Huvitaja tere algav huvitaja saade.
Toidu teemad on täna vallutanud terve meie saator,
aga pole ka imestada, sest toiduteemad on vallutanud ka
paljude inimeste igapäevaelu.
Esiteks süvenema sellisesse moodsasse, kuid pikkade
traditsioonidega toiduteemasse nagu seda amfermenteerimine,
hapendamine ehk kääritamine, heal lapsel mitu nime.
Millest see teema esiletõus ja esiletõstmine on tulnud,
mida me peaksime sellest kõik teadma, et oma elusas
valdkonnas võimalikult hästi elada. Ja ka natuke sellest, kuidas igaüks meist saab kaasa aidata,
et inimesed fermenteerimis teemast üleüldse veel rohkem teadsid?
Selleks olen stuudiosse kutsunud asjatundja,
toitumisteadlase Signe Tambergi, tere hommikust,
Signe. Tere hommikust.
Aga teine vestlusteema tuleb ka toiduvaldkonnast juba nii
ehk teisiti, sest tänases saates on taas meie igakuine rubriik,
söömine ja joomine kus räägime, Mihkel Zilmer iga täna
sellisest tähtsast toitainest nagu oomega kolm rasvhapped. Mina olen Priit Ennet, helipuldist toetab Kätlin Maasik
ja laulujärg on nüüd Ott Leplandi käes. Kreeka tuulde. Mälestused helged pead nii selge sinna ta anda,
aga see kuulata sunna ruumite ka seeneida sooviksin ma praegugi. Siia ma jään seisma eksalpa, nende kildude eksaidla ootuse
köika tuulde. Kell huvitaja stuudios on saanud nüüd 10,
üheksa ja pool minutit ja räägime täna fermenteeritud toidust.
Sellest teemast kuuleme tänapäeval millegipärast üsna palju
või vähemalt tundub see mulle nii.
Ja ega huvitaja saadagi sellest siis puutmataja.
Signe Aadam Berg on tehnikaülikooli vanemteadur,
toitumisteadlane.
Täna siis siin vikerraadio stuudios. No kui me kõigepealt endale mõisted selgemaks teeme,
siis eesti keeles on valdkonnas käibel lausa kolm sõna.
Peale fermenteerimis räägime umbes samas tähenduses ka
hapendamisest ja kääritamisest.
Kas on nendel kolmel sõnal mingi tähenduse vahe ka
või kuidas nad nii-öelda sellel semantiliselt väljal
üksteisega suhestuma? No natukene on ikka, et eesti keel on selles mõttes rikkam,
et need traditsioonilised sõnad on meil eestikeelsed
hapendamine ja kääritamine fermenteerimine on tulnud väljast sisse,
see on meie jaoks võõrsõna aga inglise keeles Yasse
fermenteerimine siis tähendab nii ropendamist kui kääritamist,
hapendamine ütleb juba ise ära, et seal on tegemist protsessiga,
kus happesus tõuseb happeid toodetakse bakterite poolt juurde.
Kääritamisel on natuke teine nüanss. Et noh, näiteks jookide õlle ja veini puhul me võime rääkida
siis kääritamisest, kalja ja siidri puhul kus põhitegelased
on siis pärmid ja nemad toodavad siis põhiliselt etanooli
ja CO2 gaasi.
Aga noh, üldiselt on ka selliseid piiripealseid asju,
kus toimuvad mõlemad protsessid ja ega see nimetus nüüd nii
nii täpselt alati ei ütle, aga fermenteerimine võime kõikide
asjade kohta öelda. See on selline katus mõista, mis võtab nii kääritamise kui
ka kui ka hapendamise kokku.
Ma ütleks küll niimoodi, aga põhiline nende kõigi sõnade
juures on siis see, et asjasse on segatud väikesed
elusorganismid pärmiseened või bakterid,
kes siis meie toidu kallale on lastud. Jah, et need on silmale nähtamatud, aga me näeme väga hästi,
mida nad teevad, kui neid on palju.
Et need on jah, sellised biokeemilised protsessid,
et kui meil toidu tooraines on suhkrut või midagi,
mida saab lagundada ja oma elutegevuseks kasutada,
et siis need organismid see taga teevad ja enamasti siis
bakterid teevad suhkrutest ja polüsahhariidid,
test, orgaanilisi happeid võivad teha ka natuke gaasi
ja erinevad siis noh, meie mõistes aroomiühendeid väikeses koguses,
mis siis muudavad need tooraineid täiesti uuteks toitudeks
uue kvaliteediga, kindlasti on nad ohutumad pikemal säilitamisel,
mis on ka olnud selline originaaleesmärk sellel tegevusel. Ja noh, me saame uue konsistentsi uue maitsega,
täies tee, teistsugused toidud, mis rikastab meie menüüd. Aga põhimõtteliselt on tegemist siis natuke nagu
toidutahtliku Roskuda või rikneda laskmisega,
ma ei ütleks seda samas suunas, käib ju bakterite tegevus ka. No see ei ole päris riknemine, kuigi väga pikal säilitamisel
tõesti üks protsess võib teiseks üle minna,
aga inimesel teatavasti on väga hea sensor,
nina, millega me tunneme väga paljusid asju
ja see on ikkagi pigem selline toidu töötlemise säilitamise
ja rikastamise meetod.
