Taia tere, head kuulajad, kätte on jõudnud november esimene
koon kuupäeva numbri järgi ja tänases saates me räägime kõrvitsatest,
sest õige aednik on juba oma kõrvitsad ammu tuppa toonud,
googele ladustanud või siis juba sisse teinud.
Aga milline see maailm on, kui palju seal on põnevaid
isendeid tegelasi ning kus nad kasvavad,
kuidas nad Euroopasse rändasid või toodi?
Kõigest sellest teab meile rääkida Tallinna botaanikaaiast
botaanik Urmas Laansoo. Ja ütlen veel nii palju, et botaanikaaias on võimalik kuni
selle nädala lõpuni näha ka Eestis kasvatatud erilisi
kõrvitsaid lugeda jutte nende kõrvale.
Et see maailm on huvitav ja põnev, kuni selleni välja,
et on ju kõrvits leidnud teeni muinasjuttudesse kulda,
muutut tõllaks ja mis siin salata, on ka neid inimesi,
kes kaunistavad oma maju just oktoobri lõpus novembrikuus
kõrvitsatega tees neile nägusid pähe ja pannes küünlaid
sisse ja toiduna. Suurepärane vili.
Tänane tund on pühendatud kõrvitsatel.
Helipuldis on Villem Rootalu, mina olen Krista taim.
Soovin teile head kuulamist. Tormad saabujad Audrey Tatou.
Ta on siin geideks leida Uudeparvi Siri steppi. Kõrvad saabujaga ringi keerutab tolmu kis tracki keedeks lein,
nõudeparvi, Treievutaksi stepikaar või ja tormas saabujaga ringi,
keerutab tolmu, tantsi pakki töökeedeks.
Barri Trei, võtad CVs täpi.
Sutiivi kollapäike, L-i iga kord veel ja siis vaata. Ta sitta saadak, kulla päikene, helgib kord Viljandi vussis
Impa targem tuua. Ta ta ta saada. Täna järgneva tunni huvitaja saates on meiega botaanik Urmas Laansoo.
Tere, Urmas.
Botaanikaaias on väljas näitus kõrvitsatest.
Ütle mulle kõigepealt enne, kui me selleni jõuame.
Kuhu paigutub kõrvits sinu jaoks köögiviljade maailmas on ta
su lemmik või mis sellest arvab? Võib-olla kõige lemmikum ei ole, aga ma kasvatasin tänavu
ühte väga huvitavat rosovojofeeaa ühte roosa viljalist
kõrvitsasorti küll ja sain päris palju kõrvitsaid,
nii et jagus isegi sugulastele andmiseks. Mitu taime sa panid? Viis seal pakis oli käinud viis seemet, viis taime panin
ja sain ikka terve suure aiakärutäie neid vilju,
aga eelmisel aastal kasvatasin rullkõrvitsaid ehkabatšokke noh,
igal aastal erinevaid.
Ja ega kõrvitsate puhul peabki seda silmas pidama.
Kui me tahame ise oma mingilt põnevalt kõrvitsaseemet võtta,
siis ega väga palju sorte koduaias kasvatada,
samal aastal ei ole võib-olla mõttekas selles mõttes,
et nad kergesti tolmlevad, vibritiseeruvad
ja isegi kui minul on ainult üks sort aias,
siis mesilased lendavad ju mitme kilomeetri kaugusele,
tolmeldavad teisi, kõrvits on väga ja õietolmu
ja ja meetaim. Et siis naabri aias ikkagi on mingi mingi teine kõrvits
ja ja siis vahel inimesed imestavad, et oi,
mul oli ilus kollase viljadeni kõrvits, võtsin seemet,
külvasin järgmine aasta, aga tulid hoopis teistsugused,
tulid rohekad ja triibulised ja ja ei tea,
missugused.
See sõltubki sellest, et milliseid kõrvitsaid veel naabruses
naabriaedades kasvatati. Siis tulevad uued sordid sordiaretajad. Ja no põhimõtteliselt võib sealt ka mingisugune tõesti
väga-väga huvitav isend tulla, see võib isegi sordiks vormistada,
aga enamasti on need küll jah, hübriidid
ja enamasti on küll niimoodi, et kui on vaba tolmlemine,
siis need tulemused on viletsamad sellest esialgsest
variandist nad on kas väiksemad kibedamad
või või midagi muud, on neil häda.
Aga võib ka tulla muidugi paremaid, sest
ega ega enamasti ju kõrvitsaid, kuidas aretatakse,
nüüd on juhuslikult tekkinud, et inimene märkab,
et oi kui huvitav ja ja niimodi. Aga kas need kõrvitsad, kes nüüd on väljas botaanikaaias
ja need on ikkagi sordiehtsad ja erilised,
mis on Eestis kasvatatud? Ja need on küll kõik Eestis kasvatatud, et meil eelmine
aasta toodiga Lätist, aga Lätis juhtus tänavu selline
õnnetus või looduskatastroof.
Et suvel oli seal kõrvitsakasvatuspiirkondades oli tohutu rahe,
nii et rahe peksis nii kõrvitsa kasvavaid vilju kui ka lehti
katki ja läti kõrvitsakasvatajad või
kõrvitsakollektsionäärid võib isegi niimoodi öelda,
loobusid siia festivalile või näitusele tulemast,
see vormiliselt on võib-olla näitus, aga selle kõrvitsa
väljapaneku selline uhke veel lööv pealkiri on koguni kõrvitsafestival,
sest seal on väga palju muid kõrvaltegevusi,
et seal veel õpetatakse lapsi veel igasuguseid kaunistusi
tegema ja ja õpetatakse ka kõrvitsatoitusid
ja valmistatakse ka kõrvitsa toitu palmimaja kohvikus,
nii et mõned on seda lausa taevani kiitnud
ja kodus võib-olla ei oska isegi nii hästi valmistuda. Aga kui näitusel tahaks vaadata ja võrrelda,
ma ei tea, kodus enda kasvatatud, ega siis millised on erilisemad,
millele sa tähelepanu juhiksid. Oh issand, seal on ikkagi päris palju erilisi
ja võib-olla kõige erilisem on, mida mina ei ole ka varem näinud,
aga selle sordi seemet ikkagi Eestis müüakse,
see on must kass või plakat.
Ega kõrvitsad on väga erinevad ka välimuselt,
nad on suuruse poolest erinevad, meil kõige suurem isend
praegu näitusel on, kaalub 77 kilogrammise üks mari
või see üks vili seda päris mina sülle jaksanudki tõsta,
seda toodi mitme inimesega ja siis suure suure teki sees oli
nii et servadest tuli seda tekki hoida. No sajakilone kõrvitsa ega seda päris jah nii ühe käega peo
peale ei võta, aga aga veel väga erinevaid on,
on banaan kõrvitsad, meil on kaks sorti banaan kõrvitsaid väljas,
banaankõrvits ongi sellised banaanikujulised,
aga ta on suuremad son sordirühm, siis need banaan kõrvitsad
ja et nad meenutavad hiiglaslikku banaani välimuselt aga noh,
kuuluvad ikkagi kõrvitsete hulka.
