Tartus Ülejõe pargis avati juuli lõpus lindudele mõeldud
uuselamunimega Linnutee.
See on Eesti kunstiakadeemia esimese kursuse tudengite projekt.
Selle idee autor on Artur Raik.
Stuudios on külas Tartu abilinnapea Elo Kiivet,
kelle teemaks ongi arhitektuur ja linnaplaneerimine.
Tervist, tere.
See Linnutee projekt, kus on mõeldud lindudele tõi esile küsimuse,
et kuidas on muutumas see, kuidas me mõtleme elusolenditest
linnas siis kui me planeerime oma elu. Ja see tõesti on selles mõttes muutumas ja muutu nuut
võib-olla mujal juba natukene varem alguse saanud
ja nüüd Eestisse rohk pigem jõudnud ja rohkem kanda
kinnitanud eksised, et võib-olla olid ajad,
kus, kus mõeldi, et linn on inimeste riik
ja siin peab olema kõik nii, nagu neile meeldib
ja kõik, kes ei käitu nii, nagu inimestele meeldib
või ei ole sellised liigid, mis inimestele meeldivad,
et neil ei ole siin kohta, neid tuleb tõrjuda siis tänaseks
on avastatud, et see on väga halb lähenemine kõikidele,
kaasa arvatud inimesele, et see on võib-olla paljudele
tulnud üllatusena, et kui elurikkus väheneb,
siis see avaldab halba mõju inimeste tervisele täitsa nagu
reaalsele füüsilisele vaimsele tervisele. Ehk siis, et nüüd on hakatud mõtlema jälle sellele,
et kuidas seda loodust linna tagasi tuua,
et teda on olnud siin varem rohkem ja, ja nüüd on jäänud
teda vähemaks sellepärast et on tekkinud sellised moevoolud,
et kõik peab olema siis nii-öelda projekteeritud,
planeeritud, tud, allutatud sellele inimesekavale
ja ei ole sellist isetekkelist looduseruumi jäetud,
et siis nüüd püütakse seda jätta. Et see on siis selline üks pool, et mida on siis sama palju
räägitud kureeritud elurikkus nüüd siin Tartus on nii-öelda
taaselustama hakanud aga siin on lisaks veel
ja teisi huvitavaid suundasid ka, et mida planeerimisel saab mõelda,
et noh, on loomulikult see, et kuidas see loodus siin liigub,
loodus vajab linnas liikumiseks võrgustikku,
et see on seesama sõna rohevõrgustike, see tähendab seda,
et kuigi me võime ühes kohas teha väga mõnusa koha,
aga võlg sealt ei saa, see Kloodus, kas taimed
või loomad või linnud rännata edasi, siis sellest võib-olla
vähe kasu. Ehk siis planeerimine siis püüab igal tasandil
vaadata seda, et rohevõrgustik säiliks, et see loodus ei
oleks sellised üksikud tükikesed saarekesed eraldi saareks,
et vaid, et nad oleksid omavahel seotud. Ja mida arhitektid ja projekteerijad on hakanud mõtlema,
nemad siis mõtlevadki, et kuidas tehase ehitis selline,
et sinna mahuksid teised liigid.
Et see ei oleks ainult inimesele ja et seal oleks keegi veel,
saaks olla kedagi teised veel.
Ja seesama Linnuteeprojekt on siis ka tõukunud sellest,
et meil ei ole linnas üksinda, et see ei ole tegelikult inimeste,
selline üksik saar. Ja siis seda hakataksegi mõtlema kahes suunas.
Et kuidas lihtsalt lubada teisi liike selles inimesega
ehitatud keskkonnas olla.
Ja teine sellisem, aktiivsem suund on siis see,
et kuidas võimaldada, et nad tuleksid seal,
et neil oleks seal hea olla.
Hea ja turvaline, mõnus, ja see ruum oleks neile kutsuv. Kui me mõtleme nüüd sellele Linnuteeprojektile,
kuidas seda kirjeldada, see asub, eks ju,
et kui minna kaarsillast üle natukene mõned sammud liikuda
edasi siis selle laia kõnnitee keskel.
Nüüd on tugipostid, millele toetub selline puidust võrgustik just. Tõesti, et kui raekoja poolt hakata kõndima,
siis ta on mingi aja pärast kaarsilda eksistancis Raatuse
tänavatelje peale, et ta on täpselt keset seda telge.