Kuna siis riknamisega ma siin ütleks, et ei ole tegemist Nojah, kui tegemist on toidu säilitamise meetodiga,
siis riknemine võib-olla on alles ülejärgmine etapp. Ja noh, tegelikult riknemine toimub nii-öelda roisu
bakterite toimel, aga see hapendamine välistab nende kasvu
takistab nende kasvu. Ahah, aga lähme siit natukene süvitsi, et mispärast siis kääritamine,
hapendamine ja fermenteerimine toidu riknemist siis pigem ärahoidev,
kuigi tegemist on samasuguste mikroorganismidega seal mängus? No päris samasugused need mikroorganismid ei ole ka,
et hapendavad põhiliselt siis piimhappebakterid,
kes on aastatuhandeid olnud meil ikkagi toidus söödavad,
et need ei ole kunagi põhjustanud haigusi ega,
ega. On muidugi piimhappebakterit ka toidus,
kui nad on vales kohas, võivad selle toidu nii-öelda rikki ajada,
aga mitte siis ohtlikuks meile. Aga unustasin küsimuse. Ei küsimus oligi see, et küsimus on laias laastus see,
et mille pärast üleüldse hapendamist fermenteerimist meil
vaja on. See tuli nüüd välja, et me säilitame sellega toiduaineid,
siis tuleb välja paremini. Ja me säilitame, me rikastame, need piimhappebakterid
näiteks on võimelised tootma sinna toidu sisse ka vitamiine,
teatud B-rühma vitamiine, teatud teisi aineid,
et kuidas nad inhibeerivad või takistavad siis nende roisu
bakterite kasvu, on, on olemas sellised ühendid,
mida ühed bakterid toodavad ja sellega siis ei lase teistel
kasvada näiteks bakteri otsiinid või mingid muud
vesinikperoksiid näiteks või sellised väikesed ühendid. Ja noh, kindlasti on väga oluline see, et nendes toitudes on
need bakterid ise.
Et see on see elurikkus või meie sisemine ilu,
et meil on igal pool ju meie sees, meie peal on,
on bakterid, mikroorganismid peamised bakterid ja,
ja kui me neid sööme, siis me teeme endale ainult head lisaks. See on siis juba lisaks paremale säilimisele ka need
tervisepool või hea toitumise. Ja kindlasti seedesüsteemi toetamine.
Ja. Ja kas need bakterid iseenesest siis, kui nad seal toidus
levivad ja kasvavad head bakterid, need teevad meile head. No tegelikult need bakterid tulevad ju nende toitude
või taimede pinnalt sinna toitude sisse,
kui me hapendame kapsast, me ei pea midagi lisama,
kui me hapendame kurki, mustsõstralehtede
ja tilliga.
Me ei pea eraldi lisama baktereid, need bakterid on seal
juba olemas.
Ja need on ka needsamad bakterid, kes on meie seedesüsteemis,
tegelikult nad ei ole seal valdavad, aga nad on väga vajalikud. Ja sellega me toetame, nagu oma seedebaktereid ka soolebaktereid,
siis. Ja kui me räägime fermenteeritud toitude tervise alasest
kasulikkusest siis kas me peamegi silmas siis just neid baktereid,
kes on meil endal ka või on seal mingisuguseid muid
argumente veel? Seal on mitmeid argumente, et tegelikult üks asi on need bakterid,
teine asi on see, mida need bakterid suudavad teha,
et nad jätkavad seda ka meie organismis,
neid on erinevaid ensüüme.
Nad toodavad kasulikke ühendeid ja ka tegelikult toidu sees
on juba olemas nende poolt toodetud, needsamad orgaanilised
happed on meile kasulikud ja, ja ka need teised ühendid.
Et ega me kõiki lõpuni veel ei tea kõike. Aga ja, ja teine asi on veel see või kolmas,
et Me hapendame ju taimset tooret tavaliselt.
Kuigi jahe.
Me saame fermenteerida ka siin liha ja kala.
Aga taimedes iseenesest on kiudained, mida meil ka viimasel
ajal toidus järjest vähemaks on jäänud, et nende taimede
söömisega kogu nende bakterite toodangu söömisega bakterite
enda söömisega me teeme endale. Kuigi kiudained on ju taimedes ka ilma bakterid deta olemas. Ja kiudained on aga bakter, ta nagu eel seedib selle ära,
et tegelikult fermenteeritud või hapendatud toidu söömine
või toit on meie organismile lihtsamalt omastatav.
Et see on ka üks Kindlasti aga teisest küljest, kas on vaja fermenteeritud
toiduaineid nii palju süüa, kui meil on poes müügil ka
probiootikumidega toiduained, keefir ja mis nad meil kõik on,
seal on ka bakter sees. No keefir on ka üks osa. Thierry filonisega fermenteeritud Et noh, mina ei oska niimoodi vahet teha,
ma tean, et probiootikum on defineeritud
ja väga põhjalikult uuritud bakter, aga tema algallikas on
ikkagi seesama toit või, või soolestik või kus ta on eraldatud,
kus ta on katsetatud, et ei saa ju välistada,
et noh, sealsamas kapsalehe peal või kurgi peal on meile
sama kasulikud bakterid, me lihtsalt ei suuda kogu maailma
kõiksust nii põhjalikult uurida. Aha aga uurime ikkagi seda toidumaailma nüüd päris
põhjalikult selle külje pealt, et kui palju on üldse meie
ümber igapäevaelus toiduaineid, mis on fermenteeritud,
hapendatud või kääritatud me igapäevaselt võib-olla alati
sellele ei mõtle.
