Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja ilusat pühapäeva.
Hea raadio, kahe kuulaja.
Alustame rännusaadet, reispass. Selliste Aafrika rütmide ja vokaalidega.
Ja tänases saates läheme võiksingi öelda taaskord sellepärast,
et hiljuti koos Tanel Tuuleveskiga rääkisime Lõuna-Aafrika
Vabariigist ja seal asuvast Krüger treilist,
mis on siis mingi 600 kilomeetri pikkune matkarada läbi
kuulsa rahvuspargi.
Ega tänases saates võtame siis veidi laiemalt käsile selle maa,
mitte loomulikult ka terves ulatuses. Aafrika suur ja lai.
Ja külaliseks mul sellel teekonnal on zooloog
ja džungligiid Joosep Sarapu, ilusat pühapäeva ka minu poolt.
Ja Joosep sinuga oleme rääkinud sinu kodu põlisest prantsuse
kojanast ja paapua Uus-Guinea aast, kus saalid koroonavangis
ja millest sul varsti ilmub ka raamat.
Just nii. Täna leppisime kokku, et räägime siis Lõuna-Aafrika Vabariigist,
kus sa olid oma zooloogia kas magistrivälitöödel
või just nimelt magistral ja mingi mitme kuu jooksul.
Kokkuvõtvalt ütleme kolm kuud. Hemm no väga hea, läheme siis kuskile kusagile,
kui me siin siin selle laulu saatel võib-olla pigem kuskil
linna Urban slummikeskkonnas, siis äkki läheb kohe kuhugi loodusesse,
mis seal nagu sinu Südamega rohkem võib-olla võngub samal lainepikkusel?
Jah, mina küll, et noh, kõigepealt sinna looduskohtadele
muidugi saada ja see on väga hea selline tiks,
kus autos rahulikult hõljud sinna oma järgmise võib olla
suure suure avastuseni või suure taipamiseni. Ja liigume, ma arvan, ikkagi kohe Aafrika esimese asjana
meenub safarid suured loomad, mitu 1000 kilo
ja mitu 1000 erinevat värvi nägu.
Lähme kõigepealt säentusiasse, mis on minu siis
Lõuna-Aafrika vabariigi sihuke lemmiklinn
või linna võib olla palju isegi öelda, et sihuke väikene
küla küla, küla nagu külaike rahulik inimesed kulgevad.
Tee ääres on väiksed turuputkad, pakutakse mangosid,
suuri taldrikuid käsitöönikerdustega, et saaks ikkagi
mõnusalt liha ja saia süüa. Ja säält Shiest natukene eemale jääb.
Ma arvan, üks kõige ägedamaid kohti Lõuna-Aafrika Vabariigis.
See on isi manga, Liiso Vetland park, see on tuhandeid ruutkilomeetreid.
Loodusmaastike on nii selliseid savanni moodi piirkondi,
kus on rohumaa ja, ja mõned kõrgemad puud akaatset,
sellised nii-öelda siis mõnusas siluetiga
või aafrika silueti puud.
Seal on suured jõed ja see kõik voolab mööda liivaranda
sellises metsikusse ookeani, kus lained löövad vahtu
ja ja selle all peidavad ennast ka väga väga värvilised
olendid ja ja sellised olendid, kes ütleme,
hoiavad sellel kohal silma peal ja, ja hoiavad seda
ökoloogiat seal paigas. Ja ma tean, et sina oled selline tüüp, kes hea meelega püüab
seal kätega ka seal mõne nastiku kinni džunglis
ja sulle meeldivad putukad ja kõik seisund.
Mikromaailm jääb jah, ütlen lisaks, et putukatega oligi
seotud minu see magistritöö ka ja seda magistritööd ma siis
tegin turbani nii-öelda siis asumi äärealal ühes väikeses
looduspargis ja see oligi see piirkond, kus mina olin siis
turbani ümbrus selline ida ida Lõuna-Aafrika Vabariik
otsesel rannikul ja see, seda maakonda võib,
kutsutakse kva suuluna talliks, ehk siis ongi suulude maa
see turban ise on vist selline veidi päris kõrgeid klaasmaju
ja selliseid asju täis, kuigi ta nagu rand ka
või on ta selline kuurordilinn majamimid võib-olla selline
ikkagi päris raske öelda sellise Lõuna-Aafrika vabariigi
suurlinna kohta, et pigem on seal sellised slummi piirkonnad,
vahelduvadki nende suurte pilvelõhkujatega,
aga loomulikult seal on tõesti kilomeetrite kilomeetrite
pikkune ilus liivarand, kus saab harrastada surfamist,
vaadata surfamist lihtsalt rannal lebotada
ja paaris ka mõne õlle võtta. Aga no pigem pilvelõhkuja rannas, et ikkagi on selline mõnus
rannariba jäätud ja siis tulevad need kõrghooned ka sinna. No vaat et kui seda nüüd seda mikromaailma
või selliste putukate tegelikult küsikski selle kohta ka,
et proovis mulle lihtsale inimesele selgeks tehase aafrika
putukamaailma põnevus. Nojah, ma tean, võib-olla sellist väikest osa sellest,
et et ühesõnaga, ja minu ülesanne oli siis leida mustrid
üles Aafrika põliste puuliikide vahel ja mardikate vahel,
kuidas nad omavahel suhtuvad üksteisesse,
millised mardikad, milliste puude peal on,
milliseid ei ole, kas seal saab välja lugeda seda,
et, et kui näiteks puul on okkad, kas siis on vähem
mardikaid või rohkem mardikaid ja noh, suures plaanis
selline need mustrid omavahel kuidagi klappima saada. Ja mida sa selleks tegema pidid, et sellest aimu saada? Oi roomama läbi okaste vaatama tõtt Mosambiigis,
Spytincobraga. Jah, see oli vist kõik, et ühesõnaga jah,
plaan oli selline, et liblikavõrguga siis noh,
ütleme siis peksin puude lehti sealt võrgust,
kogusin siis kõik mardikad väikestesse purkidesse
ja siis hakkasin pärast ära määrama, et vaatasin jah,
et minek, kas mõnel puhul on rohkem või vähem putukaid,
millised mardikaid seal rohkem või vähem on?