Et kui ma seda püüame ette kujutada, siis raekojast raekoja
platsist lähebki täpselt väga sirgjooneline pelg üle kaarsilla,
kuni siis sinna päris üles Puiestee tänavani välja.
Ja see installatsioon on siis jah, et enne Narva maanteed
sellel laial kõnnide osal täpselt keset seda
ja ta mõte siis on see betoonpostid moodustavad usku puutüve. Ja selle kohal on siis selline puitprussidest võrgustik,
mis on siis nagu puuvõra.
Ja see ülesanne on selles mõttes hästi põnev,
et tudengitele antakse ette lähteülesandes materjalid,
mida nad tohivad kasutada.
100 betoonblokki ja üks kilomeeter puitu mida ma tahaksin
siin veel välja tuua, on see, et need materjalid võimaldavad seda,
et seda saab võtta koost lahti. Et need betoontükid on klotsid, mis on sõna otseses mõttes,
nad näevad välja nagu legoklotsid, nad istuvad üksteise
peale selliste väikeste mummudega ja need saab lahti võtta
ja kuskil mujal jälle kasutada ja puitprussid samamoodi tegelikult,
et kui, kui nad on nagu pidanud ilmastikule vastu,
et siis need saab kasutada ehk siis mida on püütud teha,
ongi siis luua selline.
Kasutan nagu enda sõna siis mitte autorite tsiteeri,
aga noh, selline natukene kui alternatiiv,
reaalsus, et jah, meil on seal kõrval pargipuud,
aga nüüd järsku ootamatult kasvavad betoonist kivide seest
välja betoonist puud, mille otsas on siis puidust puu
ja on loodud võimalus lindudele ka seda ruumi kasutada. Ja see, kuidas need tudengid sellele lähenenud on täiesti
vaimustavalt põhjalik.
Nad on konsulteerinud ornitoloogidega linnu ökoloogidega
ja püüdnud mõelda, et kuidas lind seal ennast võiks tunda
ja püüdnud mõelda ka seda, et teile linnul peab olema
turvaline ja et kuidas need just nimelt nad õige suurusega
linnud seal oleksid kuni selleni välja seal selle nii-öelda
puuvõras selle puidust struktuuri sees on siis ka linnupesad. Ja kuna nad said teada, et linnupesad peaksid olema kareda pinnaga,
sest muidu ei saa linnupojad välja siis nad spetsiaalsed
võtsid nad ilusti siledaks hööveldatud, puitprussid,
ja siis selles linnupesakohas tegid nad selliseks karedaks,
et see oleks ikkagi lindudele sobivam.
Ja võib-olla see teine tasand on siin see,
et üks on selline tõesti, et mõelda, et kes veel elavad
linnas peale inimeste. Aga teine tasand, mis minule meeldib, on see,
et need installatsioonid muudavad meie nagu vaadet
tavapärasele harjunud ruumile.
Et inimese omadus on see, et ta harjub päris kiiresti kõige osaga,
et ta enam ei märka.
Ja nüüd ta selle uue situatsiooniga, mis on tekkinud,
ta hakkab märkama kahte asja, nii seda, mis on uus,
kui ka tegelikult seda, mis oli varem. Ja kui näiteks on tekkinud arutelu, et, et see paneb kinni
vaatesuuna siis mina siin ei näe, esiteks probleem,
et tegelikult see vaades suund säilib, sellepärast et see on
ehitatud sellisel moel, et see puuvõra algab alles 3,8
meetri pealt.
See tähendab seda, et seal all mahub käima väga pikk inimene
ja tegelikult mahub sõitma ka tuletõrjeauto
ja see, mida inimene näeb, see ei ole varjutatud. Aga miks ma pean seda arutelu ja seda kriitikat?
Toredaks on see, et et inimesed on selle kaudu avastanud,
et seal on üks vaade ja mõned inimesed, kes seda ei ole
üldse varem tähele pannud.
Võib-olla nüüd lähevad ja vaatavad seda.
Ja võib-olla mõned inimesed, kes on seda pidanud igapäevaseks,
vaatavad, et see on tõesti äge vaade ja noh,
nagu hakkavad seda rohkem nautima. Ja Nendele, kes ütlevad, et see noh, on oluline suund on
pink kinni pandud, siis ma võin ka öelda rahustuseks seda,
et see on ajutine installatsioon.
Et seda suunda pidas oluliseks ka muinsuskaitseamet,
mis tähendab seda, et praegu on ehitusluba antud ajutisena
ja see võetakse maha kevadel 2025.