Aga millised näitajad näiteks on, et kas neid on tegelikult,
et ikkagi päris palju või suhteliselt piiratud hulk? No ajalooliselt on neid olnud kindlasti rohkem kui praegu.
Praegu on meil teised tehnoloogiad, meil on võimalus konserveerida,
marineerida, sügavkülmutada, aga ajaloos oli neid rohkem.
No Eestis ma arvan, et me oleme õnnelikud,
et meil on olemas omad, need hapukapsad ja hapukurgid ja,
ja võib-olla veel fermenteeritud või hapendatud köögivilju.
Noh, meil on ka kilu, eks ole, mis on tore.
Aga on ka hapendatud joogid alates siis kasemahlast,
Kaljast, õlle ja veini, nii, meil on hapendatud teraviljatooted,
mis on ka väga oluline, et tegelikult see haputaignaleib,
on meil üks suur väärtus kui ta on eriti pikalt hapendatud
täisteraviljast tehtud. Ajalooliselt on olnud meil kiisel ka kali,
on teraviljapõhine ka õlu tegelikult.
Et meil on neid asju ja need ei ole veel täiesti kadunud,
et tore, kui me toksime neid järjest rohkem tagasi,
avastaksime uuesti. Pigem on ikkagi tegemist siis sellise traditsioonilise toidusuunaga,
et et need tänapäeva nagu ka öeldakse, ületöödeldud
või ülitöödeldud toiduained ja need on hoopis teisest
valdkonnast Jah, igasugune töötlemine muudab seda toitu,
et need nii-öelda üle toodelt töödeldud asjad kindlasti ei
ole meile liiga kasulikud.
Aga noh, Ühest küljest on see muidugi selline traditsioonide
tagasitoomine või alleshoidmine, aga teisest küljest maailm
on praegu avatud, et meile tulevad siia järjest
ja järjest ka uued idamaadest ja nüüd on kimpsi tulnud
turule ja, ja noh, miks mitte NATO, ma ei tea,
kas seda keegi juba teeb, see on sojaubade sihuke fermente
see fermentatsiooni produkt, aga samuti ka Vahemere maadest
võib-olla fermenteeritud oliivid. Sest tegelikult ju hästi hoolega neid pakendeid lugema,
mis meil siin on need, et vahel tehakse neid ka lihtsalt
hapete lisamisega, et ei tehta enam juuretistega.
Näiteks ma tean, et salaami vorst, mis originaalis peaks
olema piimhappebakterite ja juuretisega tehtud,
võib tihtipeale olla lihtsalt hapete lisamisega,
et, et noh, need ei ole päris. See ei ole päris kääritamine, jah.
Aga, aga see juuretis on ka üks tore sõna.
See ongi siis, mis see juuretis täpsemalt on? Juuretis on defineeritud kui siis selle bakterite
või mikroorganismide kultuur, mida me teadlikult lisame oma toidule,
et see fermentatsioon või hapendamine algaks
ja et ta toimuks õiges tempos ja õiges suunas.
Et tööstuses suurtes tööstustes ei olegi võimalik tänapäeval
teha sellist toodangut, mis oleks iga päev samasugune ilma juuretisteta.
Juuretised on, on juuretisefirmad, kes neid toodavad
ja nad on tavaliselt hästi kontsentreeritud
ja nad on hästi läbi uuritud, neid saab katsetada siis,
et kus milline juuretis paremini sobib, milliste toodete
tegemiseks ja neid on noh, on võimalik ka apendamise käigus,
eks ole, temperatuuri varieerida mingeid muid tingimusi. Et siin on väga suur mänguma. Kas hapendatud toitudes on ainult häid omadusi
või on neil mingisuguseid puudusi või?
Või varjukülgi ka? Noh, nagu iga asjaga, et kui toit läheb liiga hapuks,
et mõned inimesed ei talu lihtsalt nii suurt happesust.
Ja kindlasti, et kui nüüd keegi tahab proovida,
et väga hoogsalt varem ei ole söönud palju nagu toorest
hapukapsast või või selliseid asju, et siis tasuks alustada
ikkagi väikestest kogustest ja katsetada,
et kuidas minu organism sellele reageerib tasapisi siis
rohkemaks ja seda valikut laiendada. Kas keegi on kuskil kehtestanud ka mingisuguseid norme
või soovitusi, et kui palju oleks keskmisel inimesel mehel
naisel noorel vanal kasulik või vajalik hapendatud toit süüa? Vot ma arvan, et see on nüüd selline koht,
mis on veel avastamata, et või tegemata see töö.
Et kui meil on toidu ja toitumissoovitused,
mis reguleerivad või soovitavad, siis täpselt,
kui palju valku, rasva, süsivesikuid, eks ole,
ja kõik need muud toitained, mikro-makro siis hakkab kuskilt
juba natuke tulema, mina tahaks väga lisada sinna,
et kui palju baktereid peaksime sööma siis päevas
või nädalas ja siia alla, siis kuuluvad ka need nii-öelda
hapendatud toidud, et ei ole seda veel normeeritud niimoodi,
et jah, need kogused ega seda päris täpselt niimoodi öelda
on ka raske, aga aga kindlasti ta peaks olema nagu esile toodud,
et, et see on oluline osa meie söögist. Nii et tegelikult me ei saagi päris täpselt öelda,
vähemalt ametlikul tasandil, et kas eestlased söövad
piisavalt hapendatud toitu või, või vähe
või liiga palju. No seda ei saa, me ei tea jah, et selle jaoks on nüüd võimalus,
et seda teada saada. Vaat tõepoolest, et on tulemas üks üle-euroopaline uuring
just fermentatsioonialal ja just kõigil inimestel on sellest
ka nüüd võimalik osa võtta.