Ja, ja siis lõpuks siis analüüsisin neid tulemusi
ja siis sain ühed tulemused ka. Mingis teises. Võib-olla hea küll noaga, siis läheme siis väikeselt suuremaks,
et. Big Five või see, mille sinna Aafrikasse kõik püüdma lähevad
oma kaamera ette või mõniga püssitoru ette.
Loodetavasti mitte, et Lõuna-Aafrikas näeb selle kõik ära. Kindlasti näeb, mina ei näinud, aga, aga see ei olnudki see
nagu ma ei tunne ennast kuidagi, ma ei tea,
halvem, annan selle alaväärtuslik seda Big Five ära näinud tõesti,
et me küll Big Five on see, mida meil igal pool siin
televiisoritesest piltides postkaartidel ette manatakse,
jah, loomulikult seal.
Ma arvan, erakordne kogemus näha leopardi.
Aga samuti see Aafrika ei ole ainult need suured elevandid,
ninasarvikuid, vaid tegelikult see mikromaailm on,
seal on ka, on seal väga-väga põnev. Et väga sümpaatsed on ka miljonid täiesti uskumatud
uskumatut loomad minu arust milliseks nad on kujunenud
kohanenud ja ja kui sa vaatad nende väikseid küüniseid,
mis on nagu siukesed, salatitangid, nad seal seal naha peal
natukene masseerivad ja siis ootate, kuni ta võib-olla
vahetab enda tooni väikest või, või siis lendab mõni kärbes
mööda ta selle pika keele välja sirutab ja siis endale
niiviisi süüa hangib, on see ikkagi jumalik vaatepilt,
et pigem ma vaataks isegi seda võib-olla kui kui midagi
mingit elevanti vantsimas kuskil ringi ja noh,
loomulikult maod on väga eriilmelised värvilised,
samuti konnad, ämblikud kõik need, et et ma ei alahindaks
üldse seda Aafrikaga muud loodust, Kaaennid,
just väiksemaid loomi, keda võib-olla saab isegi nii-öelda
siis ütleme turvalisemalt ja lähemalt vaatama minna. Aga enne sa mainisid jäätma võin küll rästikul savalustelt haarata,
aga aga jah, kahjuks mõnikord on ikkagi nii,
et safaril kogu aeg, sa ei saa, üksimine loomulikult sul on,
mul oli väga palju vabadustest, sain autoga seal
safariparkides üksi ringi sõita, aga ö.
Need retked on ikkagi, siis ei lasta inimesi üksi,
vaid siis sa pead minema sellel tuuri tuuri tegijaga.
Ja ükskord õnnestus, mul õnnestuski näha siis Aafrika kõige
suurem madu ära hieroglüüfpüüton. Aga nad kurat ei lasta mind sealt autost välja,
kuigi ma nii väga tahtsid, nad ise ise läksid kaks tükki
ja mulle tundus, et nad ei saanud väga hakkama,
et proovisid küll teda sealt sabast võsast välja tirida,
aga, aga üks isegi natukene hammustada ja lõpuks nad lasid minna.
Et jah, see sellel hetkel ma olin küll, et laske mind nüüd
siit välja, et ma arvan, maks paremini teinud.
Milline see madu on? See on selline tumepruun helepruun, siukse kolaka,
kollaka varjundiga, aga ma arvan, niisugune kolm,
neli meetrit oli ta seal pikk kindlasti.
Et jah, ta jutt on selles mõttes loomulikult on kaunis,
kui teda näha, aga selline kirjeldamine praegu siin ei tule
niimoodi välja, et siuke pruunikas madu nagu need suured
püüton ikka on. Okei, sa mainisid ennem kohtumist kobra poisiga Mosambiigis,
biting kobra milline tema siis on ja mismoodi,
kus ta sulle seal põõsa all šallallaa ütles? Põhimõtteliselt, ega oligi, tegin oma neid välitöid,
siis on see, et võib-olla see eesmärk on,
on pigem leida jälle see nii-öelda õige puu üles,
millelt saab mardikaid korjata, onju ja siis sa seal ringi tatsab,
teed oma tööd ja siis sa võib-olla ei panegi nagu sellist
ümbrust alguses tähele, et sa ei ole nagu otseselt loomad
otsimisretkel ja võib-olla see ongi see kõige mõnusam moment,
kus sa saaksid kedagi kohata, aga, aga jah,
läksin sealt vist mingi üle jõe väikse Sillakese,
siis hakkasin astuma paar sammu nii-öelda siis paremale üle
jõe minnes ja siis vaatasin nüüd mingit pulka püsti seal
kuskil täpselt minu teerajal. Ja, ja siis vaatasin mingi must, selline väike kriipsukene
käib ka seal pulga eest läbi ja siis vaatasin väikest saba,
seal niheles liigutas lehti ja mingisugune väike sihuke
sisine helin oli ka vist kuulda, et et tõesti,
ma olin teda vist võib-olla ehmatanud, siis ta oli ennast
püsti ainult.