Kõrvitsa süüakse kui kõrvitsat, kas siis toorene,
eks ole, võib riivida, salatile võib küpsetada
ja kõrvitsavalmistamisviis on ju tohutult palju. Aga ma tahtsin öelda, et neid monaal kõrvitsaid on ikka väga ebatavalisi.
Üks on roosa banaan, pink Banana ja teine on bluubana,
eks sinine banaan.
Ja Ta ei ole võib-olla rukkelile senine,
aga ta on selline allikas või hallikassinine
või hõbedast värvi, et ikka väga ebatavaline,
mida igapäevaselt ei näe.
Ja muidugi väga ebatavalised on ka, on ka tõru,
kõrvitsat, tõru, kõrvitsat. Ma ütlen niipalju kuulajatele, et kes läheb nüüd meie
kodulehekülje peal ja siis ta näeb urmast,
tal on käes just seesama toru, vabandust,
Tõnu Kõrvits ja, ja üks teine tore kõrvits on ka veel käes.
Nii et vaadake meie kodulehel. Ohvri ja mis Sophia, Tõnu Kõrvits ja need on,
need on siis hariliku kõrvitsa sordid kuuluvad erinevatesse sordirühmadesse.
Tõnu Kõrvits, et kus see nimetus on tulnud sellele rühmale
ehk sordirühmale, ta meenutab hiigelsuurt tammetõru
või mõni mõnel tammel on ka tõrud veidi suuremad kui meie tammel.
Ta on ribiline ja tõru, kõrvitsat omapära on see,
need sort on täitsa mitmeid, mida meil Eestis ka seemnele müüakse,
tõru kõrvitsaid, et nad on tipust teravad,
aga siis seal, kus viljaraag on, seal on need trumbid
ja need on ribilised, et ei ole, ei ole sileda kestalised,
et see on ka tõru kõrvitsaomapära, nad kaaluvad kuni kilo
või natukene üle kilo, aga sageli alla kino kilo seal 400
grammi või nii, et nad on sellised parajad,
isegi korraga ära süüa, mõni ju vahel mõtleb niimoodi,
et oi, et kuidas ma seda kõrvitsat kasvatan,
mis ma temaga pärast peale hakkan, kui seal 50 kilone
kõrvits kasvab või isegi neid mitu tükki,
aga siis tuleks valida selliseid sorte, mis,
mis on väga väikse viljalised, mis Sophie on ka väga ilustan
roosa viljaga. Ta on, ta on ribiline, ta kaalub ka võib-olla 300 grammi
kõige rohkem, et 300 400 grammi, et nad hiigelsuureks ei
kasva ja ühel taimel on kümmekond vilja või eks see sõltub
millal külvata ja, ja kui viljakas või kui Rammusse muld oli,
aga ma tahtsin veel öelda, et et need tõru kõrvitsad,
neid kutsutakse ka veel portsjon kõrvitseks,
et on sellise paraja suurusega paarsada grammi,
selle jõuab ka korra käras või nagu üks portsjon ühele
inimesele üheks söögikorraks, nii et noh,
Neid tasub kindlasti siis seemet otsida ja katsetada
või proovida. Maitselt on nad lahedad ja head, võib niimoodi öelda.
No milliseid kõrvitsad meil veel kõrvitsafestivalil
või sellel näitusel väljas on, oh jummal ikka väga erilisi
ja väga-väga-väga kummalisi, väga sügava ribilisi
või sügavavahelised ja mitte päris rukkilillesinised,
aga selliseid hõbedasi ja hästi kummalisse õli,
kõrvitsaid ja muidugi taldrik kõrvitsaid rullkõrvitsaid
ehk ehk ehk kabatšokke. Ja noh siis veel on, on spaketi kõrvitsaid
ja siis on veel.
On veel muskaatkõrvitsaid ehk muskus, kõrvitsaid,
muskaatkõrvitsaid muskuskõrvits ei ole nüüd mingi hariliku
kõrvitsa või suure viljalise kõrvitsa sordid,
vaid need on, see on eraldi liike, ongi kohe Cucurbida,
Mushata see on siis Kesk-Ameerika ja, ja Mehhiko liike,
kes on selle nimetuse muskuskõrvits muskaatkõrvits saanud
muskaatpähkli lõhna järgi, et viljad on neil intensiivse
tugeva vürtsika lõhnaga. Ja nad on ka kõvema konsistentsiga. Kes on tugevam ja viljaliha on ka, on ka veidi kõvem
või tugevam.
No see sõltub, liigiti, sõltub sordist, et see on väga
varieeruv ja ja üks ühed väga kummalised kõrvitsad,
mis on ka näitusel väljas.
Välimuse järgi ei saa arugi, aga kui neid tarvitada toiduks
või kui neid keeta, Need on spagetikõrvitsad.
See ei ole ka mitte omaette kõrvitsaliik,
vaid on siis sordirühm. Spagetikõrvitsaseemet müüakse meil ka ja kui
spagetikõrvitsad siis potis või no mingis anumas keeta,
siis nende viljaliha muutub selliseks pikaks spagetitaoliseks,
et sealt see nimetus tuleb, nad muidugi
makaronipaketimaitselised ei ole ta ikka maitselt
spagetikõrvits ka, meenutab kõrvitsat maitse poolest,
aga see viljalihastruktuur on hoopis teistmoodi,
hoopis eriline, väga üllatav, isegi üks kõrvits võib
niimoodi niimoodi laguneda või, või niimodi see viljaliha
välja näha. No minu jaoks on ka väga huvitavat dekoratiivkõrvits. Ja neid on ka meil näitusel väljas, neid on ka väga erinevaid.
Dekoratiivkõrvitsaid on ka veel omakorda mitu rühma dekoratiivkõrvitsad,
noh, nad on väiksemad, eks ole, nad säilivad päris hästi ka toas,
uue aastani või jõuludeni, vähemasti neid on kerge kasvatada.
Neid on ju tohutu värvilisi, tohutu erinevaid jummal,
see dekoratiivkõrvitsad ehk ilukõrvitsad vorm,
vormiline varieeruvus või vormirikkus on ju tohutu suur,
seal on valgeid ja kollaseid, oranži ja rohelisi
ja triibulisi ja, ja sellised, mille, millest kasvab veel
teine mingisuguse osa veel välja, et see kuju
ja vormi ja värvirikkus on väga suur, iseenesest võib ka
ilukõrvitsaid süüa, ega nad mürgised ei ole. Aga neid peab siis kas kauem keetma võin nooremana tarvitama,
et kui nad on juba seeme on valmis või, või tema vili on
täiskasvanud suuruse saavutanud, siis ta enam süüa nii väga
ei kõlba, kuna ta on liiga kõva ja ja puine
või kiudaineterohke. Kuulge, aga pudelkõrvits, millest saaks neid kalasse? Ja neid saab ka muid Eestis kasvatada.