Räägime sellest ka natukene. Jah, mul on tegelikult väga hea meel, et Eesti on ka selles
asjas sees et Euroopas on sellised kostactioni programmid ja,
ja see on just hapendatud ja ma ei hakka seda,
see on teaduse ja tehnoloogia koostöö programmid
ja see on just konkreetselt selline fermenteeritud toitude
propageerimise ja uurimise alane tegevus.
Ja üks nendest tegevustest on siis uuringu korraldamine,
et kui palju Euroopa eri riikides ja regioonides üldse
süüakse ja milliseid fermenteeritud tooteid,
et see on nagu hästi lai, et tegelikult me teame,
seal osaleb üle 30 Euroopa riiki. Et need toitumisharjumused ja traditsioonid on väga-väga erinevad.
Ühest küljest on isegi raske sellist küsitlust läbi viia,
aga teisest küljest ikkagi me saame teada,
et noh, seal küsitakse nii koguseid kui sagedus nagu sagedusküsimustik.
Et siis umbkaudu välja arvutada, milliseid asju
ja kui palju siis Euroopas praegu süüakse reaalselt. Ja see on siis võrgus täidetav küsimustik.
Küsimused tulevad arvutiekraanile ja siis tuleb meenutada,
et millist toitu olen söönud, ma seda algust natuke vaatasin,
seal algab suhteliselt niimoodi igavalt ja raskelt peale,
et tuleb igasuguseid andmeid enda kohta enda kohta. Aga noh, kui inimesel on see tahe, tahe suur ja,
ja soov üldisi teadmisi täiendada ja sellele kaasa aidata,
siis, siis saab sellest üle ja enam ei tundugi võib-olla igav. No see on vajalik andmete töötlemiseks, et tegelikult keegi
ei taha küsida täpselt, kes sa oled ja mis su isikukood on
vaid vaid just et nagu vanuse põhjal jaga ka siin noh,
soo põhjal ja erinevate selliste näitajate põhjal neid
andmeid analüüsida pärast.
Aga jah, tegu on siis küsitlusega, kus on sees 12 erinevat
fermenteeritud toidukategooriat.
Niisiis piimatooted, kaunviljad, kala, liha,
köögiviljad, teraviljatooted, aga näiteks ka šokolaad
ja kakao ja kääritatud joogid ja kohv ja tee. Aga siin jah, peab siis aru saama, et mitte kõik kaunviljad,
mida me sööme, ei ole fermenteeritud enamasti Eestis ei
olegi seda traditsiooni.
Mitte kõik noh, tee liigid ei ole fermenteeritud,
Eestis on näiteks Ivan-tšai.
Aga noh, hiina teed, kes Jon fermenteeritud
ja see on põdrakanepi lehtedest ja, ja see on nagu See on üks väga populaarne asi ja sellest oli kunagi
teadussaates labor päris pikalt juttu, kus siis tuli välja,
et võib-olla on tegemist hoopis vene propagandaga.
Aga mine tea, seisukohti on erinevaid. Aga sellele küsitlusele saab ligi siis igaüks,
kust kohast. Praegu me ei ole jõudnud veel seda igale poole üles panna,
aga põhimõtteliselt on siis.
Tallinna tehnikaülikooli kodulehel on praegu esimene info. Selge ja sealt sealtkaudu siis saab.
Klõpsates nägi, tuleb. Kuuse QR koodi variant, et saab ka nutitelefonis seda täita,
praegu käib juba.
Praegu käib juba jah, et infot tuleb järjest juurde. Aitäh, aga ütlesite, et seda uuringut ongi mõnes mõttes
raske teha sellist üleeuroopalist, et mis teeb selle sellise
uuringu korraldamisel raskeks küsida küsimuste väljanuputamiseks. No see ongi see tegelikult, et need söömisharjumused
ja traditsioonid on niivõrd erinevad, et noh,
väga raske on kreeklasele seletada, mis on tegelikult must
leib meil, eks ole, või see rukkihapujuuretisega tehtud leib
neil lihtsalt ei ole seda kunagi olnud, nad ei saa aru samamoodi,
meie ei saa võib-olla aru, mis on fermenteeritud oliivid,
kuna meil on siin noh, on lihtsalt konserveeritud,
soolatud oliivid. Ja mõnel maal võib-olla ongi põhiline, on siis vein
ja oliivid, aga meil on näiteks hapukapsas,
mida neil ka ei ole.
Et noh, see sõltub juba jah, ajalooliselt
ja geograafilistest ja kõigest ilmaoludest,
mida kuskil kasvatada saab. Ja nii et tegelikult sellised rahvuslikud iseärasused eri
maades ka sellises valdkonnas nagu fermenteeritud toidud on,
on küllaltki suured, on siin kimpsid, kimpsist juba
rääkisime ja ja NATO-st isegi oli natuke juttu.
