Alates 2010.-st aastast toimub augustis Alatskivil Liivi
Muuseumis kirjandusfestival eesti kirjanik.
Tänavune festival toimub 12. augustil ning selle teemaks on ülesaamine.
Täna on stuudios külas Liivi muuseumi juhataja
ja festivali korraldaja Mari Niitra ning korraldaja Mihkel Kunnus.
Tere tulemast.
Tere. Esmalt, millest ajendatult sündis aastal 2010 festival
eesti kirjanik. Ta sündis tegelikult uitmõtted tõesti sellise juhuste
kokkulangemise ajal, et meil tuli mõte hoopiski sellise
kooslusega nagu sensatsiooniline Tartu kevadbänd,
et teeks sellise kirjandusliku häppeningi,
et kutsuks kirjanikud vaibale, vaataks, mis nad räägivad,
mis nad ühiskonna elust arvavad, mis Eestis toimub.
Ja tõesti me siis selle häppeningi korraldasime,
esialgu ütleme siis sihtgrupp ehk kirjanikud ise olid
võib-olla natukene ettevaatlikud ja skeptilised,
aga see siis ühesõnaga kuidagi tüüris ennast ise senisesse
huvitavasse formaati ja siis me juba edasi kuidagi ta hakkas
nagu loomulikult meil mentsis edasi arenema,
et võiks seda hakata iga-aastaselt korraldama
ja ühel hetkel me vaatasime, et miks mitte juba siis selline
festivali silt külge panna, et vahepeal me isegi olime siis kahepäevased,
aga nüüd me oleme vaadanud, et võib-olla mugavam on ikkagi
siis ühe päeva raamidesse ära mahtuda. Ja muidugi karjuv vajadus ja nõudlus tõsise kirjandusürituse
järele keset suve kerglust selles mõttes,
et meil on selline üritus, kus me räägime tõesti pikemalt,
vestleme täis elujõus kirjanikega, me ei kummarda surnuid
ega noh, kokku sinna sihukesi elavaid klassikuid,
kes on päris vormist väljas nii-öelda elavad fossiilid
või hauahäälikud, vabandust, aga.
Meil on siukesed, elusad kirjanikud, täies elujõus,
kellega vestleme pikemalt elust ja kirjandusest
ja mitte lihtsalt, et nad retsiteerivad oma teoseid või. Ent siis lisaks nüüdiskirjanikega kohtumisele,
millist rolli see festival nüüd niimoodi laiemalt Eesti
kirjanduselus mängib ning kuidas aja jooksul muutunud on? Kuna ta ei ole algusest peale olnud selline surmtõsine
üritus ja ka selle aasta kirjaniku tiitli väljaandmine on
meil olnud noh, natukene selline mänguline,
et mingis mõttes alati ju igasuguseid auhinnad on selline noh,
mingisugune kokkulepe, mingisuguse seltskonna
või kildkonna, selline subjektiivne arvamus
ja meie võib-olla siis just nimelt olemegi võtnud ka väga
subjektiivse voli tõsta esile ühte teost ühte out autorid,
kes siis meile tundub põnev just selle aastakäigu sees
ja ütleme siis, meie festivali roll võib-olla võrreldes
näiteks teiste kirjandusfestivalidega, mida mulle tundub,
et nüüd on tulnud ka juba väga palju juurde ka just nimelt
sellistes väikestes kohtades, et ütleme,
kui me alustasime, siis ju tegelikult põhiliselt olidki kaks
suurt olid Prima Vista ja head read, mis on ikkagi täiesti
teine skaala, et hästi suured rahvusvahelised siis on noh,
meil on näiteks kirjandustänava festival,
nüüd on ka juba kolmandat korda Pärnu kirjandusfestival. Et need on võib-olla sellised suuremad ka laiemale publikule linnakeskkonnas.
Et siis meil on just nimelt siis ikkagi selline fookus hästi
selgelt nüüdisautoritel Nende kirjanikega sellises elavas dialoogis,
et mitte ka lihtsalt kutsuda neid esinema
või oma teoseid või luuletusi ette lugema vaid ikkagi ka
arutleda nende teoste üle kuidagi laiemas kontekstis.
Ja mis võib olla veel meie eripära, on, on see,
et tõesti me oleme väga eraldatud kohas,
korraldame seda, et see on siis Liivi Muuseumis Alatskivi
külje all. Et koht on suurepärane, täiesti teistsugune,
ütleme siis selliste suurte kirjanduslinnade-ga võrreldes. Aga see tähendab seda, et ka publik, kes sinna tuleb,
tegelikult peab tegema väga selge otsus,
et ma lihtsalt ei jaluta läbi ei vaata korraks,
mis seal toimub, vaid et ma pigem tulengi
ja olen pikemalt ja süvenen.
