii-öelda  ka lennukõrgused on. Ja, ja kas ja kuivõrd see need kaks asja omavahel kokku sobivad,  kui me ikkagi merele täiesti uut tuuleenergeetika taristut  tahame rajada, et mis, mis mõjud seal siis olema hakkavad,  et see on kindlasti. Tuulikute puhul ja tuuleparkide puhul on mõjusid erinevaid,  et on liike, kelle jaoks see võib olla mõjub atraktiivselt. On liike, kelle jaoks ta võibolla mõjub põletavalt. Ja neid erinevaid aspekte tuleb siis uurida  ja püüda hinnata. Praeguseks laekunud andmetest on näha, et veelinnud liiguvad  Kihnu laidude piirkonnas ringi väga aktiivselt  ning see on hästi põhjendatud nende eluliste vajadustega  pesitsemise ajal toitu hankides ning ka rännetel. Täpsed jälgimisseadmed aitavad teadlastel lindude liikumist  väga põhjalikult dokumenteerida. Kalakajakatelt ma võtan iga minut ühe punkti pluss  siis aktselomeetria andmed, mis näitavad linnukeha asendit,  mille järgi me saame lisaks siis tema tegevusele teada  ka tema tegeliku kõrguse, sellepärast et kui tavaline GPS  seade asukohta nagu kaardi mõttes määrab 10 meetri täpsusega  siis kõrguse hindamine on palju keerulisem,  kuna see ju käib satelliitide abil. Ja see tuleb siis pärast modelleerida. Aga jah, nad liiguvad väga suurtel aladel ringi,  see on selge. Kalakajaka puhul on ka juba näha, et tegemist on ikkagi  selliste spetsialistidega selles mõttes,  et mõnedele meeldib käia ümber Kihnu saare,  see on niimoodi ringikujuliselt siis mõned aktiivselt  külastavad Kihnu muuseumi, teised käivad Kihnu lennuväljal  ja meil on üks lind, kes on spetsialiseerunud ilmselt räimele,  sellepärast et ta käib siis just ja ainult munalaiu sadamas. Räime ümberlaadimispunktis iga päev ja merel minimaalselt,  nii et selline äärmiselt erinev käitumine. Kõik linnud on nüüd saanud endale jälgimisseadme  ja loodame väga, et nende elu näitab, kuidas nad siin Kihnu  lähistel neid võimalike meretuuleparkide alasid tegelikult kasutavad. Meie ümber ja lähedal elab ja tegutseb arvukalt mesilasi,  kes on meile praktiliselt tundmatud. Metsikute erakmesilaste kirju maailm saab meile täna  tuttavamaks tänu Urmas Jürivetele, kes on nende põnevate  putukate tundmaõppimise oma südameasjaks võtnud. No Urmas, sul on erakmesilastele tehtud pesapuu  ja keegi on siin praegu näha ka, kes see on. Siin on praegu Soojendab ennast siin Eesti kõige suurema mõõtmeline villamesilane. See on muuseas isane eksemplar siin. Tema on selles mõttes tuntud, et Ta on oma reviiri hoidja. Talle ei meeldi, et tema. Pesa lähedal lillede peal käiksid teised mesilased  ja siis ta ründab neid, ajab nad sealt pealt ära,  sest noh, tema peab neid oma lilledeks, et hoiab  ja seejuures ta läheb kallale ka suurematele endas endast  palju suurematele, näiteks kimalastele, see agressiivne lausa. Ta on väga agressiivne ja. Mis ta nimi ongi, on villamesilane. Ta on villa mesinar, kelle teaduslik nimi,  perekond, Antiidium. Manikaatum. See on tulnud tema käitumisest, eks ole? Me teame sind kirgliku liblika mehena ja kimalaste fännina,  nüüd siis erakmesilased, miks? Asi on selles, et eks iga selle rühmaga tuleb ükskord üks  küllastus liblikate peale pühendatud tegelikult üle 50 aasta  ja see on ühe inimese kohta, nagu öeldakse ikka. See on rohkem ja pool eluiga. Pärast seda, kui mul liblikatega hakkas nagu selline  külastus siis