Noh, ta ei olnud muidugi mingisugune viiemeetrine kobra vaid
vaid noh, ütleme selline ma ei tea, 70 sentimeetrit kuni meeter,
et ta nagu väga-väga jõhkralt suur ei olnud. Kael oli ikkagi selline võimas ja siis ta paljastas mul seal
oma kaela ja siis ta natuke sisises seal
ja ja näitas keelt ja ja, ja selle tarbeks spetsiaalselt ma
ostsin ka kohalikus supermarketis päikseprillid,
et ma teadsin, et, et Spiting kobra ja võib juhtuda,
et, et kohtun temaga, noh ausalt öeldes ikka ootasin seda
kohtumist ja siis võtsin seljakotist prillid välja,
ütlesin talle, et, et sülita, kui tahad ja
ja läksin nii lähedale, kui, kui julgesin
ja tegin paar pilti ja videot mis ta siis sülitab sulle silma,
ta üritab sulle silma sülitada, siis sa,
et oma mürgijama mürki sülitab silma. Et väikestele imetajatele ilmselt on see natukene
traagilisem lugu kui minul, et ma arvan,
et, et võib-olla selline jah, natukene selline ärritus,
et, et ma ei tea, ma täpselt ei mäleta, äkki,
et natukeseks ajaks nagu ka silmanägemisega hätta,
aga, aga üldiselt inimesele väga midagi teha niuke hullu ei tohiks,
aga aga väiksed imetajad tõesti, et need siis nii-öelda
halvab selle sülitama mürgiga ja siis pärast läheb juurde
ja lööb kihvad sisse. Tegelikult tahaks ühel hetkel jõuda sinnani,
et et sa oled sinna Lõuna-Aafrika vabariiki ühe matkakava
kokku pannud ja saab sinuga sinna järgmisel aastal ühes tulla.
Aga algus nende madudega mäelt?
Ma tean küll Amazonase osas ka, et ma võin ükskõik millist
antropoloogia juttu rääkida, aga lõpuks ikka on see,
et kuidas nende usside, usside ja moskiitod
ega ikkagi on, et et tuleb need kastikesed ka ära linnukesed
teha nende taha, et kas need on või ei ole. Aga kui me juba läksime, siis vahet ei ole,
et kas see ma lihtsalt mäletan, aga Lõuna-Aafrikas ei pruugi
seda tüüpi olla üldse seda musta mambat. Must Mamba on kannikaania, minu rist jäi selle taha veel saamata,
et, et ta peaks.
Ta peaks olema küll, ta oli minu sellele nii-öelda väiksel
looduskaitsealal ka, kus ma oma tööd tegin,
aga kahjuks ei õnnestunud teda niimoodi elusalt looduses kohata. Mul on lihtsalt meeles, võib olla elu lõpuni kohtumine,
aga noh, turvalises keskkonnas, Soomes Helsingis mingis
keldris asuvas madude majas midagi sellist
ja seal olid need klaasi taga oli neid kaks tükki
ja ja nad olid siis niimoodi, et kuidas ma ütlen,
et nad nagu panid kahekesi nagu breiki niimoodi tantsisid.
Näitama okei, mikri vaiust, et nagu kahekesi niimoodi
vahtisid sulle otse liikusid mingisuguse 30 sentimeetrise
amplituudiga olid sabade peal püsti ja niimoodi tantsisid,
Sões vaatasid otsa läbi selle klaasi ja ma vaatasin nendega
tõtt selle tantsu ajal ja seal oli nagu päris meeldejääv vaatepilt,
ütleme nii nagu nagu kuidas nad sind vaatavad
ja kuidas nad seal su Est-tantsivad kahekesi
ja mida nad nagu mõtlevad ja neid nagu eriti ei koti üldse,
et sul võib olla mingi muu elu ka või midagi sellist,
et ärge tehke mulle midagi sellel hetkel,
et, et see on nagu noh, ühesõnaga aukartust äratav. Ja tass, kui me sinna madude juurde läksime,
siis üks mu hea sõber, kellel on ka ühes niukses suures farmis,
on väike Lotšen ju.
Et tema ülesanne on, tema ongi selline, ütleme mao,
kiirabi või mao maopüüdja, kõlab halvasti,
aga maa, kiirabi, ühesõnaga paratamatult juhtub,
et seal Lõuna-Aafrika vabariigis, kuna madusi on,
siis satub igale poole, satub pesumasina taha kappidesse pesukorvi. Ma ei tea basseinides ennast jahutama ja siis
põhimõtteliselt ongi talle helistatakse ja öeldakse,
et kuule, et mul on siin üks Must, Mamba
või hieroglüüfpüüton või, või Spiting, kobra,
et tule, tule aita ja siis ta läheb kohale,
püüab selle mao siis kinni ja läheb laseb seal loodusesse lahti,
et tänu maole me saime ka temaga sõbraks
ja siiamaani suhtleme ja arutame asju ja
ja ligi müstilise looduspilte. Et ma olin, noh, tavaliselt see safari hommik nägi välja nii,
et vara pidi tõusma, ütleme niisugune kolmest-neljast pidid tõusma,
sest siis on loomad kõige aktiivsemad.
Istusin rendiautosse, sõitsin sinna rahvusparki,
hakkasin seal nagunii ringi vaatama, noh esimesed kolm-neli
tundi seal sõidad ringi, vaatad mõnia, näeb sebrat,
agad, vesipühvli, vaatavad sulle niimoodi otsa ja,
ja naudid lihtsalt sellist vabadust ja sellist mõnusat sõitu ja,
ja selliseid selliseid ekstra vakantsed kohtumisi ja,
ja niimoodi ja siis noh tuleb see päeva naekus,
keegi peaga, midagi ei viitsi teha ka loomad. Siis ma võtsin võrkkiige, panin kuskile sinna,
ma ei tea, grillplatsile või, või noh, sellel tol korral oli
just nii, et oli selline mingisugune nagu vaatlusala tehtud,
et seal oli mingi väikene järvekene või sihuke märjem koht
ja siis seal oli siis puidust ehitatud selline sein ette
mõnede vaateaukudega ma tõmbasin sinna vaateaukude taha enda
põrkige püsti, jäin sinna kaelkirjakut ootama rahulikult
ja siis tuleb üks tüüp, pruudi on ta nimi,
tuleb oma oma naise ja väikse poisiga siis jah
ja näen, näen, ta on selline pulk on käes,
millel on see nii-öelda mao talitajate pulk on käes siis
ega ma ei lasknud tal väga kaua seal niisama oma perega aega veeta,
vaid küsisin, et milleks see on ja, ja põhimõtteliselt
sellest küsimusest algas peale väga tore äge sõprused. Õhtuti ta kutsus mind oma autoga sõitma ja madusi otsima
ja noh, see oli täiesti tore aeg ja madusime küll öösiti ei näinud,
aga aga see sääntlus siia, kus see kõik toimus.