Sest noh, kõik need varjualused, mis meil on Tartus,
nüüd on kolmas on mõeldud, et nad on osa Tartu
kultuuripealinna projektist. Nii et ta saab olla rahulikult üleval, kuni meil on kultuuripealinn,
siis järgmisel kevadel võetakse ta jälle tükkideks
ja siis me mõtleme koos kunstiakadeemiaga,
et kas me kolime ta teise kohta, kas me kolime ta teise
kohta Tartus, Lõuna-Eestis, kuhu või me võtame selle
lihtsalt kasutusele, noh, täiesti sellise uue
ehitusmaterjalina uue ja järgmise asja loomiseks.
Nii et, et see installatsioon on, on selles mõttes tõesti
väga põnev ja soovitan kõigil seda minna vaatama nii päeval kujusel,
sest seal on ka see valgustus on natukene teistmoodi kui tavaliselt. Tänavavalgustust on muudetud ja lihtsalt püüda
ja vaadata, et mis tundeid see teis tekitab
ja iga kord, kui tunded tekivad, see on väga tore,
ükskõik, millised tunded tekivad linnaruumis,
arhitektid on ainult rõõmsad selle üle siis mõelda,
et miks mul sellised tunded tekivad, ükskõik,
kas see on positiivne või negatiivne.
Est-iga selline mõttekäik, see on inimesele endale rikastav,
aga tegelikult ka meile, et kas arhitektidele
või linnavalitsusele, mis on inimesele oluline,
miks on oluline ja, ja nii edasi, et see nagu sünnitab ka
sellist arutlust. Ja võib-olla ühe asjata, ma tooksin veel välja selle,
et on palju kritiseeritud seda, et võib-olla,
et miks peaks seal üks lind üldse elama,
et see on ju napakas, et tal on puud seal kõrval
ja et kui me tahame lindudele midagi peasüsteeme pesakast
puude külge või midagi sellist siis siin on tegelikult
selline pine tasand, et et ühtepidi tõesti proovime,
kas lindudele see meeldib, me saame selle võrra jälle targemaks,
et kas neile üldse sobiv või mitte. Et seda ütlevad meile ainult linnud, et isegi
professionaalid ei saa meile anda ühtegi garantiid,
et kuidas nad seal käituma hakkavad.
Et nad on andnud oma arvamuse ja nüüd me lihtsalt testime.
Aga teine asi on see, et mida siis on ka mõned siis
loodusteadlased ka välja toonud, et millepärast nemad seda
peavad heaks projektiks on see, et tegelikult on jälle tähelepanutoomine,
et see pekita kõiki, neid samasid küsimus,
et kuidas me loodusesse suhtume, kuidas ta võiks linnas olla,
mis me peaksime tegema ja nii edasi, ehk siis,
et isegi kuju tundub, et sinna ei koli linnud elama. Ja isegi kui juhtub, et nad on ainult kasutavad seda
üldiselt ja ütlevad, et see arhitektuur neile ei sobi siis see,
et me jälle me mõtleme ja arutame, et milline linn,
milline on linnaloodus, siis see on väga-väga suur pluss
meile kõigile. Ja nagu ma saan aru, siis saame kõik olla loodusvaatlejad
järgmisel kevadel ja vaadata, kas sinna on tulnud linde
või mitte täpselt ja tegelikult ainult üheks kevadeks,
siis, sest et juba järgmiseks kevadeks on see installatsioon
läinud kas kusagile või siis lihtsalt maha võetud.
Aga mismoodi Tartu linnaplaanides see niisugune natukene
mõtlemise nihkumine veel avaldub? Seda me oleme püüdnud ka varis erinevatel tasanditel del
sellega tegeleda, et täitsa sama kureeritud elurikkus,
mis on algatanud selle, et me mõtleme läbi nüüd põhjalikumalt,
kuidas me hooldame oma haljasalasid ette,
kas me peaksime seda vähendama, kas me peaksime tegema
erinevad Ta ise loomudega haljasalad ja võib-olla siis,
kuna sellest projektist on juba räägitud,
et siis selline värskem asi, millega me oleme liitunud,
mis nüüd see aasta või tegelikult eelmise aasta lõpus sai,
alguse, on roheringi projekt ja selle kohta saab meie Tartu
linna kodulehelt täpsemat infot, aga see on siis
rahvusvaheline projekt kestab viis aastat
ja selle mõte ongi tegelikult täpsemalt aru saada,
et mis meil siin täna on, mis seis meil on,
kes meil, kus elab põhimõtteliselt. Et me kaardistame ära hetkeseisu ja selle põhjalt hakkame
tegema otsuseid, et kuidas teha nii, et oleks parem ja,
ja siis teha ka neid valikuid, et keda me
ja kuhu soovime ja mis selleks vaja teha on.
