Gaasisalved tühjad ja hinnad laes selline oli karm reaalsus,  millega Euroopa läks vastu eelmisele talvele. Kui mullu augustis purunesid kõik gaasi hinnarekordid nagu  õhupallid mesilas sülemis siis tänavu suvel tiirutasid juba  gaasitankerid sihitult mööda merd oodates hinnatõusu. Gaasi hind börsil oli kukkunud kuus korda. Elektrisokiga meid viimastel talvedel pikali löönud  energiaarved on kontrolli alla saadud ning gaasi tarbimine  Eestis on kukkunud veerandi võrra kuid millega kütab oma  kodud soojaks? Rohelises tulevikus kas tasub hakata villaseid sokke kuduma,  sest tulevikukindlaid toasooja allikaid siin laiuskraadil ei  tunta või on nad meie eest peidus? 70 protsenti Eesti inimesi elab kortermajades  ja nende kodud kütab muretult soojaks katlamaja torust tulev keskküte. Mõnele tuleb appi ka gaasileek. Kolmandik rahvast elab eramutes ja nende taredes rändavad  sageli tiku välkudes ahju puud, olgu need  siis kena, ümmarguselt kandilise briketiklotsi  või pisikese puitgraanulikujulised. Pooltes eramajades on puit ainuke kütte mõtteallikas. Kuid mida uuem maja, seda suurem on tõenäosus,  et seal aitab temperatuuri tõsta mõni elektri abil põksuv  pump näiteks õhk või maa soojuspump. Eelmisel küttehooajal oli ligi 40-l protsendil Eesti  inimestest raskusi oma küttekulude kinnimaksmisega. Selga aeti üha paksemaid kampsuneid ja välja otsiti vildid. 16 protsenti otsis koguni võimalust soodsamale pinnale kolimiseks,  et vähem raha ära kütta. Mõni oli valmis ka sugulaste juurde kolima. Kas eesootaval? Talvel peab ka küttearvete tasumiseks laenu võtma. Täna kõik prognoosid kipuvad ikkagi näitama,  et olukord on natukene stabiilsem kui eelmine kütteperiood  ja eelmine kütteperiood oli tegelikult päris päris keeruline,  et oodata võib, et tuleb natukene stabiilsem olukord. Gaasihindade vaatest on rahu majas. Me teame hästi, et Euroopa on gaasiga korralikult varustatud,  enam sellist võidujooksu. Gaasiga varustamiseks ei teki. Me oleme siis mõnedes katlamajades asendanud gaasi näiteks põlevkiviõliga,  mis pole üle väga keskkonnasõbralik, aga samas põlevkivile  on ikka kodumaine produkt ja saame nii-öelda hinnad kuidagi  hoida kontroll all. Nii et need, kes omale põlevkiviõli tünni õue peale varusid  ei peaks veel voolikuid sealt välja tõmbama,  võib veel vaja minna. Võib teil vahe minna ja? Kaugkütte piirkondades on hinnad jätkuvalt suhteliselt kallid. Aga nii mõneski piirkonnas on see kaugkütte hind tulnud  seniselt umbes 300 euro pealt tagasi. 150 160 euro peale mis tähendab, et. Sealsed piirkonnad tõenäoliselt saavad rahulikumalt hingata,  suurte piirkondade vaatest on asi stabiilsem. Mis Tallinna piirkonda puudutab, siis küttehooajal lähme  vastu eelmise aasta talvega umbes 20 protsenti madalamate  hindadega ja hetkel ei ole ka mingit plaani neid kuidagi  viisi korrigeerida. Kas midagi võib minna ikkagi ka sel talvel halvasti,  et tegelikult energiakriis tuleb meie õuel  ja tuppa tagasi? No ma arvan, kuni sinnamaani, kus me ei saa öelda,  et kogu Eesti energiavarustus on loodud kohalikest  taastuvatest kütustest, võib alati midagi minna halvasti. Sest me sõltume välismaisest, imporditavatest. Kütustest, mida mõnikord ei ole saada, mõnikord on hind väga  kõikuv ja mis kokkuvõttes ei ole ka väga keskkonnasõbralikud. Soojatootmises