Täna saates militaarobjektid kõrvuti puutumata loodusega on  saanud magnetiks, mis inimesi naissaarele meelitab. Aga kas naissaarest saab kunagi veel ka püsielanikega saar? Botaanik Urmas Laansoo hoiatab, et igat marja,  mis meelitab oma värviiluga, ei maksa veel suhu pista. Zooloog Jüri Tõnisson räägib, kuidas läheb Eesti metsade  suurimal elajal põdral. Praegu septembri lõpus on põtradel jooksuaeg  ja kui looduses lahtiste silmadega ringi käia võib täitsa  märgata sellest jälgi. Näiteks selle noore männi siin on põdrapull ümber lükanud  ja sellega oma territooriumi märgistanud. Septembris algavad põtrade jaoks ärevad ajad. Lisaks jooksuajale läheb lahti ka jahihooaeg. Nendel põtrade jaoks vastuolulistel kuudel võib metsas  liikuja põtru kergemini kohata. Aasta sees, vaat siis, kui see jooksuaeg põtradel näiteks on. Et siis pullid on niisugused ägedamad ja,  ja, ja otsivad 11 nagu taga, püüavad kokku saada  ja ja, ja siis nad on ka. Meeled on erksamad ja, ja vaim on ägedam,  sest nad on siis kõige paremas konditsioonis  ja siis nad võivad endale igasugust tralli lubada ja,  ja võib ka siis juhtuda seda, et kui üks jahimees läheb  ja pullis edasi ärritab metsa vahel või kes nende elu tunneb,  eks ju, sirutab käed välja nii nagu seal pullisarved on ja,  ja püüab näidata, et tema ka põdrapull on  ja konkurent, et vaat siis see teine pull võib peale  ka tulla või siis teine asi on see, et kui kui,  siis nüüd kutsuda seda teist pulli, et mina seda häält väga  hästi ei, ei oska teha ja ma usun, et Põder arvab,  et üks loll inimene siin püüab teda ligi meelitada,  et siis ma parem ei tee seda äkki. No ei tee, ma arvan, et meil on väga häid need  põdrahäälituse järgi tegijaid aga see põhimõtteliset käib  nii et, et, et noh, et siis pannakse käsi nina ette siin  ja ja püüaks, püütakse niisugust põdra kutsehäält teha aa aa  midagi taolist. Ja selle. Selle peale teine pull jah, või teine põder,  tulla ligemale, aga et ega see ei tähenda veel agressiivsuse. Sügis on aeg, kui põdrapullil ja lehmal oskab igaüks vahet teha. Talvekuudel võib aga pulli pea näide lehma peaaegu üsna sarnane. See tähendab seda, et kui temal neid sarvi põhiliselt  sügisel jooksu ajal vaja läheb, et see on,  see on just niisugune luksuselund, tähendab,  mis, mis näitab, et loom on väga heas tervislikus seisundis  hästi välja arenenud nende moodi ja, ja sarvi  siis kasutatakse jooksu ajal omavahel noh,  pullid, natukese taplevad ja vahel ka demonstreerivad  lihtsalt neid sarvi üksteisele ja, ja, ja  kes on siis noh, kehamassilt nagu ägedam ja,  ja, ja suudab teisele hirmu nahka ajada. Et see on siis võidumees ja see saab nagu rohkem kõige  rohkem oma geene edasi jätta järgmistele põlvkondadele. Et sarv on niisugune elund ja teda on vahe sügisel jooksu  ajal see tähendab, et kogu aasta neid sarvi kanda vaja ei ole,  talvel on ilma nendeta palju kergem läbi ajada. Sest vaat kui need sarvedeoleks noh, niisugune enesekaitse instrument,  siis tuleks need kogu aasta kaasas kanda või,  või noh, nii nagu kiskjatel on kihvad. Et kui tahad, siis pured teist, aga et põdral on nendel  hoopis teine otstarve. Ma näitan, et kui, kui suure kui suured meil võivad kõige  suuremad põdrasarved olla. Nende sarvede laius, kui põdra pea laiust vaadata,  et siis see on siin umbes 20 