Et see on võib-olla meile andnud mingisuguse sellise eelise,
et meil on võib-olla publikut vähem, aga samal ajal inimesed
on hästi kaasas ja mille üle mul veel on hea meel,
et jällegi meil ei ole ka seda suurt distantsi selle suure
autori ja pisikese lugeja vahel vaid meil on alati väga
selline elav diskussioon, et ka siis just nimelt publikut
osaleb nendes vestlustes aktiivselt ja küsib
ja ja pärast võib-olla võtab autoritel nööbist kinni
ja lõpuks istume seal kõik koos saunas, näiteks,
et noh, see on selles mõttes selline hästi vahetu
ja samal ajal võib-olla väga eestilik korraldada selliseid
asju kusagil keset metsa praktiliselt ja,
ja ilma sellise suure tseremoniaalsuseta võib olla. Jajah, ma tooks ühe mõõtme veel juurde, sihukeses
kirjanduselus on, on niisugune omajagu pikk traditsioon,
võib-olla saab alguse, või kõige märgilisema Victor Hugo,
prantsuse 19. sajandi kirjanik, kus kirjanik oli üks kõige
olulisemaid avalik kui intellektuaalne, et ei olnud mitte
näiteks filosoofid, vaid just kirjanikud.
Et see on läinud niimoodi, eks ju, Prantsusmaalt Victor Hugo
ja Venemaal oli see kindlasti 19. sajandil eriti oluline,
kus kirjanik oligi üks kõige tõsisemaltvõetavaid ühiskonna kultuurikriitikuid. Ja Eestis on see traditsioon samamoodi üsna elujõuline alati olnud,
noh näiteks Tammsaare, Tammsaare avalik publitsistika,
eks seda räägib elu inimese asjadel kaasa sihukeses teataval
neutraalsel filosoofilisel vaatleja positsioonil
neutraalselt selles mõttes, et ta ei ole kuidagi ideoloog,
vaid et just niisugune kultuuri süvakriitik.
Ja, ja meil on ka ütleme, et väga palju arutelusid
ja fookus on sellel, et kuhu inimene, eluühiskond,
Kliima ökosüsteemid, näiteks meil niisugune ainuüksi bändil
on väga kõrge ökoloogiline kompetents ja lähen niisugused
doktorikraadiga loodusteadlased, eks ju. Kes teevad täpset muusikat ja sõnumiga muusikat mitte
niivõrd võib-olla ilusat muusikat ja Tammsaare kohta,
ma ütleksin ka seda, et miks ta oli nii hea kirjanik oli see,
et teda ei huvitanud kirjandus kirjandus näiteks,
nagu huvitas Tuglast vaid teda huvitas just elu
ja inimene elu, inimene, ühiskond ja tema vaade oli näiteks
niisugune biosotsioloogiline mingis mõttes,
et just tänu sellele teda huvitas kõige sügavamas,
eksistentsiaalse mas mõttes inimene, oli ta ka nii hea
kirjanik peale selle, et ta oli ka väga hea publitsist. Kui jutuks tuli juba kirjaniku roll ühiskonnas laiemalt,
siis milline on teie arvates praegu selline kohaliku kirjandusmaastikupinnas,
et on see piisavalt viljakas tähenduses,
et kas teie festivali jaoks juba näiteks esinejaid
ja osalejaid? Ka jagub, kusjuures ma just eile mõtlesin sellele,
et tegelikult mingis mõttes on see hästi põlve otsas festival,
meil on väga väike eelarve, millega me seda teeme,
väga väike seltskond, kes seda siis korraldab,
läbi aastate on olnud võib-olla selliseid vabatahtlikke
ja sõpru, kes kaasa löövad, aga et ütleme ta ikkagi on väga
väikesel skaalal mis on tähendanud ka seda,
et igal aastal mina vähemalt mõtlen, et noh,
et kas tasub nüüd jätkata ja et kas sellel on ikkagi üldse
sügavat mõtet, aga jah, just eile ma tundsin,
et tegelikult ju see mõte on alati siis läinud niimoodi,
et ja teeme küll, sellepärast just, et jälle
ja jälle ilmub midagi nii põnevat, et me hoiame siis
sellisel uudiskirjandusel silma peal. Tuleb kusagilt keegi uus autor või mingisugune,
täiesti ootamatu nurga alt uudisteosed tegelikult just
nimelt nagu pinnas annab selle võimaluse kogu aeg tegelikult
ikkagi seda kirjandust esile tõsta. Ja me oleme endale võtnud ka päris olulisi kitsendusi,
tähendab, see autor peab suutma kohale tulla esiteks sinna
Alatskivile Liivi muuseumi lähedale ja teiseks,
ta peab olema ka piisavalt heas füüsilises vormis,
et kohale tulla.
