Täna, 31. juulil algab Pimedate Ööde filmifestivali
igasuvine armastusfilmide festival Tartuv.
Järjekorras 18-st Artuv kestab tänavu viienda augustini
ning toob publikuni rikkalikku filmi ja kultuuriprogrammi.
Tänases saates räägib festivalist lähemalt Tartuffi juht
Johan Kudu.
Tere tulemast.
Tere. Alustaks ehk natukene kaugemalt ja läheksime ajas tagasi,
kuna ja millest sai alguse Tartu esimene
vabaõhufilmifestival Tartuv? Esimese Tartuphi kohta ma võib-olla ei oskagi nii hästi rääkida,
sest et mina olin siis viieteistaastane poiss Võrumaa
metsade vahel ja ei olnud sellest veel mitte midagi kuulnud.
Küll aga ma tean, et Tartus on saanud alguse just sellest
samast tundest, mida Tartu Off tahab siis ka praegu edasi anda.
Ehk siis raekoja platsil istus ja vaatas
ja mõtles. Tartu on üks vägev linn, et siin võiks midagi
erilist toimuda. Kuid mis on üldse selline Tartuffil nii-öelda missioon
või väike, selline poeetiline eesmärk? Tartu Off on selles mõttes eriline festival,
et meil tegelikult on üsna vähe filme, meil on 20 filmi
ja need filmid on vaatajatele tasuta, ehk siis selle valiku
teeb filmiprogrammi koostamise meeskond ja me valime väga
erinevate filmide vahel ja peame leidma need
kõige-kõige-kõige sobivamad just Tartuffil.
Et kui, kui ütleme siin, kui me võrdleme seda meie suure
PÖFFi festivaliga, siis seal publikul on tegelikult,
et see valik ise teha ja seal on väga palju filme,
nad saavad valida, nad justkui lähevad sellele nii-öelda kontsertile,
ostavad pileti, aga Tartuffi on tasuta ja see on selline
filmipidu või rahvapidu siis et et nende jaoks oleme meie
siis selle, selle tantsukava kokku pannud. Kuid tänavu toimub Tartuffi juba kaheksateistkümnendat korda.
Kuidas nüüd Tartuffil viimastel aastatel läinud on
ja kuidas üldse publikuga on, kas pigem tõusvas joones?
Langevas trendis? No muidugi see see koroonaaastat oli noh,
selgelt oli siis seda langust näha, aga ma võin öelda,
et et tegelikult me oleme naasnud juba tagasi sinna eelsesse
aega ja inimesi väga huvitavad filmid ja nad tulevad kohale. Kuid nüüd rääkides natuke rohkem ka tänavusest festivalist,
siis milliste põhimõtete alusel üldse selle programmi olete
kokku pannud, ehk siis milliste rakursside läbi tänavu
armastust näha ja võib-olla ka tunda saab? Sellel aastal on Tartuffi programm kokku pandud niimoodi,
et me hõlmaks võimalik suure osa maakerast
ja meil on filme Lõuna-Koreast, Austraaliast,
USAst, Euroopast ja, ja sellega me katame nagu võimalikult
palju ära ja tegelikult toomegi nii-öelda publikuni selle,
selle, selle kultuuri ja siia Tartusse kohale,
sest et need on väga paljuski ka need filmid,
mis ei jõua sellisesse tavakinolevisse. Kuid mis on tänavuse festivali teema ning mis on siis see
uus animafilm, mis selle traditsiooniliselt sissejuhatus? Sellel aastal Tartuffil sellist ühte teemat ei olegi meie
enda jaoks me oleme selle mõtestanud niimoodi Tartuffi teema
ongi Tartuffi ise ja me vaatasime endale otsa
ja mõtlesime kõige selle peale, et miks me seda festivali teeme.
Ja tegelikult tahakski nagu rääkida pigem sellest,
et Tartuffil eesmärk on tekitada inimestes ikkagi elamust ja,
ja tegelikult tundeid, et et see on see Tartuffil puudutus,
mis nendes filmides on, see ongi meie teema sellel aastal. Et kas see 18. kord võiks ka olla nagu 18,
kui täisealiseks saamine? Jah, kui nüüd Tartuffi seal aastast kava vaadata,
siis enamus festivalist toimubki meil tegelikult öösel,
et see on selline, see on selline filmipidu siis sellel aastal,
et meil on küll elektriteatris dokumentaalfilmide programm,
aga platsi peal meil päeval ei ole programmi. Ent juba tuli korra jutuks ka dokumentaalfilmide programm,
et millised filmiprogrammid tänavu üldse kavas on,
siis lisaks sellele Tartuffil on kaks peamist nii-öelda programmi kohta üks on
siis raekoja plats ja teine on siis elektriteater
ja raekoja platsis on meil 12 mängufilmi üle maailma.