sentimeetrit sedasi. Ja kui vaadata nende sarvede laiust, et siis see on juba 60 sentimeetrit,  see on kolm pealaiust. See on noore pullikese kohta päris kobe pealaius. Aga et siis kui veel seda mõdu linti venitada,  et siis noh, keskmistel pullidel on päris hea laius,  kui on 80 või rohkem. Nõndamoodi paneme siia võrdluseks. Nii et nüüd on juba meeter, see on peaaegu viis pealaiust. Nii venitame veel, et, et väga uhked sarved on juba kuus pealaiust. No selliseid on juba üsna vähe, aga eelmisel aastal aegvidus  lasti põdrapull, kelle sarvede laius oli 140 sentimeetrit  ja kujutad ette nüüd, et niisugune pull ei saagi väga  tihedas võsas ja metsas ringi ringi käia,  et tal peabki olema hõredam. Elupaik natukese ja siis ta on ülimalt ettevaatlik  ja selle pulli olemasolust ka ei teatud enne suurt medagi,  et kui ta oli maha lastud Sügisene jaht ongi põtrade arvukuse kõige suurem katsumus. Ja see on ajaloost põdra puhul küll väga tuntud asi,  et, et kui inimesel läheb hästi, et siis läheb põdral hästi  ja siis, kui inimesel läheb kehvasti, et  siis põdral läheb ka kehvasti ja et selle taga on  siis korraga teinekord see asi, et, et inimese surve  tugevneb ja, ja samas siis ka kiskjate arvukus võib üles minna,  kes, kes siis kah neid põtru söövad karutundid võib-olla,  ja, ja et siis, kui korraga kõik need suremustegurid kokku panna,  et tulemus on see, et nii palju neid populatsiooni ei suuda  lihtsalt juurde toota, kui need ära sureb. Ja ongi sedasi robilan läheb. Kõige drastilisem näide põtrade üleküttimisest jääb  20.-tesse aastatesse kaks sõda ja Eesti iseseisvumine  mõjusid meie põdra asurkonnale niiviisi,  et 1924.-ks aastaks oli meie metsades järgi vaid 24 põtra. Viimane põtrade arvukuse langus oli 90.-te aastate alguses,  kui põtru oli poole vähem kui täna. Kas see on nüüd selline tüüpiline koht, kus põder armastab söömas? No see on küll niisugune lagendik, et esiteks mets on  siinsamas lähedal ja, ja siin valge, valge käes kasvanud  need põõsad, et need on niisugused noh, toitainerikkamad kui,  kui need, mis nüüd varjus kasvavad. Ja neid on siin ka üsna tihedalt, et nigela kohas ta  armastab käia küll aga nagu isegi näed, et siin ei ole mitte  lausaliselt tekiks ära pügatud, et see näitab,  et see noh, põdra söömine siin veel nagu niisugune,  väga ülemäärane ei ole selles kohas. Aga üks meelis koht ta põdrale on. Ja eriti veel, kui siin kraavis suvel vett  ka on, et siis ta käib siin ka suvel ja,  ja ta saab ka kraavi kalda pealt kergesti rohttaimi ga kätte. Põhilise osa põtrade toidust moodustavad noorte puude võrsed. Suviti armastavad põdrad paju, talviti aga eelistavad loomad männinoorendikke. See, kuidas põtrade toidulaud kaetud on,  sõltub otseselt raie intensiivsusest. Seda peetakse ka üheks põhjuseks, miks meie põtradel hakkas  90.-te aastate lõpus taas väga hästi minema. Kui rääkida seda, et, et jahinduses tehakse  ka ulukihoolet et siis nii suure toidu nõudlusega looma  puhul nagu põder kindlasti jahimehed ei suudaks korvata seda,  mis põder ise loodusest leiab ja selles on  ka väga suur osa sellel, et kuidas meil mets uueneb  ja kui palju teda raiutakse, kui teda palju raiutakse,  tekib palju selliseid valusid, kus on looduslikku uuendust  kasvab igasuguseid põdrale, söödavaid lehtpuid  ja põõsaid hästi palju. Ja