Kiruvere muinaslaagris taas luuakse siis perioodi viikingi ajast. Kuni siis hilisrauaajani tegelikult aastad on pandud umbes  850 kuni 1150. See olustik taas luuakse nii detailideni,  kui me suudame, et meil on toidutegemise nõud,  näiteks. On on leidude järgi Pada, milles me süüa keedame, on tehtud siis raatere leiu  järgi ja selliselt võiks ka elamise tunne tekkida,  et kuidas siis selles ajas elada, oli. Me elame põhimõtteliselt küll telkides, see,  mis, kus me nüüd oleme, see on nüüd osaliselt maasse süvendatud,  noh, see maasse süvendamine annab selle telgi puhul seda  ruumi lihtsalt palju juurde. Ja magamisasemed, eks ole, loomanahkade puhul see tundub,  et umbes nii see võinuks olla. Olulised on siin nii see selline militaarne aspekt,  eks ole see võitlus ja aga samas hästi oluline on kindlasti  igasugune käsitööline pool, et muistsete tehnoloogiate  taasavastamine või taasläbitegemine äraõppimine. Ja kindlasti on see palju arendanud minu käsitöö oskust,  eks ka see tool on mulle enda tehtud, see võttis päris hulga  aega ja talvel alustasin nikerdamist ja nüüd suvel,  ma arvan, et vähemalt nädal aega, ma panin seda kokku. Siin on erinevad pronksehted, meeste ja naiste omad  ja valdavalt on nad Või nende originaalid on pärit kusagil kaheksandast kuni 12. sajandi. Ja siis teen neist koopia jaid. Et need inimesed, kes said endale ehteid lubada pidid olema jõukamad. Ja need, kes said endale veel hõbedat lubada,  need olid lausa jõukad. Et ühe sellise hõbe käevõru eest hinnanguliselt võis tollel  ajal osta? Tütarlapse. Poislapsed. See sai kallimalt Kuna too tegi rohkem tööd Siin on terve rida selle nõelakodasid. See topiti täis lambavilla ja siis topiti siia sisse oma õmblusnõelad. Ja kui tütarlaps tahtis Ka välja näha, näidata, et ta on töökas ja et tema peale  tasub panuseid teha siis rippus see nõelakoda tal niimoodi  kettide küljes kusagil ja siis kõik nägid,  et ta on nii töökas tütarlaps, et ta käib nõela kojaga kogu  aeg ringi ja iga õhtu istub maha ja teeb seal oma õmblustööd. Need on nüüd siin käsitsi tehtud keramise potid niimoodi  näppimistehnikas siis et on see põhitegevus  ja See on siis kohalikust savist, et igaüks Kaevas sealt savi, kus seda leida oli kodu juures. Et see on nüüd selline algne vorm, et, et siit kas  siis kui suurema poti jaoks, siis tuleb kasvatada teda kõrgemaks. Aga väikse poti jaoks siis juba siit saab äärt teha. Siin on nüüd siis üks põletuskoht, et see on selline  primitiivne ahi, et all on kolle ja peal on tehtud savist  ja liivast koldelagi ja läbi nende aukude,  siis tuleb leekalt ja kui, kui ma need potid siia kõik ära laon,  siis ma ehitan siia ahjukesta ümber, et savist kas põhust ja,  ja liivast ja sellisest materjalist, et ta saaks selline  kuppel ahjule peale. Et see on nagu ahju, siis kamber, põletuskamber  ja keskele jääb siis korstnaava, et kütan  nii kaua, kuni siis leek on, kõik läbisid nendest pottidest läbi,  et kõik on põletatud. See on kindlasti elustiil, ma isegi arvan,  et, et sellega on mingil määral kaasneb tegelikult püüd  elada sisse ka selleaegsesse mõttemaailma. Nii et see hakkab natukene võib-olla siiski  ka mõjutama iseenda mõtlemist. Ja mida see meile nüüd otseselt annab, ilmselt on  selle juures üks olulisi aspekte ikkagi enam-vähem kõigi  puhul mingisugune side oma esivanemate ja. Ja maaga. See muinaslaager meie jaoks on tegelikult pidu,  see on noh, ütleme aasta kõrghetk, kus me tuleme kokku ja,  ja siis Eksponeeritud ja naudime seda, mida me oleme aasta jooksul  teinud või mida me oleme aasta jooksul harjutanud  ja õppinud võitluse osas näiteks et on siin  nii relvamängud, on ka pidusöök, õhtul sõlmitakse sõprust  ja umbes nii, nagu see ka omal ajal tegelikult võis  nõupidamistel kärajatel, nagu neid eesti keeli ilmselt võidi nimetada. Et nii võis ka see muinasajal olla. Oli selline, et see oli nüüd kindlasti nüüd professionaalse  sõdalase relv, et selline rahvusromantiline kujutlus,  mees pani adra maha, võttis, lakkas mõõga  ja hakkas sammuma sõtta. See on jura, seda ei ole kunagi olnudki. Et need mehed, kes kündsid, need kündsidki  ja nemad olidki selle jaoks, et nad künda. Ja need mehed, kes sõdisid, need olid selle jaoks,  et sõdida siis, kui asi läks nagu tõsiseks rivid kokku said  siis Tapper või siis sõjakirves oli siis see,  mis oli siis jälle nagu selle iga iga mehel vöölt võtta. See on siis selline kahekirves, sõjakirves nimetatakse  ka inglisekeelse kirjandus taineks või siis Taani viikingid  siis eriti tegid selle kuulsaks. Ja näiteks inglise kuninga ihukaitse oli varustatud  relvastatud selliste relvadega ja see on  ka hästi kohutav relv, sest kahe käega andes ta tundub üsna kerge,  aga hook on nii suur, et väidetavalt olla sellega saatnud  puruks raiuda siis turvises rüütli koostama hobusega üheks. Meie siis muidugi 11 ära ei tapa, meie teeme seda. Sellise hobi ja elustiilina ja. Püüame siis läbi selle mängulise sportliku võitluse,  siis. Nii palju kui võimalik, siis. Taastada seda tolleaegset sõjakunsti, et kindlasti ei ole  eesmärk üksteisele viga teha. Et keegi ei taha murtud sõrmedega arvutiklaviatuuri juurde  pärast minna, et selles suhtes ka tänapäeva elu seab teatud piirid,  et tundub hirmus vägivaldne, et inimesed löövad 11 kuigi  nüride kirvestega, aga, aga tegelikult selles on noh,  selle, selle taust on kogu see ajalugu ja kogu see,  see arheoloogia. Et, et asi ei ole kakluses, asi on nagu selles ajaloolise  juurde otsimises. Pere sinna, kus soove Liiere sinna, kus veel tööri sinna koos. Saar, ri, sina, koosöö saar.
