Homme, esimesel augustil esietendub Luke mõisapargis kasti
kohandatud klassika ehk suvelavastus luikede järved.
Autoritekson Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn
ja Janek Savo lainen.
Dramaturg Katrin Pärn, koreograaf Janek Savo,
lainen kostüümikunstnik Triinu pungits, valguskujundaja
Priidu Adlas ning helikujundaja Kaarel Kuusk.
Laval on Jaanika tammaru, Kaia külm, Laura Nils Kaarel Targo,
Karl Robert Saaremäe, Johannes seping ning Siim Angerpikk. Tänases saates on külas Katrin Pärn, Janek Savo laineid
ning Laura-Niiles.
Tere tulemast.
Tere. Tere.
Kõigepealt, millest tuli idee tuua lavale see aegumatu lugu
ning balletikunsti võrdkuju Tšaikovski luikede järv,
ent siis sedapuhku tuliuues kuues.
Materjal vajas tegemist. Kas me koheselt veeretame süü musta kasti kaela veeretada,
jaja küll. Tahad kaitsta juba kohe kähku ennast.
Laureaat. Laura tasa ei pöördunud.
Tere, palun.
Tõlge. Tehke Luikede järve. Ei, seda tõesti juhtunud, kuidagi tuli üles teema ikkagi,
seepärast minu suust ikkagi väljus, siis on tõsi esimesena,
aga selles mõttes oli see ikkagi musta kasti süü.
Kuna me käisime vaatamas nende ooperilavastust Carmen,
siis ma lihtsalt viskasin niimoodi pool naljaga õhku.
Et kas teeme siis Luikede järve.
Järgmisena ja siin me oleme ja ups ikkagi tuleb olla
ettevaatlik naljadega, mis sa teed elus? Ta läks. Ent rääkides varasematest luikede järvedest
või järvest, siis millised on teie jaoks üldse seni
meeldejäävamad just Eestis toimunud järvelavastused? No minul kindlasti on see peapeljajevi Luikede järv,
mis siis nüüd 20 aastat tagasi oli see, mis nad nüüd tegid,
seda ma ei ole näinud, tõmbas muidugi täitsa vaiba alt ära,
sest meie luikede järved olid ammu juba otsustatud
ja töös, selleks ajaks, kui ma siis lugesin,
et Graal teeb ka uuesti, Sasha ka seda ja siis korraks
võttisiga põlve võdisema vaatama ei läinud.
Aga kuna see meie on, on nii totaalselt teistsugune,
et siis võtsin väga pikalt ei kestnud. Aga üldiselt jah, ma mäletan, et kui ma käisin vaatamas seda kunagi,
siis mulle väga meeldis, see oli väga-väga kihvt. Toetan sama etendustega. No mina ei ole kumbagi Beljajev oma näinud
ja minul on ikkagi selline klassikaline siis kogemus
või aga ka kaua aega tagasi.
Vistala kolmandas klassis või hiljem käisime Estonias
vaatamas Luikede järve ja olen ühe korraga näinud Peterburis
Luikede järve, nii et rohkem võib-olla olen kuulanud seda,
kui näinud reaalselt balletti. Mina olen ka lapsena kunagi käinud vaatamas Estonias seda
klassikalist versiooni, aga live is, ma arvan,
ma rohkem ei olegi näinud. Mina nägin Estonias, mis oli nüüd viimane variant oligi vist
ikkagi Eduri variant, mis ta, mis ta lavastas,
seda olen näinud ja siis meil Vanemuises on enda variant. Ent tulles nüüd konkreetsemalt kõnealuse lavastuse juurde,
miks selle nimi on luikede järved, mitte Luikede järv
ning on see siis nüüd ballett või sõnalavastus
või segu küljest? Ja, ja sellel on ka mitu põhjust.
Üks põhjus ongi see, et et ei tekiks väärkujutelma inimesel,
kes seda vaatama tuleb.
Et meil tegemist siiski ei ole kauni klassikalise balletiga.