see on põdrale hästi tervislik toit. Kui suvel pöder võib süüa, ütleme, üks 30 kilo toitu päevas  ja need on päriselt puude võrsed, lehed noh,  natuke ka maast sisse, aga, aga kuna ta on niisugune kõrge  jalgne ja see nosu tal väga hästi maha ei ulatu,  siis ikka helistab põõsaste pealt rabada silkust,  noh nagu puulehti ja, ja, ja siuguseid, puitumata võrseid,  rohkem, mitte maast, nii palju rohttaimi süüa,  aga sööb ka maast päris palju. Ja talvel siis jah, see toidu kogus on võib-olla kuskil noh,  väiksematel loomadel vähem suurematel rohkem on keskeltläbi  umbes üks, siis pool sellest suvisest toidukogusest,  siis ütleme umbes 15 kilo päevas. Põdrauurija Jüri Tõnisson viib meid oma seirealale siirdesoometsa,  kus põdrad armastavad peatuda ja mände nosida. Ühtegi põtra me küll ei näe, kuid nende hiljutisest  kohalolust räägivad tuhanded põdrakärbsed  ja pabulahunnikud. Siin on nüüd põdrapabulad, et nende järgi on vist võimalik  määrata ka, kas on tegu on põdralehma või pulliga. Jah, see on jahimeeste niisugune lemmik harvamine ja,  ja ka mõned uurijad isegi eristavad pabulate kuju järgi,  et kas on pull või lehm, aga aga see võib olla statistiliselt,  tuleb välja. Igatahes noh, öeldakse, et lehmapabulad on pi pikergused  ja pulil ümarad, aga, aga ma olen küll täheldanud seda,  et kui on ümarad, et siis ei saa alt eeti ära öelda,  et, et on tegemist pulliga. Igal sügistalvel teeb Jüri Tõnisson Eestile tiiru peale,  et jahimeeste kogutud põtrade lõualuud Tartusse uurimisele viia. Need on nüüd lastud põtradelt korjatud, lõualuud,  et võib-olla ka üks. Pool ainult siit läbi lõigatud ja, ja parem pool terves tükis. Ja võib ka alla keedetud, aga praegu nad on värskelt,  nii nagu nad on sügavkülmast võetud. See on siis nüüd põdramullikas, et need hambad on siin  värskelt ära vahetatud ja täiesti kulumata alles alles  kerkivad siit jää hambad üles. 3500 lõualuud, mis Tõnisson aastas kokku korjab,  annavad hea ülevaate populatsioonivanusest. Lastud põtradel tuleb aga lisaks lõualuudele teaduse jaoks  loovutada veel ka emakas, munasarjad ja mao sisu. Maosisu proov võetakse vatsast ja see on  siis nüüd selle trauma olnudki ilmselt kohe. Nii et see on ka olnud. Siit me praegu hästi ei näe hiljem, kui ta üles sulab,  eks ma siis vaata, aga võetakse vatsast,  et põder. Hammustab neelab alla toidu ja see vats on  siis reservuaar, kus ta hoiab seda seedimata toitu,  siis ta lõitseb selle suhu tagasi, mäletab  selle toidu läbi ja siis läheb see toit oma tee oma teed juba,  et hakkab sealt toitaineid omastama. Et sealt vatsast on siis need proovid võetud,  seal on toiduosad päris hästi eristatavad. See on lihtne jahimeeste käest siis neid andmeid kätte saada  teevad nad meelsasti koos. Mina ütlen küll, et on lihtne, aga, aga asi on selles,  et peab olema hea tagasiside, et mitte, sa ei korja neid  asju endale, vaid, vaid sa, sa oledki nende teenistuses selleks,  et neid andmeid tagasi anda ja öelda nendelt,  mis seisus asjad on. Et kui seda ei ole, et, et siis on uurimisel hoopis teine  põhimõte ja et siis võiks ju kogu seda materjali  ka raha eest osta. Aga, aga praegu selle asja mõte on hoopiski seire  ja suunamine. Kohalik jahimees Heiki Peterman, kes lahemaa põtrade  lõualuid kogub, viib meid vaatama veel ühte huvitavat  põtrade tegevuse