Loominguline rühmitus koosseis avab augusti esimesel nädalal
tantsufilmide näituse kvintessents ning aparaaditehases asuv
klubi Gutenberg muutub nädalaks ajaks kinosaaliks.
Lisaks sellele etendub esimesel, kolmandal
ja neljandal augustil kell seitse samanimeline lavastus.
Koosseisu kuuluva teeva Metspalu, Eveli ojasaar,
Elina Ojasaar, Marianne kell ja rosmariini Sarapu.
Tänases saates räägivad ettevõtmisest lähemalt Eveli ojasaar
ja Eeva Metspalu. Tere tulemast saatesse.
Tere. Tere.
Esmalt. Kuna ja millest sai alguse teie loominguline rühmitus,
koosseis ning millega te tegelete? No ma võin alustada, et me kõik õpime balti filmi meedia
kunstide instituudis, koreograafia alal.
Kolm Eestist, mina, Eveli, siis Eeva ja Roosmari,
meie oleme nüüd juba viimasel aastal ja Marianne,
Elina Neil algab siis teine aasta.
Aga tegelikult me juba teame 11 varasemalt,
meil on erinevad sellised seosed.
Ja eelmine aasta ma kirjutasin oma seminaritööd tegelikult sellest,
kuidas Eesti tantsu maastikul kaasaegse tantsukoosluste
jätkusuutlikkus puudub. Neid on väga vähe.
Need, mis on, on umbes 20 aastat olnud, neid on umbes kaks
tükki ja siis tekkis idee, et aga miks mitte,
et ise luua selline kooslus.
Ja miks sellised inimesed tundus kuidagi väga loomulik valik
meile kõigile, et meid paeluvad samasugused teemad.
Just tantsufilm on ka see, mis meid on juba pikemat aega sidunud,
et et need paar aastat, mis me oleme juba vaikselt katsetanud. Et siis me oleme 11 kasutanud tantsijatena
või siis filmi loojatena.
Et nii ta vaikselt meil sündis. Ent milliseid projekte teete veel sama seltskonnaga koos
olete teinud või on see nüüd kõige esimene? Meie debüüt oli siis see aasta märtsis Kanuti Gildi meedian
Estonia maratonil siis me tegime esimest korda täitsa
viiekesi ja teadlikult, et nüüd me oleme koosseis
ja varasemalt koolitöödega oleme 11 alati kuidagi kaasanud. Ja ja see maratoni nagu etteaste läks meil väga hästi
kuidagi isegi paremini ja alguses me oma nimesid ei
julgenudki sinna taha panna, et olimegi lihtsalt koosseis
ja kõigil oli see mingi müstiline koosseis,
keegi tuleb, teeb midagi.
Aga hea, et see läks väga hästi ja siis lihtsalt andis nagu
hoogu juurde, et siis edasi midagi teha.
Ja suht samal ajal tuli ka see aparaaditehase avatud
kultuuriplatvormi reklaam mulle ja siis ma olin mingi okei,
nüüd võiks nagu koos edasi minna ja sinna äkki midagi katsetada. Jah, juba tuligi jutuks, et see on siis selle aparaadi
avatud kultuuriplatvormi raames ent kuidas te nüüd siis
selle konkreetse tantsufilmide näitusi ja performance jõudsite?
Sedasama kvintessents? Nojah, nagu öeldud, siis tantsufilmid on väga nagu põnevad
meie jaoks.
Me oleme jah, neid juba natuke aega üritanud siin teha
erinevat moodi nii koolis kui ka nagu omast ajast
ja lihtsalt kuna Eestis väga tantsufilme ei tehta,
ei teata, mis on siis mõtlesime, et võiks nagu proovida
natuke rohkem tuua seda fookusesse, et mis üldse võimalused on,
kuidas saab nagu filmi ja tantsu ühendada selliselt,
et ta ei oleks pelgalt lihtsalt üles filmitud koreograafia,
vaid, et ta töötab ka nagu täiesti eraldiseisva nagu filmina. Ja kuna mina olen Tartust pärit, siis pakkusin kohe seda
üksinda nagu ei taha teha.
Mõtlesime, et siis äkki teeks koos.
Jah, see on nagu natuke põnevam kui lihtsalt tantsulavastuse tegemine,
sellepärast et noh, eks neid tantsulavastusi on ka
ja siis on see ühekordne emotsioon kõigil.
