Praegu kehtiv seadusandlus kohustab kauplejaid ostjatele
välja trükkima paberil ostutšekke, kui arve on 20-st eurost suurem.
Majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduse
ja innovatsiooni asekantsler Sandra Särav räägib,
et tegelikult ei pea paljud tarbijad paberil ostukviitungid vajalikuks. Näide Rimi näol, kes ütles, et eelmine aasta puhtalt tänu sellele,
et nad lisasid kassaaparaatidest iseteenindusaparaatidest
sellise süsteemi et ma ei soovi paberit,
siis nad hoidsid eelmine aasta kokku 17000 tonni ostutšekke. Ühe eesmärgina vähendadagi keskkonna jalajälge on MKM-il
soov tarbijakaitseseadust muuta, nii et pabertšekkide
väljastamine ükskõik missuguse ostusumma juures ei ole kohustuslik,
kui klient tasub arve näiteks pangakaardiga
või kasutab kliendikaarti.
Pabertšekkide väljastamise kohustus säiliks muudatuste järgi
ainult juhul, kui inimene maksab ostu eest sularahas.
Taas Sandra Särav. Muudatuse tulemusena ei pea tõesti pabertšeki automaatselt andma,
kui ta maksab ainult pangakaardiga, aga sellisel juhul on
tarbijal võimalik ise pabertšekki küsida
ja kaupleja siis peab ka selle andma, lihtsalt me muudame
selle süsteemi ära selliselt, et nii-öelda automaatne
seadistus ei ole see check, sealt välja tuleb.
Kogu see seadusemuudatus on vabatahtlik,
mis tähendab, et ette tead, kauplejad võivad ise otsustada,
kas nad lähevad sellega kaasa või mitte. Mis tähendab seda, et väike külapood ei pea hakkama ka
endale neid keerukaid süsteeme looma ja nemad võivad igal
juhul väljastada tšekke ja nemad ei pea endale eraldi
kliendikaardisüsteemi näiteks looma. Planeeritavate muudatuste tagasisidestamise küsib aga
Tallinna linnakantselei, kas tarbijate õigused jäävad siiski
muudatuste tuules koitstuks ehk mil viisil on tulevikus
võimalik tarbijal näiteks pabertšeki omamata tõendada,
et efektne toode on ostetud just konkreetse kaupleja juurest.
Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalveameti tarbijate
ja ettevõtjate nõustamise osakonna juhataja Kristina tammaru
sõnul kaitseb tarbijate õigusi kliendiandmebaaside arendamine,
mis nõudena kaabeedeegaasse sisse kirjutatud. Kui tarbija on jäänud, siis ainult sellise digitaalse ostu
registreerimise peale lootma, et siis tegelikult sellest
kliendiandmebaasist oleks mõistliku aja jooksul võimalik
seda ostuajalugu välja võtta.
Ehk et siin on arvestatud siis seda, et seaduse järgi on
meil kõigil tarbijana õigus esitada pretensioon
või kaebus, kui midagi juhtub ostetud kaubaga kahe aasta jooksul,
et siis ka need kliendiandmebaasid, kus need ostud registreeritaks,
võimaldaksid siis vähemalt kahe aasta jooksul seda
ostuajalugu välja võtta ehk selliselt siis tarbijal ostu
tõendada oma pretensioon kauplejale esitada. Särav lisab, et seadusemuudatus võiks jõustuda järgmise
aasta teises kvartalis.