Lahe linnake, liiklus on seal natukene selles mõttes teistmoodi,
et kui seal küll meil on siin Eestis nagu anna teed märgid
ja stoppmärgid ja asjad ja siis seal on sellised rohelised märgid,
mis hoiatavad siis jõe haudest Verochybous
ja just on ja sinna nii-öelda nina selle jõehobu taha on
siis ka kujutatud selline tähed ja kuu ehk siis just öösel. Et tõesti suured-suured, jõed voolavad sealt seantlus siia
juurest läbi.
Jõehobu, teil on seal väga-väga mõnus olla,
aga jõehobud on sellised pigem päeval nad varjavad ennast
siis vees ja siis öösel tulevad siis maismaale toitu otsima,
esinatkondavad seal linna vahel ringi, et tõsi,
et ruudiga siis mööda seda säält siia neid ümbruskonda
piirkondi sõitsime siis jah, ükskord samamoodi tegime
sihukese vasaku pöörde, siis järsku ei olnud ühtegi madu
ega muud ees, vaid jõehobu lihtsalt oli keset teed istus
seal ja vaatas meile otsa ja, ja siis läksime mõlemad oma
teed edasi. Vot selline laheküla. Jõehobutäiest räägitakse küll, et noh, ühesõnaga meil nüüd
siin ongi selline alapealkiri, mismoodi 10-l moel Aafrikas
otsa saada.
Aga jõehobud, noh, et neid tõesti kardetakse,
et nad on tõesti inimesele ohtlikud, onju. Jah, neid ühesõnaga tähendab kokkuvõtvalt öeldes peaks olema
küll ettevaatlikud natuke nende suhtes, just,
et tõesti noh, nägin noh, me olime muidugi paadis rahulikult päeval,
aga seal jõehobud olid seal kõrval vees ja tõesti,
kui nad oma selle suu avavad 150 kraadi,
sihuksed, poolemeetrised, kihvad, tulevad sealt välja,
et nende alla tõesti või nende vahel tõesti tahaks jääda,
miks nad miks nad ohtlikud on? Nad on lihtsalt hästi territoriaalsed.
Et nad kaitsevad oma territooriumi väga kiivalt
ja kui sa satudki nii-öelda jala minnes nende territooriumile,
siis ta võib tõesti väga agressiivseks muutuda,
sind taga ajada ja sellise suure massi ja selliste suurte lõugadega.
Ega sul väga palju ellujäämislootust ei ole,
kui tal tõesti on plaansid nagu kahjutuks teha.
Aga noh, kui sa oled autos või paadis, siis ei ole selles
mõttes üldse hullu. Tead, ei tea sätlusiias öösel üksi kuskil nii-öelda linna
äärde kondama minna jala. Isegi linna äärde.
Okei, kuna sa mängid niikuinii muusikat,
ka Aafrikat kui aafrika muusikat ja meid,
rege asju ja mida kõike siis võtsid siia nüüd lisaks sellele
alguse mahedale malbe male tiksumisele kaasa ka mõned
tummisemad Aafrika palad ja panemegi siit äkki ühe peale
ja siis vaatame, äkki õnnestub meil oma jutuajamist viia
kuhugi turvalisemasse kohta või nojah, kas turvalisemasse,
aga kuskile vaatame, mis seal veel, kes,
kes meile veel vastu jalutab. Ja selles mõttes tõesti, et Aafrika ei ole ainult selline
ohtlik maa, et neid, neid lugusi part valt ette tuleb
ja ja mingi statistika on seal taga ka, aga,
aga ma arvan, mina endast looduskeskkonnas küll nagu selline
ohus ei ole seal tundnud kunagi, et jah,
pigem auto ikkagi kaitseb või, või siis ka kapaatiage jõudis muusika.
Niisiis ma arvan, et see on siin Eestis eriti nüüd
külmastele soomustil ilmadel on, on väga lihtne,
kõige kergem ja kõige võib-olla ägedam viis ennast viia
sinna aafrika lainesse. Just on see muusika, et ma ütleks, et muusika on Aafrika põhjust,
Lõuna-Aafrika vabariigi selline üks kõige tuntumaid
ekspordiartikleid just praegusel ajal, et et need
muusikastiilid levivad siia maailmasse väga,
väga hästi.
Ja õnneks on Eestis ka selliseid väikseid saadikuid,
kes seda siin Eestis vahendavad.
Aga tõesti see turbani linn on siis sünnikoduks sellisele muusikastiilile,
nagu seda on kom või siis kohalikus keeles,
seal on see klik länguid, seal on väga teema,
et siin on niimoodi kuidagi peaks hääldama,
proovisin küll, mulle õpetati seal, et see on selline kahe
tuhandekümnendatel aastatel turbani, kuskil seal Downžipides
Toundschipid on, ütleme siis Schlummid. Et seal tekkinud selline kõva passiga selline muusikastiil
kui sa Lõuna-Aafrikas turbennisust ringi sõidad,
igal pool, see mürtsub taks, taksod, taksod võistlevad,
kellel on kõige kõvemad kõlarid ja kõige värvilisemad
kõlarid ja öösel pidudel oli ikkagi ka seda,
seda paratamatult lastakse, et selline väga kohalik,
väga uus ja, ja väga palju populaarsust koguv muusikastiil
ja esimesena kuulamegi siis ühtelugu. Ja see on siis juuni form. Video on ka väga lahe.