mind hakkasid meelitama ja huvitama,  eriti just kimalased kimalaste kõrval lendavad alati  ja toitu ja öitel natukene väiksemad mesilased osad  meenutavad neist kodumesilast ja kutsutakse neid  siis laiemalt nagu erakmesilasteks. Miks mesilasteks, aga sellepärast, et nad ei ole. Kooselulised või ühiselulised, nii nagu on kimalased ja,  ja kodumesilane nemad rajavad samuti pesa,  aga pesaga tegeleb pesa valmistamisega, sinna sisse toidu  kandmisega ja munemisega tegeleb ainult see üksik emane mesilane. Ja. Mesilasteks kutsutakse kiletiivaliste seltsi kuuluvaid astlalisi,  kes toituvad õistaimede nektarist ja õietolmust. Eestis on mesilasi 286 liiki, kellest on ühiselulised vaid  kodumesilased ja kimalased. Suurem osa mesilastest on erakliku eluviisiga. Teaduslikult jagatakse mesilasi sugukondadeks siiski väliste  tunnuste ja mitte eluviisi alusel. Siin me näeme praegu liivamesilasi, neid on tegelikult  Eestis üldse kõige rohkem liike liivamesilased,  miks nad sellise nimega liivamesilase sellepärast et nemad  uuristavad oma pesatunnelit maa sisse, soovitavalt selline  saviliivasegu ja sinna munevad siis oma nende söödapallide  peale oma vastsetele vajaliku selle toidu pärast nad  selle koha muidugi sulgevad ära, eks ole,  kas liivateradega või mingisuguse muu, eks ole materjaliga  nende vaenlased, sest nendel on väga palju vaenlasi,  ei saaks nende lastele ligi. Aga nagu ma ütlen, nad on keerulised määrata liigid,  see tähendab seda, et, et siit võib Eestile tulla üsna  rohkesti uusi liike. Peale liivamesilaste on veel nüüd siin järgmine rühm,  mida on ka päris palju, need on lehemesilased,  nemad võivad samamoodi pesitseda isegi liiva sees teha  endale mingisuguse uru, aga võivad ka närida sellise  kõdunenud puidu sisse jälle tunneli. Nemad tahavad eraldada ma need söödapallid  või siis vooderdada selle pesatunneli, selleks nad lähevad  puulehtede peale, otsivad sobiv näiteks kuslapuu,  lõikavad sealt endale sellise leheribakese  ja siis viivad selle oma pesasse ja vooderdavad oma laste  jaoks nagu seda kodu. Siin on kimalase moodi, aga võib-olla herilase moodi. Siin on nüüd selline asi, et, et ega looduses ei ole kunagi niimoodi,  et üks loomakene saab täiesti vabalt elutseda,  et tal ei ole üldse vaenlasi. Mesilastel on vaenlasi teiste kiletiivaliste rühmade hulgas,  see on teada, aga nii huvitav kui see ka ei ole,  nendel on oma lähisugulaste hulgas ka vaenlasi. Ja need vaenlased on tegelikult varganäod. Nad endale ise pesa ei tee, nad otsivad,  neil on väga hea haistmine, otsivad üles erakmesilase pesa  ja siis, kui see emane ehk siis see pesaomanik on läinud toiduotsingule,  siis tema ronib salaja sinna sellesse urgu sisse  ja muneb söödapalli peale oma muna. Ehk siis tema vastne saab siis ilma töö ja vaevata oma  vastsetele toidu ja Nad on väga spetsiifilised,  nii et tihtipeale on sedasi, et kui me vaatame seda,  leiame selle parasiit e siis mõtlen. Oot-oot, kuule, aga siin lähedal peab olema ju mingisugune teine,  see päris töömesilane ka. Ja siin on terve. Kuur sul puuritud lausa auke täis ja igal pool keegi elab  ja siin on isegi märke näha ja siin on märke näha  ja need on tegelikult juba valmis pesad. Need on nüüd kinni siis müüritud või korgi peale pandud. Nende maa siin isegi üks paistab, siit see see on,  tegutseb alles. See