Ja head kuulajad, mul on väga hea meel, et meile on täna
kuulnud tulnud külla metsosopran Jane Tiik.
Tere, Jane terane.
Ja mul on tõesti ka väga hea meel selle üle,
et me saame sind peatselt kuulda, sest et pühapäeval annad
sa nüüd siis kontserdi, Hellenurme veski häärberis koos
Marju Riisikampiga ja see on selline väga romantilise
pealkirjaga kontsert. Aga ma mõtlesin ka, et kuna see kontsert on nagu kõige
värskem uudis, siis võib-olla me jätame nagu selle kui
sellise kõige õudsem asja viimaseks, et või no lähme
kõigepealt tagasi Prantsusmaale eksamprovonzi festivalile,
kus sa siis tänavu käisid.
No miks sa siis täpselt sinna festivalile sattusid?
See juhtus sellisel toredal põhjusel, et juba üle aasta on
mul olnud võimalus kaasa teha Balthasar Neumann koori
ja ansambliga. Ja nende kunstiline juht on siis selline suurepärane dirigent,
nagu toomas Engel, Brok.
Ja üks nende selleaastastest projektidest oli just nimelt
siis eksam provintsis.
Beethoveni missa Solemmise esitamine, nii et me läksime
sinna päris lühikeseks ajaks nädalaks ajaks tegime seal
kohapeal proove ja ja siis oli üks kontsert selle kavaga.
Aga Mul õnnestus tänu sellele, et siis sellel festivalil
osales ka üks teine Provkoor, nimelt Eesti filharmoonia
kammerkoor õnnestus näha fantastiliste produktsiooni,
selliseid otsaki lavastus, mille, mida juhatas ratsul
ja orkestriga oli lausa siis London Symphony okstre. Ja peaosades olid siis fantastilised.
Ma olin nüüd Rootsist ja Christian Gerhaaerr Saksamaalt,
keda ma siis enne olin.
Oli mul olnud au kohata ka Zürichi ooperilaval Christian
kerge äärt, Eesti suurepärane laulja, kuidas te temaga kokku puudutasite?
See juhtus nii, et viis aastat tagasi ja laulsin ma sellise
vokaalansambli koosseisus nagu baas-le Mandrigalistan Baseli
moderigalistid kes on siis ametlikult Šveitsi kõige vanem
proff vokaalansambel, et nad on juba üle 40 aasta tegutsenud ja,
ja selle ansambli patrooniks on olnud viimastel aastatel
Šveitsi helilooja Hans holliger. Ja kui tema tema käest telliti uus ooperdan üldse elus
kirjutanud kaks ooperit, esimene siis üle 20 aasta tagasi lumivalguke.
Ja teine oli siis Lune ja mis on nagu sõnamänge ühe 11. 19.
sajandi luuletaja perekonnanimest Nicolaus Liinov,
et siis on lihtsalt vokaalide ümber keeratud,
et sul on hea.
Ja see ooper sündis Zürichi ooperiteatri tellimusel.
Ja loomulikult siis härra holliger ise juhatas oma ooperit
ja oli kõikides praktiliselt kõikides proovides
ega meie vokaalansambliproovides kohal ja,
ja tema suur lemmik ja koostööpartner oli juba ennem olnud
Christian kehaar, kes suudab laulda kõige raskemaid
partiisid just nimelt kui rääkida sellest,
et sõnatonaalne absoluutselt naturaalne muusika ja,
ja oligi suured eeskujud, on sellised Ungari heliloojad nagu
kurt Haag ja pardoc ja siis ühesõnaga oligi selline võimalus
laulda ühel laval Christian Gerhard, kuna ta mängis selles
ooperis peaosa. Ja ma ütlen ka juba samamoodi etteulatuvalt,
et, et sul on täna kaasas üks album, kus siis kõlabki
täpselt seesama ooper Luneja ja sellel albumil laulad nii
sina kui ka Kristjan kera.