Ja see viimane ei ole sugugi nagu mitte selline üleolev muie,
vaid, vaid noh, meil on olnud juhtumeid,
kus lihtsalt et inimene on kirjutanud väga-väga hea raamatu
aga ta on liiga kaugel ja näiteks liiga vana,
et kohale tulla ja siis on sellised täitsa proosalised
kitsendused ka, mille me oleme endale võtnud,
sest jah, tõesti, et inimene saaks tulla
ja kohtuda mingite oluliste autoritega, kes on kohal
ja kes räägivad ise Kuid mille alusel või milles tõukuvalt siis festivali
teemasid valisite ning millised on olnud ka eelnevate
aastate teema? Teema tavaliselt kujuneb nii, et siis ütleme,
see meie korraldajate ring hoiab silma peal,
et mis jällegi kusagil ilmus või on ilmumas
või mida kuulda on ja mis on ka võib-olla selline laiem
meeleolu et just nimelt ühiskonnas, et, et me oleme
tegelenud näiteks oma müüdiga siis paiga vaimuga,
et kuidas kohad kirjanduses võib-olla mängivad kaasa.
Ühel aastal meil oli lugeja hoopiski, et oligi festivali
pealkiri eesti lugeja, et mis ka natuke juhtis,
võib-olla tähelepanu sellele autoreid tuleb muudkui juurde,
aga lugejaid jääb järjest vähemaks, et noh,
et kes lugeja üldse on ja kas meil jätkub neid lugejaid. Ühesõnaga ka tänavu tundus, et tegelikult teosed mängisid,
võib olla Te, kelle me siis fookusesse tõstame.
Et ikkagi on meil siis mineviku painet ja traumade teema,
siis on meil ütleme see mure tuleviku osas,
et mis meist üldse saab, mis inimkonnast saab,
mis saab meie keskkonnast, nii et meil siis on ka tänavu
plaanitud selline tõsisem vestlusring.
Hasso Krull, Timo Maran, Mihkel Kunnus, mille pealkiri võiks
olla kasvust ülesaamine, et kuidas me ühesõnaga keerame
selle majanduskasvumudeli sellise kogukondliku jätkusuutliku
eluviisi juurde tagasi ja kuivõrd see on võimalik,
et selles mõttes väga huvitav on just nimelt Hasso Krulli
kogumik nimetu kogukond, kus väga palju ta siis selle üle mõtiskleb,
sellel teemal tuleb siis arutelu, aga ka igasugused just nimelt,
et noh, ka ühiskondlikud traumad või valupunktid,
et kuidas siis me ei taha nüüd keskenduda siis nende
traumade sees urgitsemisega, vaid just siis pigem sellele,
et kuidas nendest traumadest on võimalik üle saada või,
või edasi elada, et kuidas me edasi elame? Jah, ülesaamine on tänase festivali või selle festivali
koondpealkiri ja vestlus Hasso Krulli, Timo Maraniga on hea
näide sellest, mida ma siin varem rääkisin.
Sest nii Timo Maran kui Hasso Krull kirjanduslikus mõttes
tuntud eelkõige luuletajatena.
Aga noh, Timo Maran kirjutanud eelmine aasta paar pikka
artiklit tasaarengust, eks ta on ökosemiootika professor
Tartu Ülikoolis ja Hasso Krull on väga tuntud,
sihuke tõlkija, avalik intellektuaal, luuletab,
eks, aga tema kogumik on ikka niisugune ühiskonnakriitiline,
mis saab teha, eks ju, kuidas me lähme oma ökoloogiliste
suundumustega ja mida tuleks ette võtta? Me ei tee seda vestlust niimoodi päris rangelt
akadeemiliselt kindlasti, et ikka lihtsurelik saab ka aru,
aga selles mõttes, et osalejad on väga kompetentsed. Te tõite juba mõned nimed välja, ent keda veel see aasta
kuulda saab ning mis teemadel te nendega veel vestlete? Ja meil näiteks on ulmekirjanik mann lopper,
kes on kirjutanud sellise noorteka formaadis romaani inglid,
linn, mis räägibki siis sellisest olukorrast väga päeva
kajaliselt kus siis tehisintellekt on võtnud maailma
valitsemise üle ja inimesed on siis koondunud sellistesse
põrandaalustesse väikestesse kogukondadesse
ja püüavad siis seda tehisintellekti kuidagi siis seljatada.