Pudelkõrvits ei ole nüüd klassikaline kõrvits selles mõttes,
et ta ei ole mitte kõrvitsa perekonnataim,
vaid ta on teine perekond, lagenaaria.
Ja mille poolest nad erinevad, pudel kõrvitsaid saab Eestis kasvatada,
eriti kui on soojem suvi, pikem suvi, selline soojus neile
väga meeldib.
Nad on kõrvitsataolised lehtede poolest,
aga õied on neil lumivalged. Pudelkõrvits on samuti suured suured õied,
nagu harilikult kõrvitsa või suureviljalistel kõrvitsatel,
aga õied on lumivalged, väga-väga ilusad.
Nüüd neid on vahel meil saada, nende seemet müüakse
ja et neid Galebasse ehk ehk kõrvitsaviljast valmistatud
selliseid anumaid, millest saab midagi säilitada
või kasutada baasina või mingite ehete hoiupaigana nende
seemnete hakkama saada ja noh, on inimesi kindlasti,
kes neid on meil kasvatanud ja siis veel üks huvitav kõrvitsarühm,
mis meil on väljas ka on õlikõrvits, õlikõrvits ei ole mitte
omaette kõrvitsa liikma natukene siis räägin
kõrvitsariikides ka, vaid on, on ikkagi. On on alamliigid ja sordirühmad, õlikõrvitsa erineb
harilikust kõrvitsast või ka siis suure viljeldusest kõrvitsast,
kes on kõige populaarsemad selle poolest,
et tema seeme on väga õhukese kestaga.
Niimoodi ei saa öelda, et seemne, kes puudub aga kes on väga
õhukene ja selle kesta võib siis koos koos idulehtedega ja,
ja iduga ära süüa.
Neid müüakse meil ka ju poes sageli pakendi sees. Mõelnud, millest tehakse kõrvitsaseemneõli,
mõtlesin, kas nad tõesti võtavad need tavalise kõrvitsa. Tavalise kõrvitsaseemned kõlbavad ka õli pressimiseks
ja seal on õli vähem ja õli ei ole võib-olla nii kvaliteetne
ja aga õlikõrvits on spetsiaalne siis sellised spetsiaalsed sordid,
mis on õlirohked ja mida mitte ainult õli pressimiseks
ja toiduõliks sai valmistada.
Meil on ka kõrvitsaõli poest saada, nii nagu on oliivõli ja,
ja päevalilleõli ja rapsiõli ja paljusid muid õlisid,
aga õlikõrvitsaseemet müüakse ka siis pakendatud,
nagu me ostame poest pähkleid või päevalilleseemneid
või midagi muud. Tahtsin seda saab kodus kasvatada, neid seemneid kammil müüakse.
Ja mida ma ütleksin, et et 200 kõige suuremat kõrvitsa
rühmaid kõrvitsad on 18 liiki kõrvitsat ei kasva meil Euroopas,
aga kas või Aasias, eks ole, nad on meile Kolumbuse ajal
sisse toodud 16. sajandil, aga kus kõrvitsad kasvavad
Loodsas Kanadas ei ole, Tšiilis ka ei ole.
Et on, on USA-s kõige kaugemale kõige nagu niimoodi,
ma ei saa öelda, et on, on külmakindlaid,
kõrvitsaid kõrvitsad, ikkagi on soojalembesed,
lähistroopika või troopika taimedega kõige kaugemale. Son piison, kõrvits, son, kukkur, Pythafioti tissima,
fetišeerima tähendab kõige lõhnavam.
Meil piison, kõrvits pole väga tuttav, see on muide üldse
mitmeaastane taim, eks ole, me pole sellest eluvormist
jõudnud veel üldse rääkida, ma geen või põlen lausa infos,
tead seda palka püüaks saate jooksul võimalikult palju infot
edasi anda, aga ikkagi 18 liiki on kõrvitsaid,
kõige kaugemale ulatub kõrvitsa, perekonna Oklahomas,
USA-s aga on, on rohkem, on lõuna pool, eks ole,
on George'i Alabamas ja Floridas Kalifornias,
Utah'is, Texases ja, ja noh, rääkimata siis,
eks ole, Mehhikost ja Kesk-Ameerika riikides kõige kaugemalt
siis lõunas on, on Argentiinas, Argentiina põhjaosas,
aga ka Boliivias ja Peruus ja Brasiilias
ja nii et troopiline Ameerika on, on kõrvitsa,
perekonna levila ja. Ma võiks ka öelda siis, kus. Kas kodumaal levila ja just täpselt ja et sealt on nad pärit
seal nad kasvavad looduslikult mujal igale poole.
Indias, Jaapanis, Euroopasse, Venemaale on kõrvits ikkagi
inimese kaasabil jah, toodud hiljem alates siis 16.-st sajandist,
kuna ta on ameerika taime ennem ameerika taimi meil Euroopas
ei tuntud ega ei kasvatatud ka.
Aga ma tahtsin ikkagi veel selgitada seda hariliku kõrvitsa
ja suureviljeluse kõrvitsaerinevust. Kui nüüd keegi teeb kodus, eks ole, kõrvitsalaternaid
või kõrvitsapirukaid, mis eriti Ameerikas armastatakse siis
need on tehtud harilikust kõrvitsast.
Aga need, kes osalevad kõrvitsavõistlusele,
kes kasvatas kõige suurema kõrvitsa, tänavu jälle tuli uus
rekord 1247 kilogrammi ehk 1,2 tonni kaalusse väike marjakene,
mida, eks ole sülge jõua tõsta ja igal aastal püütakse
järjest suuremat kõrvitsat kasvatada. Need ei ole hariliku kõrvitsa sordid vaid võistlusel ikkagi
osalevad eelkõige suure viljalise ehk mammut suure viljalise
kõrvitsa mammutrühma veel mammutsordi sordirühma isendid,
mida Kaavel suitsu poputatakse, eks ole,
et peab olema muld viljakas.
Kunagi arvati, et kõrvits kasvab hästi ja tohutu suureks,
kui seda lehmapiimaga kasta.
Hiljem katsed ikkagi näitasid, et lehmapiim oluliselt ei mõjuta. Üldse ei mõjuta kõrvitsa suurust kõrvitsakasvuks.