Nii et tegelikult me saame ka peagi veidi kuulata,
kuidas kõlab, aga ma enne tahaksin veel natukene sellele
Woodsakile aega pühendada, sest noh, tuleb ikka teha enesereklaami,
et ma ütlen, et head kuulajad, et kui teile meeldib otseks,
siis 21. augustil ooperiõhtul saab just täpselt sedasama etendust,
mis siis on salvestatud seal eksam provintsi festivaliga
klassikaraadio eetris kuulata, et siis võib-olla nagu
niimoodi selleks, et ka saaksime natuke pildi ette,
et kuna sul õnnestus seda näha, et missugune see lavastus oli,
et noh, me ju teame, et vot see on selline väga ütleks,
et karmi sisuga ooperit nagu väga-väga valusa sisuga,
kus siis nagu näitab sellise lihtsa inimesi kannatus,
lihtsa inimese kannatusi, kes jääb nagu elu hammasrataste vahele,
aga et kuidas lavastus sulle meeldis? Minule meeldis üliväga, ma pean tunnistama,
et ka minu saksa kolleegid, kellega me käisime,
võib-olla meid oli lausa kaheksa või 10 kes me ette võtsime
selle külastuse tol õhtul ja pärast ma ooperiteatrist
väljudes lihtsalt seisime hingetuna ringis
ja ei osanudki ühtegi sõna öelda, sest mitte midagi ei olnud kritiseerida.
Et tavaliselt on, on ikka, proffide puhul on see küll ikkagi
väga erandlik, täpselt nii, ja siis me lõpuks jõudsime
ühisele järeldusele, et, et jah, et need,
kes sisuliselt siis natuke kaugemal nagu mina,
et et võib-olla lihtsalt see orkestri uhke
ja fantastiline kõla, kõik need solistid,
kes seal orkestris on olemas meistrid, et,
et võib-olla need siis tulid mõne koha peal liialt esile,
et siis mates võib olla ühe või teise soololõigu,
aga see oli lihtsalt ainult hetketi ja see oli ka mõnes
mõttes isegi boonustest, et sellist orkestripartiid kuulda
nii täiuslikkus. Selliste kõlavärvidega ja, ja nii täiuslikkuse esitus on
ikkagi tegelikult boonus ja ütleme siis need kolleegidki
esimestes teistes ridades päris seal lava lähedal,
nendel ei olnud isegi seda balanssi probleemi,
nii et oli täiesti täiuslik ooperiõhtu.
Aga kuidas laulis Eesti filharmoonia kammerkoor väga-väga hästi,
neil oli kahjuks väga lühike partii, seal oli põhiliselt
meeskooril võimalik särada ja hiilata ja naistel oli tõesti
loetud noodid. Aga mis oli seda rõõmustama olija lavastuse puhul,
mille oli teinud siis üks inglise draamalavastaja,
kes aastaid üldse ei tahtnud ooperiga teda,
kutsuti ooperit lavastama kordi ja kordi,
aga ta hoidis sellest eemale ja lõpuks oli ta siis nõustunud
kunagi ammu juba Hollandis sellise ooperiga nagu koera süda.
Aga nüüd siis oli võimalik näha lavastus,
mis mõjus nagu film, ta oligi sellise selliselt üles
ehitatud ja läbimõeldud detailselt, et sa ei saanud silmi
lavalt ära, et otsekil on tegelikult ka vaheajad,
aga see tehti ühes tükis nagu nii-öelda ilma vaheaegadeta
ja sa lihtsalt olid naelutatud kaks tundi sinna selle
lavategevuse külge. Ja samamoodi olid filharmoonia kammerkoorilauljat siis
rakendatud kõikvõimalikesse stseenides, näitlesid,
tantsisid, see oli suurepärane, suurepärane tulemus.
Ja mulle meenub veel, et kui tulid koorilauljad tagasi,
siis nad ikkagi kaebasid, et oli olnud erakordselt palav.
Nii oli selle selle kohta, minul endal sündis selline
sisemine nali, et et küll on tore, kui sul on ikkagi töö,
sellepärast et meil oli kuus tundi proove päevas jahutatud ruumides. Kui ma oleksin olnud seal puhkusel, siis oleks palju raskem olnud.
Et siis ikkagi selline 40 kraadi oli päris tavaline,
38 oli meil ametlikult maksimum, aga siis ikka kerge
palaviku temperatuur. Aga see tekitas ka sellise täiesti erakordse nagu mullis
olemise tunde, et niikuinii sa käisid ainult piiratud
territooriumi seal festivalialal nii-öelda,
mis seal siis vanalinn hästi ilus vanalinn,
praktiliselt iga tänav näeb välja nagu ooperidekoratsioon ja,
ja siis see palavikuline temperatuur seal ka see oli nagu
mingisugune seisund tegelikult nädal aega.
No sa ise oled juba mulle tundub, et enam-vähem 15 aastat Baselis,
Šveitsis ja kas seal ka mõnikord suvel nii palavaks läheb,
läheb küll ja sellepärast tuleb põgeneda ära Eestisse. Ja see on väga tore, no me kohtusime sinuga ka siin just
hiljuti Birgit festivalil, kui siis Tartu Vanemuise Tristan
ja Isolde etendus oli siis toodud sinna ja peaosas,
siis laulis esimest korda Aile Assani teist lauset,
peaosa muidugi peabki ütlema, Mati Turi.
