Mainisid. 16.-st 19. augustini toimub Tartus kaheksandat korda
linnafestival uit mis pakub võimaluse vaheldusrikka
programmi läbi Tartu linnaruumi avastada.
Tänases saates on mul hea meel tervitada festivali
kuraatorid Kadri lindu, tere tulemast.
Tervist. Tervitused meediumi poolt.
Alustaks natukene kaugemalt, nimelt, millest sündis 10
aastat tagasi idee kutsuda ellu linnafestival uit? Tegelikult linnafestivali uitidee autor on minu kolleeg
Marie Valgre.
Et tema käis 10 aastat tagasi Itaalias Kreekas
etenduskunstide festivalil, mis just tegeles linnaruumiga,
et need lavastused siis kõik toimusid linnaruumis
ja tol hetkel Eestis midagi sellist väga ei olnud
ja ta tuli Tartusse sellise uue värske entusiasmiga
ja hakka sõpru enda ümber koondama, et mõelda,
et kas õnnestuks omavahel üks festival ära teha
ja mina olin sellist väljakutset pikalt oodanud,
nii et kui võimalus tekkis, siis ma kohe võtsin naksti kinni
ja linnaruumi teemad on mulle alati väga südamelähedased olnud,
nii et sealt meil selline armulugu algas. Selle Tartu linna. Ent kuidas üldse kulges sellise festivali käimalükkamise
protsess ning kuidas teie esimesed aastad möödusid? Protsess oli alguses ikkagi pigem selline põlve otsas,
et me ju tegime seda niimoodi samm-sammult,
et me ju olime siis kui vana Me olime 20.-te alguses,
meil polnud ju tegelikult kultuurikorralduses sellist
kogemust varem, et me hakkasime lihtsalt alguses seda purema.
Et tegelikult mulle tundub ka, et see on selline,
võib-olla meil endal oli ka nagu natukene sisemine
motivatsioon nagu näidata, et linnaruumis saab midagi ära
teha isegi siis, kui see ei ole eriala spetsialist. Et tegelikult meie kõige esimene projekt,
mis toimus veel enne esimest uity, mis oli augustis,
oli uus õu Tartu uue teatri ja Genialistide klubi vahelisel
parkla platsil.
Et seda me tegime puhtalt kõhutunde pealt,
et mida, nagu oli meie jaoks Tartu linnas vaja
ja mis tundus, mis võiks meie jaoks nagu toimida
ja näe, täita võib-olla mõnda tühimikku ja tol hetkel 10
aastat tagasi tartus kogukonnaaedasid kus niisama Oleskleda
ilma midagi, sest nagu ostmata selliseid kohti ei olnud,
nii et me tahtsime nagu katsetada. Kuidas sellega läheb, väga hästi läks, väga äge oli,
väga intensiivne suvi oli, see ei olnud kerge,
aga vähe kogemust. Suurepärane, kuid milline on nüüd praegu siis festivali
uiteesmärk või selline missioon? Ma arvan, et see missioon on jäänud meil suuresti samaks,
et tegelikult me oleme need ideed, mis me esimesel aastal
kirja panime.
Mis oli siis, et lubadus, et endale tõestada,
et Tartu on suurem, kui meile tundub, et endale tõestada,
et Tartus on veel palju inimesi, keda me ei tunne,
kellega võiks koostööd teha ja keda tundma õppida,
et luua sündmusi ja kunstiteoseid kohtades,
kus seda varem tehtud pole. Et tegelikult need põhimõtted, kõik selline ruumi avastamine,
uute ruumide loomine festivali raames, et kõik need
eesmärgid on tegelikult jäänud samaks ja mulle endale tundub
see väga hea, sellepärast et meil on olnud siis võimalused,
on 10 aasta jooksul nagu minna süvitsi, et tõesti,
nagu proovida.