Ühesõnaga väga ütleks päevakohane teema,
sellised tulevikuvisioonid, aga siis näiteks Mehis
Heinsaarel väga põnev uus romaan just nimelt,
kus siis jällegi seal vist ei saa seda sisu väga reeta,
aga ühesõnaga see algab, eks ole, jällegi kõigile tuntud
teada tartust ja ta jõuab siis hoopiski kuskile sellisesse
fantaasiamaailma välja, aga jällegi ei tea öelda,
võib-olla see kõik on tõsi, eks ole. Psühhogeograafilisse reaalsusesse ütleme niimoodi Siis näiteks ka Tauno Vahteri romaan hea venelane,
et väga põnev ajastu on jällegi valitud aasta 93 Lasnamäel,
kus siis osaliselt vene päritolu noormees,
temal siis tuvastatakse sellised üleloomulikud,
selgeltnägija või ravitseja võimed ja mis siis edasi saama hakkab,
et jällegi väga hoogne lugu siis ka lilli luuk,
kes ju tegelikult on tulnud väga sellise jõulise stardiga
kohe kirjanduse keskmesse. Et nii tema novellikogu kolhoosi, mis kui siis ka ajalooline
romaan minu venna keha, et jällegi sõjapainet naiste vaatepunkt,
et ka jällegi see üleelamine üle saamine siis on Indrek
Hargla all väga meeleolukas kogumik heade mõrvade linn
jällegi Tartust, kus siis on ka selles mõttes huvitav
selline alternatiivmaailm loodud kus kirjalikud ulmekirjanikud,
muuseumi töötajad, semiootikud, kõik sellised
kultuuriinimesed on, on ääretult prestiižne seltskond,
seal liiguvad tohutu suured rahad, et juba see on huvitav küsimus,
et kuidas juhtuma. Et mis pidi selles võimalikus maailmas juhtuma,
et, et see siis seal niimoodi kujunes.
Ja siis jah, juba oli jutt too Hasso Krulli sellisest
esseistika kogumikust.
Aga siis on meil ka luuletajad Veronika Kivisilla,
kes ka samal ajal on siis kirjutanud just sellise hästi positiivseid,
võib-olla päevikulaadseid, raamatuid, kus siis igas päevas
ta just nimelt vaatab sellises väga helges võtmes ka näiteks
Ukraina sõjateemale niimoodi, et ta suudab sealt leida. Ütleme, sellest jälle traumast ülesaamise viise,
aga ka Timo Maran ilmselt loeb luuletusi
ja mis meil siis ka alati siis algusest peale aastast 2010
on siis selline kaubamärgi osa on sensatsiooniline Tartu kevadbänd,
kes siis alati ka loeb siis neid teoseid
ja nendest teostest siis ajendatult teeb sellise šõu,
mis siis jällegi on siis kirjandusest inspireeritud,
selline muusikaline etteaste. Siuke anti, glamuurne ooper.
Võiks öelda, anti, glamuurne ooper. Kuid kui nüüd natukene spekuleerida, siis mis te arvate,
kuhu te nende vestluste lõpuks või nii-öelda festivali
järeldusena välja jõuate või kuhu te tahaksite välja jõuda? Vot ma ei tea, kas festivali saab alla järeldus
või väljajõudmist, me anname küll välja tiitli,
aga põhiosa on ikkagi see arutelu, rahva valgustuslik
võib-olla ise ma kujutan ette, et nii Timo Maran kui kui
Hasso Krull, kui nad vaheldumisi üksteisega põrgatan,
seda palli, et nad mõlemad saavad ise targemaks,
pealtvaataja saab targemaks.