kehtib üldjuhul lihtne loogika,  mida rohkem tarbijaid, seda odavam hind. Tänapäeval lisandub sellesse loogikasse veel roheline  tõdemus ehk mida rohkem puiduhaket või turvast,  seda odavam. Maagaasi ja põlevkivi annavad ka muidugi sooja naha vahele,  aga pärast arvet lugedes võib jääda tunne,  nagu oleks külma tehtud. Eesti konkurentsitult kalleim kaugküte valitseb siin  Tallinna külje all kostiveres, kus üks megavatt-tund  toasooja maksab 163 eurot. Samal ajal saab Karksi-Nuias toa soojaks 54 euroga  ja lähtel 56 euroga megavatt-tunni eest. Vahe on kolmekordne. Eesti keskmine toasooja hind on tänavu sügisel 90 eurot,  megavatt-tunnist. See ei olnudki nii ammu, kui Eesti kalleima keskküttega  asulas tõi sooja tuppa nõukogudeaegne gaasikatel. Kui gaasi hind aasta eest taevasse hüppas,  otsustas kostipere rahvas koos adveniga investeerida uude katlamajja. Nüüd rändab siin ahju kohalik hakkepuit. Paremaks, või selle katlamaja valmimise eelduseks,  mida ka inimesed ootasid, oli see, et kui me sealt nii-öelda  hakkame reaalselt toa sooja saama ja, ja,  ja majanduslik olukord ikkagi leebub ja,  ja, ja läheb stabiilsemaks, et siis tuleb  ka hind alla. Aga kui seda maja siin hakati ehitama, meil oli ju alanud  Ukraina sõda, see mõjutas väga palju ehitushindasid. See ehitus läks päris kalliks. Ja see tänu sellele piirkonna väiksusele on  ka see investeering nii-öelda tegelikult suures komponendis  selles kaugküttehinnas sees. Aga mida ka selle aasta kütteperioodi algus on näidanud,  et et hind on jäänud samaks, mis ta oli eelmisel kütteperioodil. Ehk siis ikkagi seesama 135 pluss käibemaks megavatti kohta  päris krõbe, kolm korda kõrgem teises Eesti piirkonnas  mis tähendabki seda, et saite nii-öelda vihma käest raske alla. Täpselt nii, just nii ongi, läbimärg ei ole,  aga veits niiske on ikka all. Kas kohalikud siis külmetavad või, või kuidas  selle kõrge toasoojaga siin toime tullakse? Lasteaed on see, kelle järgi ka tegelikult aadven reguleerib  oma katlamaja töölepanemist koolimaja ja mõis,  kus siis ka on muusikakool. Ja kui nemad on nagu nii-öelda taha tulnud,  siis siis vaikselt hakkavad nagu liituma  ka kortermajade. Ja noh, igaüks siis vaatab ise, et millal ta nii-öelda  piltlikult öeldes oma kraani lahti teeb. Mõni teeb alles siis, kui juba esimesed lumeelbekesed,  eks ju, langevad kas nii väikese tarbijate hulgaga on üldse  mõistlik seda katlamaja ja kaugkütet siin pidada  või targem oleks see trass läbi lõigata ja igaüks kütab oma  maja nii nagu oskab. Eks ta tegelikult võib-olla isegi oleks mõistlikum jah,  aga see tähendab seda, et tänaseks on ju majad võtnud laenu,  nad on renoveerinud oma nii-öelda fassaade sisemisi kommunikatsioone. Ma isegi ei oska kommenteerida, kas nad on võimelised seda  praegu tegema. Aga kui mõni maja peaks otsustama küttest loobuda,  siis teiste jaoks tõuseb hind veelgi. Kindlasti. Kui palju neid kohti Eestis on, kus mõistlikum oleks  kaugküttetorustik läbi lõigata? Eestis on ajalooliselt On väga palju kaugkütet, meil on Eestis üle 200 kaugkütte  piirkonda väiksemad piirkonnad, kus näiteks on seal ma ei tea,  viis tarbijat, võib-olla 10 tarbijat, tuleb analüüsida  ja teha otsus, et kas jätta see kaugküttevõrk siin alles  või siis äkki tõepoolest lõigata torud läbi  ja las iga tarbija