Inimesed küsivad, et kas ruumid juba otsa ei saa,
kas kohad juba otsa ei saa, et tegelikult mõnikord natuke on
selline tunne, aga siis me jälle läheme natuke sügavamale,
sõidame veel rohkem ratastega Tartus ringe,
ikkagi leiame neid kohti, et me jah, nagu need meie
põhimõtted on nagu samaks jäänud. Ent mida see festivali nimi uit üldse tähendab,
või sümboliseerib? See tuleb sõnast uitama, mis on, sest niimoodi ilma
eesmärgita linnas liikumine tõesti, jalutamine algusest peale,
et ühesõnaga, selle festivaliga meil oligi nagu eesmärk
meelitada neid kohalikke tartlasi just eelkõige muidugi tore,
kui on väliskülastajad ka, aga me eelkõige oleme alati
mõelnud kohalike peale, et meelitada neid tartlasi siis kohtadesse,
kus nad varem käinud ei ole ja seda just teha läbi kunstiteost,
et tegelikult ju tavaliselt linnaruumist liikuda. Sven kaunis funktsionaalne, et me mõtlema,
kuhu me peame jõudma ja siis mõtlema, kuidas me kõige
kiiremini sinna saame.
Aga just selle uid, nagu tahame kutsuda inimesi uitama,
et sest niimoodi lihtsalt lasta, võib olla linnal ennast
juhtida või lasta nendel kogemustel, mis siis läbi nende
kunstiteoste juhtuvad, nagu nendel juhtuda inimestega,
tekitada mingeid uusi emotsioone, uusi mälestusi
ja uusi kihistusi, sest tegelikult linna ruum
ja meie isiklik linna kogemus on ju erineva kogemuse,
mis meiega on juhtunud seal, mida rohkem meil on selliseid
emotsionaalseid kinnituspunkte linnas, seda nagu tihedam see
linn või selline mitmekesisem meie jaoks see linn on. Lisaks sellele huvile huvitamise vastu siis millise taustaga
inimesed tiimi veel kuuluvad. Kui me alustasime, siis meil oli see seltskond natuke suurem
selles mõttes, et meil oli näiteks esimesel aastal karme nutu,
kes oli meie uue uue põhitiimi suurvedur
ja ta jätkas uue õuega ka järgnevatel aastatel,
kui meie Mariega enam sinna ei panustanud.
Ja siis meil oli muidugi liisi, Aibel oli väga-väga oluline
meie põhitiimi liige ja nüüd paar aastat tagasi Liisi jätkas
teiste põnevate projektidega, aga meile on siis juurde
tulnud Mariliis Haljasorg, aga see põhitandem siis oleme
Marie Valgre, mina, et meie siis oleme need,
kes teeme kõik need asjad ära, mis on vaja teha,
et me teeme koos taotlusi. Me paneme koos programmi kokku, me käime koos
välifestivalidele inspiratsiooni ammutamas.
Ja muidugi kõige suurem töö on programmikureerimine just
selles mõttes, et väga palju aega läheb tegelikult selle
peale kunstnikega koostööd teha, kuna me kunstnike ikkagi
programmi võtame portfoolio põhjal ja enamjaolt,
et koos nendega töötame välja uusi ideid,
sest tegelikult enamik meie energiast ettevalmistusprotsessi
läheb nende ideede arendamise peale ja nende kohtade
leidmise peale ja siis meil on selline päris hea omavaheline sünergia,
et kuidas me niimoodi hästi põimtöös kõiki neid ülesandeid
omavahel jaotama, et meil on jah, selline koostöö kogemus
nüüdseks juba. Uid sündis 10 aastat tagasi ning täna toimub see siis
kaheksandat korda.
Kas ja kui palju on selle aja jooksul üldse Tartu linnaruum
ise muutunud ning mida need muutused just teie festivalile tähendavad? Tartu linnaruum on selles mõttes tegelikult väga palju muutunud,
et meil on algusest peale tundunud väga äge see,
kui inimesed inspireeruvad meie sündmustest
ja hakkavad ise midagi tänaval linnaruumi siis ette võtma.
Et kui vaadata, mis oli Eestis ka laiemalt 10 aastat tagasi,
siis tegelikult need linnaruumi sündmused eriti ei olnudki.
See kõik tundus väga eksootiline teha nagu mingis veidras
kohas mõni lavastus või kontsert. Ja kui ma praegu mõtlema selle peale, sest see on ju päris normaalne,
et selles mõttes, et sellest mingis mõttes tõesti saanud normaalsus,
et seda tehakse palju inimesi, on sellega mingil määral juba harjunud.