Mitte nüüd sellest sõjalisest organisatsioonist,
vaid mis nato on? NATO on kaheteega, NATO on sojaubade toode,
mida siis fermenteeritakse ühe patsilli tüvega,
mis, mis toodab või kes toodab siis polüsahhariidid suures
koguses ja ta siis muudab need soja oad selliseks seal vahel
on nagu selline hästi hästi veniv ja mis koosne selline ollus.
Et aga see on, kas ta oli koreast või kuskilt sealt pärit,
algselt aga kuskil seal ida pool seda tehakse,
kus need sojavad olemas on. Millist innovatsiooni hapendatud toitude ajal toitude alal
tänapäeval tehakse?
Toiduinnovatsioon on tänapäeval ka üks teine väga-väga-väga
levinud märksõna. Nojah, võib öelda, et iga uus on hästi unustatud vana,
aga aga no mida me teha saame, et meil on siin igasuguste
taimede ja, ja toiduainete valik kasvab,
et me võime proovida siis järjest uusi ja erinevamaid asju
hapendada ja selles mõttes on see ka hea veel,
et et igaüks saab seda kodus ise teha ka väikeses koguses,
et ei pea tegema tööstuslikult ise katsetada.
No päris igat asja võib-olla ei saa ja ma mõtlen ka,
et, et kui meil on suvel on hea võimalus,
et on soe ja seal sõstralehe- ja kurgi peal on bakterid
olemas siis talvel või, või kui me teeme näiteks kooritud
porgandist või, või teeme naerist või midagi,
hapendame sellist siis mina hea meelega ikkagi lisaks sinna alguses,
kas siis noh, meil on praegu poes saada mingeid juuretise
köögiviljajuuretise näiteks aga võib ka siis panna tilgakese
kas eelmisest hapukurgivedelikust või siis nõrutada välja hapupiimast,
seda vaadaku natukene, et need bakterid sinna juurde panna. Et võib katsetada seal midagi, noh, see nagu kindlustab,
kui me selle bakteri sinna lisame, et see protsess ikkagi
läheb õigesti käima.
Et vahel võib ka minna teistpidi, et seal hakkavad kasvama
näiteks Riho coli kolibakterit ja, ja asi läheb tõesti käest
ära minna. No ikka võib, kui see elusprotsess on,
siis kõike. Aitäh, aga innovatsioon, nõuabki ohvreid mõnikord
ja igaüks saab seda siis kodus kodus ka järele proovida,
tuleb välja. Peaasi, et jah, et seda teha puhtalt ikkagi,
et, et millegagi ei satuks sinna mulda ega,
ega noh, need asjad võiks olla puhtaks pestud. Ja nii, et seda ohupoolt võib ikkagi ka natukene natukene rõhutada.
Ilu kõrval. Programmis on üks terve töögrupp, kes tegeleb selle ohutusega. Ja rääkisimegi siis täna huvitaja saates toidu hapendamisest
ehk kääritamisest ehk Ferementeerimisest nüüd natukene teise
nurga all, kui seda oli huvitaja saates eelmisel nädalal kolmapäeval,
kes ei kuulanud, võib, võib selle saatelõigu samuti üle
kuulata järelkuulamisest.
Aga täna ajasin sel teemal juttu, Signe Dambergiga,
suur tänu tulemast. Ega ta on nagu teha leidkem aega, et kaal ei ole tarvis
pruukida suud või me lihtsalt teise jaoks olla.
Näiteks tahame, sest nüüd vaade ja et kõik teevad oma.
Sest oled sina oled sina ja mina olen. Me püsib kindlalt, kuidas teil olen teie jaoks siis kui juba
ja ja kui pole ikka langaks kätt, olen kallista
ja ja mu laul. Sest oled sina, oled sina ja mina teiega
ja nüüd ma tean, et igavõimega kuuluda.
Teil on mul käsikäes ja minul Huvitaja saade on jälle jõudnud sellesse toredasse hetke,
kus on võimalik alustada meie rubriigi söömine
ja joomine järjekordset neljandat osa.
Ja Tartus on kuuldel ja peagi ka oomega kolm rasvhapetest
rääkimas Mihkel Zilmer Tartu Ülikooli meditsiinilise
biokeemia professor ja meditsiinidoktor.
Nii et lipsas juba läbi meie tänane märksõnana oomega kolm rasvhapped. Ja kõigele tere minu poolt. No alustaks sellest, et paljud ilmselt on kuulnud oomega
kolm seda, seda sõna ja ka seda, et nad on väga tähtsad
toitained meile ja ilmselt ka paljud on kuulnud,
et taimedes ja taimeõlidest leidub oomega kolm rasvhappeid
suurel hulgal.
Mille poolest siis tegelikult on tuletaks meelt oomega kolm
rasvhapped inimese jaoks inimese organismile tähtsad. Seletame siis ilusti lahti ja seletan selle taimede asjaga lahti.
Vaat inimorganism suudab teha palju asju,
aga ta rasvhapete mõttes kahte polüküllastamata rasvhapped,
see tähendab rasvhapped, kus on rohkem kui,
kui üks kaksikside, noh, ütleme kaks kolm kaksiksidet
ja isegi rohkem niita sünteesida kahte ei oska,
ükson linoolhape ja teine on alfa, linoleen hape.
Linoolhape kannab nimetust ka sellises lihtsas keeles. Oomega kuus ja alfa linanen, hape kannab nimetust oomega kolm.
No selle Oomega kuue me jätame praegu rahule,
aga räägime siis sellest palju küllastamata rasvhappest
oomega kolmest ehk siis alfa, linoneela,
happest. Nende saamine on tõesti väga tervislik,
sellepärast et toidus peaks olema niimoodi.