Et keegi ei tunneks ennast nagu puudutatult või,
või tal ei oleks põhjust kurvastada või pahandada.
Ja teine põhjus, miks see mitmus seal on ikkagi sellepärast,
et seal on neid lugusid nii-öelda justkui palju. Et seal on täiesti olemas kõik kaunis Tšaikovski,
ilusa muusika ja petipa koreograafiaga luikede järv.
See on seal.
Aga lisaks sellele on seal veel palju igasuguseid muid
erinevaid veekogusid ja nende elanikke. Aga jah, meie eesmärgiks ei ole kordagi olnud paari kuuga
proovida saada balleti tantsijatega. Mina küll ma küll alguses väga üritasin,
aga no tõesti selle materjaliga inimestega ma sain kähku aru,
umbes kolm tundi hiljem, et see isegi mõtlesime Isegi mõtlesime välja selle, et äkki me siis anname
intervjuusid ja räägime esietenduse kõne ja,
ja intekad täis seda infot, et tõesti tõesti üritasime,
aga no lihtsalt ei õnnestunud.
Me tõesti proovisime.
Aga tõde on, et, et me tahtsime ikkagi töötada selle materjaliga,
mis, mis, mis oli. Nojah, tõsi on siis see, et koreograaf treenis ilma
balletikoolita näitlejaid võib-olla avates nii koreograafi
kui ka näitleja poolt, kuidas see prooviperiood välja nägi,
mis siis noh, natuke vist siis ebaõnnestus
ja igaks juhuks muidugi ütlen veel kord,
et keegi ei arvaks, et ei, ei ole ebaõnnestunud.
Noh, Laura, meil olid. Kas päeva, kus me Janekuga tegime erinevaid,
siis kuidas öelda balletiharjutusi stangede ääres
ja natukene tõsteid ja muid hüplemisi karglemisi?
Ma arvan, et on täitsa õige mõista selle jaoks arvestades
nagu meid, kes me neid tegime.
Aga siis edasi tegelikult me hakkasimegi koreograafiaid juba õppima,
et no need on ikkagi põhinevad nagu originaalkoreograafiat
teel kohandatult ilmselgelt. Ja ma ei tea, see on see, et meil ei olnud mingit koolitust,
vaid jõuda kuskile punkti selles suhtes.
Et pigem see on nagu sihuke pidev proovides mingite
nõuannete andmine või kuidagi, et kuidas need käed
ja noh, et, et me naguniisama ei kargle ka,
et me ikkagi üritame mingit graatsiat sealt ka nagu ka välja saada.
Aga see põhirõhk ikkagi on lool või siis lugudel Mina näen seal nagunii paljusid alltekste,
ma loodan, et, et inimesed publikus suudavad ka välja lugeda
vähemalt osa nendest all tekstidest, mis justkui on
koondunud kõik sellesse kahte poolde tundi isegi vähemasse.
Ka see siis, et, et mis, mida see siis peaks tähendama,
et et nii-öelda draamanäitlejad üldse seda balletti üritavad
tantsida sellisel kujul, nagu ta päriselt justkui peaks olema?