Ja selle projekti üks kõige suuremaid võlusid on see,
et ta on kaasatud abistamas palju teadlasi
ja ülikoole.
Ehk siis, et me ei taha teha otsuseid ainult tunde pealt,
et noh, see võib jõuda selleni, et suvaline näide,
aga et kui me ehitama pesakasti, teadmata milliste pesakasti
lind vajab, mis suurusega. Me võime teha, eks ole, selle noh, hoopis karuteene sellele linnule.
Et siis samamoodi ka taimede, loomade, lindude elupaika,
loomisel on meil vaja teadlasi appi, kes ütlevad,
et kus ja mida on vaja ja kus, mis küll see sobib.
Sest ega igale poole ei saagi panna.
Võib-olla see on üks selline tore projekt
ja see on selles mõttes ka huvitav, et ta tegeleb linna
haljasaladega ja see mitte ainult siis pargid,
mis on ta võib-olla selline esimene asi,
mis pähe tuleb, aga näiteks ka kalmistud näitas
looduskaitseala näiteks Emajõe kaldad. Ja püüabki hästi-hästi avaralt vaadata, et,
et kuidas me saaksime seda loodusega käsikäes
ja sõbralikud koostöös nagu elada.
Ja teine koht, kus mina ise arvan, et Tartu saab katsed,
Ta ta uutmoodi sellist vaadet peis ruumile on südalinna kultuurikeskus.
Nii arhitektuurivõistlusel.
Me püüdsime esile tuua, et mis meile on oluline.
Aga ma ise loodan, et, et kui me nüüd lähme projektiga edasi,
et ma nüüd on võidutöö on käes, Me hakkame projekteerima
ja kui me hakkame projekteerima, et siis me saame luua seal
ka selliseid detailsemaid mõtteid, et kuidas loodus seal
paremini on selles hoones endas ka, et me ei räägi ainult pargist,
vaid hoonest. Et noh, näiteks, et mujal maailmas on kasutusel mingid ehitusmaterjalid,
mis võimaldavad mingitel liikidel seal pesa teha.
Et ongi selline tellis, kus on seal pesa nii-öelda
integreeritud või mingid katusekivid, noh,
et et neid lahendusi on palju ja kui me käisime oma projekti
meeskonnaga teisi kultuurikeskuseid vaatamas,
siis päris paljudel ongi seda näha, et nad on lisaks
tegelenud sellega, et jaaa, kultuurikeskus peab olema hea
koht raamatukogule ja kunstile etendustele
ja inimestele, aga noh, näiteks, et kas seal on katusel
mesilastarud või on just nimelt seal kuskil mingit pesad
või on seal kohade nahkhiirtele või noh,
sellised huvitavad detailid ja siis võib-olla teine
tasandatud üks on siis need arhitektuuri selline väline kest,
kuidas seal mõelda siis loomulikult maja sees,
et kuidas maja sees oleks ka selline rohelisem,
et seal on võib-olla neid teisi liike raskem ette kujutada,
sisse kutsuda, aga, aga jälle tema ise loodan,
et siin me saame harjutada seda, et, et ka see inimese
projekteeritud ja ehitatud arhitektuur võib-olla selline koht,
kus on ka teistel liikidel äge ja mõnus ja turvaline. Me oleme mõtetega praegu Emajõe kallaste peal
ja eks senikaua kui on, senikaua on ka küsimus,
et kuidas selle Emajõega siis seal on.
Ja praegu on eksole Atlantise juures ehitus käimas kui
kaugel see on jõudnud ja mis seal tulema hakkab? See on siis üks osa sellest suurest plaanist,
kuidas me tahame, et Emajõeäär muutuks atraktiivsemaks
ja mõnusamaks ja nüüdisaegsemaks siis seal on,
nüüd on kahe silla vahel siis rahu ja kaarsilla vahel selle
kaldapromenaadi uuendamine, et see algas tegelikult väga
tehnilistel põhjustel, et seda betoonist jõesängi on vaja kindlustada.