Palju olulisem on päeva pikkus, eks ole,
on temperatuur, kasvuperiood, kui pikk on suvi,
kui soe suvi, eks ole, muidugi sordist sõltub see palju,
kui ma sellise väikese tõru kõrvitsa külma ma ei saa sealt iialgi,
eks ole, tonnist tonnist vilja, et loomulikult see sort on
väga tähtis ja, aga need, kes osalevad umbes maailmas 10000
inimest osaleb igal aastal võistlustel, vaid kasvatavad
võistluste jaoks kõrvitsaid. Seal on ka väga ranged nõudmised või, või reeglid,
eks ole, et see kõrvits ei tohi olla lõhenenud,
kõrvits on niivõrd suur, siis sageli need väga suured kõrvitsad,
kes kaaluvad mitusada kilogrammi, Eestis on ka 250
kilogrammi või umbes niimoodi on Eestis kõige suurem
või raskem kõrvits kasvatatud.
Mitte igal aastal, aga, aga vahel võib juhtuda,
et meil Euroopa Euroopas kui ka laiemalt siis
ja on ka üle ületonniseid või üle 1000 kilogrammise
kõrvitsaid kasvatanud nii Itaalias kui Belgias
ja Eestis veel minu teada tonnist või 1000 kilogrammis
kõrvitsat pole kasvatatud, aga noh, see pole,
pole võimatu, sest üks Ameerika teadlane uuris
kõrvitsabioloogiat ja füsioloogiat ja arvutas välja,
et kõrvitsad võib kasvatada isegi kuni üheksa tonni raskuseks. Et siis ta veel ei lõhke või ei lähe katki
või ei vaju oma raskuse all kokku, aga sageli ikkagi need
väga suured võistluskõrvitsad, keda kasvatatakse,
nad siiski ka oma oma oma tohutu raskuse all kas vajuvad,
eks ole, lapikuks lame kerajaks, kuigi see sort võib olla ilus,
ilus, kerakujuline muidu ideaalis või siis koguni lõhenevad,
aga lõhenenud kõrvitsaid sinna näitustele ei võeta
ja kõrvits, ma ei saa niimoodi öelda, et,
et ta nüüd nii õrn sõrmega puutun ja siis kohe laguneb,
läheb katki, aga see, kes ikkagi erinevatel sortidel
liikidel on erineva paksusega, mõnel on paksem,
mõnel on õhem ja mõnel on õrnem ja mõnel on tugevam. Et transpordile ikkagi, eks ole, et ega koduaed ei tule seda
keegi mõõtma, need viiakse ikkagi mingisse kohta,
kus võistlus välja kuulutatakse, transpordi peab siis
ettevaatusabinõusid rakendama, ta peab olema ilusasti pakitud,
kas siis õlgedesse või, või mingisse, eks ole,
porolooni. Kuskil sellises kohas, et nagu No siis on parem muidugi aga sageli on nii,
et minu teada varematel aastatel sageli New Yorgis hoopiski
korraldada ja neid võistlusi või kaalumise
ja sinna toodi siis üle Ameerika toodi Kanadast ka neid võistluskõrvitsaid,
et see on siis päris pikk vahemaa, mida nad peavad loksuma
ja tee pal nad peavad olema õrnalt käsitletud,
katki ei lähe ega ei lõhenega nimatusest lühenenud kõrvits
blokeeritakse välja, vot sellised. Kõlbavad ka süüa. Kõlbavad ikka põhimõtteliselt süüa ka ja,
aga noh, võib-olla ühe pere jaoks on, eks ole.
Kõrvits on natukene liiga palju aastas ära süüa,
aga ma tahtsin ikkagi veel selgitada selle suure viljalise
kõrvitsa kukkur, pilta Maxima ja siis hariliku kõrvitsaerinevusi,
et suureviljaline kõrvits on soojalembesem pikema
kasvuperioodiga ja tema viljaraag on, on Ruljas,
aga harilikult kõrvitsasort on tohutu, palju erinevaid,
eks ole, suuruse kuju ja, ja ka maitse poolest,
aga harilikul kõrvits seal siis on, on viljaraag,
on, on vaoline, seda on näha, ega poes müüakse ka,
see saba on tagasi, on see viljaraag, eks ole,
seda ei soovitatagi täiesti ära murda või täiesti ära lõigata. Vilja raaksis erinevate kõrvitsaliikide eristamisel on väga tähtis,
kuna eks ole, me vaatame, kas ta on sile,
on ta rullis vendavaoline siis kasta kas ta laieneb sealt,
kus ta, kus ta kokku kasvab kõrvitsamarjaga või,
või, või on ta sama jäme, et need on taksonoomiliselt ka
väga olulised tunnused ja mis on võib-olla veel huvitav öelda,
enne kui me läheme muusikalisele pausile?
Kõrvitsa vili on mari, mida paljud kindlasti noh,
ei suuda uskuda või imestavad, et issand,
kuidas ta saab mari olla, et me tunneme,
eks ole, viinamarju, tunneme mustikamarju,
jõhvikamarju, sõstra marju ja muid, võib-olla meile
igapäevasemaid marju, aga mari võib kaaluda ka nii palju üle tonni,
eks ole. 1200 kilogrammi praegu rekord Marises on 1247 kilogramm,
et ma jõuan seda tõstagima süllagi võtta ühte marjakest,
siis noh, see tundub alati hämmastav inimestel,
kui nad kuulevad, et oi, et kas mari võib tõesti nii suur
olla Viaid, kõrvitsaviljana üldse mari ja mida see mari tähendab,
milline viljatu hüppab mari baka siis ladina keeles,
et Marion, selline viljatüüp, mille vees sisaldus vilja
küpsedes kasvab, eks ole, kui me oleme jälginud kõrvitsa
arengut ja kus on palju seemneid vilja sees on ka erandlikke marju,
mis on ühe seemnelised, näiteks avokaado,
aga enamasti on ikkagi marjad mitme seemnelised,
millisel, millistel taimedel esinevad marjad,
kuule kuulab, tunnevad ka selliseid taimi? Sõstar jõhvikas, eks ole, marjad on ka veel,
ei maasika vaarikamarju, aga marja tammel banaanid,
marjad on kurgil, arbuusid melonid tomatil tomat on
tüüpiline mari kurkan, tüüpiline mari, eks ole,
ja ma käin poes ja ostan banaane käima.
Marjul. See ei ole võimalik, aga see on võimalik.
Botaanika on paljud asjad võib olla igapäevaelu mõistes
pisut harjumatu. Ma küsin enne veel, kui me selle muusikalise pausi teeme,
et kui minna ajaloos tagasi Kolumbuse aega,
heakene küll, ta leidis need marjad ja kindlasti kohalikud elanikud. Näitasid ja tutvustasid ja kuidas neid tarvitatakse. Kui nad siia Euroopasse tulid, millal siis järsku avastati,
et kuulge, et seda on päris hea süüa, mis siis,
et ei anna nii palju kaloreid kui midagi muud
ja hakkas see sordiaretus pihta, et, et läks. Sordiaretusega on ikka juba Ameerikas tegeletud,
ses kõrvitsat peetakse üheks maailma vanimaks kultuurtaimeks
kõrvitsa kasvatamise kohta ja küsimuste sortide kohta on
andmeid 9000 kuni isegi 10000 aastat.
