Eesti peab 2030.-ks aastaks niisutama veerandi siinsetest
kuivanud turbaaladest.
Lisaks tahab Euroopa liit taastada sajandi keskpaigaks kõik
kannatanud ökosüsteemid.
Kliimaministeeriumi elurikkuse keskkonnakaitsenõunik Kadri
Möller on määrusega rahul, kuid nendib, et see on ambitsioonikas. Kõige keerulisem punkt on olnud siin kuivendatud
turvasmullaga põllumajandusmaade taastamise osas.
Probleem on selles, et sellised alad emiteerivad hästi
suures koguses kasvuhoonegaase ja et selle teemaga me
peaksime tegelema nii ehk naa, et kas seda määrust on
või ei ole. Lisaks kirjeldab Müller, et mitmetest mahajäetud
turbakaevandustest on turvas juba ära kaevatud.
Siiski peab ka sellised alad niisutama, sest neist emiteerub
jätkuvalt kasvuhoonegaase. Ja nad teevad seda kogu aeg ja on teinud seda aastakümneid,
tegelikult, sest meil on juba osad turbakaevandusalad on
väga vanad, kus ei olegi ühtegi omanik.
Eks. Eesti turbaliidu nõunik Erkki Niit Laan räägib,
et Euroopa Liidu määruse järgi tuleb vanad turbakaevandused
küll taastada, kuid neid peab ka säilitama püsirohumaana. Praegune maakasutusviis peab muutuma, kas ta läheb üldse
näiteks haritava maa alt välja püsirohumaaks
või siis metsamaa puhul, kus siis taastatakse siis
mingisugused sookooslused, sellisel juhul ta läheb
tulundusmetsa alt välja ja tulevikus seal siis enam väga
palju Niukest pall või tarbepuitu enam ei saa,
küll aga tekivad sinna elupaigad, suureneb bioloogiline
mitmekesisus ja saame nii-öelda tüki loodust tagasi. Määruses, mis jõustub ilmselt järgmiseks kevad-suveks,
seisab, et turbavälja omanik ei pea seda niisutama.
Eesti põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Ants Noot leiab,
et määruse paindlikkus on väga mõistlik. Kohustuslikus korras noh, hakata näiteks siin
kuivenduskraave kinni ajama, mis on suured maavarad süsteemid,
et ei olegi mõistlik, et ilmselt mõjuks ka
tavapõllumajandusele üsna kehvasti, aga noh,
mulle tundub, et Eestile ei tohiks mingeid väga suuri
probleeme tekkida. Niitlane sõnul ei saa eeldada, et põllumajandustootjad
hakkavad kohe oma kuivanud turbakaevandusi niisutama. Uus aeg nõuab uusi lähenemisi ja meie arusaam asjadest muutma.
Tubli, et ilmselt aja jooksul tulevad ka siis eraomanikud
rohkem sellega kaasa või seesama maa suudab
keskkonnasõbralikuma majandamise korral toota samaväärselt
või rohkem omanikutulu, siis kindlasti seda tehakse.
Aga kui sissetulekud vähenevad, siis sellega nii varmalt
kaasa minna ju ei soovita. Niitlan ütleb, et igal keskkonna Võidul on kaks otsa.
Kui kuskilt midagi väheneb, siis teisest kohast suureneb. Küsimus ei olegi, et me ei peaks tuleviku kliima
ja keskkonna eest hoolitsema, aga me võib-olla peaksime
natuke rohkem ja avatumalt rääkima sellest,
et mis on ühe või teise tegevuse päris võit
või kaotus lisaks sellele, kuidas meie mingisuguses
statistilises imagoloogilises aspektis välja paistab.