Jep, see on. Päris päris kreisi, kuidas need kohalikud inimesed seal
liikuda oskavad.
Ma ei tea, mis vedrud nad kuskil endale sisse on pandud,
aga aga neid liikumisi on tõesti uskumatult.
Nii et soovitan videot ja kõiki teisi, mingisugused näide
aafrika tantsuvideos, ma arvan, te olete näinud küll juba. No ma ei tea, mul on raske siit ikkagi kohe ümber lülituda,
et kui me nüüd rääkisime Mambadest ja kobradest
ja nendest jõehobude 150 kraadisest lõugadest,
et ikkagi selline traditsiooniline küsimus rändurile,
kes plaanib Aafrikasse minna.
Et kuidas on sinu meelest Lõuna-Aafrikas lood siis selle
inimSungliga või turvalisusega, et on olnud ju kuulda,
et seal on see vähemalt asi, millele tähelepanu pöörata? Jah, ega on kuulda ja kuulab ka ilmselt nagu tänase päevani.
Et jah, seal kui jalka MM toimus 2010, siis oli see olukord
üsnagi nagu stabiilne, okei, aga, aga pärast seda on
miskipärast ikkagi see asi jälle nagu sinna kuidagi kehvemal
poolele läinud ja nendest ohtudest ilmselt nagu tuleb
lihtsalt teadlik olla.
Et sa tõesti võib-olla öösel, kui autoga ringi sõidad,
no mida ma ei soovita teha sul üksi öösel autoga ringi sõita,
siis isegi mitte autoga? Nojah, seal vahepeal võib juhtuda, et no ma ei tea,
meie eestlastena võib-olla harjunud punane tuli ikka fooril
Eestis seisma, aga, aga seal mõnikord öeldi,
et noh, võib-olla ei tasu seda teha.
Ja uksed alati nagu kinni hoida.
Eks neid lugusid ikka on ja, ja noh, eks sa võib-olla pead
natukene teadlikumalt liikuma liikuma just nagu kellaaegade suhteliselt.
Millal on kõige hullem? Öösiti loomulikult ei tasu seal üksi kuskile kondama minna.
Sai ka paar korda käidud, mitte muidugi üksi,
vaid vaid sall, leidsin endale sõbra, taksojuhi,
kes nendele kombidudele viis ja siis oli nagu suhteliselt
okei ja turvaline, et ma ei tundnud, et,
et ma peaksin iga iga kord üle õla vaatama
ja ja, ja kes, kes mind tahaks, kõik ma ei tea.
Tühjaks varastada. Aga noh, nüüd läks kaduma. Et üldjoontes on ikkagi nagu Poja mõistus on ligi siis ja just on see,
et noh, on kindlasti mingid piirkonnad, mis on siis nagu
rohkem kriminaalses mad kui teised, et just need
Downžibideks lummid ja eks S10 mõnedes kesklinnas neid
Durbani kesklinn pidi ka olema mu juhend kohaliku juhendaja
suhtes nagu selline natuke ohtlikum paik,
aga ega sinna nagu ei, ei kippunud ka väga,
et pigem käisime nendes kohtades, kus tundsime ennast palju
turvalisemalt lõbusalt, aga noh, eks ikkagi,
vahepeal teed ju lehe lahti või, või kuuled mingite inimeste käest,
et no et ja et meil siin jah, selles nii-öelda kvartal on
vähe öeldud, aga mingi selles piirkonnas iga päev ikka
kuskile murtakse sisse kuskile majja, kuigi need aiad on mingisuguseid,
ma ei tea okastega ja, ja elektritraatidega ja,
ja seal on noh nii-öelda sellesse piirkonda sisse minnes on
mingid tõkkepuud ja inimesed valvavad. Noh, see on vist ilmselt see kahjuks selline elu paratamatus seal,
et et töötuse, töötuse määr on suur ja, ja kuidagi peavad,
tahavad ka need nii-öelda siis mitte vähekindlustatud
inimesed endale. Nii, aga proovime nüüd minna taaskord panna oma selle
mõttelise nööpnõela kusagile konkreetsesse kohta,
et vii mind mõnda hetke mõnda külla, mõnda linna,
mõnda randa, ükskõik kuhu.
Mis on sulle oluline sealmaal, kuhu sa tahaksid mind kaasa võtta? Tahaksin sind kaasa võtta, tegelikult võib-olla isegi
nööpnõela natukene lendama panema, sellepärast et üks asi,
mis mulle väga jäi meelde, on selline üks selline väike,
sihuke turbani eeslinna, pigem sihuke uhkem,
seal on ikkagi sellised rannaäärsed, hotellid,
pikad rannaliivad.
Siis seal kohapeal saab sõita sellise asjaga nagu seda on
mikroflai ehk siis noh, põhimõtteliselt see on selline
mootoriga deltaplaan, et tõused sellises väikses
lennujaamast õhku ja siis saad seal siis nii-öelda ranniku
kohal liuelda natukene metsa kohale minna,
siis ülevaltpoolt vaadata seda ookeani võimsust
ja neid värve, mis tegelikult sealt välja tuleb. Et tõesti, et, et minu sõit kestis umbes pool tundi ja,
ja Me saime seal siis päris mõned tiirud tehtud
ja ülevalt vaadata, aga siis neid ookeani elukaid,
et väga noh, seal olite ümaram, mingi viite veekilpkana
või merekilpkonna, nägin ujumas.