Ja teine väga praktiline põhjus sellele on ka see,
et see jõekallas ei olnud väga ligipääsetav. Et seal olid kitsad trepid ja raske liikuda,
seal ei saa liikuda, ei lapsevankri, jalgratta ka ratastooliga,
siis nüüd tehakse sinna selline mitmetasandiline nii-öelda
terrassistik ja saab kaldteedega liikuda
ja saab seal sellist olemise ruumi rohkem,
sellepärast et meil on see Emajõe vasakkallas,
ehk siis see ülejõepoolne osa on tegelikult ju see kõige
päikesepaistelisem koht, et kus tegelikult on väga mõnus olla,
et kuigi elu on siin parem kallal rohkem,
mis on varjulisem ja see projekt, siis on jah,
tõesti praegu ehitus on, juba hakkab noh,
mõnes mõttes lõpujärgule jõudma, et novembris on plaanitud
Se valmimine. Et siis saab jälle jupikene valmis, et tegemist jätkub veel,
sest Emajõgi on pikk Tartu linnas ja aga noh,
võib-olla ka mõelda seda, et ega me kogu Emajõe kallast ei
kavatsusega selliseks teha, et noh, kui me kujutame ette
sisselihaste pool, eks ole, seal see kindlasti jääb selline
looduslik kallas, selline matkarajad, et et meil on ka olnud
siin linnakodanikega arutelusid, et näiteks kas Kvissentali
nii peaks minema Emajõe äärest kergliiklustee asfalteeritud,
siis me kahjuks ütlesime ei, see on see koht,
kus ei saa olla, et seal on vaja, näete natukene loodusele
ka ruumi, et see asfalteeritud rada läheb natukene eemalt,
aga matkarada jääb loomulikult jõe kaldale alles. Üks koht, kus ma märkasin, et tulid Emajõeäärsed puud äkki
välja oli siis, kui ma sõitsin mööda Turu tänavat
ja pöörasin pilgu kunagise katlamaja poole,
aga seal on praegu püsti ainult korsten.
See tohutu suur korsten, mis seal toimub. Seal on ettevalmistused uueks arenduseks
ja see, need plaanid on tegelikult juba päris päris vanad.
Ja nüüd on jah, rõõm näha, et asi hakkab liikuma,
et seal toimus arhitektuurivõistlus juba 2017
või 18 ja seal on siis olemas väga ilus võidutöö,
kus siis on selline mitmekesine kvartal,
kus on äri- ja elumaju ja mis on võib-olla linnakodanikule
kõige olulisem selle käigus saab inimene ligipääsu Sis jõele,
ehk siis sinna tuleb jõe promenaad ka tantsis osa sellest
kuidas seda nimetada, et kas siis Karlova promenaad
või et siis Karlova sadamast kuni südalinnani välja peaks
olema jõe ääres imeilus promenaad ja selline. Ja selle kohta on ka juba eskiisprojekt ammu-ammu koostatud
juba 2016, aga seda ei saa hakata noh, niimoodi ellu viima
linn üksinda, kuna seal on erinevad maaomanikud
ja nendega koostöös me seda niimoodi jupikaupa teha saame.
Ja seesama katlamaja kvartal on siis praegu sellises staadiumis,
et me loodame kehtestada volikogus detailplaneeringu,
nüüd sügisel jätkata projekteerimisega ja omanikul on suur
tahe ja huvi ja tempo taga, et võimalikult kiiresti hakata ehitama,
et masse projekteerimine võtabki kindlasti oma ajaga,
kuna see kvartal on ka suur teks teda hakataksegi ühes
otsast ehitama. Nii et mina arvan, et ma juba järgmisel aastal seal võime
midagi näha muutumas ja tõesti noh täna me näeme juba seda,
et ohoo, et meil on ka siin jõgi ja me saame sealt
tegelikult läbi jalutada sellises matka vormis võib-olla täna.
Nii et ja et me ei ole Emajõge unustanud
ja kõik need plaanid on olemas, kuidas inimene saab,
kas katkematult seal jõe ääres jalutada niimoodi,
et tal oleks seal turvaline, mugav, aga samas ka mitmekesine,
et noh, nagu ma ütlesin, et siis, et jäävad kindlasti
looduslikumat kohad, jäävad mingid kohad,
kus siis trepistik näiteks veeni välja jäävad kuskile
paadisadamate kohad. Ehk siis, et see linn hakkab järjest rohkem jõega kokku saama. Suur tänu stuudiosse tulemast, Elo Kiivet,
Tartu abilinnapea.
Meie jutt läks teele, lindudele mõeldud uus elamust nimega Linnutee.
Aga rääkisime muustki seoses linnaloodusega
ja ehitusega.
Aitäh.