Ja kuidas sulle selle etenduse muljed olid?
Istudes seal Pirita kloostri müüride vahel,
siis tuli kõigepealt selline soe tunne, et,
et selle ooperi peakangelased ütleme need,
kes on selle eest vastutavad, eks ju. Et lavastaja liiskolle ja nüüd peaosalised Ailassoni Martid
Mati Turi ja dirigent Risto Joost, et need on kõik siitsamast,
minu kodulinnast pärit, et see oli selline hästi hästi soe tõdemus.
Ja, ja teiseks muidugi oli hästi-hästi suur heameel
Vanemuise kogu tiimile.
Et see on iga oleks selline produktsioon,
oleks iga teatri jaoks maavärk, aga, aga,
ja Vanemuise jaoks lihtsalt suurepärane,
et, et on kavasse võetud selline teos ja see on nii hästi
teostatud ja Vanemuise orkestrit kuulata oli lihtsalt puhas nauding. Ja mulle näib, et ka väga paljud inimesed tulidki just
sellele etendusele ka just sellel põhjusel,
et kuna tõesti nüüd Aili Hassani on saksa teatrites oma
elekter aga ikka kõvasti laineid löönud,
et nagu ma mõtlen nagu üldse eesti sopranite peale,
siis see on ikkagi selline, kuidas öelda,
mõnes mõttes nagu esimene maamärk ja mulle näib,
et, et sinul on õnnestunud ka aine assa nüüd kuulata
sedasama elektroLis Agaseerunud vist Frankfurdi teatris vaid Bonnis. See oli vist jah see kõige esimene products
ja ma võin eksida, aga mulle tundub, et see oli vist see
kõige esimene kord, kui teda Elektra rolli nii-öelda kastid
ja siis Bonni teatrist, mis on selline ütleme natuke suurem
küll kui Estonia teater, aga ta ei ole nüüd hiiglaslik,
hiiglaslike mõõtmetega ja seal oli, tekkis hästi ilus,
selline intiimne atmosfäär ja ja muidugi see lavakujundus oli,
ütleme mõnes mõttes nagu ekstreemne Saksamaal vahetavale harrastatakse. Kabasel teatel on selline selle poolest tuntud,
et on ülikaasaegne dekoratsioon, näiteks on sedasama pesumasin,
mis on iga kortermaja keldris või siis bussipeatuse silt,
mis on igal tänaval on järsku laval ja siis selles Elektra
etenduses olid siis näiteks suured prügikotid keldris,
sest elektrit hoiti keldris ja nende prügikottide vahel siis
Aile sooritas vapustavalt oma rolli.
Lavastus kõlab küll päris ekstreemselt, aga ütleme nii,
et hea vokaali vastu ei saa me ilmselt mitte kunagi seal hämmastav. Tegelikult rääkides siin heast vokaalist
ja heast ooperist, sul on kaasas ka teine album
ja see on ikkagi selline album juba, mis on nüüd just
juulikuus värskelt saanud ka uppus klassiku ooperiauhinna
ja selles dirigeerib tõeline, kuidas öelda line vanamuusika,
maestro väga-väga kuulusele Jacobs ja me kuuleme siis
sellist ooperit Weberilt nagu nõidkütt.
Ja, ja ma arvan, et see on küll nüüd see koht,
kus me peaksime kuulma, kuidas sina sellel salvestusel laulad. Aga enne, kui me seda kuulama hakkame mõtlen võib-olla
kuulajatele vihjeks, et see on üks selline lugu,
mida me võib-olla kõik ei oska isegi nagu nõid kitiga alati seostada.
Aga et enne seda, kui sa hakkasite siin ooperis laulma,
olid sa seda tegelikult juba laulnud.
Ja see on selline huvitav juhtum, et laulsin seda oma ema pulmas.