Elektriteatris on meil sellel aastal dokumentaalfilmid
ja lastefilmid.
Mitte päris kõik ei ole dokumentaalfilmid. Võib-olla ka niimoodi isu tekitamiseks tooksite kas
või isikliku valiku põhjal välja mõned filmid just nimelt
sealt põhiprogrammist.
No. Minu isiklik valik on vaadata neid kõiki,
eks ole, aga tõesti, siin on mitu filmi,
mida peaks tegelikult sellise pärlina esile tooma,
et et kõigepealt Tartuffi ajaloos esmakordselt Tartuffi avab
Franz Malmsteni tudengifilm, mida ei ole siis varem varem
Tartuffil tehtud, et et ma arvan, et see on selline tortufi
kummardus ka eesti filmiharidusele, et ka mina olen selles
sellest filmikoolist välja kasvanud ja, ja mul on väga hea näha,
kuidas filmikooli tudengifilmide tase on,
on, on üllatavalt kõrgele jõudnud. Et, et ma tooksin kindlasti välja selle meie festivali
avafilmi üle piiri, mis tegelikult leiabki filmi tegevus
leiab aset üsna Tartu külje all Peipsi kaldal. Ja peal, milliseid filme, mis on näiteks siis auhindadega pärjatud,
veel näha saab, et teadupärast linastub ka selline film nagu
igavene mälu, mis on ju tänavuse Sandentsi festivali
võidutöö ehk siis kohe meie oma savus anna sõsarate ees,
et milliseid auhinnatud filme võib-olla veel näha saab. Et põhiprogrammis on noh, minu jaoks, kui meil see filmide
läbivaatamine käis, siis kõige tugevama nagu puudutuse
jättis selline film nagu maailma kõige õnnelikum mees.
See on siis Balkani kino.
Et kui seda treilerit vaadata, siis see tundub selline kerge
ja lihtne komöödia.
Aga tegelikult on seal filmis väga kohati isegi sünge taustsüsteem,
et seda filmi peategelasi on puudutanud selline selline
sündmus nagu Bosnia sõda ja sealt see film võtab sind ikka
korralikult kaasa ja viib rännakule. Ja selle filmiga oli mul küll niimoodi, et kui ma selle ära vaatasin,
siis ma tükk aega vaatasin kaugusesse ja mõtlesin,
et mis, mis nüüd juhtus, et et ta on väga tugev mõju film,
siis. Kuid rääkides ka sellest, et millised filmid üldse
Tartuphile jõuavad, siis kes ja mille alusel neid filme
tavaliselt valivad? Sellel aastal on Tartuffil uus programmijuht Edvin Aspuksa,
kes on leedukas ja selline hästi hästi huvitav karakter,
ta reisib mööda filmifestivale ja korjabki neid pärleid siis ülesse.
Ja enamus filmidest on tegelikult uued filmid.
Kui nüüd siin siis välja jätta Arabella ja kriis
ja hiit. Aga tegelikult on need väga värsked filmid
ja need on ka sellised filmid, mida võib-olla kinolevist ei leia. Ent kas pärast Tartuffi on äkki lootust neid näiteks
elektriteatrist leida või ongi ühekordne võimalus? No selle kohta ei oska ma öelda, sest tegelikult see levitajad,
kinode vahelised kokkulepped ja asjad jäävad nagu minust
veidi eemale.