Et huvitav on see, et kui alguses me oleme pidanud aastate
jooksul väga palju suhtlema erinevate omanikega,
kellele kuulub maa või mingi hoone võõrad inimesed täiesti
ja siis neile seletama, et mis me sooviks seal teha
ja saada neid nõusolekuid tegelikult alguses inimesed on
palju rohkem üllatunud, et nüüdseks ka uitan pikalt tegutsenud,
aga nüüdseks need sündmused linnaruumis on ikkagi nii palju,
et inimesed on palju vastuvõtlikumad ja elevil
ja see protsess läheb nagu natuke lihtsamalt annab tunda,
et mingi töö on ära tehtud. Ma eeldan siis, et praegust Tartu linnaruumi nii-öelda
tervislikku seisundit hindate pigem heana,
ent mis on teie arvates viimase aja sellised suurimate
arengut või õnnestumised meeli, mälu? Mina olen väga, väga, väga suur jalgrattaentusiast,
et just sellepärast, et ma olen kuskil aasta aega elanud Hollandis,
ma olen seal praktikal olnud ja ma olen seal tööl olnud
ja ma Hollandist sain kuidagi selle tunde kätte,
et kui mõnus on, kui sa saad normaalselt liigelda
jalgrattaga linnaruumis, et see mõju füüsilisele tervisele
mõjub väga hästi vaimsele tervisele ja niimoodi nagu
suuremate massidena, mis on Amsterdamis näiteks,
on ju, et seal on ju jalgrattaummikud, autoummikutes
nimetati linnas liikudes, see on kuidagi nii võimestav
ja selline grupi selline mõnus tunne tekib seal selles mõttes,
et tõesti olen nagu seal linnaruumis selles soonkonnas mingi
üks verelible ja siis ma nagu tunnetan kuidagi need laineid,
seda liikumist nagu, et linnaruum on täiesti nagu mingi organism,
mille osad me kõik oleme. Et ma väga ootan, et Tartus ka see jalgrattainfrastruktuur
saaks veel paremaks, et me liigume sinnapoole,
aga veel on ikkagi palju tööd on teha, ütleme nii,
aga mina hoian jah, kõige rohkem praegu pöialt sellele
jalgratas tumisele Tartu linnaruumis, et ma väga elan kaasa
sellele Kuid kas ja kuidas siis teie festival uit just nimelt
rattakultuurile näiteks tähelepanu pöörab? Me oleme teinud esimesest aastast saati või teisest,
ma nüüd ei mäleta ma enam nii kaua tegutsenud tuur tööga koostööd,
et tuur korraldab Tallinn pässik luik ja nüüd 19. augustil,
siis on nende 70. sõit ja see toimub just nimelt
linnafestivalil uit raames.
Ja see on siis kriitiline massirattasõit,
onju, et eelmine kord saime teastada väikselt,
sest et tuli koroonapiirangud, aga seekord siis teeme täismahus. Oleme juba väga elevil, et selline pehme aktivism
või selline linnaruumi ülevõtmine ratastel. Poolt on. Ent tulles konkreetsemalt nüüd tänavuse festivali juurde,
siis millised on teie fookusteemad ning millele te seeläbi
tähelepanu tahate juhtida? Sel aastal meil on üks suurem fookus on linnapausidel.
Et me tegeleme tühermaade ja teiste linna tühimikkega,
Need on siis sellised alad, mis on jäänud niimoodi seisma,
et ongi nagu tuleb ka muusikast paus, et kas seal on siis
varem olnud mingi tegevus, ehitamine näiteks,
mis on jäänud pooleli või siis veel ootab mingit tegevust,
tavaliselt ehitust pole veel alanud ja see on see vahepealne aeg,
et see tegelikult on väga huvitav fenomen. Sellepärast et, et seda saab nagu kahte pidi vaadata,
et seda võib vaadata maad, mis justkui on ilma kasutuseta
ja lihtsalt ootab midagi, aga samal ajal see on nagu väga
selline potentsiaalikas aegsest, seal võiks teha midagi uut,
seal võiks nagu katsetada midagi, et tegelikult need on nagu
väikesed katselaborid nagu meie meelest,
et me oleme väga huvitatud sellisest vahekasutuse ideest,
et tegelikult iga kasutus ei pea olema pikaajaline,
et tegelikult ka lühikese kasutusajaga saab teha suure
muutuse ja ka näiteks festivali formaadis,
mida Moidiga teeme, meil on neli päeva ja siis me mängime
sel ajal mingeid stsenaariumeid läbi ja saame siis inimesi
ärgitada mõtlema. Aga kui näiteks siin nurga peal oleks hoopis see
või siin oleks see teose, kuidas inimesi mõjutaks,
siis inimesed saavad oma peas edasi mõelda,
et oo, see on päris lahe, aga mulle meeldiks võib-olla
hoopis see.