toodab soojusenergiat iseseisvalt. Ehk siis me leiame ennast olukorras, kus meil on olemas  korralik katlamaja. Meil on olemas korralik augküttesüsteem. Aga kas need korterelamud vajuvad tühjaks,  mis tähendab, et seal ei ole seda taristut ei ole enam mõtet  üleval hoida. Seal on tavaline lahendus selles, et olge kenad,  hakkame lokaallahendust kasutama. Kas siis kas siis ahjud soojuspumba väga levinud sellistes  piirkondades ja need võetakse kasutusse? Ei ole mõtet hoida seda kaugküttesüsteemi üleval,  mis enam ei vääri oma oma nime ja, ja oleks soodsam kuidagi  teistmoodi teha. Kas Eesti küttelahendused on täna tulevikukindlad? No täpselt 15 aastat tagasi 2008 100 protsenti kogu Tallinna  soojusenergiast olid tegelikult toodetud maagaasi baasil  ja alates 2008 tulid toetused peale ja hakkasime samsammult  üle viima meie vanad gaasikatlat puiduhakkele. Et võiks öelda niimoodi, et võrreldes maagaasiga see on ikka  palju keskkonnasõbralikum. Ja peab tõdema, et enam-vähem kõikides kohtades üle Eesti,  kus me üldse saime kas siis koostoomisjaama  või siis katlamaja biomassi baasil panna käima,  see on juba tehtud. Ehk tegelikult väga palju ruumi enam polegi jäänud. Kuuldavasti on aeg-ajalt ikkagi Brüsselis väga keeruline selgitada,  et miks Eestis seda biomassi nii palju ahju aetakse. Süsteemidesse läheb biomass, mis mujale lihtsalt ei mahu. Sellest ei ole mitte midagi muud võimalik teha  ja kui seda ära ei kasutata, energeetikas jääb ta suure  tõenäosusega metsa alla lihtsalt mädanema ja,  ja seal kasvuhoonegaasi tekitama. See ei tundu õige valik olevat. Loomulikult biomassi kasutamine on üks reguleeritumaid  energiavaldkondi üldse just eesmärgiga saavutada selline  jätkusuutlik majandamine ja nii ka meie,  et, et meil peab olema sertifikaadid selle kohta,  et kust iga hunnik pärineb ja mis siis täpselt kütusena kasutatakse. Aga lõppude lõpuks ongi küsimus, et mis on kõige mõistlikum  ja jätkusuutlikum jääkide kasutamise viis. Koos tootmisjaamades täidetakse ühe ahjutäiega kaks ülesannet. Kui tavalises elektrijaamas läheb elektri tootmise käigus  tekkinud soojus lihtsalt raisku, siis koostootmisjaamas  kogutakse soojus kokku ja saadetakse radiaatorisse. Eesti praegune energiaprogramm näeb ette üha rohkem koostootmisjaamu,  millest esimesed on juba enam kui 15 aastat vanad. Siin Lasnamäe külje all on kaks väo koostootmisjaama,  kus tehakse kaks kolmandikku Tallinna toasoojast. Kui see jaam täis ku tuuridel tööle läheb,  põletab ta ühes tunnis ühe rekka koormatäie puiduhaket. Ja kui jaam juba käib, käib ta 24 tundi järjest. Läbi nende kahe tunneli. Söödame me siis katlate hakkepuitu usu taga on päevasilod,  hulk igasugu kruvisid, konveier sõelamaja väljas  ja siis kütuse vastuvõtuhoone. See on katel, on katel ja see on katta kolde osa,  kui nüüd siit avas sisse vaadata, siit saab panna pea ahju  või võib panna pea ahju, täpselt vabandust,  ma korra panen peaahju ja siin toimub nii-öelda keegi  põlemine ka. Praegu. Ei põle, igal juhul ei põle. Mis see temperatuur siin sees on? Üleval otsas on mingi? 