Krõbedad päevad ja pikad ööd panevad lume jalge all krudisema. See loob helimaastikku, mis paitab kõrvu. Kuid lindudele ja loomadele see krudi väga lähedale hiilida  ei lase. Külm kaanetab aga ka veekogud ja paneb siia jäävad sulelised  tõsiselt proovile. Mõnel talvel võtab jõgede jäätumine aega nädalaid. Lahtiste lõikude lähedal on puudel ja põõsastel  selle krõbedaga ilusad valged härmakasukad  ning mõnes paigas keerlevad lahtises vees ringi kümneid  pannkooke meenutavad jäätaldrikud, mis päevadega end  ülejäänute külge poogivad ja jääkaaneks saavad. Neile, kelle toidulaud sõltub otseselt lahtise vee  olemasolust tähendab meile nii maaliline talveaeg igapäevast võitlust. Mida päev edasi, seda tõenäolisem on mõne lahtise veelõigu  ääres näha põhjast saabunud vesipapp või sootuks paigale  jäänud erksavärvilisi jäälinde, kes passiks sulerüü poolest  enam ehk troopikasse kui kodumaisesse maastikku. Sootuks veel talvisesse. Apelsinikarva kõhu poole ja Türgis sinise seljaga jäälinde  olen talviti silmanud mitmetele allikalistel,  ojadel ja kraavidel mis saavad jääkaane vaid väga pikalt  kestva pakase korral. Ja siiski mitte täielikult. Selle pisikese küti jaoks on oluline, et neis paigus leiduks  omajagu pisikesi kalu ja putukaid. Kuigi võiks arvata, et sundolukord, kus tuleb tavapärasest  toidulauast ahtamaga leppida muudab muidu aravõitu sulelise  pisut tolereerivamaks, siis nii see tihtipeale kahjuks pole. Ühel kraavil vuhises sinine kalliskivimust korduvalt mööda  ja peatus lahtise vee kõige kaugemas nurgas,  mille äärde oli läbi vaarikavarte üpris keeruline pääseda. Veidi pikemas ajas jälgis madalas vees ujuvaid kalu aga  pisut julgem jäälind, kes inimese peale kohe plehku ei pannud. Selle isendi kalastuskäigud näis ikka väga edukad. Jäälinnu terav pilk saatis pidevalt erinevaid vees liikuvaid pisielukaid. Sööstude järel tõi ta veest aina välja pisikalu,  keda siis pika noka vahel hoides vastu jämedamat kõrt  või puuoksa tagus. Et nood väga enam sipleks ja kergemalt alla läheks. Ega sellistel piiratud veekogudel seda toitu lõpmatult jagu,  mistõttu kõiki kalu ta korraga välja ei püüa  ning konkurentide suhtes on ta tõre. Päris sageli tegi jääling kontrollreide,  veendumaks, ega oja teises otsas mõnda tülikat kalakütti poleks. Kui muidu teevad jäälinnud jõevee oja kohal lennates  ka häält, siis see veevalitseja tegeles eelkõige küttimisega  ja nokka häälitsemiseks ei avanud. Kuulda oli ka lennul tiivapõrinat, mis muutus pakasega veidi valjemaks. Lisaks röövloomadele ja lindudele külmale,  mis toidulauda jääkaanega, katab pikkadele  ja külmadele, öödele ning tülikatele. Liigikaaslastele mängivad rolli ka niiskuse  ja pakase tõttu, sulgedes ja noka külge tekkivad jäätükid. Need võivad iga sukeldumise järel aina suuremaks paisuda,  kui nendega koheselt mitte tegeleda. Sel jäälinnul oli Peitli taolise pika noka otsas vaid pisike jäätükike. See pisike tükk aga võib ühel hetkel jahti segama hakata. Nii mõnelgi korral hakkas silma, et kui jäälind jäi  sukeldumise järel pikemalt mõnele oksale pidama,  ei saanud ta koheselt lendu kuna varvaste  ja oksa vahele tekkis õrn jää, mis linnuoksa külge aheldas. Vaatamata pikalt kestnud külmadele elas jäälind tänu  lahtistele veelõikudele need jäised olud üle.