tegutseb. Näita mulle seda, mis seal veel on. Tegelikult, siin on sellised teisaldatavad pesad. See on. Roovarred on, eks ole kokku pandud ja siin on sadu sadu mesilasi,  praegusel pesitseb. Miks üldse peaks koduaias neid soodustama? Iga inimene? Meil on aias ju selliseid ka viljapuid, mis ei ole ise  tommetajad ja nende pisikeste mesilaste töö on me,  me võib-olla ei panegi neid õieti tähele,  aga nemad teevad meie aiad saagirikkamaks. Ja kui me vaatame veel metsa poole seal,  kus kasvavad mustikad ja sinikad ja pohla,  nad kõik on ääretult tähtsad just selle taimede tolmetamise poolest. Eestis võib erakmesilaste häid tundjaid ja uurijaid ühe käe  sõrmedel üles lugeda. Urmas Jürivete on harrastusentomoloogi süstemaatikuna andnud  valdkonnale juurde palju teadmisi. Tema eriliseks huviks ja oskuseks on pisikeste putukate. Tamine. Need kapid on sul erakmesilasi täis, nagu ma aru saan jah,  selleks, et nüüd saada nad kollektsiooni jaoks nagu sobivaks. Ma pean neid sirutama ja on tegelikult Eestis ainukene sirutaja,  keegi ei tegele sellega ainuke erakmesilaste sirutaja  ja sellepärast, et nende sirutamist peetakse väga  keeruliseks aeganõudvaks. No miks seda vaja on? Minu meelest? Asi on selles, et kui see loomake on nõelastatud lihtsalt  tal on tiivad selja peal väga raske on teda ära tunda,  et kes ta siis tegelikult on. Aga nüüd me näeme teda siin ikka täies täies ulatuses,  kas see näitab mulle ka ühte sirutamist,  et kuidas see spetsiifika siis on ja ma üritan? Võibolla väga haruldane, ma üritan seda teha  ja vaatan, et varu selleks aega. Mul on praegu siin üks selline eksemplar,  mis võib-olla ei ole kõige keerulisem. See on nüüd tegelikult ka üks liivamesilastest  ja see on liik, kes on seotud äiatariga. Tema on niisugune väga spetsiifiline, enne kui äia ta  rõitsema ei hakka. Seda mesilast me ei näe. Kõige tähtsam asi muidugi alguses kohe ikkagi saada paika need. Jalakesed ja nüüd hakkame. Talle peale panema neid kinnitus neid kilesid. Siin on niimoodi, et selle esimene tiib on meil orientiiriks,  üritame saada selle esimese tiiva alaserva keha suhtes  enam-vähem 90 kraadi alla. Siin on muidugi tore vaadata ühte asja, näed,  kuhu tema korjab. Kuhu see emane mesilane korjab oma õietolmu,  näed taga saarte külge. Nii et selles mõttes on väga sarnane kodumesilasele. Aga siin ma pean teda hoidma kuskil kolm-neli nädalat. Ja alles siis on ta piisavalt juba ära kujunenud,  et ma võin ta kollektsiooni panna ja et ma olen kindel,  et ta säilitab sama kuju, mis ma talle nüüd praegu  selle viie minuti jooksul andsin, eksole. Aga siis ma teen talle juba nagu korraliku trükitud etiketi  ja panen sellele leiukohale ka juurde täpse koordinaadid. See on siis tulevastele põlvedele. Et kui 100 aasta pärast keegi hakkab vaatama  ja imestab, et huvitav, et kuidas selline mesilane sai  selle koha peal olla, et siin ei ole ju üldse mitte midagi. Mesilaste tähtsaim roll looduses on taimede tolmeldamine  ja kõige suurema töö teevad siin ära just erinevate  kohastumustega erakmesilased, kelle mitmekesisuse kadumine  võib ohustada ka taimestiku. Meie looduses toimuvate muutuste tagajärjel on osa liike  juba kadunud. Uusi lõunapoolseid liike meile aga kuigi kiiresti juurde ei tule. Mesilane ei taha liikuda toidu otsingul oma pesast eriti  kaugemale 50-st meetrist