Kindlasti keegi paneb pahaks, aga köha, mis teha,
sest et noh, nii kui elu on Meil oli tähendab luikede järvede raames siis ka üks loeng,
kus siis Sven Karja ja Heili Einasto käisid avamas meile
siis balletiajalugu ja Luikede järve ajalugu,
Tšaikovski ajalugu, kes oli nagu väga huvitav ka,
et kuidas siis balletitantsija proportsioonid on ka
aastatega muutunud ja, ja kuidas on, et vanemate piltidel
ikkagi näed igasuguseid eri kujudes tüdrukuid
ja poisse, võib-olla tüdrukuid või isegi rohkem. Et aga nüüd nagu mida edasi, et, et seda nagu treenitame,
seda ma ei tea. Seda sportlikku portsjon läinud kumaks. Kogu lugu läinud ja kui nad jah, ütleme 70 aastat tagasi võisid,
ütleme, see kaalupiirang oli ka pisut teistsugune kui praegu,
siis siis nüüd on see üsna ühemõtteline. Aitäh tänasel päeval Category seeruks ma kuidagi vähesed meist. Et Vanemuise balletitrupile konkurentsi ei paku,
kui, siis sisuliselt aga võib-olla siis minnagi sisu juurde
ning avate, millest siis räägib teie luikede järved kui seda
saab üldse niimoodi kuidagi saladuseloori kergitada. Ikka saab inimeseks olemisest armastusest
ja unistustest ja nende purunemisest ja muutumisest,
muutumisest ja inimeste murdumisest ja vägivallast meie
ümber ja spordist ja. Erinevate süsteemide vahelejäämisest või nagu,
et nende vahele nagu kinnijäämisest vä? Poliitkorrektsusest kindlasti ideoloogilistest mängudest,
inimese haprusest või vaprusest julgusest enda eest seista
ja ja valida siiski see nii-öelda tee, mis,
mis sind tervendab. Kuid kes on need karakterid, kes seda lugu
ja kõiki neid loetamatut hulka teemasid edasi annavad?
No vaatan, näidend. Tiitellehel on üle 20 tegelase laual, näitlejaid on meil seitse?
Jaa, noh, seal on vist justkui lugu teise loo sees.
Mida siis räägivad meile Laura ja Johannes
ja Jaanika, Kaarel, Robi ja Siim ja Kaia
ja siis on seal siis veel üks hunnik kõrvaltegelasi,
kes aitavad siis seda üle tuua, siis neid teemasid selles
suhtes On nii need balletiloo tegelased, aga on ka veel korralikult lisategelasi,
keda võib-olla veel ei ole kohanudki või siis vähemalt mitte
sellises kontekstis. Doktor Rostislav part on seal ja siis on seal nende partner
ja Pille ja. Ja on ka lõigeke üks lõige kaks lõige kolm
ja Luige kaheksani välja vist neli vist oli siis
ega ta saab, proovime seitsmekesi siis sellise 20 liikmelise
trupitöö ära teha ja paistab ka, et käite selle
algmaterjaliga siis pigem julgelt ikkagi ümber üle võlli üle vindi. No ütleks, et ikkagi mõlemat pidi, et käime ka aupaklikult ümber,
aga aga võib ka öelda, et, Keemiaga julgelt jah.
Ent kuidas see mängukoht see Luke mõisa park nüüd siis kaasa
mängib või kaasa aitab, kuidas seda seal rakendatud on?
Hästi, seal on meie väikses järvekeses nii-öelda kuigi
ametlikult võib-olla tiigikesed. Tammidega jõgi. Võib-olla tõesti, jah, jäätunnetus tekib ka,
igatahes v kogukesed ikkagi?
No ma ei tea, kas see on seotud või mitte,
aga meil on hästi südamelähedaseks saanud üks pardipere seal,
et seal on ikkagi üks pardiema viie pardi pojakesega
ja kuna me oleme neid näinud läbi selle prooviperioodi,
kui me seal Lukele oleme olnud, sest me oleme näinud neid
pojaks ikka kasvamas ja nad ikka vahepeal keset läbi mängu
või keset proovi tulevad siis kas üle lava
või laua tagant või kõrvalt ja rohkemat ei tahagi öelda,
kui, et nad lihtsalt on nagu väga hinges. Seal on ka tegelikult niuksed vabakäigupardid,
kes aeg-ajalt lendavad üle lava.
See ongi vastabki tõele part lendab. Kured olid, tahtsid saada ka rolli meie Luikede järvedes.
Et jah, loodust on meil seal palju. Loodame, et nad ei kohku siis, kui publik ka tuleb,
et on siuke kaasa loovmängukoht samas.