jälge. Kuule, aga, aga ega ma kindel selles karujäljes ei ole,  et võib-olla ta on nagu noh, pudra pudrapsilve. Jälg sedasi. No vot, aga küünise jälgi sa ei näe ju. Kuskil küünise jälgi ei ole kuskil. Usume, ta on siin püherdanud lihtsalt. Ja võib-olla kellel on terav nina, et tunneb võib-olla  põdrakuse ais. On küll täitsa tunda. On jah, ei ole ekspert, et siia nad Siia nad kusevad ja siis tambivad siukese lohu  ja püherdavad siin ja see aitab siis nagu põdralehmal seda  volatsiooni stimuleerida. Et selles on, selles on selle asja mõte ja et noh,  arvatakse nii, aga päris täpselt see lõpuni on selgitamata,  aga et igatahes koos nad siin toimetavad pull  ja lehm selle augu juures ja, ja püherdavad ja,  ja mõlemad tunnevad ennast ütlemata mõnusalt. Kiimalokk on põdrapaari armuelus, keskne koht. Seal läheduses tegutseb põdrapaar kaks nädalat,  siis otsib pull endale järgmise kaaslase. Just eelmine ja see nädal praegu võiks oletada,  et ta on niisugune tippjooksuaeg põtradel,  nii et see on täiesti värske lohk siin ja,  ja siin on ka täiesti värskelt pühendatud isegi olime segaduses,  et, et kas on karujäljed, aga et pigem need niisugused,  niisugused lohud on seal sellest, et põder on  siis vahepeal siis oma oma nende randmetele randmete  ja põlvede peale siin maha toetanud ja, ja püsti hakanud  tulema või pikali heitnud. Aga et siin sõrajälgi on hästi palju näha  ja vot niisuguse koha peal see võib olla täiesti,  et ei tarvitse ollagi kuskil tingimata mingi künka otsas lihtsalt,  kus need, kus need kiimas põdrad parasjagu on,  et seal see lohk siis tekibki, aga, aga ega need nüüd alati  ka ei tarvitse olla nad nii nähtavad, et see on siin üsna selge. Kevadise loenduse ajal elas meie metsades üle 12000 pödra. Praeguseks on neid viie-kuue 1000 vasikajagu rohkem. Sügisel põdrajahil jätab oma elu 5000 põtra. Nii jääb talveks Eesti metsadesse taas 12000 looma,  mida peetaksegi Eesti jaoks parajaks põtrade arvuks. No sügisene mets pakub palju värvirõõmu ja kirevust. Linnalähedastes, metsades ja asulate ümbruses võime kohata  niisugust ebatavalist põõsast, kes ei kuulu Eesti florasse. Ta nimi on läikiv tuhkpuu ja tema kodumaa on hoopiski kaugel,  Siberis aga läikiva tuhkpuud ju sageli kasvatatakse kas  pargis grupina ilupõõsana või siis aedades hekitaimena  ja linnud, kes tema vilju söövad, tema musti musti vilju  ja seemet nõndaviisi siis kaugemale levitavad. Nõndaviisi on, on läikiv tuhkpuu metsadesse sattunud läikiv  tuhkpuu metsas leituna meelitab kindlasti oma  värvikirevusega sügisel ja nagu näha, siin ongi oksi murtud vaasi,  kuna, kuna ta on ju niivõrd dekoratiivne,  aga on ka põõsaid, kelle lehed sügisel on tagasihoidlikud,  rohelised, kuid värvilised viljad kutsuvad uudistama  ja niisugust põõsast, keda me ka sageli Eestimaa  metsaservades ja, ja ka looaladel võime näha,  on kukerpuu. Kukerpuu viljad on piklikud, punased ja hästi hapud. Kukerpuu ei ole küll mürgine, kutsutakse  või tuntakse teda ka veel paburitski nime all. Türnpu ja paakspuu on üsna tavalised meie kodumaised,  et põõsad, kes peaaegu igal aastal rikkalikult viljuvad  ja viljad ja ka väljanägemine neil kahel põhjusel on üsna sarnane,  aga mida peaks türmpu ja paksu puhul silmas pidama,  on see, et päris nende vilju süüa ei maksaks. Kuna mõlemal viljad on, on