Ja et juba juba sellel ajal, kui esimesed eurooplased
Ameerikasse siis maabusid, Kolumbuse meeskond,
eks ole, 16. sajandi lõpus, siis oli, oli juba indiaanlastel,
olid juba maiadel ja inkadel oli, oli juba palju kõrvitsasorte,
nii et meile toodi Euroopasse ka juba juba sordilisi kõrvitsaid,
aga Euroopas algselt hakata ikkagi ka eelkõige tarvitama kõrvitsaseemneid,
mida peeti väga väärtuslikus tervislikuks
ja viljaliha pisut hiljem. Ahaa, nii et nad kohe alguses ei, ei tabanud ära,
et viljaliha. Lubati küll seda ka Ameerikas.
Kõrvitsa viljaliha söödi, aga alguses ju,
eks ole, me me sageli ei tea, kui me näeme poest mingit
tundmatut vilja, et mis seal siis üldse on,
kuidas seda tarvitatud, süüakse seal üht-teist
või süüakse seda värskelt või tuleb seda kuidagi töödelda.
Et nii ka kõrvits oli ju euroopas alguses 16. sajandil oli
ju tundmatu võõras õlijatega ega temast ju väga palju ei
teatatud teatud, et need teadmised tulid ikkagi tasapisi. Aga ta muutus ikkagi suhteliselt kiiresti populaarseks marjaks. Vot siis me jõuame täna veel marjast pikalt rääkida,
head kuulajad, ma kindlasti tahaksin kuulda ka teie käest,
et mida head teie sellest marjast olete teinud?
Ma ei pea silmas ainult seda kõrvitsasalatit,
vaid ka mõned huvitavad toidud, aga sinna on veel aega.
Kuulame vahepeal ansamblit kollaaž ja seejärel ajame veel
pisut juttu ja avame ka telefoni. Nii suuri tuuri üksi.
Üksi sa ilma sai üksi. Taas muna. Ja muna alli alle ja sõuna. Sinikirja siva ja seebikivi ja.
Ja pühalinnu. Lend läks see lennuläks. Läks läks. Ta kui ta sai kukkus. Kokku. Kusjuures taara juures juures Aabitsa juures ta. Seda. Kaksi. Kaksi poole puuda taadi. Ai, see, sa valmis, eks siis saab see aasta. Järsku skaksi? Kaksipoole ta kolmata rikku neel ja ta Toodsa. Aspoegi. Oskaks. Kaks kuud. Ja ta. Taadi. See haige naisega neli päeva. Aega oma aastaajale. Laulu pealkirjaga loomine, ansambel kollaaž laulis
ja meie räägime ka sellest, kuidas kõrvitsad maailma loodi.
Ma ei tea küll neid täpselt teada, aga külas on botaanik
Urmas Laansoo ja Urmas.
Ütle, kui vanaks võivad kõrvitsad elada,
olla niuksed, üheaastased. Ja see on hea küsimus, sest ega seda paljud ju ei tea,
et kõrvitsa perekonna 18 liiki seal on väga erinevaid eluvorme.
Enamus nendest on tõesti üheaastased taimed,
et mingil ajal, kuidas seemnest idaneb, kasvab,
idaneb, õitseb, millelt saavad valmis, seemnest saab valmis
ja siis tema elu lõpeb.
Ja uuesti algab see tsükkel seemnest pihta.
Aga on terve rida kõrvitsaid, kes on mitmeaastased,
kelle juured elavad kauakesse, isegi moodustavad mugulaid
see kõige põhjapoolsema levilaga kõrvitsaliike son,
piison, kõrvits, kukkur, Bildoffeutissima,
kes kasvab isegi seal Oklahoma osariigis USA-s. Noh, see on küll soojem kui Eesti, aga, aga ta,
ta talvitub seal. Ja kaks kõrvitsaliike, siis need ei ole meil väga tuntud,
aga neid võib olla kommertseesmärkidel ei kasvatata,
on koguni poolpõõsad ehk kuuluvad puittaimede hulka,
kuigi enamik kõrvitsaid on rohttaimed, aga kaks liik on ka puittaimed,
ei ole päris puud ega pole ka põõsad, aga nende eluvorm on poolpõõsas,
mis tähendab seda, et nad on alusel puitunud,
aga tipus rohtsad, nagu on soopihl ja mõned veel.
Pujud näiteks. Nii et kõrvitsad, enamasti on üheaastased taimed,
aga on ka püsikud ehk mitmeaastased, rohttaimi
ja on ka mõned puittaimed, keda küll väga palju ei ole nii,
kõrvitsa sugulasi muidugi on tohutult palju.
Kõrvitsialiste, kelle hulka kõrvits kuulub kõrvits,
kuulub kõrvitsialiste sugukonda.
See on üks tohutu suur rühm, keda leidub nii Aafrikas,
Aasias, Euroopas ja noh, rääkimata Ameerikast. Kõrvitsaõisi on 990 liiki ja 101 perekonda.
Et keda me oskame nimetada, ega ma 100 ühte ka kõike peast
ei tea, ma, ma tunnen, eks ole, kõrvitsat,
kõrvitsa sugulased on veel koor, arbuus,
melon, sisan, prits, kõrvitš, koera, naeris siis üks kõige
huvitavamaid kõrvitsa sugulasi kasvab Jeemen neile kuuluval
Socotra saarel punases meres.
Seal kurgipuu, kes on kuni kuue või kaheksa meetri kõrgune,
jämeda tüvega puu kellel ei ole köitraagusid,
aga kõrvitsa moodi suured kollased õied,
viljad ei ole küll ka väga suured selle puu otsas,
aga ikkagi me võib-olla ei kujuta ette, et üks kõrvitsa
sugulane võib-olla jämeda tüvega puu, aga tõesti selline on olemas,
ta on ka ainus kes on eluvormilt puu, kes on kõrvitsa sugulane,
ütleme väga tuntud kõrvitsa sugulane on kurk,
aga paljud ei tea, kus on kurgi koduma vaikus,
kurk kasvab looduslikult. Need on tuntud Lõuna-Aasia riigid, Need on Bangladesh ja,
ja India, kus võib minna siis metsa või mägedesse
ja kurki korjata.
Ja muidugi veel mu, ma arvan, et väga tuntud kõrvitsa
sugulane on ka arbuus.
Arbuus ei ole ei Ameerika taim ega ei ole ka aasia taim,
vaid arbuus on pärit Aafrikast, arbuus on aafrika,
kõrvaliste või kuivade alade taim. Ja kui veel rääkida lühidalt sellest, et kus kasvavad kõrvitsad,
siis oma kodumaal Ameerikas ka väga erinevates tingimustes
päris vihmametsas Brasiilia džunglites kõrvitsaid ei ole.
