Abikaasa Jaak Mingleena. Loeme tänasel kallil lehavõtmepäeval mea kirko raamatus  kirjut Meile on kas üks ohverlammas, see on Kristus. Meie ees ohvritud. Seepärast pidagem leha võtme pea mittesee vana haputaigna  sees kasse juuretaigna sees, sest kurjategemisest  ning kavalusest. Äranisse magusa taigna sees, sest pühastusest  ning tõdest Mina mõista midagi, kus meil siin see taigen on. Mina ka mitte, kui ta saab taie kuri ehk pühastut olla. Mina luulen, et jumal isi suri meie patuteedes  ning meie peaksime seepärast kaas häält tegema. Eile. Jah. Istukett. Võib küll nõnda olla. Tõdes, tark ära seljatamine. Sina, ema oled ja palju hääd tehnud, vaatage seda rooga  ning joomist. Õnneks viimselt sööme naig. Kõht on väga tühi. Mine tahan seda keike maitsta. Oh, teie naljased toidus on laua peal, võtke  ning sööke. Asi maks palle. Köikede silmad paimendavad sünopääl ning sina annad. Annad neile nende rooga omal ajal. Aamen. Aamen. Ja aga? Ja kaunis küpsis, see sealiha ninda, kallis,  sööme naig. Igal lihavõtmepäeval. Paastul on nüüd ots, mõisas on aga Saksamaa kuni kuldne  ringe laua peal. Samas pole meil vaja Sakste peale kõvarast valatada silmaterakene. Jumal on meile andnud meie igapäevase leiva  ning jää meie ihule tarbis, tuleb. Tänapäevaline lihavõtmeleib on ilma hakanuta. Ning võiest võta nii palju, kui tahate. Jätka jumal leiba.