Et välja jõudmine ongi siis kõigi areng,
võib-olla, eks ju siis areng ja meelelahutuskäsikäes. Ja puhtfüüsiliselt Me jõuame suitsusaunaõhtu lõpuks,
et, et see on ka küll, et siis ta ei ole küll Juhan
Liiviaegne saun, aga see on meil ka siis algusest peale olnud,
et saun köetakse soojaks ja siis kõik siis,
kes soovivad, saavad siis leili võtta seal
ja see, sel aastal on ka saun saanud uuenduskuuri,
nii et leili püsib seal sees kauem kui, kui varasemalt. Jah, ja tegu on siis ausa savu Sannaga, et see läheb ju ka
viimastes avus, anna kogemuste põhjal traumast ülesaamise
paradigmasse väga hästi. Kuid mõeldes korraks nende peale, kes festivalile tulla ei saa,
siis kas need festivali vestlused, meeleolud kuidagi
talletatakse ka, või on see täiesti eksklusiivne võimalus
ainult seal kohapeal? Kuulsee talletatakse osaliste hinges surematu mälestusena
selles mõttes, et on väga raske talletada siukest füüsilist
kehalist kogemust, mis on Juhan Liivi muuseumis,
sest see loodus on väga ilus, see koht, isemine,
autentne, rehetare liivast põrandaga, see võib-olla see on
isegi progress või muldpõrand asemele liivast põrand
või moderne pisikesel väike sees, aga see pääsukeste laulja
õunaaed seal ja suitsusaun, et noh, kuidas see nii kehalist
kogemust ikka väga salvestad. Samas kuna me oleme muuseum, siis me ikkagi just nimelt ka
mõtleme tulevaste põlvede peale, et me alati ikkagi oleme
proovinud neid vestlusi võtta videosse enam-vähem või,
või vähemalt osaliselt.
Ja on ka varasematel aegadel olnud meil mõned sellised
ööülikooli saata, et see muidugi oli, selles mõttes võib
olla keeruline klapitada, et meie vestlused ei ole nii
sellises loengu formaadis. Ja teiseks siis see tähendaks, et rahvas peaks hiirvaikselt
istuma ja peaks uksed võib olla kinni panema,
et meil on sellist nagu ikkagi rehealusesse
sisse-väljakäimist ja. Ja tavaliselt mõned lapsed siblivad seal alati ringi,
aitäh, meil lapsesõbralik üritus. Aga jah, et me selles mõttes ikkagi seda jäädvustamist
mingil määral, ehkki ma nüüd ei oska öelda,
kas see nüüd nii-öelda avalikult otseselt kättesaadav on,
aga me võib-olla miks mitte ka ikkagi ka panna see üles
kuhugi mingisugune vestlus näiteks ja. Jah, mingi sõnalise osa kahvatu vari tuleb kuhugi hädisesse internetiavarustesse. Kuid meie vestluse lõpu poole tüürimiseks,
kas on ka juba põhjust uurida teie tulevikuplaanide kohta,
mis saab eesti kirjaniku festivalist saabuval aastal? Ma arvan, et me jätkame enam-vähem samas vaimus,
et me alati mõtlema, et mida me saaks paremini teha
ja noh, ütleme sel aastal meil nüüd oleme natukene rohkem
reklaami teinud ja tundubki, et huvi on jälle kohe kasvanud,
et ühesõnaga tuleks ka siis peale fännide sellist uut seltskonda.
Aga ma arvan, et me tegelikult ei plaaniga tohutult,
ütleme siis kvantiteedis laieneda.
Meil on see oma nägu olemas ja just nimelt,
et me ei tahaks, et inimesed lihtsalt voorivad edasi-tagasi
ja ei viitsigi tegelikult kuulata ega süveneda,
et meile sobib see selline võib-olla noh ma ei tea,
sajapealine publik on täiesti piisav, et selles mõttes meil
ei ole ka seda kasvu või läbimurdeplaani. Ja samal ajal mulle tundub, et meil on see oma nägu ja,
ja nišš täiesti olemas. Ja et soovitan maailmamajandusel meilt eeskuju võtta,
me ei proovi kasvade, proovime olla stabiilsed.
Ja samas loodame, et meil on ka niisugust järelkasvu
järelkasvu selles mõttes materjali mõttes,
eks ju, sihukest orgaanilist materjali, millest teha selles mõttes,
et me sõltume eesti kirjanikest, mis nad kirjutavad
ja mis nad mõtlevad.
Ja kuivõrd kaasarääkimisvõimelised nad on. Ja, ja selles mõttes ongi huvitav, et me tegelikult ei tea näiteks,
mis võiks olla järgmise aasta teema, et see alles siis
hakkab siin vaikselt kooruma.
Aasta edenedes. Siis ei jää muud üle kui soovida hindu ja inspiratsiooni
eesti kirjanikele, ent ka teile kui festivali korraldajatele
ning meenutan ka meie kuulajatele, et juba sel laupäeval,
12. augustil toimub Alatskivil Liivi Muuseumis
kirjandusfestival eesti kirjanik, mille tänavuseks teemaks
on ülesaamine ning festivalist rääkisid äsja lähemalt
korraldajad Mari Niitra ning Mihkel Kunnus.