Seda ei pea mõõtma agad oomega kuue ja oomega kolmesuhe.
Kõige ideaalsem oleks kaks ühele, kolm ühele isegi võib-olla
kuni neli ühele. Aga nüüdissöömine on eriti Ameerika Ühendriikides,
selline, et suhe oomega kuus oomega kolmes on tegelikult
kusagil 14 kuni 20, totaalset viltu.
Milles probleem sugeneb, vaat selle oomega kuue pealt
tulevad nii-öelda põletiku soodsad molekulid oomega kolme
pealt tulevad põletikuvastased molekulid,
noh kui hästi lihtsalt rääkida ja huvitas,
me loomulikult lihtsalt räägime. Kui nüüd me saame seda oomega kuut väga palju,
siis surutakse maha põletikuvastaste asjade tootmine,
õnneks mitte täielikult.
Kui me saaksime Oomega kolme normaalselt
või natuke isegi rohkem, siis see kontrollib nendega
põletikumarkerid ehk teise rajatööd, see tähendab,
et peaks olema tasakaalus.
Nii et selles mõttes on väga õige, et tõepoolest suur
tähelepanu on polüküllastamata rasvhapete puhul oomega kolm
rasvhapete saamisele ja igasugused soovitused,
et sellist toitu tarbida, kus neid on rikkalikult,
on õiged. Siin aga sugeneb üks probleem,
mida sa Jubaga nimetasid, vot kui räägitakse taimeõlide on
palju seda oomega kolm rasvhappeid, siis jutt on õige. Aga see, Priit kahjuks on poolik jutt.
Küsimus on selles, et meie organismis on vaja toota hästi
pikki polüküllastamata rasvhapped.
Ma nimetan siin kaks olulisemat, üks on Eikosabienteenape
ja teine on kaasaegse Heenape.
Need on siis hästi pikad, millel on veel rohkem
kaksiksidemeid ja mis on veel rohkem palju küllastamata seedrit.
Ja nüüd, kui me küsime, et aga milles neid toodetakse,
neid toodetakse sellest samast lühemate lühemast oomega,
kolmest taimsest õlist. Me saame alfa, linoleen, hapet, mis on selles mõttes nagu vajalik,
et sealt saab neid väga pikki toob.
Aga pange nota bene tähele taimsetest õlidest,
me ei saa neid väga pikk niiet mind palun väga täpselt mõista,
taimsed, õlid on toredad, aga kui reklaam
ja info piirdub ainult sellega, et nad on väga oomega kolmerikkad,
siis see poolik informatsioon, miks?
Sest kuigi tollest oomega kolmest saab neid väga pikki väga
pikki sünteesida, mis on väga kasulikud,
kulutub selleks palju energiat, kulutab magneesiumi,
tsinki ja nii edasi, nii edasi, nüüd tekib loogiline küsimus. Aga kust me toidust saame neid?
Kui me toitu sööme, juba neid valmis väga pikki siis vastus
on väga lihtne, see tuleb kaladest, kaladest
ja seetõttu tõepoolest kala tarbimine rasvaseks.
Kala tarbimine annab meile kohe neid väga pikk.
See tähendab seda, et me aitame organismil energiat kokkuhoida,
teatud mineraalainete kulutusi kokku hoida
ja kui siis taimedes tuleb neid seda lühemad,
siis sealt on võimalik ka teatud ports teha. Nii et selles mõttes ma võtan nagu juttu niimoodi kokku.
Minu jutt ei tähenda kuidagi taimsed, õlid oleks kuidagi halvad,
aga ma olen kogu aeg natuke hämmeldunud,
et kas tahtlikult või tahtmatult unustatakse ära see,
see on nagu selle baasmaterjali andmine ainult,
aga kalamunas on ka, aga mul on seal vähe,
aga kala rasvane kala annab kohe otse neid pik. Ma olen kuulnud, et vetikates on ka oomega kolme sees,
no vetikad ei ole eestlaste toidulaual nüüd väga levinud toit,
erinevalt näiteks jaapanlastest, aga kas nemad kui meretaimed,
kas neil on lühikesed või pikad, need toomingad? Ja see on tore koht, sest ma võin öelda,
et sa oled kuulnud õigesti.
Ma kohe seletan seal, see on väga õige, vaat kui me nüüd küsime,
et et kus see kala siis saab, need, et kas ta siis ise kõik
tekitab eiei.
Vaat kõige parem kõige rohkem, kõige paremini on meid
tegelikult mikrovetikatest ja mikrovetikatest son nende
kogused tõesti suured. Ja nüüd, kui mingisugune tegelane sööb mikrovetikaid
ja kala sööb nüüd seda tegelast või see otse neid mikrovetikaid,
siis nad jõuavadki sinna kalasse.
Nii et algalgsus pärineb tõepoolest mikrovetikatest.
Nii et see kuulsus on väga õige.
Nii et selles mõttes ka mikrovetikate.
No teatud mikrovetikate liigid, mis toodavad nende söömine,
on kindlasti annab kohe neid pikki, väga pikki oomega,
kolm rasvhappeid. Jah, kas tasuks süüa palju kala, piisavalt saada oomega
kolme kala, paljud inimesed tänapäeval kardavad.
Kardavad elavhõbedat, mis seal võib, võib sees olla
või siis on olemas ka need kapslid, kus õli on sees. Jah, no teeme selle asjaga selgeks.