Enamasti on nad kas siis mägede nõlvadel,
ega väga kõrgel mägedes ka ei ole, neid on Boliivias siis
kas eelmäestikes või mägede orgudes Peruus,
Põhja-Argentiinas, Tšiilis ei ole üldse kõrvitsaid,
eks ole, Ameerikas on ka Mehhikos kui ka USA-s on nad ikkagi
kuivemate või kõrvaliste ja poolkõrbete taimed. Et seetõttu noh, miks nende mugulad on, need aitavad
kuivades tingimustes vett ja toitaineid säilitada,
kui mitu kuud vihma ei 100 ja samal ajal on väga,
väga palav. Ma mõtlen, et, et tema sugulasi on üle maailma
ja on tulnud, aga Eestis kasson keegi. Eestis Euroopas kasvab küll kõrvitsa olisi looduslikult,
aga Eestis looduslikult ei ole, aga see ei tähenda,
et meil ei võiks ikkagi päris kuskil metsikus paigas mõnda
kõrvitsialist kõrvitsialist mütsistununa näha.
Ja need, ma ütlen ka, keda võib meil meil näha,
kes on kõrvitsasugulased.
Üks on Aasiast pärit ängis, lill, Lady anta tuub
ja ta on kahekojaline ilusate kollaste kurgi moodi õitega. Seda isegi võiks propageerinud.
Seda võiks isegi endale aeda muretseda Talon mugulad,
aga tal ta on kahekojaline, et tal on emastaimed,
isastaimed, aga emastaimedel on tohutu ilusad,
väikese kurgi moodi kärtspunased viljad,
mis on tohutu maitsvad, magusad, et need võib niimodi
krõmpsutada nagu redised, magusa maitsega.
Aga siis peab olema mõlemast soost taimi andis lille,
vahel müüakse meil tema, tema mugulaid, ronitaime,
maapealne osa, eks ole, mis tal ronib köitraagudega,
kinnitub terve suve läbi, see kasvab, õitseb
ja siis eks ole vilju ka. Kui meil on emastaim isastaimi nagu astelpaju
ja me saame tohutu maitsvaid ilusaid punaseid vilju niisama
süüa või nendes ka igasuguseid roogasid valmistada,
siis on veel üks mürgiste viljadega, kes süüa ei kõlba.
Kes on meil metsistunud, see on valge koera naeris.
Ta on üsna ebameeldiva lõhnaga, tal on väikesed mustad
mustad viljad, mustad marjad, et väga võib-olla kõrvitsa
moodi välja ei näe, need on küllaltki ebameeldiva tugeva lõhnaga,
neid süüa ei kõlba ja kolmas on siis üks Ameerikast Kanadast
USAst pärit ühe aastane kõrvitseline, keda meil ka vahel
metsistunud näha, see on hõlmine oga kurk,
mõni kutsub seda ka veel kuradi kurgiks. See on väga ilus taim, pööri sõitsikutega,
valged õied, täitsa pikka aega ja suured mustad seemned.
Tema võib ka vahel talvituda, et see must seeme,
eks ole, kui vili saab valmistada, on üheaastane taim
variseb siis mullas elab ületalve kurk enamasti küll
ega kõrvits ka tavaliselt seeme, Italvituitšegi kompostihunnikus.
Väga harva peab olema hirmus soe talv või siis tohutu paks
kõdukiht seal peal. Aga Urmas, ütle mulle sellist asja, et, et kui nüüd natukene
oli nendest mürgistest ka juttu, et kui palju on kõrvitsa
perekonnas selliseid isendeid, kes tegelikult on mürgised
või omavad mingit väikest selliste mürgikest sees,
et kui keegi tahab sööma tulla, siis ta ei kõlba,
kas ta kibe või no näiteks kurkide puhul on nii,
et osad on kibedad. Kibedus küll ei tapa eksainetest põhjustatud
ja kurgi perekonnas küll surmavalt mürgiseid
või nii mürgiseid liike üldse ei ole, aga loomulikult kõike
kõrvitsat ei kõlba ühtviisi hästi süüa, osa on,
eks ole, on, on, viljaliha on liiga tihke,
see viljakesta on liiga paks, seda, seda söödavat osa
või seda pehmet, osa viljaliha keskmes, kesta karpi,
seda on seal väga vähe. Noh, maitseomadustelt pole kõige paremad,
eks ole, osa tõesti on ka, on ka, on ka vihad
või kibedad, aga nad ei tapa, et ega juba indiaanlased
tundsid kõrvitsetega maitseomadusi ei hinnanud ühtviisi
kõrgelt mitte kõiki, et ikkagi need kõige populaarsemad,
keda on ka kõige rohkem toiduks kasvatatud
ja kellest on kõige rohkem ka sorte aretatud son,
harilik kõrvits, kes on pärit siis Põhja-Ameerikast
ja Kesk-Ameerikast ja siis on suure viljaline kõrvits,
kelle hulka kuluvad need võistlusel kasvatatavad mammutkõrvitsad,
et need on kõige populaarsemad. Aga nüüd muidugi, kuna inimesed tüdivad samast maitsest
ja tahavad järjest uusi midagi põnevat proovida,
siis on kõrvitsatel valik ka meil Eestis on,
on tohutult laienenud etega muskaatkõrvitsat siin sajandeid tagasi,
nii väga ei tuntud ega ei kasvatatud paketti kõrvitsat ja,
ja neid tõru, kõrvitsaid ja igasuguseid muid,
et see valik on ikkagi tohutu lai, kui on huvi
või tahtmist kasvatada. Suvikõrvitsad näiteks, need on ju ka alles hiljuti meilegi tulnud. Hirmus hiljuti ei ole, aga selle suvikõrvitsaga valitseb
minu arvates võib-olla ka segadus, mida peaks pisut selgitama,
et sellist liiki või, või, või alamliiki
või ka variateetivaid isendit nagu suvikõrvits ei ole olemas.
See ei ole mitte botaaniline rühmitus, vaid see on selline noh,
kulinaaria või toiduvalmistamist põhjustav praktiline rühmitused.
Et kõrvitsaid jaotatakse siis kasutuse, otstarbeveekasutuse
kestuse tõttu suvikõrvitsat ekse talikõrvitsat,
eks, et suvikõrvits on üldnimetus meil jalka,
mille alla kuuluvad siis rullkõrvitsa kabatšokk,
on see väga tavaline, eks ole, kutsutakse ka veel põõsas
kõrvitseks ja puhmik kõrvitseks, sest tema pikkasid varsi
või eks ole, pikkasid, väete ei kasvata ja,
ja nemad, nende viljad enamasti siis pool toorena kõlbavad
süüa või on paremad ja nad ei säili väga kaua,
sellepärast neid suvikõrvitsat eks nimetatakse
ja teine rühm on siis talikõrvitsat suvikõrvitsa alla
kuuluvad peale rullkõrvitsa kabatšokiga taldrikkõrvitsa
Pattinson ja mõned veel, kes lüüakse, säilivad
ja teine suur rühmitus on siis talikõrvitsad,
need on suure viljalise kõrvitsa ja hariliku kõrvitsa sordid,
mis säilivad ka võib-olla kesistes hoiutingimustes seal
jõuludeni või, või uue aastani. Aga mis vahe on nüüd kabatšokvitši zuccini,
et kumb? Nii et selles mõttes vahet ei ole, aga lihtsalt eesti keeles on,
on see ametlik, korrektne nimetus kabatšokke Krull,
kõrvitsesta viljon Ruljas ei ole, eks ole,
kandiline või ei ole ka väga vaoline ja zuccini on laensõna
vaid tsitaatsõna ja samuti vahelt korketiks,
teda kutsutakse, eks ole, üks tuleb prantsuskeeles,
teine tuleb itaalia keelest ja teil on sellised toortõlked.