nõrgalt mürgised,  need ei tapa aga vähemasti kõhuvalu ja kõhulahtisuse  põhjustavad kindlasti türnpuu ja paakspuu on sugulased. Paakspuu on siiski palju tavalisem. Paakspuud võib peaaegu igal pool kohata,  aga türnpuud, kes siin on juba lehed langetanud. Oktoobri alguses. Võib vähe harvemini kohata oma nime poolest on nad on nad puud,  aga sageli looduses esinevad nad tegelikult põõsana. Ma olen suuri türnpuid näinud Abruka saare lõunaosas,  kus nad on tõesti mitme meetri kõrgused ja päris jämeda  tüvega ja samuti ka Saaremaal ja Vilsandil. Türnpuu ja paakspuu on sugulased. Aga ometigi on erinevusi, türmbame, tunneme  selle järgi ära, et tal on Võsu astlad, et alati see oks  lõpeb terava tipuga ja paaks mul seda ei ole. Paakspuu kasvab siin kohe kõrval, nii et siin on nagu  õppematerjal türnpuu ja paakspuu täiesti kõrvuti  ja nii võib neid ka mitmel pool mujal näha. Nüüd kui me seda astla asja kas meeles ei hoia  või või tähele ei pane, siis tuleb lehti uurida. Türnpuul on lehed servast peenhambulised on sakilised,  aga paakspuul on lehtservast täiesti terve. Tavaliselt viljad pooltoorena on nii paakspuul,  kui türnpuul on punakamad ja täisküpsed viljad muutuvad  siis mustaks, püsivad taime peal üsna kaua. Linnud need küll söövad ja tema seemet levitavad,  aga inimesele pole see arv. Lodjapuu on veel selline põõsas, keda me võime vahel Metsades kohata looduses Eestis kasvab üks lodjapuu liik,  s on harilik lodjapuu, aga aedades kasvatatakse  ka võõrliike. Kõige sagedasem on Viljandi lodjapuu ja meie loodusliku  hariliku lodjapuu steriilsete, mitte viljuvate õitega sort,  keda tuntakse lumepalli nime all. Valged keraja õisikud. Lodjapuu me tunneme ära selle järgi, et lodjapuul on  ilusasti kolm leheõlma tavaliselt et ta pisut meenutab vahtralehte. Aga kui vaher kasvab suureks puuks, siis lodjapuu on on  madalam või keskmise kõrgusega põõsas ja lehed värvuvad tal  sügisel vein punaseks tumepunaseks. Tavaliselt arelik lodjapuu meelitab oma värviliste  pihlakaviljade suuruste ja läikivate. Viljadega maiustama ja sööma, kuid lodjapuud ei maksaks enne  öökülmasid tarvitada toiduks. Pärast öökülmi lodjapuu võib aga toiduks tarvitada,  võib teha temast mahla mahla, st veel mitmesuguseid jooke. Meie metsades üks kõige mürgisema viljaga põõsad on näsiniin. Näsiniin kutsutakse ka veel metsa sirelik,  sest õitseb kevadel hästi vara, tal on ilusad roosakad  või helelillakad õied. Ja need õied meenutavad tõesti sireliõisi,  aga on loomulikult palju, väiksemates õõsikutes aga lõhnavad  selle eest sama meeldivalt ja tugevalt kui sirel. Näsiniin on meil looduskaitse all, et teda korjata ei tohi  ja oma nime näsiniin on ta saanud selle järgi,  et tal on väga tugevasti arenenud niinekiud. Ta on väga sitke varrega, tema luuviljad on välimuselt  sarnased punase sõstraga või, või mõne muu tuntud taimeviljaka,  keda lapsed võivad ju küll ekslikult segi ajada kirjanduse  järgi kuus kuni kaheksa näsine vilja võib juba osutada. Kuidas nad inimesele surmavaks koguseks? Me ei tule metsa vee lootusesse mitte ainult selleks,  et kõik suhu toppida vaid eelkõige tuleme me nautima sügisel  värvilisi vilju, värvilisi lehti ja sügisest loodusest osa saama. Nüüd minu kõrval siin on juhtumisi kõrvuti söödavate  viljadega kukerpuu, samuti veel vaarikavarsi,  aga