Aga filme jah, saab nagu korduvalt vaadata. Noh jah, pluss meid just kuidagi paelus see,
et kuidas neid tantsu-filmi- ja tantsulavastust omavahel
kombineerida ja meil on umbes 10 tantsufilmi
ja kuidas siis sealt võetud karakterid ja situatsioonid
ja olukorrad ja teemad tuua siis tantsulavastusse.
Aga kindlasti me ikkagi nagu tahame rõhutada seda,
et see lavastus on ka nagu eraldiseisev,
et ikka, kes ta on, et kui inimene ei jõua filme näiteks vaadata,
et ta saab ka tulla lihtsalt seda lavastust,
vaatame, ta saab ikkagist tervikliku pildi,
aga et meile endale on see nii põnev tuua nagu,
et see filmimaailm lavale ja kuidas seal nagu ellu ärkab. Ent kuna teid on seal rühmituses ikkagi mitu,
siis kas teie nagu individuaalsed loomingulised käekirjad on
muidu sarnased või kuidagi kattuvad, et kas te pidite selle
projekti jaoks ka mingeid kompromisse tegema,
et see tervik sellest moodustuks? No kompromiss peab alati tegema selles mõttes,
et üldiselt, kuna koosseis on küll üsna noor,
aga koos me oleme asju teinud, ehk siis meil nagu tunneme 11
päris hästi, teame, kuidas keegi läheneb nii oma loomingule
kui ka siis protsessile.
Ehk siis nagu pigem sujub kõik väga ilusti.
Aga eks nagu me oleme jah, sellised nagu põrgatajate tüüpi,
et isegi siis, kui tegemist on kellelegi ühe filmiga,
tema on režissööri koreograafiat näiteks,
siis alati ikkagi on võimalus nagu ideid põrgatada teistega
ja kõiki võetakse nagu kuulda. Ja keegi kellestki üle ei sõida. Ent ütlete enda tutvustuses, et oma sellisel tantsu
kunstilisel lähenemisel püüdleb koosseis maagilise realismi poole,
kuidas ta ise seda maagilist realismi mõtestate
või mida see teie enda jaoks tähendab? Mulle tundub, et, et me liuglema kuidagi mingil abstraktse
ja olmelise vahepeal ja me üritame seal leida mingeid
pidepunkte ja mingil määral võtta situatsioone irooniaga.
Ja mida me veel, mida me oleme avastanud,
mis on siis kuidagi meie kõigi ühine joon,
on see, et me lähtume väga karakteripõhiselt nii filmis kui lavastuses.
Et need lood või see looming, mis meis tekib algab
karakterist karakteriloomest, et kuidagi selle pealt me ehitame. Ja need karakterid tavaliselt on võib-olla kentsakad
või mingite oma väikeste nišidega.
Ja mulle tundub, et, et sealt ja siis need karakterid
kohtuvad mingites veidratest situatsioonidest,
mis on võib-olla olmelised või tavapärased.
Aga seal on mingi väike kiiks või mingi väike selline nõks sees,
mis teeb ta nagu abstraktseks.
Ütleme niimoodi. Pluss ka nagu tegelikult kirjandusest tuleb see ikkagi nagu
mingitel perioodidel, kui sa loed hästi palju siis ka kõik
ülejäänud looming kuidagi tärkab ja kui lugedagi selliseid mingeid,
no ongi maagilist realismi siis nii palju lihtsam on ka luua
tantsukunstis või filmikunstis midagi nagu sarnast
ja palju nagu julgemalt katsetada nende piiridega,
et kuhu need tegelased siis võivad nagu välja jõuda. Kui tuli jutuks juba kirjandus, siis millest veel
inspiratsiooni ammutada, kasvõi näiteks selle konkreetse
ettevõtmise tarbeks. No filmid on ka ikkagist noh, et okei, me teeme tantsufilmi,
aga ka muidu filmid on palju inspiratsiooni,
kindlasti. Ja tegelikult ka minu täielik lemmik on tüüp tänavalt
lihtsalt vaadata, kuidas inimesed käituvad,
millised nad on nagu siis, kui nad arvavad,
et mitte keegi neid ei jälgi.