Ja kõige efektsem või ägedam oli, kui me sõitsime
suhteliselt veepiiri lähedal, ma arvan, niisugune paar-kolm
meetrit sellest veepiirist, siis seal oli üks Manta rai,
kes ei tea müksu, Manta raie on selline hästi lapik raie,
kes naguniimoodi hästi sujuvalt leebitum oma tiiba niimoodi ujub. Et saime niimoodi siis hästi lähedalt veepinna pealt teda vaadata,
et see oli meeletult äge kogemus ja Baliito ise on selline
mõnus väike, noh, see on see tõesti on selline kuurortlinn
või kuurortküla, et kus saab jah, rannabaarid,
hea toit, kaubanduskeskused, asjad ka, et et jah,
seal üpriski turvaline ka, et seal jalutasin igal pool üksi ringi,
aga öeldi, et öösel ära ujumine haid. Okei, ma sealt praegu kinni ei võta.
Kuigi seal vist tehakse puuri ujuma. Ja seal tehakse neid hai haidega ujumise ka,
et lastakse sul, paneksin puuri, pannakse sind vee alla
ja siis siis meelitatakse haid ligi, aga ise ei,
ei teinud seda. Okei, aga lähme edasi mööda seda Lõuna-Aafrikat,
et et sellest linnakeskkonnast looduspargis ka juba korra olime,
aga äkki kuhugi veel mägedesse näiteks või? No muidugi lähen mägedesse, et noh, Lõuna-Aafrika vabariik
on nii suur seal kõrbe, siis seal on metsi,
seal on randu ja loomulikult on seal mägesid
ja enne kui me siin Eestis olles ikkagi natuke uurisin
piirkonna kohta, mis seal teha saab, siis väga paljudes
videotes tulise trankinsbergi mäed, eksist,
Draakonimäed eesti keeles tuli nagu välja.
Aga siis ma mõtlesin, et ma ei tea, pole nagu see vend,
et maod tunduvad nagu veits ägedamad ja tahaks ninasarviku ratsutada. Aga, aga miskipärast leidsin sellise aja või,
või, või sain kuskilt mingisugust inspiratsiooni,
et siiski Neid draakonimägesid avastama,
avastama, minna.
Ja, ja tõesti, see lõi mind rohkem pahviks kui,
kui ükskõik mis teine asi minu arust siis Aafrikas,
et, et see on mul kõige eredam, selline mälestus,
noh loomulikult on see, et et see võib-olla ei oota seda,
see ootamatus on, on palju efektsem ja atraktiivsem. Tõesti, et aastavahetusel ma seal siis matkasin niisugune
kolm-neli päeva.
Et kõigepealt tegin sellise väikse sisseelamismatka noh,
see ma ei tea paar-kolm-neli tundi ja juba siis ma
suhteliselt armusin sellesse piirkonda ära,
seal mägedes tulevad külmad mägijõed mis mingil hetkel tänu
kividele moodustavad koskesi, seal on erinevaid selliseid koopaid,
mida saab avastada ja mis nii-öelda siis luua siia
antropoloogilist sellist nüanssi juurde,
siis seal elasid kunagi sellised selline rahvas
või noh, ütleme kogukond, keda kutsutakse siis Buschmanideks,
ehk siis nagu võsa inimesed ja kes neid koopaid siis seal asutas,
asus, asustasid ja, ja, ja seal oma elu elasid. Ja siis nende poolt on sinna trackinsbergi mägedesse
joonistatud ka erinevaid koopamaalinguid,
et põhimõtteliselt sa võid isegi üksi avastades seal neid
üles leida, mina võtsin muidugi tuurimis,
kus sain nende eluoluga tutvuda ja kuulda,
kuidas nad siis elasid, selline Survival värk on,
on minu teema ja, ja, ja mulle meeldib see,
et tõesti, et seal sai nagu ringi vantsitud igatpidi. Ja siis tei teine kolmas, neljas päev siis oligi,
et võtsin kätte ja läksin sellisele Kolmepäevasele pikale matkale.
Loomulikult enne kuna see piirkond on suur ilmaolud võivad
väga kiiresti muutuda, siis oli vaja sul üles kirjutada,
mis värvi su kott on ja vihmajope ja, ja müts
ja kõik sellised asjad.
Sest tõesti noh, nende kolme päeva jooksul ma nägin üle oru
ühte telki, kus oli kaks inimest, et rohkem mitte kedagi
seal ei olnud ja ja ööbimine ei ole minu telki,
Volm ei viitsinud võtta, siis oli variant,
et sa magatki koobastes vanades nendes Buschmannide enda koobastes,
kus nemad kunagi siis endale peavarju ja otsisid
ja süüa tegid ja kodu kodu rajasid, siis praegu sain mina
seal oma magamiskotiga nii-öelda kuivalt öö veeta,
et see oli ka päris selline ehe kogemus ja jääb kindlasti
väga hästi meelde. Kuule, ma vaatasin korral lihtsalt ühe selle,
selle suulude kliklanguidži klipi ja et ma panen siia vahele,
vaatame, kuidas see nagu kass, nagu kõlab. Ja see keel ongi siis kogunenud nendelt Buschmanide
kogukonnalt nagu pärit sealt niimoodi laiali hargnenud,
et et praegu on jaakroosa ja suu länguidsid,
on vist, et vabandust, koosa suulu keeled on need kõige
tuntumad liikidega keeled ja kõige laiemini räägitavad. Seega ka siin.
Kuhu nad, aga meil on? Ju aga ma arvan, et siia otsa võiksime siis. Jälle loo mängida. Ja nüüd hommist edasi minnes siis hästi-hästi sarnane temaga,
mina ütleksin natuke pehmem ja lounge'i liikumine võib olla
ainult natuke seda, mida alguses kuulsite ka.