Ja siis me nagu loodamegi, et oma tegevusega.
Me pole näitamises positiivset eeskuju, on mingid muutused,
on võimalikud, meie teeme nagu lühiajaliselt,
aga tegelikult võib-olla inimesed, kes tunnevad,
et mina saaksin seda pool aastat siin teha. Et miks mitte, et nagu nendest ideedest kinni võtta
ja neid ise edasi arendada ja et see on ka meie lootus,
et tegelikult ju linnaruumi inimesed võiksid koos luua,
et kõigi ideed on oodatud ja see on selline põnev dialoogi koht.
Selliste linnapauside juures on seda ruumi,
kus neid teoseid läbi viia, muidu linn muudkui muutub aina
tihedamaks ja tihedamaks, aga selline tühermaa
või selline tühi krunt, kus lihtsalt uhab lootus,
et see hea mõttekoht, et kus aeg maha võtta
ja ja arutada, et aga mis meile meeldiks,
et siin võiks olla. Kas neid pause ja tühimik on muidu Tartu linnas palju
või kas oodatust rohkem ning kas neid leiab ka näiteks
täitsa kesklinna piiridest? Need leiab hästi palju, et tegelikult praegu ongi nii,
et me alustasime seda otsimist talvel ja eelmisel sügisel,
et sügisel on enam-vähem veel roheline, aga talve tulekul
kõik on valge, natuke raske kuidagi seda võib-olla mõista
linnaruumi samamoodi peab väga sest fantaasiat kasutama,
aga praegusel ajal eriti suve jooksul minu meelest.
Me leiame kogu aeg uusi ja uusi ja uusi kohti,
et neid on tegelikult hästi palju. Üllatavalt palju.
Mis on näiteks teie jaoks kõige markantsem üllatavam leid?
Oi-oi, meil on programmis seene, Tartusena etalon,
tühermaa, mis on siis Maarja välja, mis on enne seda
viljandi ringi ja seal oli, kunagi olid põllulapid
inimestena nüüd tühisena hakata koopi ehitama nurga peale.
Et see on selline, kui mõelda, et mis Tartus tühermaa siis
kõik mõtlevad selle peale. Aga siis ongi sellised väiksed nagu tühimikud,
näiteks Raatuse tänaval on seal tekkinud uued arendused,
aga seal uute arenduste külje peal seal vahel on ka seal on
need inimeste rajakesed, kus nad on kõndinud,
on, see on selline ehtlaseni tühimik, et aru saada,
et arvatavasti mingi hetk ehitatakse täis,
aga praegu ta lihtsalt seisab niimoodi, on nagu selline äge
hambaauk kus flommivan ajutiselt. Et tegelikult neid kohti ja need tühjasid krunte on
Kesklinna piirkonnas ka päris palju, et Roosi tänaval on üks
väga äge krunt, et mida me ise ei kasuta seekord festivali ajal,
aga see on meil kuidagi inspireerinud, et seal on mingi
puidust väravias, vohav looduse, läheb teekene rääkina mäest üles,
laulupeomuuseumi taha.
Et enne kohti on jah väga kuidagi, neil kõigil on nagu oma
iseloom ja mida rohkem sa nagu neid märkad,
seda rohkem sa järgmise märkad, et see tavaliselt on nii,
et kui tähelepanu, millelegi pööret sa näed veel
ja veel. Kuid kuuldavasti on lisaks ka fookusteemale siis veel teine alateema.
Tänavusel festivalil. Teine asi, mis hakkas niimoodi ootamatult väga intensiivselt
kuidagi iseennast nii-öelda programmi tooma,
on garaažid.
Et meie juurde hakkas tulema kuidagi neid garaažiteemalisi
projekte ja meile endale on ka garaažid tegelikult mitu
aastat nagu läbi käinud teemana.
Et meil see aasta näiteks ongi, teeme garaažis mini kina,
siis meil. Jaanus Kaasik teeb näituse ühes garaažis,
siis Tauri Tuvikene tuleb Tallinnast ja teemiale
garaažituuri erinevatest Tartu garaazlates. Ja käime mikrorajoonis lubja tänaval.