Aga mina küll hea meelega näeks neid filme veel
ja veel. Ent kas te ei tunne, võib olla konkurentsi siin praegu
Oppenheimer ja Barbiga, olles sind täielike pöörist tuulte keskel? Muidugi Oppenheimer ja barbi filmide nii-öelda
turunduslikult võtted on olnud kõrvalt vaadates väga ägedad
ja see, kuidas see on üles läinud nii-öelda aga,
aga Tartu Off tegelikult ei konkureeri selliste filmidega,
Tartuffi programm on ikkagi natukene selline sügavam
kaevamine nii-öelda filmikunstimaailma. Ent kui peateema on ikkagi siis armastus,
siis kas see on armastus mitte sellises noh,
nii-öelda lähekes mõttes, vaid see on ikkagi nagu tõsised teemad,
et ei ole ainult selline ilus ja helge kõik. Jah, absoluutselt, et Tartu Off on alati seda tahtnud rõhutada,
et tegemist ei ole roosamannafestivaliga,
vaid siin on ikkagi väga tõsised teemad ja,
ja siin on, ma arvan, väga palju selliseid hetki,
publikul, kus nad tunnevad enda elust võib-olla midagi ära
ja see kutsub neid mõtisklema ja ei mingit sellist roosade
prillidega ringi jooksmist, vaid vaid väga tõsised
ja argised asjad. Ehk siis ka see dokumentaalfilmide programm ju täiesti omal
moel väljendab seda armastuse temaatikat. Jah, ma ütleks, et kõik filmid ikkagi puudutavad seda
armastuse teemat ja võib-olla kas siis kiindumust
või pettumust.
Et muidugi armastus on muidugi selline universaalne asi,
et et väga raske on leida näiteks ühtegi filmi,
kus, kus see armastus ei ole üldse kohal.
Et ma seda tõesti ette ei kujuta ka, et selles mõttes on see
armastuse teema on niivõrd lai, et sinna sinna haakuvad
väga-väga paljud filmid. Kuid te tõite ka välja, et nüüd, kui muidu on pigem uuemad filmid,
siis on mõningad erandid, mis on siis näiteks erilist selle
Arabella puhul ja ka kriisi puhul, mida tänavu näha saab? Arabella puhul on ju meil Arabella, 40. sünnipäev et
ja sellel puhul tuleb ka režissöör Peeter Simm kinopublikuga
kohtuma ja, ja vastab siis küsimustele ja lõpufilmiks on
siis kriis, lõpufilmiks on Tartuffil see aasta kriis
ja ja see on selline noh, üldiselt ju eestlasele päris hästi teada,
et meil on erinevaid muusikale ja lavastusi
ja sellel kriisimaterjali peale siis tehtud.
Et need laulud on inimestele teada ja tegelikult see kriis
on selline mõnusa hea tempoga film, mis võikski siis selle festivali. Kui võtta, et lõpetate ikka optimistlikul noodil,
lõpetame optimistlikul noodil.
Aga mida veel tänavuse Tartuffi raames kogeda
ja näha saab? No Tartu on saanud 18 ja liigub öösse, et Emajõe peal on
paat nimega naiiv ja naiivis toimuvad meil siis kolmapäeval,
neljapäeval ja reedel erinevad peod, mis on siis meie
Tartuffi peod, et meil toimub Carooke ja Reisile sinuga näiteks.
Ja Tartuffil lõpetab üks üsna eriline üritused,
Tartu turuhoonest tehakse tegelikult üheks ööks siis ööklubi.
Ja ma käisin ka eelmisel nädalal seal turuhoones ringi siis,
kui seal oli tavaline turuhoone elu ja mind väga huvitab,
et kuidas seal kõik hakkab välja nägema. Et meil tuleb sinna Inglismaalt üks house'i duo nimega audio
Jack ja see on ka siis Tartu toidu- ja veinifestivali auto,
Vabaduse puiestee festivali, meie ühine lõpupidu. Väga grandioosne.
Ent vaadates natukene tulevikku, siis kuidas Tartuffi edasi
läheb ning kas näiteks saabuva Tartu kultuuripealinn 2024
raames midagi erilisemat saab toimuma?
Tartu. On igal aastal natukene muutunud ja ma arvan,
et sellise festivali arengu üks oluline osa ongi see nende
väikeste muudatustega liikuda siis tuleviku poole
ja muidugi on järgmisel aastal Tartu 2024
ja ka Tartuffi on osa sellest, et ma ei saa veel välja
hõigata meie alateemat, sest et see on meil veel natukene salajas.
Aga see on seotud muidugi Tartu 2000 24-ga. Aga tasub olla ootusärev, tasub olla ootusärev.
Aga kindlasti tasub ootusärev olla ka tänavuse Tartuffi enda osas,
mis toimub siis kaheksateistkümnendat korda
ning algab juba täna õhtul Tartus Raekoja platsil
ja elektriteatris ning tänases saates rääkiski festivalist
lähemalt Tartuffi juht Johan Kudu, aitäh teile.
Aitäh.