Et on siis selline stiil nagu oma piano,
ma arvan, see on natukene tuntud kui see siis jajah,
et lasemegi siis ühe ühe väga kuulsa räppari Ama piano,
sellist soundi ja et jah, selles laulus on kuulda siis
sellistama piano iseloomulikku sellist loog,
trammi, mis on selline tummine ja summutatud selline bassilöök,
et selles laulus on väga hästi tuntud kuulda. Kallis raadio kahe kuulaja koos. Zooloog Joosep Sarapuuga oleme meie Lõuna-Aafrika Vabariigis. Aga teeme nüüd nii, et sealt madude ja Buschmanite
ja jõehobude juurest oleme siis selle tiksu saatel hoopis
kuskil turbani Launtšides elus ma ei tea,
restoranides ja seal on juba sellise märkimisväärse aja
veetsid siis äkki seal tekkis seal mingeid kohalikke sõpru
ka mingisuguseid tüüpe, kellega sa koos võib-olla mingitele
aiapidudele sattusid või midagi sellist,
et pigem jätaks need restoranid ja laulsid alguses kõrval
ja läheks kohe siis ikkagi nagu sellisesse mõnusasse
pärastlõunast grillpeole, et Eesti, et Lõuna-Aafrika
vabariigi noh, ma ei tea, ütleme siis põhitoidukord
või kõige ägedam toidu, kordan, on pray,
mis põhimõtteliselt ongi selline grillpidu,
et, et liha süüakse seal suhteliselt ohtralt
ja kõik jääb ikkagi grilli pealt läbi. Et tõesti mitmel korral õnnestus mul jõuda siis nii grillpeole,
nii grillpeole, niisiis nii-öelda siis Valgete aafrikaani
inimestega või siis kohalike suuludega ka.
Ja noh, need hõrgutised on seal ikkagi päris võimsad,
et selline pikk, ma arvan, niuke meetrina vorst on omavahel
siin rulli väikseks, väikseks keeratud ja see käib seal
grilli pealt läbi ja igasugused lihatooted ja,
ja, ja fooliumisse mässitud neid küüslauguürdisaiad,
et noh, see on. Noh, siiamaani on praegu suu, hakkab natukene vett jooksma
ja neid korraldatakse seal igal pool, et tõesti vahepeal sai
käia sellises uhkemast rajoonis hoiul mere ääres,
aga aga ükskord õnnestus kohalikega sinna taunschipi minna,
kuskile. Ma mamma taha hoovi seal pesunööride vahel sellist
grillpidu peetud rahulikult.
Vaat et see jah, pray on põhiasi, mida kindlasti proovida ja,
ja ja ära näha ja ära kogeda, aga tõesti,
et ega, ega vahepeal juhtus ka nii, et toit tuli nagu minu juurde,
et kui me seal ühes majutusasutuses ööbisin oma selle
välitööde ajal, siis. Ühel nädalavahetusel tuli lihtsalt, ma arvan,
niuke punt, sulu, sulu, inimesi seal on,
ma arvan, oli, ütleme, viis meest ja viis naist tulid siis
nädalavahetust veetma.
Nad olid pigem selline jõukam klass, vist olid mingi
ürituste korraldajad ja selliseid igatahes ühel oli küll süntesaator,
kaaslased laulsid seal õhtul mulle ja sain koos nendega
tantsida ja mötlesin aga põhjust ja nende toitalist oligi
Nad tegid õhtul süüa, siis loomulikult kutsusid mind ka seal
einestama ja, ja olema olema nende nende pundis. Siis oligi selline suur selline nikerdatud vanik.
No ma arvan, sihuke meeter pikk ja, ja ma arvan pool meetrit
lai sihuke noh ikkagi korralik vaagen ja põhimõtteliselt,
mis seal oli, siis oli keskel selline suur sihuke
jahukärakas on põhimõtteliselt tordist nagu sai,
sai, aga no natukene selline natukene niiskem kuidagi
ja siis seal ümber oli, siis oligi mingi kastmega niimoodi liha,
eks murratselt näppudega muretseda suure saiatüki siis
kastad sinna kastme siis teise kätte võtad selle lihatüki,
mis seal oli ja siis niimoodi kahe suupoolega puugitsete
sisse kõik see see kandikalis kõigi ees ja siis kõik käisid
ja rebisid näppudega neid, selliseid saia,
känakad ja lihatükke. Vaat, ja toidus, mis veel selline liha ikkagi domineerib ja,
ja turban on selline koht, kus on väga palju siis India immigranti,
see köök on ka seda, seda piirkonda just seal mõjutanud
ja ja olen õnnelik, sellepärast et nemad,
või noh, Aafrika ja, ja siis selle India koosmõjul on
selline roog sündinud nagu pani tšau ja see on
põhimõtteliselt telliseid siis selline saiakausis karri
ehk siis sul ongi selline kandiline saiapäts. Selle lõikad pooleks, võtad selle sisu sealt välja,
nii, nende ääred jäävad ilusti sinna külge,
siis sinna valad, siis ma ei tea, kas juurviljakarrit,
lambakarrit, kanakarrit, veisekarrit ja siis ongi seal samamoodi.
Võtad sealt saiast, võtad tüki ja käib sealt karjast läbi
ja siis läheb otse suu, et jälle jällegi väga,
väga meeldiv ja, ja väga maitseküllane.
Aga samas väga vabalt saabki Euroopa toitjad,
Lõuna-Aafrika ikkagi pigem on, on selline euroopalik ja,
ja noh, ma ei tea, käsitööõllebaare tohututes kogustes,
kust saab käsitööburgerid ja kõik selliseid asju ka,
et, et keegi seal ilmselt nälga kindlasti ei jää. No ei tea, kas see on nüüd see, mille pärast hakkaks sinna
kohale sõitma.
Et et käsitööburgerit süüa, aga no samas,
miks ka mitte?