Kindlasti. See garaaž on tegelikult selline põnev ruum linnas,
mille funktsioon on mingis mõttes nagu minetatud,
et nõukogude ajal oli garaaži vaja sellepärast,
et autosid tuli turvata ja talvel soojas hoida.
Nüüd meie autodel tegelikult nad on juba väga turvalised,
saavad talvel õues ka hakkama tegeleda, garaažid,
tihti on kola hoidmiseks ja vanemad inimesed hoiavad oma
autosid ka seal. Aga tegelikult on Tartus grupp inimesi just lubja tänav
peale mõeldes, kes on näiteks mõelnud, et neil võiks olla
mingid alternatiivsed funktsioonid, et seal on minimaja
või siis minigalerii tehakse sinna, need on siis täpselt
selle garaaži suuruseplatsid ja neid garaaže on siis ümber ehitatud,
et sinna mingi uus tegevus. Minnes nüüd veelgi detailsemaks, siis mida kujutab endast
tänavuse festivali programm? Programmis on installatsioonid, mida on linnaruumis kümmekond,
need ongi siis erinevate tühermaade ja tühimikke peal.
Need saab siis mõnusalt näiteks äratada,
et aga läbi sõita, et see on kõige mugavam viis,
kuidas neid külastada.
Ja siis on meil tuurid, et kui tahtagi rohkem kuulda
garaažide või linnas oleva loodusliku mitmekesisuse kohta,
siis saab tuuridele tulla, siis muidugi on meil tuur öö suur
massisõitmist lõpeb traditsioonilise uitfinaaliga. Ehk siis see on pidu ühes tühjas hoones.
Et me oleme aastate jooksul kasutanud igasuguseid erinevaid ruume,
et seekord, Me läheme tühjalt seisvasse ööklubisse,
mis on Turu tänaval, nii et teeme sinna ühe ööklubi,
mis on siis täpselt ühe öö ja järgmisel päeval,
see on juba kadunud.
Ja siis on meil üks eriline koostööprojekt Aivar Tõnsoga,
kes teeb heliinstallatsiooni, mille nimi on ehast koiduni
ja see on Toomemäel. Ja see tõesti on täpselt reede õhtu ehast kuni laupäeva
hommiku koiduni, kui see installatsioon on seal Toomemäe
pargis üleval.
See on selline kummastav otsinguline, selline helirännak
võiks selle kohta öelda.
Ja siis meil on tegelikult üks väga vahva projekt meie enda
vabatahtlikelt ja koost sõpradelt, et toimub,
jalutame sanktsioon ümber Tartu, mis on siis 30 kilomeetrit
ja see on mööda Tartu äärealasid Tartule ringi peale seda
ootama ka väga, aga lastele meil on see aasta üks väga,
väga äge koostöö arhitektuurikooliga ja selle nimi on
ajutine kolahoov. Ja seda kola hoovi, sest lapsed ise hakkavad ehitama,
kus juhendajate abiga, aga see kola hoov on selline kontseptsioon,
mis siis soosib seda, et lapsed ise rohkem ehitaksid,
mängiksid, otsustaksid ja nad saavad siis endale
mänguväljaku ehitada, et meil on olemas erinevad materjalid,
meil on teadmised, meil on abimehed, aga siis lapsed saavad
päris ise kavandada, mõelda, ehitada ja teha sellise kola huvi,
nagu just nemad tahavad. Aga et festivali üks programmi osa on micro,
kino, milliseid filme seal tänavu näha saab? Mikrokinos on meil eraldi külaliskuraator
ja selleks on miila Kutšikova, kes spetsialiseerub just
lühianimatsiooni idele, et tavaliselt me oleme teinud
koostöös elektriteatriga sellise ühe täispika filmiseanssi
kuskil erilises asukohas, aga see aasta mõtlesime,
et oo, et kuna see garaažiteema ja väike kino nunnu
ja siis filmid võiks ikka väiksed olla, võiksid olla lühifilmid,
sest tegelikult Eestis lühifilmide formaat võib-olla pole
nii levinud, et hea meelega aitaks seda populariseerida
ja meil on seal eesti autoritelt, aga ka välisautoritelt lühianimatsioone. Mis seal siis meie külaliskuraatori poolt kokku pandud
ja me teeme festivale, läheks sellise väikeste filmide
väikese kino? Kuid kes on need kunstnikud, kes enda installatsioonidega
tänavusel uidil Tartu tühermaid täidavad? Meil on kunstnike nii Eestist kui ka välismaalt,
et teeme näiteks koostööd kureeritud elurikkuse kambaga,
kus on siis Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt,
Merle Karu Kalberg, kes just linnalooduse mitmekesisusega tegelevad,
aga meil on ka näiteks programmis Slovaktjana kolentšikova,
kes siis hakkab maarjavälja tühermaal tegutsema
ja loob sellise ekspeditsiooni gruppi, et inimesed saavad
siis osa võtta tema loodud sellisest natuke erilisemast
tuurist kui tavaline, et see on selline väike vimka juures. Ja siis meil on Poolast kunstnikud Alexandra korpanskaja,
Ivo Porkovits, kes just mõtlevad selle peale.