samas ka mürgiste viljadega paakspuu,  mis on selle loo moraaliks. Taimede hea tundmine annab suurepärase võimaluse eristada  mürgiseid vilju söödavatest. Vaevalt Tallinna lahest välja saanud hakkab kauguses paistma  Naissaare siluett. Naissaar on olnud aastasadu meresõitjatele tähtsaks teetähiseks. Kuid viimasel ajal on suurte puhkajate hordide taga hakanud  kannatama Naissaare 300 aasta vanused metsad. Nagu öeldud. Peab olema meresõitjad sinna saarele jõuda. Ning täna oleme meresõidutena sinna teel  ka meie. Kui suvel on saar ülerahvastatud, siis aastaringselt elab  siin vaid kolm inimest. Põline majakavahiamet on enamusel Eesti väikesaartel juba  ammu unustuse hõlma vajunud mitte aga siin naissaarel. Nikolai Lovinski on selle tuletorni eest hoolitsenud juba  üle kümnekonna aasta. Looduspark kasutati naissaarele 1995. aasta märtsikuus  eesmärgiga kaitsta ja säilitada seda puutumatut,  loodust ja õrnu kooslusi. Eestimaa suuruselt kuues saar asub vaid loetud miilide  kaugusel Tallinnast kuid tänu nõukogudeaegsele keelutsooni  staatusele on siin saanud säilida nii ürgsed metsad kui liigirikkad. Luitenõmmed. Peamised loodusväärtustuskohad, naissaarel,  minu arust on neid siin päris palju, kõigepealt ütleme. Ütleme iseenesest see juba, et see naissaar on väga  metsastunud saar sirka 90 protsenti siin metsa  ja see metsaharune on kaetud Sa sammalde samblikega metsa all käies käid nagu porrooli  peal täiesti kohati vajud kuni 20 sentimeetrit  selle pinnase sisse. Me oleme rajanud siia kolm matkarada, see on  siis on lõunarada, mis siis tutvustab sellist selliseid  ajaloolisi kohti, nagu on kirik ja surnuaed  ja ütleme ütleme lagendikul suurel lagendikul  lõunalõunarannas on, oli vana ajalooline,  kõige suurem küla lõunaküla, millest on jäänud ainult  ahervaremed järgi. Ja siis lõunarada lõpeb, lõpeb aku ära praktiliselt miini ladudes. Mis on siis nõukogude aja aegne jäänuk ja  mis on? Ka minu arust mingisugune kultuurimälestus kindlasti teine  on keskrada, mis on siis ikka rohkem looduslik rada,  mis käib mööda rabasid. Mööda kahte kõige suuremat mäge, kuninamäed  ja suured mäed. Ja põhjas on siis militaarrada, mis. On pooleks loodusega? Kas on siis parem, kui need loodusturistid siin saarel käies kasutavad,  neid märgistatud laudradasid ja siis sellega kaitsevad  ka metsalust. No kindlasti oleks parem, kui inimene liiguks mööda matkarada,  ta saab ka midagi teada, sest meil on igas igal matkarajal  vähemalt 10 vaatluskohta koos infostendidega. Et ta saaks ka. Esigi. Info asjade kohta, millisena teie ütleme  selle saare tuleviku ette näeksite, kas puhkajate,  saarena või suvilate saarena või, või kuidas? No praegusel hetkel ta on kujunenud rohkem sellises suvilate saareks,  hakkab kujunema ütleme nii, siin on, on kerkinud mõned uued hooned,  majad. Kus siiski, mida siiski tarvitaks ainult suveaeg suveajal muidugi,  mis segab seda kohaliku elaniku teket, on kindlasti  infrastruktuuri puudumine. Ei ole voolu, ei ole sidet. Kõik. Kõik on, kõik on alles, ma ei oskagi öelda,  mitu sajandit tagasi. Olukord on selles mõttes väga vilets ja inimesed,  kes siia ehitavad, peavad olema piisavalt jõukad. Et sellist kallist üritust ette võtta. Naissaare eripäraks on nii militaarsete,  looduslike maastike koos eksisteerimine. Ka looduspargi