Seda on muuseas ka Ameerika südameliit ja,
ja, ja, ja Ameerika sellised organisatsioonid,
mis on kliinilised organisatsioonid väga uurinud ja,
ja kokkuvõttes on sõnum selline, noh, teised ka loomulikult
sõnum on, milles tõepoolest, kui küsida niimoodi,
et kas ikkagi kala võiks süüa, siis tegelikult
ega nüüd selles kalas nüüd nii palju ka seda probleemseid
asju ei ole, noh, ja seda enam, kui te sööte kala,
mis on ikka regioonidest, kus te teate nii et
ega ega sealt liialt ei tule nüüd küsimus on selles,
et ka mikrovetikate preparaate ja tasub kasutada
ja tulles nüüd preparaatide juurde tagasi väga selgelt
tasuks meelde jätta see neil päevadel, kui te sööte rasvast kala,
see Polajeerin, kas see võib olla muuseas isegi räim,
see võib olla lõhe, see võib olla barrell,
see võib olla Eestis noh, ütleme angerjas või,
või mis iialgi selline rasvasem kala siis Nendel päevadel
tegelikult mitte mingisugused kapslid ei ole vaja tarvitada
Ameerika südameliit ütleb isegi selle kohta niimoodi,
et nendel päevadel üldse ei ole vaja midagi sellist
preparaati juurde tarvitada ja kui siis tõepoolest üldse
kala ei söö, siis oleks mõistlik teatud preparaati tarvitada. Minu isiklik soovitus on kasutada kindlasti mikrovetikate
oomega kolme preparaati, miks sellepärast et seal on ka see
kahe ülipika rasvhappe kompositsioon, vahekord õiges
klassikalised peab olema seda torkos aegs seenhapet rohkem
kui Ehikosabientaien hapet ehk lühendina TSH
ja EPA, nii et sealt saab ideaalse ja veel üks selline
lihtne näpunäide.
Kui nüüd otse kala ei söö, siis meie turul ma ütlen,
poed on ju suurepärane nats islandi tursamakskuste juba kahe
supilusikatäiega saate praktiliselt päevase kogusse neid
väga pikk joomega kolmesid, sealt tuleb ka seleeni,
sealt tuleb fosfaat ja nii edasi, nii et mõistlik on süüa kala,
kui kala ei taha, siis peab natuke leidma asendusi,
aga veel kord toonitan taimsetest õlidest otse neid väga
pikk kõiki ei saa ja seda saate loomulikult kuulata ka
täpsemat normaalse söömise Youtube'i kanalist
ja loomulikult meie saate podcastis. Ja kas kalaõlide puhul ei varitseda mitte ka see oht mõnikord,
et need kapslid võib preparaadid, noh, oleneb,
kuidas neid on toodetud ja hoitud, et et rasvad kipuvad
minema teinekord rääsuma ja see on juba ka tervisele ohtlik. See kindlasti ei kipu nii olema, kui tootjad on nii-öelda
väga adekvaatsed, noh, ma ütleks, et seal tasub,
mis kompaniid ikka uurida ja ma ei soovitaks väga kalaõli
kapslid osta, kui need pärinevad sealt kusagilt Aasia
poolset kandis, siis ei iialgi kindel olla,
aga Euroopas on näiteks isegi mikrovetikate puhul on
spetsiaalset kompaniid.
Üks on väga kuulus, kes ise kasvatab mikrovetikad ise,
Nad on organiseerinud kogu tootmisahela,
nii et see on täiesti puhas, korrektne ja nende kapslid on
loomulikult ideaalsed ses ümbritsev, kes ei lase tal kuidagi
raja asuda. Ja loomulikult, kuna sinna sisse satub natuke ka
antioksüdandid ühendeid, näiteks vitamiin E,
ta on ka seal sees looduslikud juba, siis see blokeerib
selle ära. Aga niipea, kui te võtate kalaõli,
ostate kusagil lahtise, eks ole, sellises suures
või potis, kus te keerate korgi lahti ja siis hakata sealt
iga päev tarbima, seal ta läheb. Aha aga oomega kolm rasvhapete puhul, nagu sa ka juba
vilksamisi viitasid, on tähtis just, et kui suur on tema
suhteline kogus võrreldes oomega kuus rasvhapetega,
mida me sööme.
Kas see tähendab seda, et me peaksime vältima niisuguseid toitaineid,
kus me teame, et oomega kuus rasvhappeid on palju? Põhimõtteliselt me ei pea seda kartma, aga ma ei taha heita
mitte millegile.
Aga kui te näiteks võtate seesamiõli, eks seal
seesamiseemnete õli siis seal on harukordselt halb oomega
kuue ja oomega kolme suhe ma alati raadiosse torita,
ärge saage minust aru, et seesamiseemneõli on kuidagi väga kahjulik,
aga kui te võrdlete näiteks oliivõliga söömisega,
sest ma mõtlen siis kindlasti eelistus oliivõli sellepärast
et seal on soe, enam-vähem okei. Nii et pideval permanentselt kasutamisel ei tasuks
seesamiseemnete õli peale istuda.