Tean küll, kui sul ühel hetkel nagu sellest kohalikest
hõrgutistest on lihtsalt, nii et kuule tegelikult salaja
käin ikka pakkis ära korra päevas on vähemalt kolm toidukorda,
et küll jõuab kõikjale ja kuule, aga lõpetuseks vii mind
veel KUHU Kiisalt turbanist välja mingi punkt,
mingim hetk. Hommik õhtu lõunalinnas maal, külas vannis ioneemit. Ma lihtsalt siin sellises koht, mille nime ma isegi väga ei tea,
oli, pakuti võimalust minna autoga konni vaatama
ja põhimõtteliselt lõpetasime mingisuguses,
no mina ütleks suht mingi urgas küla, kui küla isegi saab nimetada.
Majad on kõik nii hajali, et nagu sellist nagu
kontsentreeritud ei olnud, aga aga selle noh,
mingi mingi õllepoe ees või õlleputka seal trellidega,
selliseid õlleputkad on, kus saab, kust saab siis
kesvamärjukest osta ja siis seal ees oli selline. Ma ei tea, pikkade kõrvadega nagu pillirookõrred olid,
aga ilma selle peate nüüd kõrred olid, seal kasvasid ma ütlen,
ma arvan, see ala oli, ütleme siis, ma ei tea,
50 meetrit korda 50 meetrit muidugi selline ala
ja siis läksime ühe Hollandi teadlase ja tema sõprade
ja kes olid siis tal Hollandis sealt Lõuna-Aafrikasse külla tulnud.
Läksime sinna Cisco konnaretkele, mingisugune kohalik tüüp
oli seal, kohtles meid plätades ja, ja soniga särkidel
muidugi seljas polnud ja siis põhimõtteliselt läksime sinna
sisse sellesse mingi märgalale, kus kõrrekeste kasvasid
ja lehed ja siis hakkasime seal lihtsalt pumpama. No need, ma arvan nüüd pool meetrit üle minu pea oli
kindlasti kõrred, et kui seal mingi hetk nagu noh,
kaduma nagu palju öeldud, aga, aga vahepeal olidki seal üksi
üksi terves selles rohelises metsas kuulsid küll konni midagi,
ei näinud kedagi, mingeid inimesi, hääled olid ka,
aga aga kedagi nagu aru ei saanud, kus mis on
ja siis me läksime seal konni otsima.
Loomulikult hakkas vihma sadama. Ja selline põnev, ma arvan, niisugune kaks-kolm tundi
sellises rohelises kõrte ja metsas ringi jalutada koos
mingisuguse kohaliku tüübiga, kes peale Meliconni leidma,
aga, aga tal see minu arust väga hästi välja ei tulnud,
et ma arvan jah, kümmekonna ikka nägime ära,
aga, aga, aga lootsime ilmselt kindlasti rohkemat. No suid, väga korralik kogemus.
Ja kui nüüd lõpetuseks lihtsalt välja, mida siis kellele
ja mille pärast sa soovitaksid Lõuna-Aafrikasse reisida,
et. Minu sinu Hailaid minu täiesti, no tahaks teile veel riigi
ikkagi terminist läbi käia, aga, aga sellises pasuuruna
tallis või sealpoolses kohas on kindlasti esimene asi on
kohe safari väga soovitan isi manga Liiso seda parki,
see on täiesti uskumatu ja noh, samamoodi kui kui õnnestub ja,
ja tahtmist ja, ja on siis selline üksi seal ringi sõita ja,
ja peaturi täpselt seal, kus on ja, ja isegi
ja vahepeal autost isegi välja minna, kui,
kui pead vaatama, kuidas sitasitikas seda sõnnikukärakat
kirjutab seal, et et noh, et seda, seda asju saad üksi teha
või siis ka minuga, siis loomulikult on see nii-öelda see rannik,
see on need pikad liivarannad, mäslev ookean,
seal samuti ilusad korallid. Kindlasti tasuks olla mõni päev ka ookeani ääres,
noh, mulle endale meeldib surfata, et siis seal on neid
võimalusi küll ja veel.
Ja ja üle ja ümber ei saa ikkagi nendest draakoni mägedest,
et Need vaated siiamaani vahepeal vaatan pilte järele
ja mõtlen, et oi kui ilus, oi kui ilus, et sellised pikad
rohumaad ja ja suured kaljunukid seal ja mis eriti hea on see,
et unustasin enne öelda, et et vesi tuleb mägedest neid seda
rahulikult juua, et ei ole vaja, sul on kolme päeva veevaru
kaasa võtta. Vaat ja noh, ikka seal draakonimägedes näeb kõike loom,
et suured paaviani karjad ronivad üle üle nende orgude
ja ülenukkide ja mõned sisalikud ja selline väga
meditatiivne keskkond, kus viibida.
Jääge, unustage loomulikult toitu. Kultuurihuh aitäh sulle, Joosep, palun, palun,
et viisid minu ja loodetavasti ka kuulaja mõte sinna kohale.
Lõpetuseks veel üks selline kiirem. Ja nüüd me läheme leedumine kiireks.
Nüüd me läheme siis sellisesse osariiki,
nagu seda on limpo, mis asub tegelikult seal üleval
Mosambiigis piiri ääres ja sealt hakkab meile laulma üks
tuntud naisartist, selles mõttes tuntud,
et Aafrika Forbes valis ta 30 alla kolmekümneaastase
mõjukaima isiku hulka.
Et selline lahe tiitel tal on, selle naisterahva nimi on
Soomad Josi, kes siis esitab meile laulu Ghana
ja kindlasti vaadake videot, sest seal näeb siis sellel impo
piirkonnale või songa rahvale tuntud sellist Sibelaani
tantsu lahedate seelikutega. Aitäh sulle, kallis kuulaja, et olid meiega kaasas.
Saadan reispass, värsk vaba on raadio kaks.
Stuudios Joosep Sarapuu.
Mina tärkin.
Ja kauni kohtumiseni.
Nautige.