No aga sisulist erinevust seal ei ole, teiste keeles ikkagi
me võiksime rääkida rull kõrvitsatest ehk kabatšokkidest. Selge on imejõuaks selle kulinaarosa juurde,
kus ma palun ka need kuulajate, ma ei tea,
kas abi, aga siiski 611 40 40 on telefoninumber,
millel helistades saate öelda, mida head teie olete
kõrvitsatest teinud, valmistanud, et ühesõnaga,
kui te olete nõus jagama oma retsepte Ja see jagamine oleks väga teretulnud. 611 40 40 on telefon.
Urmas, ole ja pane nüüd klapid ka pähe, meil on üks
helistaja juba liinil hallo, tere, kuuleme teid. Tervist ära, vot on tihtipeale olnud probleem,
et kuhu see seemnete ümber olnud pehme sisu ära kasutada. Et ma olen kasutanud kartulipudru, siis lihtsalt üks
kolmandik kartulist asendada tollesama sisuga. Väga hea mõte ja kartulipudrule te panete siis piima koort
ka veel või, või kuidas?
Kuidas te teete seda? Ja kord küll, aga. Aga see üks kolmandik kartulimassist siis asendada lihtsalt
tolle kõrvitsa selle pehme sisu.
Kang seemnete ümber on. Suurepärane, hea mõte, aitäh teile.
Ja võtame järgmise helistaja, Hallo, kuuleme teid.
Tere. Jah, mina olen teinud ebaküdooniasiirupist.
Ja siis kõrvitsakuubikud sisse siuksed mitte suured kuubikud
longu kõrvitsasalat. Kas temast jääb nüüd siis magustoit või? Kui magus noh, võib kasutada. Vaarikapoint tordile panna või Tügavaid visata köögid,
kasutada pannkooke.
Et need kõrvitsad ei jääks väga pehmeks,
vaid jäävad ikka tükid sinna siirupi sisse
ja võimalikult väikse veega teha tähendab selle ebaküdoonia
siirupiga küll, aga sinna tuleb vett parasjagu,
et et ei oleks, kui ei oleks väga vedel. Oled sa Urmas proovinud seda aitäh Mai, oled proovinud?
Mul on ka üllatus, kusjuures ma tean, et lätlased hästi
palju kasvata kasutavad ebaküdooniad ja siis nad kuivatavad
koos kõrvitsaga ja teevad selliseid krõpse.
Nii hallo, järgmine helistaja liinis kuuleme liinil,
kuuleme teid. Ühesõnaga, te helistasite nüüd Lembit küll täiesti valesti saatesse.
Keelesaade on see, kus te saate avaldada selle kohta me
küsime praegu retseptide kohta.
Halloo, kes on liinil? Mina olen, miks suure kõrvitsakasvataja ja heade asjade
valmistaja kõrtsatest? Kuulame teie nõuandeid ja retsepte. Praegugi on mul ühe suure suure kõrvitsa küljes veerand ära
lõigutud pillid pisikesteks tükkideks ja siis panen juurde
ebaküdooniad ja suhkrut.
Tuleb imeline moos, lapsed väga tahavad.
Panen purkidesse ja see kaob nagu naksti. Ahhaa, aga midagi soolast ka paluks. Oleksite ausalt öeldes ma ei ole nagu teinud. Kõrvitsast aga jaa, aga tütred mul teevad. Head suppi, seda kreemisuppi ja samuti ka muffineid
ja kooke ja kõik, kes vendis ka veel. Selge pilt, aitäh teile, Urmas, mis on sinu jaoks selline
lemmikretsept oskab mõne anda. Ei, ma nüüd väga kõrvitsatoidu retsepte siin anda ei oska,
aga ma pakuks veel välja, et kuidas kõrvitsaid säilitada,
et üks võimalus on ka sügavkülmutada.
Et kui mul on palju kõrvitsat ja kõike, ma ei tee ära hoidisteks,
et siis võib-olla talvel tuleb mul isu kõrvitsat süüa
lõigata lihtsalt viljaliha kuubikuteks ja parajateks
portsjonitaks ja. Enne peaks, mis ta läbi külma läbi kuumaveekorra laskma,
et või, või piisab, kui ma panen tooret. Võib last, aga piisab ka toored kuubikud,
et siis talvel, kui ma keedan või rooga valmistan,
on, on mul värske kõrvits võtta, kui sügavkülmas on olemas. Niimoodi alma Saugast on meil nüüd telefonil keerage
natukene vaiksemaks, endal raadio. Ja mina olen niimoodi teinud, mina hapendatud kurki ja,
ja siis püti palju ruumi.
Ja nüüd ma mõtlesin, et väiksed partitsioonid,
mis olid siuksed nagu klaasja koorega ja panin need sinna
hapnema purkidega. Suurepärane, hea mõte, aitäh teile selle soovituse eest.
Nii madi võtame veele helistaja lo, kuuleme teid. Halloo, tere, tere Jaanu Saaremaalt ja ütlen,
et kõrvitsast saab suurepärast mahla kui panna veel veidike
astelpaju juurde mahlapressi ja siis no supermahl
ja soolastes toitudes pane lihtsalt sellised sentimeetri
laiused viilud pannile, praen sibulaga tšillit peale pipart,
maitseaineid viib lihtsalt keele alla. Küsin mahla kohta, kas te teete ta toormahlana
või kuidas või ütleme, kui sealt tuleb see vesi välja,
et mis selle kestaga võib kesta vaid siis viljalihaga saab? Seda ma ei olegi kasutanud, teda võib ju panna näiteks ütleme,
kartuliputru siis miks mitte.
Ja see jätab sellise ilusa kollaka värvuse miks mitte panna
näiteks ka tavalise teravik pudru sisse,
nelja-viljahelbepuder igal pool saab ära kasutada,
igatahes ma teda nagu paneksin sügavkülma
ja kasutaksin ta toidusessi ära.
Ja mis veel on, kõrvitsaveini tehakse. Ma ei ole ise teinud, aga male maitsnud. Nii mis maitsega see oli, kõrvitsa endale sellist maitset ei
olegi eriti või no ta niisugune. Väga hea, väga hea tuleb.