Jah, kui te panete seda mõne tilga kuhugile maitseks,
siis see loomulikult ei toimi, aga kui te olete nagu
fanaatiline seen, sa iialgi tarbija, siis,
siis on see suhe tegelikult ei ole ole hea teele
ja mida ma veel kord toonitan, et oomega kolm rasvhapet
pikkadel on Ameerika toidu- ja ravimiamet andnud ametlikult
juba kinnituse, et seda võib teatud, et olukordades kasutada
nii-öelda noh, ütleme niimoodi ravimilaadse ravimilaadsest
tegevusest jutt käib siis väga rasvunud inimeste puhul
teatud annuste kasutamisel on saadud juba selliseid. Noh, ma ei ütle raviooli efekte, aga, aga selle
triglütseriidide hulga langus Vaat sellised on siis tänased taustateadmised
ja ja soovitused, mida andis meile Mihkel Zilmer,
Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia professor
ja meditsiinidoktor.
Suur aitäh. Aitäh kõigile nägemist. Huvitaja huvitaja saate lõpu eel on stuudiosse ilmunud Lauri Varik.
See on märk sellest, et peatselt on algamas ka uudis.
Plussi saade.
Tere brid. Tere, Lauri. Nii hea uudis plussis, täna olen stuudiosse kutsunud
aktiivseid kodanikke Eestis nimelt täna kella ühest toimub
Toompeal meeleavaldus õpetajate palgatõusu toetuseks,
seal on väga paljude organisatsioonide esindajad,
aga stuudiosse tulevad neist kahe liikmed.
Enn Kerner on inseneride liidust ja Miia Marleen.
Lemetti on siis õpilaste esindajana ehk õpilasliidust.
Ehk siis kõik nad peavad vajalikuks ja oluliseks
riigijuhtidele näidata, et õpetajate palku on vaja tõsta
ja see on hädavajalik mitte ainult nende töö tunnustamiseks,
vaid meil on ka juba õpetajate puudus, millest on ka juba
tegelikult ju aastaid räägitud, et õpetajate keskmine vanus
muudkui tõuseb ja, ja inimesi on, on puudu. Ja teine aktiivne kodanik ka on meil teises saatetunnis
Kristi Okpa, kes on üks eile tehtud palestiinlaste toetuseks
tehtud pöördumise, ütleme initsiaatoreid 134 aktiivset
ühiskondlikult aktiivset inimest tegid pöördumise Eesti valitsusele,
kus nõuavad siis Eestilt jõulisemat sekkumist Gazas toimuva
sõjategevuse lõpetamiseks ja sealsed teeni tsiviilelanike
inimõiguste eest seismiseks ehk.
Aga, aga kuidas või miks saaks siis Eesti rohkem ära teha
ja miks siis Palestiina inimesed või kasvõi kuidas nad on
rohkem kannatanud, kui võib-olla Iisraeli kodanikud sellel
keerulisel teemal peatuma kell 13 10, siis ei pääse tänases
saates ka riigikogus toimuvast, kus jutumärkides kõige
tähtsamaks küsimuseks on riigikogu liikmete kuluhüvitised
täna pärastlõunal juhatus koguneb seda teemat taas arutama,
enne seda, siis arutatakse seda ka vanematekogus
ehk fraktsioonide esindajatega ja siin on juba tulnud
erinevaid ettepanekuid. EKRE tegi eile ettepaneku kuluhüvitised üldse kaotada.
Eesti 200-lt tuli ettepanek neid poole võrra vähendada.
Kas või kuidas siis see olukord nendega laheneb
või milline, millisele seisukohale jõutakse.
Selle üle arutame kella kolmveerand ühe paiku Riigikogu
aseesimehe Toomas Kivimägi ka, et millised on need
võimalikud siis variandid ja ja veel üks teema puudutab Kultuurkapitali,
nimelt on nad saamas siis tõenäoliselt veel ühe
kultuuriobjekti või kultuurimaja ehitamise kohustust. Teatavasti siin 21. aasta sügisel võeti riigikogu poolt
vastu viis riiklikult olulist kultuuriehitist,
mis tuleb valmis ehitada ja mida kultuurkapital rahastab.
Aga pärast seda on siin tehtud teatud muudatusi.
Ja nüüd, teisipäeval jõuti riigikogu kultuurikomisjonis järeldusele,
et võib veel ühe objekti sinna lisada.
Kui kultuurkapitalil on raha ja peamiselt on siin jutt,
siis meile tähtsast majast ehk rahvusringhäälingu uuest telemajast,
mis siia raadiomaja kõrvale kohe peaks siis valmima,
aga kas või kuidas siis kultuurkapital suudab ikkagi kõiki
neid maju rahastada eel, eriti veel siis,
kui ka nende ehitamised lähevad iga-aastaselt kogu aeg
kallimaks selle üle arutame Kulka juhataja Margus Allikmaa
maaga ja päevakommentaar või Harri Tiido. Taustajutt on ka ikka omal kohal ka väga huvitaval teemal
täna Harri räägib nimelt ukraina pekist.
Et miks see on hea või oluline.
Seda kuuleb siis kella 12 35-ni. Harri Tiido on viimasel ajal väga intrigeerivad kommentaari teemad,
ilusti aga aitäh Lauri Varik Uudisplussi tutvustamise eest.
Saade algab siis pärast keskpäevaseid uudiseid. Ja ongi aeg huvitav ja otsad kokku tõmmata.
Täna saime kuulda põnevat ja kasulikku eelkõige happenud
toitudest ja oomega kolm rasvhapetest.
Head isu ja head päeva soovivad saatejuht Priit Ennet
ja helirežissöör Kätlin Maasik.