900 900 kraadi korralik põrgukatel ja. Siin tuleks nagu vahel Teha siis koostootmise ja, ja lihtsalt katlamaja osas Meie  katlad on aurukatlad, aurutorus siseneb turbiini,  siis aur Rõhuga 110 paari 530 kraadi on seal temperatuur hästi kõrge  talpiaga teeb turbiinis oma töö. Väljub turbiinist soojusvahetitesse annab ära energia kaugkütteveele. Ja käivitab turbiin, käivitab samas siis generaatori,  mis toodab elektrienergiat. Et see on see koostootmise mõte. Aga mis toimub suvel, kui sooja radiaatorisse vaja pole,  siis kui see jaam siin käib, kuhu siis see soojus läheb? Iru jaam ei suuda varustada kogu Tallinnat vajaliku  soojusega ka siis, kui radiaatoritesse ei lähe,  vaid seda kasutatakse sooja vee varustuses. Alati peab olema mingisugune reserv ka suvel. Me ei saa turbiine seisata iga päev. Turbiinide käivitamisel on teatud lubatud tsüklite arv tema elueas,  et, et me peame hoidma turbiini sees. Kõigepealt me kasutame seda. Oma tarbeks katlamaja käivitamiseks on vaja elektrienergiat. Kui meil on pikaajalisi lepinguid pikk sinnaga lepingud,  täidame neid lepinguid ka suvel. Jah, vahepeal me oleme sunnitud ka jahutama,  sest me näeme, et mõne tunni pärast on meil vaja koormust tõsta,  aga me jaama seisata ei saa. Nii et ikkagi suvel läheb päris palju soojust nii-öelda  jahutisse või raisku. Ma ütleks seda, palju läheb, aga sellel probleemile on lahendus,  me oleme just välja kuulutamas, hanged soojussalvestile. Me saame kindlasti suvel kasutada seda oma nende ööpäevaste  kõikumiste sidumiseks ehk siis salvestada soojust,  salvestisse ja kasutada seda siis, kui seda vaja on,  ja vältida sellist jaama üles-alla kõigutamist. Probleem on selles, et suvel seda soojusenergiat pole  kuskile panna. Seega kostatmisjaamad suudavad töötada ka nõnda nimetatud  konventsiooni režiimil ehk elektrit toodavad suunavad võrku  aga soojust nad on sunnitud lihtsalt ära viskama,  kui palju sellist soojust raisku läheb. Tallinna kaugküttevõrguga on ühendatud neli koostamisjaama,  üks põletab jäätmeid ja kolm põletavad puiduhakket. Siis võiks öelda niimoodi, et hinnanguliselt nende  maksimaalne soojuskoormus on kuskil noh,  200 kuni 300 megavatti ja meil on tarvis vaid 50 60. Kas see tähendab tõesti seda, et suvi otsa katlad uugavad  ja see soojus lastakse lihtsalt õhku või tegelikult on  ikkagi kuidagi võimalik neid katlamaju käitada mõistlikumalt,  nii et noh, elektrit võib-olla toodad, kui turule mahub,  aga vot sooja ei tooda. Jah, paraku koostamisjaam ei suuda nii teha,  ehk tegelikult kõrvalproduktiks nagunii jääb soojus  ja kas siis läheb võrku või siis lihtsalt atmosfääri läheb. Teine võimalus, mida saab teha koostamise am võib suvel  lihtsalt seista ja ta võib mitte töötada. Ehk siis te ei tooda elektrit ega soojust  ja siis meil põleta mitte midagi. Kui majanduslikult on. Nii öelda mõistlik toota elektrienergiat ilma soojusenergiata,  siis nad töötavad. Kas needsamad meie väga efektiivsed koostootmisjaamad  annavad meile sooja ka näiteks 20 aasta pärast? 20 aasta pärast on need koostootmisjaamad,  mida me täna Tallinnas näeme, amortiseerunud neil tehnilist  eluiga enam ei ole. Mis tähendab, et tõenäoliselt oleme me liikunud sellest  etapist edasi. Senimaani ma olen olen, olen veendunud, et neil on oma roll olemas. Nii Tallinnas kui ka mujal Eestis, meil on olemas selline  väga vana elamufont. Et noh, paneelmajad, mingid vanad majad,  mis on ehitatud nõukogu, Nõukogude Liidu aal  ja paraku nad olid projekteeritud omal ajal niimoodi,  et nad nõuavad väga kõrgeid