kaitse-eesmärkide hulka kuulub nende  vaatamisväärsuste hoidmine ja säilitamine. Me kutsume neid kivi kangruteks ja need on siia kokku  kogutud kunagi esimese maailmasõja ajal. Kui taheti siit paarsada meetrit eemale rajada saari,  suur saare suurim rannakaitsepa Tarei Sarevits Aleksei nimeline. Ja seda neid kive siia kokku tassisid ja lõhkusid. Sõjavangid ja ka Pihkvast toodi juurde töökäsi. Mida nende rohkete militaarobjektidega siin  siis saama peaks? No kuna nad on kõik võetud kultuuripärandile muinsuskaitse alla,  siis see eeldab seda, et nad peab muutma nad vaadeldavaks  ja kindlasti ka säilitama. Kas suur turistide vool selle Naissaare loodust ohustama  ka mingil hetkel hakkab? Jah, kindlasti, kui turistid ei pea lugu loodusest  ja ei pea kinni nendest reeglitest, mis on siin meil kehtestatud,  meil on olemas oma eeskirjad, külastuseeskirjad  ja kui need kõik kõik neid täidaksid, siis ei oleks vast probleemi. Kuskil kuni 15000 inimest käib hoel läbi. Aga kui see inimeste hulk kasvab siin aastatega,  siis ta võib hakata ohustama loodust. Naissaart tunti kunagi kui vaba rahvasaart. Saareelanikud tegelesid purjekate ja paatide ehitamisega,  seilasid merd ja töötasid suurte laevade peal lootsidena. Tänapäeval elab saarel aastaringselt vaid kolm inimest. Sina oled siis üks kahest selle saare püsivast elanikust. Tööd. Nüüd sa teed ja mida sa teed siin Saare peal? No suvel on, on mul on nagu turism ja niisugune asi  ja rongisõit ja, ja muuseumikülastuse siis ma olen rääkinud  kõik sellest muuseumist, mis on, eks ole,  ja terve saare ajalugu ja vot see on nagu ütleme,  see on suvine hooaeg, see on maist mai juuni-juuli-august,  september. Nüüd kui on ilusad ilmad, on oktoobri. Vot see on see põhisissetulek, on mul kõik suurest turismist. Ülejäänud aeg on. Tuleb ma ütlen sulle niisugust asja, tuleb niisugune masendus,  ühtegi inimest sa ei näe. Siis on kaks nädalat on niisugune masendus,  ei tea, mida peale hakata. Ja siis kaob see ära ja siis tuleb hakata oma eluga edasi minema. Remontida majad ja metsa. Niisugune. Mis on siis see, mis sellest ütleme, talveperioodist  hoolimata sind ikka siin saarel. Tead, mis ma ütlen selle kohta. Kui ma 10 aastat tagasi siia tulin, 11. Juuni. Siis oli niimoodi, et ei olnud siin voolu  ega mitte midagi. Kaks aastat olin ilma vooluta. Sellest 41 päeva ilma leivata. See on tõesti tõsi. Ja see, kui madina kõik olen üle elanud,  vaata siis jäin saaresse kinni. Ja enam asi teda. Hoopis teine ei ole müra, nii nagu Tallinnas. Trollikaikad kolisevad ja tead, nii et magada ei saa,  eks ole. Siin on vaikus. Kuidas sina kujutad ette selle saare tuleviku nagu? Mis minu soov on ikkagi see, et sa saaks oma rahva uuesti tagasi,  muidugi Eesti vabariigi aeg elas 427 elanikku,  seda muidugi ei tule, eks ole. Aga kui tuleks kuskil 50 60 elanikku vot see paneks Saare elama. See annaks selle saarele elu. Siis me saaksime võib-olla ka voolu. Eks ole, mida praegu meil ei ole. Rahvas, kes saart külastab, on väga kirju. Erinevatest lugudest võiks Peedo kasvõi raamatu välja anda. Selline see Naissaare elukord on. Hommikul sõidavad alused sadamasse sisse selleks et õhtul  taas ära minna. Loodame, et kunagi jääb mõni neist ka siia päriseks  ja siis saab täituda Peedu unistus, 50. saarlased,  kes seda kohta oma koduks peavad.