Ja mõelda neile neid lugusid, et huvitav,
kust ta küll tuleb täna, et ta selline on
ja kõik see nagu inimesed tegelikult ka väga pluss
tantsukunsti puhul ka minu arust inimesed on nii olulised
see nagu kuidas tema võiks liikuda ja miks ta võiks niimoodi liikuda. Ja mulle tundubki, et enim Me inspireerima 11,
nüüd mulle tundub, et me viis oleme küll sarnased mingitel
oma väärtustega, aga Me oleme kõik nii erinevad tüpaažid.
Ja kui me loome neid situatsioone või kui me alustame seda
lavastuse protsessi siis nii kerge on leida mingi mingi
moment juba nagu teise inimesega, mis paneb midagi nagu
kasvama sealt. Ja see ei ole kunagi see, mis sina mõtlesid,
et sellest tuleb vaid alati, see teine inimene pöörab selle
kuidagi nagu hoopis pea peale ja siis paneb sind uuesti
reageerima sellele ja siis saabki lõpuks kokku,
nagu kõigile sobilik mingisugune looming. Nii et teil on hea sünergia igal juhul ja kuid tulles nüüd
selle teie konkreetse ettevõtmise juurde,
mida aparaadis näha saab, siis mida tähendab
või sümboliseerib see lavastuse pealkiri kvintessents
ning kuidas kogu see kontseptsioon välja näeb? No kvintessents siis tulebki sellest, et meil on see
mingisugune oma olemuslikus, see, kuidas meie nagu asjade
tuuma näeme, on jah, natuke nagu selline krutskeid täis,
ma ei tea, mingisuguse väga spetsiifilise nišiga
ja noh, ühtlasi meid on viis ja klint ja prooviks nagu kõik
need asjad siis kokku tuua.
Ja lavastuses siis ongi niimoodi, oleme võtnud filmidest inspiratsiooni,
mis on juba varem valmis tehtud, paar tükki tegime ka sellel
suvel veel viimasel minutil selle jaoks. Ja siis need erinevad tegelased tulevad sealt ekraanilt maha
ja hakkavad seda mingit oma reaalsust ja oma nii-öelda
asjade tuuma nõudma.
Aga samas, kui kõik tulevad erinevast kohast,
siis seal hakkab juhtuma mingisuguseid kokkujooksmisi,
kus tekib segadus ja ja. Näituse kohta jah, nii palju siis, et, et see on iga päev
avatud siis 11 kuni kell kaheksa ja oleme siis klubi
Gutenbergi üles ehitanud niimoodi, et on kolm eraldi nagu
ala mis on ka siis spetsiifiliselt filmile üles ehitatud
filmid ketravad terve päev ja siis saab igal hetkel tulla.
Ja väga mõnus ja baar on avatud.
Et saab ka väikest märjukest nautida filmi kõrvale. Ent äkki tutvustate lähemalt neid filme,
mille režissöörid ta ise olete? No alustuseks siis äkki minu film audi mis siis võit siis ka
parima koreograafia auhinna Best of BFM kalal 2023 aastal.
See on siis tegelikult, et mu ülikooli esimesel õppeaastal
väga ootamatult tekkis ja see on tehtud siis koostöös
kino-is magistrantidega, kes siis üle maailma tulevad kokku
BFM ja saab siis nendega koos filmi teha.
Inspiratsiooni ma sain puuri lindudest ja nagu kuidagi sellest,
et mida nad seal tunnevad, kui nad on kinni
ja kas seal on võimalik tunda mingit vabadust
ja vabanemist. Evely on seal tantsija, teda võib siis näha selles
linnurollis seal.
Ja see film jah, on küll väga ammu tehtud,
minu jaoks juba, aga endiselt töötab endiselt leian sealt
mingisuguseid uusi põnevaid asju, mida varem isegi mina ei
ole tähele pannud. Minul on siis kokku kolm filmi näitusel ja kaks tükki olen
teinud täiesti ise olen olnud nii režissöör kui helimees.
Kui operaator, esimeseks näiteks igavesed lesed,
mis ma tegin siis nüüd sel suvel inspiratsioon tuli
tegelikult kapteni küladest üldsegi mida on siis samuti
kutsutud ka naiste küladeks, sest tegelikult ju kaptenid on
enamus ajast merel ja mind hakkas huvitama see,
mis tegelikult siis seal külas toimub, et see on täitsa nagu noh,
et milline see naiste kogukond on. Nemad teevad aasta läbi, seal tööd, peavad perede eest
hoolitsema ja mida ma olen täheldanud?