temperatuure. Ehk näiteks päris hiljuti Tillitase kaugküttevõrgus. Talvel voolas vesi temperatuuriga seda Konki on kraadi,  aga selleks, et toota soe vett temperatuuriga üle 100 kraadi  peab kohe kindlasti midagi põletama. Näiteks uus kortermaja uus büroohoone, tema vajab  maksimaalselt 55 kraadi temperatuuri rohkem tal pole tarvis,  et katta nii soe tarbiveevajadust kui ka küttevajadust. Mida väiksemad on temperatuurid kaugkütte võrgus,  seda tegelikult on ka väiksemad soojuskaod  ja kui temperatuur läheb näiteks alla 100 kraadi  siis juba võib-olla tulevad mängu alternatiivsed lahendused. Aastaks 2030 peaks olema kogu kaugkütte süsiniku neutraalne  ja nüüd kiirendatud plaan see, et aastaks 2027 peaks olema  maagaasi osakaal alla 10 protsendi selle teeni jõudmisel me  paigaldame täna. Olemasolevatesse koostootmisjaamadesse selliseid täiendavaid  seadmeid nagu suitsugaaside pesurid, et saada kätte see  kasulik energia ja siis merre, siis las ta tagasi. Aga, aga töö selles osas käib ja me oleme ikkagi väga optimistlikud,  et, et seda peaks olema võimalik realiseerida. 2027.-ks aastaks oleks. Soojuspumpjaamad töös. Siin paljassaares Tallinna veepuhastusjaamas valmistutakse  reoveest soojus välja pumpama. Kus see soojapotentsiaal siis tegelikult  siis tuleb? Sooja potentsiaal on täiesti olemas, selline 20 kraadini  vesi suvel kuni siis talvel külmade ilmadega seitse kraadi  on täiesti piisav, kus soojus pumptehnoloogia tänapäeval  saab soojust kätte ja teeb selle siis kõrgtemperatuuriliseks  kaugküttevõrgu tarbeks. Kui kasulik ikkagi on sellest reoveest toasooja siin toota  võrreldes lihtsalt õhust selle energia võtmisega? Õhust energia võtmisega ongi see probleem,  et talvel temperatuur langeb nii madalale. Efektiivsus ongi sisuliselt juba elektri otse kütte lähedane. Et soojuspump ikkagi suudab ka kõige külmemate ilmadega  saada sealt oluliselt tõhusamalt ehk siis üks juhik elektri  versus siis üle kahe poole ühiku soojusenergia. Kui paljud taret, siis selle reoveepuhastusjaama energiaga  tegelikult oleks võimalik ära kütta? Hinnanguliselt ligi kolmandik Tallinna talvisest koormusest  või ütleme, et talvine koormus jääb sinna vahemikku 350 kuni  400 megavatti ja sellest jaamast me loodame saada kuni 100 megavatti. Millal see siin tööle võiks hakata, praegu läheb ju see hea  soojus lihtsalt õhku. No praeguse plaani järgi me liigume graafikus,  et 2025 lõpus võiks meil see jaam töötada. Mis võiks olla selle toasooja lõplik hind? Kindlasti soojus, pumptehnoloogia on konkurentsivõimeline lahendus,  mida, mida me rajame, on keskkonnasõbralik  ja CO kahe vaba ehk siis kasutatakse rohelist elektrit  pumpade käitumiseks ja ei toimu põletamist  ehk siis keskkonna keskkonnasõbralik. Ja ka see hind arvestades, mis toimub fossiilkütustega  ja nende hinna volatiilsusega, siis kindlasti annab see  meile olulise hinna stabiilsuse. Kas see on ka igal ajahetkel kõige odavam,  on iseküsimus, aga kindlasti stabiilne kaugkütte hind on see tulem,  mida me, mida me sealt saame? Väidetavalt on Euroopas rohkem jääksoojust,  kui me tegelikult soojusenergiana vajaksime. Kas me suudame selle kõik kinni püüda? Jah, vastab tõele. Jääksoojus väga palju. Ja tihtipeale jääksoojus ongi seotud. Tööstusega. Noh, probleem on selles, et see tekib Tööstuses