ja nüüd kujutame ette,  eks ole, et. Esiteks, see pesapaik tuleb üles leida, aga ta ei lähe  selle otsingutele ju nii pika maa peale,  nii et kahjuks jah, eramesilased on väga paiksed. Ja on väga suuresti sõltuvuses meie endi tegemistest ja,  ja ettevõtmistest. Et kuidas me oma eesti loodust hoiame, säilitame  või mis suunas, mis suunas me teda ka muudame,  see on asi, mis vajab tegelikult väga pikka  ja täiendavat uurimist. Et mida me saaksime nende väikeste putukate heaks teha,  et neid oleks noh, ütleme sama palju, kui neid oli täna. Varakevadel peale lume sulamist võib Alutaguse metsades  vanade haabade tüvedelt ja juurekaelalt leida kollakaid  pabulaid mis meenutavad pisut karrikastmeseid riisiteri. Need pabulad on märk sellest, et viibid just lendorava  talvisel territooriumil. Kui pabulaid on eriti arvukalt tasub pea kuklasse ajada  ja otsida haavatüves mõnd rähni auku. Just rähnid on need, kes raiuvad haabade tüvedesse pesaõõnsusi. Selle teeb neile aga palju kergemaks üks seen haavataelik,  kes muudab haava südamikupuidu pehmeks ja kergemini. Töödeldavaks. Kasutanud ise vaid ühe kevade seda pesaõndsust pesitsemiseks  pärandab rähn selle järgmisteks aastateks. Näiteks teistele sulus pesitsejatele. Möödunud sajandi esimesel poolel laiguti üle Eesti mandriosa  elutsenud lendoravaid võib tänapäeval veel ainult  Kirde-Eesti loodusmetsades kohata. Viimaste aastate loenduste andmetel on asustatud  pelksadakond lendoravale sobivat elupaika. Lenduravale sobivate elupaikade ja tema enda arvukuse  drastilise languse peamisteks põhjusteks on puidukasutuse  ja metsamajandamise intensiivistumine. Lendur on öise eluviisiga, umbes 100 kuni 150 grammi kaaluv taimetoiduline,  hallikarvaline ja pikavurruline näriline,  kelle esi ja tagakäppade vahel on sõnunahk,  mis võimaldab loomad sooritada mitmekümne meetri pikkused  liuglevaid hüppeid. Pimeduses tegutsevale loomale iseloomulikult on lendoraval  suured silmad, mis tunduvad mustad. Vahel harva sätib loom ennast ka päikesevalguse kätte  ja siis on näha, et tema silmaiiris on tegelikult pruun. Talvel ja varakevadel on lendorava toiduks lehtpuude pungad  ja urvad. Kaseurbadest toitumine muudab ki kevadised pabulad kollaseks. Haavadele ehtimise aegu saab lendoravast puhtalt  lehetoiduline lennumeister. Selleks ajaks on ka jooksuaeg läbi ning tiine emasloom peab  poegade normaalseks arenguks mitu korda ööpäevas sööma. Iga pesa on sisest, väljumine on aga seotud paraja riskiga. Lendorav pole tema erilise elupaiga ja öise eluviisi tõttu  just paljudele kiskjatele saakloomaks. Kuid osava händkaku jaoks on ta täpselt paras saak. Kusagil maikuus sünnib emasloomale kaks kuni kolm poega. Enne seda tuleb aga kuidagimoodi pesaaugust sisse mahtuda. Isasloomadest pole abi ei daamile ukse avamisel  ega ka poegade kasvatamisel. Pesaõõnsusest hakkavad väikesed lenduravapojad väljas käima  alles jaanipäeva paiku. Pojad lahkuvad pesapaigast tavaliselt augustis,  et omale uus territoorium ja uus pesaõõnsus otsida. Kuigi kogu võtteperiood kestis lausa kolm kevadsuve õnnestus  mul lenduravaid lendamas näha vaid mõnel üksikul korral. Katsu sa siis säärast vilgast elukat veel filmi peale saada. Siin saame näha, kuidas pesapuuladvast toitunud emasloom  eelistab tüütule ja ohtlikule alla ronimisele hoopis allahüppamist. A.