Et, et olen maitsnud, et neil on sellised osavad,
leiutasin, kes, kes proovivad igasuguseid asju
ja põnev. Järgmine aasta on nad kindlasti, ma usun,
oodatud botaanikaaeda, kus on just see kõrvitsa suur festival,
aitäh teile, et helistasite.
Urmas, mis sa arvad need sellest, mis inimesed kõik teevad?
Kõrvitsetik armastatakse? Jaa, kõrvitsat armastatakse väga hea, botaanikaaias ka,
kogutakse retsepte ja siis huvitavamad retseptid pannakse
välja või on juba ka välja pandud ja pannakse ka internetti
või kodulehele välja.
Aga ma tahtsin veel lühidalt rääkida, kus väga palju
kõrvitsaid kasvatatakse ja kui palju üldse kõrvitsaid kasvatatakse.
Et maailmas kasvatatakse 28 miljonit tonni,
on aastasaak kõrvitsa vilju ja kõige suurem kasvataja on Hiina. Aga kasvatatakse palju ka Indias, Ukrainas,
Venemaal, Ameerika Ühendriikides ja Hispaanias.
Et Euroopas on üks suurimaid kõrvitsakasvatajaid,
on hoopiski Hispaania lõunapoolsem riik.
Kuigi meil ka Eestis kasvatatakse kõrvitsat nii koduaedades
kui ka põllu peal ja kogukonnaaedades lasteaedades,
Eestis ka mõnel pool tehakse kõrvitsa kasvatamise võistluseid.
Aga meil on kõrvitsakollektsionääre mitte nii palju
või võiks võib-olla isegi rohkem olla, et huvitavaid uusi
kõrvitsasorte või ka kasvatusviise tutvustada,
aga Lätis on rohkem kõrvitsakollektsionääre,
kellel on isegi sadu sorte. Lätlased on üldse nad tomatitega katsetavad
ja kõik, mis kätte saavad, muudkui nakad. No Läti on ka suurem riik, seda Londonist,
no võib-olla veidi soojemaid lõuna pool,
aga Läti on ka suurem riik, seal on rohkem inimesi.
Leidub huvilisi, kes sellega viitsivad jännata. Oi, see kõrvits on selline teema, et mul on kahju öelda,
et kohe-kohe varsti saab meil aeg läbi ja rohkem enam
kõnesid nüüd kahjuks ei võta, et Urmas veel viimased asjad.
Kui kõrvitsat tahaks kasvatada, on ta selline kapriisne taim
või mida ta vajab, et kasvada? Et ta sobib ikkagi ka algajale või väike laps,
saab ka kindlasti kõrvitsakasvatamisega hakkama,
kui vanem juhendab.
Mida silmas pidada kõrvitsa tahab kindlasti päikeselist paika,
et väga suure puu alla või kuhugi varjulisse paika maja
põhjaküljele ei maksa teda istutada.
Ja muidugi ta on üsna toitainete nõudlik taimed. Sellepärast kompostikastini pannaksegi. Hunniku otsa, kuhu kõrvits sageli kas külvatakse
või siis istutatakse, see on väga sobilik paik.
Kui ei ole sellist viljakat pinnast, siis natukene tuleks
seda kõrvitsakasvatus paika paremaks teha,
et sinna kõdusõnnikut või mingit paremat mulda lisada. Aga ta vist ei ole väga lämmastikusõber,
et paneks talle nüüd kõvasti mingit lämmastikväetist,
siis hakkavad lehed vohama. Koletisega üle vaata ta kindlasti ei maksa,
et kõdusõnnikust või kompostmullast saab ta kõige
loomuomaselt oma toiteelemendid kätte.
Ja kõrvitsaid on ju väga mitmesuguseid, kui aed on väiksem,
et ei mahu väga pikkade vartega, kõrvits on ju kasvama,
siis saab kasvatada neid lühivaralisi sorte
ja liike. Rullkõrvits on ju selline, taldrikkõrvits on selline,
kellel väga pikkasid vars ei ole, nii et see valik on nii
suur ja lai, et sealt igaüks leiab endale sobilikku. Sel aastal proovisin nii, et ma võtsin suure poti
ja kasvatasin seal seda patissoni ja väga hästi kasvas.
Sul oli väga hea sealt võtta neid ja ja isegi varem. Isenesest inimesel, kellel ei ole adja, kes elab kortermajas
või kellel on rõdu või ikka suured aknad,
siis ka mingis suures anumas või ämbris või potis saab ka
kõrvitsat kasvatada.
No siis ta ilmselt ei kasva nii suur või nii lopsakas,
aga kasvatada kindlasti saab, jah. Ma väga tänan südamest, Urmas Laansoo, et tulid,
rääkisid kõrvitsat ja maailm on.
Mina sain nii palju põnevat teada, et kasvõi ka seda,
et on must kõrvits olemas maailmas. Ja on ka valge kõrvits, roosa kõrvitsasinine,
kõrvitsa ja paljud muid välja.
Kõrvitsamaailm on palju laiem, kui meie meie tänasesse saatesse.
Seda informatsiooni mahtus. Aitäh veel kord südamest ja aitäh ka, head kuulajad,
kes te jagasite oma retsepte?
Tallinna botaanikaaias on näitus kus saate siis juba minna
oma silmaga ise vaadata, mis me näitusse on suur festival,
kus jagatakse ka retsepte, on töötoad ja kõik muud,
nii et astuge kindlasti läbi.
Pühapäevani on see avatud. Õnnelikul. Sinuga koos. Et ükskord Et keegi jälgiv Vaiknekaits. Kui kõik on teineteisele aega mõeldagi on. Keegi ei suuda kõike muuta. See oli Laura, kes laulis, loo pühakud ja täna esimene
november on kõigi pühakute päev.
Vähemalt minu teada igal juhul saade on läbi saanud,
rääkisime kõrvitsatest erinevatest sortidest,
kuulake kindlasti üles saade veel ja tehke ka märkmeid,
et näiteks leida põnevat sordid.
No ma enda jaoks panin kirja selle plekk,
käti. Must kass, mis peaks olema sihuke huvitav kõrvits. Homme kuuleme taas täna leilipuldis Villem Rootalu,
mina olen Krista taim ja homseni. Istumas jääkeldritrepi arma Trumpil hingedes. Raputas sulges musu ja hägustas sil, meil proovisin päästa
tormad kuid jala jala.
Olik. Ka eks. Ja torkis moos, sööda.
Veel naeris kui ta siin ju.
Ma ütlesin talle, et armastan tal, jah, seepeale sulas. Swing torkis, moos, sööda.
Veel naeris, et kuidas meie luba, ma ütlesin talle,
et armastan tal.
Kas peale sulas? Ja istus nuus hellalt misse, teesin käed teema.
Akendes, viimane päiks söögil ujus putke hõlmast muss.
Oli sa luts.