tööstuses, mis asub ju linnadest väljaspool  ja selle kohale transportimine, kinnipüüdmine,  kohale transportimine. No lõppude lõpuks ei tee seda asja rentaabliks. Teine väga perspektiivi, kas lahendus on seotud serveriparkidega,  et serveriparke tuleb üha rohkem juurde ja serveripargid  eraldavad aastaringselt väga palju soojust  ja see temperatuur võiks seal olla isegi 20 kraadi? Ehk jällegi võtame 20 kraadi endale ette. Soojuspumbaga tõstame nõuda temperatuurini  ja kütteme oma maju. Selleks, et neid alternatiivseid Kaugküttelahendusi kasutusele võtta on meil tõenäoliselt  vaja ära lahendada taastuvelektri piisav olemasolev. Kui me suudame oma elektrisüsteemi üles ehitada niimoodi,  et meil tuleb järjest rohkem tuulikuid peale  ja need tuuliku arendajad suudavad kasvõi näiteks  kaugkütteettevõtjatega kokku leppida mingisuguse fikseeritud  hinna millega nemad siis kaugkütteettevõtjatele  elektrienergiat müüvad siis see on äärmiselt hea sisend  nendele samadele kaugettevõtjale. Selleks et, et teha oma investeeringuid ja hoida kaugkütte  hind suhteliselt madalana. Kuna põletamine kliimaneutraalse toasooja võrrandisse hästi  ära ei mahu, on viimastel aastatel hakatud sooja otsima  maapõue sügavustest. Kui sügavaid auke see masin puurib selle puu agregaadi  optimaalne töö sügavus on kuskil 300 400 meetrit. No maaküte ei ole Eestis iseenesest midagi uut. Milline see sügavuse vahe sellise tavalise eramu maaküttega on,  kuhu teie puurite? Vahe on temperatuurides ja selles, et kui palju ühe  puurauguga saab pinda ära kütta, et tavaliselt,  mis Eestis tehakse ja mis ongi üldtingimustel mõistlik  lahendus on see, et puuritakse madalaid puurauke  ja siis võimsusest lähtuvalt määratakse ära,  kui palju neid vaja on. Aga kui me võtame nüüd olemasolevad hooned,  mis juba on ehitatud kuskil piirkondades,  siis sealt tuleb vastu ruumi piirang ja selle lahendab ära see,  et me saame minna sügavamale. Ja kui siin võrrelda, et maapinna lähedalt me saame  mõnekraadise temperatuuri kätte, siis noh,  näiteks 500 meetri sügavusel võiksime saada kuskil 12 kuni  14 kraadi ja kahe kilomeetri sügavuselt suurusjärgus umbes  40 kraadi. Kuidas sa augus selle sooja kätte saad? Tehnoloogia on tegelikult üsna lihtne, kõigepealt tuleb  kinnises süsteemis suunata soojuskandja,  milleks võib-olla lihtsalt ka vesi mis on keskkonnale kõige  ohutum maa sisse, kus siis maapinna, soojus  või maapõue soojus soojendab selle vee ülesse. Ja teisipidi on siis see vesi vaja tuua uuesti maapinnale,  kus siis see soojus, soojusvahetitega võetakse sellest  süsteemist välja ja antakse siis edasi küttesüsteemi. Esimene selline pilootprojekt on tabasalus,  kus üks selline noh, keskmise suurusega kortermaja on vaja  ära kütta, mitu auku te sinna puurite sinna puurime kõigest  ühe augu. Kui kalliks ikkagi 500 meetri sügavusaugu  puurimine läheb? See number läheb kuue kohaliseks aga, aga algab ühega,  ehk siis, et. Aga ta tasub siis ikkagi oma küttesüsteemi,  sellise. Rajada. Maasoojuse erisus võrreldes võib-olla mõnede teiste  tehnoloogiatega on see, et tema nii-öelda algkulu on  alginvesteering on suhteliselt kõrge, aga samas tema hilisem  ekspluatatsioonikulu on hästi madal, et on vaja mingil  määral tarbida elektrit ja tegelikult ei nõua ta  ka väga suurt hooldust. Kui me täna