Et kui veider on see, et ikkagi linnades siiamaani suuri rohualasid,
korrapäraselt niidetakse ja kui vastukäiv see on,
et õnneks Tartus on näha ka, kuidas see trend on muutumas,
aga on siiski piirkondi, kus seda tehakse.
Nemad teevad sellel teemal töö, siis meil on noortearhitekt
Tiit grupp, kus on siis hulla alla Mari Möldre,
Merilin Kaup ja Margus Tamm, et nemad on Tallinnas
tegutsevad arhitektid, kes siis lähevad ERMi taha,
nad on valinud välja endale Capaniirid seal
ja hakkavad, sest nende Caponeeride ümber kasutama materjale,
mida seal parasjagu saada on ja selle põhjal siis seda teost
sinna looma. Need on mõned näited, et meil on neid kunstnikke veel
ja nende kohta saab rohkem lugeda meie kodulehelt,
et igaüks on jah, siis valinud endale Tartus koha,
et meil on alati selline võrdlemisi suur kataloog,
mis me oleme kokku pannud erinevatest asukohtadest,
milles kunstnikud saavad inspireerida.
Et Eesti Kunstnike puhul on palju lihtsam see,
sest nad päriselt kohale tulla, neid kohti näha,
aga tegelikult, kui me rääkima kohaspetsiifilises kunstist,
mis on meile nagu kõige olulisem, on ju,
et see ruumiga arvestamine ja nagu inspiratsiooni leidmine
sealt ruumist, siis tegelikult väliskunstnikega see on päris keeruline,
sellepärast et paljud kunstnikud pole Eestis kunagi käinudki,
rääkimata Tartust, et nagu neile siis maalida ette seda
kohalikku konteksti kohti. Google Maps jumal tänatud, et saab seal ringi vaadata ka
ja siis kirjeldame neile tekstilised läbi mitmete mitmete videokõnede,
et kuidagi nagu neid selle kontekstiga tutvustada,
et sest nad saaksid hakata välja mõtlema,
et mis nad võiksid siin teha, mis ka kohalik. Kui publikut kõnetaks kuid selleks, et meie vestluse otsi
vaikselt kokku tõmmata, tahaks uurida, mida too puldile
tulevik ja ka Tartu kultuuripealinn 2024. Meil on juhtunud niimoodi, et uity toimu aastal 2024,
sest meil on ju festivali üle aasta.
Aga me teeme koostööprojekte, et me teeme näiteks sõltumatu
tantsu lavaga koostööd, et neil on residentuuri projekt
puudo kultuuripealinna ja Tartu vahel, kus siis
etenduskunstnikud veedavad kaks nädalat Tartus sel aastal,
kui toima puit inspireeruvad, meil on seal loengud,
vaatamine, installatsioone ja siis järgmine aasta on siis vastupidi,
et Nampodosse minek, et me teeme selliseid väiksemat koostööprojekte,
aga üldiselt tegelikult meie Mariega panustama
ja väga palju ka metsikute bittide ehk siis pits projekti maajaamas,
et sellega me juba tegelema kaks aastat ja järgmine aasta on
suurnäituse avamine, nii et väga suur osa meie energiast
läheb ka sinna, et see on selline väga, väga põnev projekt olnud,
kus kaasa lüüa. Igal juhul on, mida oodata, ent enne järgmist uity meenutan
ka kuulajatele, et juba nädala aja pärast,
16. augustil algab tänavune uid, mis toimub siis kaheksandat
korda ning millest äsja rääkis saates kuraator Kadri lind,
aitäh teile, aitäh kutsumast.