Ent kuna tegu on ühtlasi ka ikkagi Tšaikovskist ajendatult
luikede järvega, siis kas ja kui palju kõlab seal Tšaikovski
muusikat ennast? Palju jaja isiklikult praegu ütlen, et kõik need lood,
mis on hitid, mulle väga meeldivad, on seal olemas
ja et me oleme ikkagi sellised hitid lasknud lavale,
mõned on küll natuke töödeldud pisut, aga üldiselt saab
kuulda ikkagi täitsa nagu korralikult, seda Tšaikovski
muusikat täiesti puutumata kujul ka.
Vähe on muid.
Tšaikovski on kindlas üle. Kaalus aga Kaarel Kuusk on ka lustinud mõnusalt erinevate paladega,
ma ei tea, kas ta on Luikede järvede muusikat ka miksinud
teiste lugudega või?
Natukene on, jah, üks asi tal seal on küll,
aga no ma arvan, ütleme vaheajal või publiku lahkumise ajal
me laseme kõik need laadurid, millega ta lõbutses,
nii et ei tasu koju kiirustada rahulikul sammul.
Ente ütlete oma lavastuse tutvustuseks, et tegemist on kasti
kohandatud klassikaga. Kuidas see nüüd siis, kui homme on esietendus,
teile tundub, kas see on pigem just kasti surutud
või kastist välja mõtlev? Kaasa loov no ta on ikkagi asetatud kenasti kasti niimoodi,
et otsad on üle ääre igalt poolt.
Et noh, kasti surumine viitaks justkui sellele,
et justkui viitaks teatud nagu vägivaldsele käitumisele.
Aga ma väga loodan, et me ju ei ole olnud vägivaldsed.
Ühesõnaga, mul on üldse kogu see nagu kastist välja kasti
sisse retoorika võib-olla natuke võõras.
Ma sellepärast jäingi nagu täitsa jänni praegu ma ei oska
nagu midagi vaimukat. Et kust kustpoolt vaadata, vastavalt vaatad
ja tegelikult see on hästi öeldud, et kasti nagu asetatud niimoodi,
et voolab erinevatel ste äärtest üle.
Sihuke hea kuldne kesktee.
Peab vist ise otsustama, et täpselt mõne vaataja jaoks on
väga kastis.
Mõne jaoks on väga väljas. No ma ikkagi näeks seda nagu sellist lopsakat taime siis
sellisel juhul ta on sinna kasti sisse küll pandud muld
ja kõik ja vesi, aga ütleme Ta sis vohab,
vohab ikkagi kenasti üle serva. Kuid kas te soovite meie vestluse kokkutõmbamiseks anda
tulevasele publikule mingeid suuniseid, millise
meelestatusega lavastust vaatama tulla või mida tähele panna
või mida kaasa võtta?
No pange soojalt. Soojalt riidesse, sest õhtud on jahedad.
Võimalik, et äkki on vaja ka sääsetõrjet kasutada.
Natukene. Vihmakeepi ütleks, et võib-olla sellist avatud meelt
ja noh, mina ei tea, minu meelest on tegemist ikkagi komöödia,
aga see on ikkagi sõge tükk. Tegelikult on nagu kastile kohandatud võib-olla
grammatiliselt täpsem. Sõge, igal juhul tegemist on väga sügeda Tügiga
ja üldiselt põhiline, võib-olla soovitus,
mis tahaks anda, on see, et ei tasu liiga tõsiselt.
Võta ennast ja elu ja siis võib-olla siis neid lavastus segi,
mida pakkuda. Ollakse avatud meeltega, seda võiks ju tegelikult kõikjale
kaasa võtta, muidugi.
Muretut meelt ja südametuld.
See siis sobib sümboolselt ka meie vestluse lõpetuseks
ning meenutan ka kuulajatele, et juba homme esimesel
augustil esietendub siis Luke mõisapargis kasti kohandatud
klassika ehk suvelavastus luikede järved,
millest rääkisid äsja Katrin Pärn, Janek Savolaineni
ning Laura Niilis. Suur aitäh teile.