räägime kõrgetest intressidest,  siis see tegelikult maasoojuse vaates ei ole soosiv. Aga noh, me räägime ka väga pikaajalistest lahendustest,  mis tähendab seda, et eks need intressid käivadki üles-alla  ja mingi hetk ta on jälle soosivam. Milline potentsiaal on meie Geoder maal energia  ja kas vastab tõele, et kui teie ülikoolis käisite,  siis peeti seda küll valdkonnaks, mida pole isegi mõtet uurida. Jah, isegi öeldi, see oli 20 pluss aastat tagasi öeldi,  et Eestis geo termaalse energia potentsiaal puudub,  võrdub nulliga aga paari-kolme aasta jooksul on tehtud  teatud arengud ja kusjuures Geotermaalse energiapotentsiaal  on seotud kaasa arvatud ka sellega, et me hakkame alandama  meie temperatuuri kaugitevõrkudes. Et täna on, on Narvas näiteks see situatsioon,  kus, Linna kõrval on mitu suurt soojuselektrijaama,  mida suvel tööle ei ole mõtet panna, kuna Narva balti  soojuselektrijaama 11. plokk on sedavõrd suur et,  et ei ole vaja nii palju soojust toota, et  siis Narvas suvel kasutatakse gaasi. Nii jabur kui see ka ei tundu ja, ja, ja me oleme  siis välja pakkunud lahendusi, et kuidas  siis Narva kaugkütte probleemi lahendada  ja üheks selliseks lahenduse probleemi lahenduseks võibki  olla Geodermaal energia. Meie uuringu käigus oleme puurinud südamik puurimisega. Näitan ka oleme, oleme jõudnud 650 meetri sügavusele  ja 600 meetri sügavusel Eesti kristalne aluskivi näeb välja  siis umbes umbes umbes selline. Minu meelest väga ilus oma arvutused tegime,  tegime suhteliselt pessimistlikult, arvestades seda kogemust,  mis Eestis on. Aga Narvas on soojem kui mujal Eestis ja,  ja temperatuur 650 meetri peal, kuhu me tänaseks jõudnud oleme,  on juba 21,4 kraadi ja, ja, ja eeldatavasti on umbes nelja  ja poole kilomeetri sügavusel temperatuur juba üle 90 kraadi. Aga, aga ka see võib-olla ei ole piisav,  me peame minema ikkagi viie ja viie poole kilomeetri  sügavusel ja seal on temperatuur juba üle 110 kraadi. Täna puurimine maksab? Ta maksab kümneid miljoneid, muidugi. Et, et ta selles mõttes on, on kindlasti kallis lahendus,  aga ta on ka lahendus, mis katab ära Narva suguse linna. Kaugkütte baaskoormuse. Kas oht ei ole, et te jahutate maakoore maha  ja ühel hetkel see vesi seal torus on jahe? Arvutused näitavad seda, et tõepoolest esimestel aastatel  soojuse toodang sellisest puurkaevust langeb mõnevõrra,  aga seejärel jääb stabiilseks järgnevateks aastakümneteks. See soojusmaa põues siis ei ole mitte see,  mis tuumast. Siia pinnale tuleb, et see on ikkagi liiga kaugel,  see tuumani on veel 6300 kilomeetrit minna. Taastute kasutamine, just soojuspumpade kasutamine. Pigem näitab, et meil oleks, meil on väga suur lootus sinna suunas,  et kaugkütte hind pigem läheb soodsamaks kui kallimaks. See on lihtne vastus, aga siin on hästi palju erinevaid  trikke veel sees, et kui odavaks me siis  selle elektritootmise saame, milline meil elektribilanss  kokkuvõttes on, kui palju meil taastuvat üldsegi võrgus on,  eks ju, nii edasi, nii edasi. Meie koostootmisjaamad võivad ju olla eesrindlikult tõhusad,  aga puidu ahju ajamine kliimaneutraalsesse võrrandisse kaua  mahtuda ei pruugi. Kui meie moodsate katlamajade staaril puidul on kriips peal,  peame ilmselt juba lähitulevikus lootma maapõuest  või solgiveest toasooja välja keetmisele.