Nimelt on see kõigile või peaaegu kõigile,
sest selle tuntud pruudipärja laul, millega siis mängitakse
pulmas maha pruudipärg ja mina teadsin sinnamaani neid
eestikeelseid sõnu, aga siis kui jõudis kätte Frysotsi
lindistamine koos Freiburgi barokkorkestriga,
siis jõudis ka minuni võimaluse laulda siis üks nendest
neljast salmist saksa keeles. Ja ma võin ka etteruttavalt ütelda, et täiesti ootamatult
jõudis siis kontsertturnee jooksul viimasel kontserdil
elfilarmonis Hamburgis minuni võimalus laulda lisaks kolmandale,
seal on meil ka esimene salm, sest sest üks kolleeg pidi
minema oma vanaema surivoodile ja see teade jõudis siis
minul niisama päeva hommikul, kui oli vaja laulda,
nii et see oli ka selline mälestus, mis jääb tegelikult
minuga alatiseks selle selle teosega seoses,
nii et muusika, mis on seotud kõigi meie avaliku elu
selliste oluliste sündmustega, eks ole, et ühtepidi pulm
pulmadega ja siis ka kurvamate sündmustega. Aga mis me nüüd ikka räägime, kuulame selle loo ära. Head kuulajad, siin kuulsite katkendit ooperist Freišits Neitkit,
kus siis laulis meie tänane külaline Jane Tiik
ja ma usun, et te olete seda lugu kindlasti ka varem kuulnud
võib-olla lihtsalt kõikjal ei oska seostada,
et see on just sellest samast ooperist samamoodi nagu paljud
ei tea, et nii-öelda niinimetatud pruudikoor loengrynist on
siis samamoodi ka tegelikult Wagneri kirjutatud.
Aga, aga Jane tegelikult meil on ju võimalus tulla sind
kuulama nüüd eeloleval pühapäeval, et mida te siis Marju
Riisikamp iga kuulajatele pakute, Hellenurme veski häärberis
juba selline põnev koht. See on tõesti põnev koht ja kontserdiinitsiatiiv sündiski
siis selle Hellenurme perenaise Mai Mae Juske kaudu.
Seal on võimalik siis sellist eksklusiivset programmi kuulda,
mille sisuks on kirjad südamest, ehtearmastuskirjad 19.
sajandi saksa romaatikutelt.
Laulud, mõned on väga tuntud ja mõned on vähem tuntud
Pramsilt Suumannilt, aga ka näiteks selliselt 18. sajandi
naise ilu nagu Louise, Richard ja klaveripartii kõlab siis
sellisel haruldasele prantsuse pillil nagu Kavoo klaver
ja seda ei ole meie teada siis Eestis kontserdiolukorras
veel kasutatud. Ja siis sinna alles kohale jõudnud uus pill just nimelt
ja sellel pillil siis loomulikult kõlab ka soolopalasid
klaverile ja piletid on saadaval piletilevis,
aga neid on ainult piiratud arv.
Nii et kellel siis vähegi võimalus Hellenurme tulla,
tasub siis seltsimehed vokaaligurmaanid kiirustada.
No väga tore, aga kui kauaks sajane nüüd jääd veel Eestisse,
et kas sul on mõni kontsert veel plaanis
või oodatakse sind juba Baselis? Hetkel? Nüüd augustikuus ei ole rohkem plaanis,
sest et juba 16. augustil tuleb lennata ärastaadi festivalil
osaleme Churchil Singakadeemiga, mis on minu põhitööandja
ja see on siis Paavo Järvi orkestri toonhale orkestri partnerkoor.
Kui Donald Kessler teeb vokaalsümfoonilisi suurvorme,
siis oleme meie nende esimene partner.
Seekord on meil au olla ka staadi festivaliorkestri partner
ja laulda Mahleri teist sümfooniat. No igatahes on selle peale kuidagi väga armas mõelda,
et kuigi sa oled seal kaugel Šveitsis, aga et tegelikult
kokkupuuted eesti muusikutega ei ole seal sugugi niivõrd haruldased?
Absoluutselt, ma olen väga-väga suur õnn töötada ühes majas Pawerviga.
Fantastiline, aga ikkagi, selleks, et ka veel nii-öelda teha
kummardus sellele Šveitsi ikkagi kõige tänapäeval kõige
kuulsamale heliloojale, kelleks siis oligi kahtlemata on,
kuuleme ka ühe väikese lõigu selle ooperi Lunea salvestuselt,
see oper on ka tegelikult juba praeguseks saanud nii palju auhindu,
kuigi ta on alles eelmisel aastal välja antud,
et neid kõiki kohe ei jõua nagu ette lugeda,
aga see on tõesti väga, väga põneva sisuga oopereid
ja siis sellesama Nikolause Leenov elul baseeruv,
kellest sa siin enne rääkisid ja et kindlasti selline
ühesõnaga väga. Ühesõnaga teos, mida tasub tunda.
Aga ma ütlen juba sulle, aitäh, ane Jane toredat kontserti
pühapäeval ja siis palju selliseid loomingulisi võitega tuleviku.
Suur tänu.