Mina filmitegijana kuidagi alati lisan mingi väikse
müsteeriumi oma filmidesse, nii et ka seal on väike selline ministeerium.
Ja mul on kolm tantsijat, Marian onkel rosmari Sarapuu
ja Elin Ojasaar, kes siis kõik mängivad,
leskasid üks on töökas lesk, üks on nukker lesk
ja kolmas on hullu lesk. Ja mu teine film on Troik liining.
Selle ma tegin kooli raames, selle inspiratsioon tuli
tegelikult Mati Undi raamatutest, sest tal on ka seda
maagilist realismi ja sellist ministeeriumit,
mis mulle tundub, on hakanud jooksma läbi mu,
filmida. Et seal mul on üks tantsija, Elizabeth Jõela kes on
nii-öelda lõhestunud isiksusega või noh,
et tal on nagu mitu alter ego nii-öelda,
kes kõik on kinni erinevates ruumides ja,
ja kuidas siis seal hakkab toimuma selline lõhestumine ja,
ja murdumine nende isiksuste vahel. Ja kolmas film on nüüd koos Roos Marii Sarapuuga,
see on selline dokumentaal eksperimentaaltantsufilm,
mis oli siis nüüd see aasta koos kinoa Is magistritega,
mis me tegime siis, jah, ta on väga eksperimentaalne koos
Tiina Olleski Renee Nõmmikuga.
Et me paar kuud jälgisime neid, filmisime neid,
tegime intervjuud nendega, et kuidagi saada nendevahelise
sõpruse essents ja kuna neil on ka Fainfaiv tantsuteater
ja kuidas see kõik omavahel põimub nendevahelises suhtes. Kuid millised on teie selle näituse või ka teie enda
loomingu läbivad teemad või mis teile endale oluline on,
leiab sealt näiteks mingeid poliitilisi,
alltekste. No üldiselt niivõrd kui me nagu üritame oma loomingut
kuidagi määrata teda, siis me proovime seda teha võimalikult
humoorikalt ja eks seda allteksti võib igalt poolt leida,
aga sellist nagu et me ise ütleks välja,
et me nüüd teeme sellest või sellest filmi
või lavastust on nagu hästi vähe.
Et pigem Me omavahel põrgata mägi ja võib-olla isegi meile
endale on segane kohati mis täpselt siis on. Aga kindlasti on ta nagu väga tugevalt huumorist läbi
imbunud läbi immutatud huumorist ja et väga me muid silte ei
taha külge panna, aga eks see huumor ei ole ka selline lihtne,
et pigem ta on seotud just nagu karakteritega
või selline füüsiline rohkem.
Et päris nalja ka ainult ei tee.
Lihtsalt et tegelased on naljakad. Ehk tahaksite meie vestluse lõpetuseks natukene avada oma tulevikuplaane,
mida teeb koosseis edasi pärast seda, kui klubis Gutenberg
on saanud näitus läbi? Siis hakkab juba kool siis lähme tagasi kolmekesi siis
viimasel aastale vastu ülikoolis, teistel on veel pikk maa minna.
Praegu me vist ei ole Ühtegi tuleviku projekti paika pannud
niimoodi endale.
Küll, aga kõik need muud avatud platvormid,
mis siis on tantsukunstnikele jällegi see Kanuti Gildi saali
meid in Estonia maraton või ka Green Field.
Et neist proovime kindlasti osa võtta kõigist
ja siis kui jälle tekib mingisugune idee
või kuskil mingit reklaami, näeme, et saab teha projekti,
et siis võib-olla võtame midagi suuremat ette. Soovitan kõigil võimalusest haarata ta mind minna aparaaditehasesse,
kus klubis Gutenberg on avatud loomingulise rühmituse koosseis,
tantsufilmide näitus, kvintessents ning kus esietendub ka
samanimeline lavastus.
Ning tänases saates rääkisid ettevõtmisest lähemalt Eveli
ojasaar ja Eva Metspalu.
Suur aitäh teile saatesse tulemast, aitäh,
Aide.
