Meile meeldib mõtelda, et inimsugu tunneb ümbritsevat  loodust üsna hästi. Oskab teda kirjeldada, selgitada, süstematiseerida. Ometigi on see pigem soov, mõtlemine, sest  mida rohkem me teadmisi kogume, seda selgemaks saab,  kui vähe me tegelikult teame. Ja kui lihtsustavad on meie käsitlused. Näiteks jagasime me aastasadu kogu elusloodust kaheks taime  ja loomariigiks. Faunaks ja flooraks, siis aga selgus, et meie ümber on  hulganisti sellist, mis pole ei see ega teine ei loom  ega taim. Niisuguseid olendeid on maailmas oletatavasti  umbes poolteist miljonit liiki. Aga meie oleme neist formaalselt kirjeldanud vaid viite protsenti. Nii kuutekümmet, seitsekümmet, tuhandet liiki. Igasugused hallitused juuretised, pärmid,  majavamm. See kõik on tihti palja silmaga nähtamatu aga salapärane seeneriik. Nähtamatut ei hakka me tänaosoonis näitama,  mis sest tühjast ekraanist ikka vahtida. Kuid seeneriigis on õnneks ka palju nähtavat  ja lausa kaunist. Käsn taht, torik päss ja Val Rajasaar. Seeni leidub kõikjal meie ümber. Seene sööjale on selleks aastaks parim korjamis aeg küll läbi,  aga hea seenetundja leiab neid veel praegugi. Seened imetlejale aga leidub. Mist aasta ringi. Puudel kasvavad taelad ja torikud vaabikud  ja käsnad, pessud ja pässikud ja kes kõik veel  ja isegi siin vahtra lehel on seen. Suurim seltskond puutüvedel, elutsevatest seentest kuuluvad  ebatorikuliste hulka. Meid on Eestis teada üle 120 liigi. Kõik nad valdavalt elavad surnud puutüvedel aga mõned  üksikud ka elusatel. Surnud puidulagundajatena on seentel väga tähtis roll  looduse eluringis. Kõige tuntum ja tavalisem on loomulikult tuletael. Vanasti sai enne tuletikkude leiutamist temast abi tule süütamisel. Ta kasvab surnud kasetüvedel. On selline hobusekabjakujuline ja vanad viljakehad on süsimustad. Pessusid on Eestis kaks liiki. Kurikuulsa juurepessu kaunim sugulane kännupess metsasid ei ohusta. Ta on ilus, kollase servaga seen. Kolme aastaselt muutub pealt hallikaks. Tema tunneme suvisel ajal ära selle järgi,  et oma kasvamise perioodil eritab ta oma serva alla ilusaid  läbipaistvaid veepisaraid. Kase käsk on mõistatuslik seen. Esiteks, sellepärast, et looduses kasvab ta ainult surnud  kaskede tüvedel. Kuid laboritingimustes on võimeline elama mistahes puuliigi puidul. Teiseks on segadus tema nimetustega. Kase käsnana tuntakse ka musta pässikut,  kes näeb välja hoopis teistmoodi. Selleks on kase käsnale paralleelselt võetud kasutusele  ka teine nimetus kasekäsna. Läikvaabik on väga intensiivse värvusega seen,  alguses on ta oranžikas kollane kollase servaga,  hiljem. Muutub kastanpruuniks, siin on tegemist juba vana  eksemplariga väga silmatorkav seen, kellest niisama mööda ei kõnni. Hiina meditsiinis kasutatakse teda toniseeriva vahendina. See seen, kes kasvab nagu perekond, mitu kübarat üksteise  kohal ridamisi sanglepa tüvedel on lepapässik. Teda tasub otsida lodumetsadest. Nii nagu paljusid puuseeni kasutatakse ka lepapässikut lõnga värvimiseks. Vahtra tarjak on huvitav seen selle poolest,  et kui valdav enamus meie puuseeni kasvavad surnud puidul,  siis vahtratariak elusatel vahtratel. Ta põhjustab valge mädaniku ja nii võivad vanad vahtrad Pargis kergesti tormi käes murduda. Ta on pikaajaline seen, nii et aja jooksul kattub ta  vetikate ja hiljem sammaldega. Seeneriik on hämmastavalt mitmekesine ja oma vormide  elupaikade kui ka nimetuste poolest. Huvitavat avastamist leidub nii korjajale kui imetlejale sööjale. Kui keelehuvilisele mõnda neist nägu pidi  ja nimepidi tunda on tore ja tekitab hasarti,  kõik nad endale selgeks õppida. Kas ma olen võimeline tundma nime ja nägupidi kõiki Eesti elanikke? Ega vist, ja ega siis ka kõiki seeneliike,  seda enam, et enamus neist tuleks mul enesel avastada. Niisiis on maailmas avastamist veel küll  ja küll, seda enam, et osa asju avastatakse vähemalt kaks korda. Portugali meresõitjad avastasid 16. sajandi alguses uus  Guinea kuid tegelikult oli saar avastatud juba 40000 aastat varem,  mil Euraasiast tulnud kromanjoonlased hõlvasid  nii Austraalia kui ka uus Guinea. Kuidas nad sinna said, ei ole tänaseni päris selge. Nagu seegi, miks hävisid varsti pärast seda kõik saartel  elanud suurulukid. Üks teooria oletab, et sealsed ulukid ei tundnud  geneetiliselt inimsoo es hirmu ja seetõttu panid inimesed  nad paari 1000 aastaga lihtsalt nahka. Ja kui kodustamiseks sobilikud loomad olid nahka pandud ei  saanudki tekkida karjakasvatust ning paapuad pididki jääma  küttideks korilasteks. Tänaseni. Mida võib aga üks kütt korilane džunglist leida  ja kuidas suupäraseks saab, seda käis iseenese  ja meie kõigi jaoks avastamas. Henrik Relve. Laani otsa linguga kinni jäänud, et see on nüüd. Puus Guinea mets ja osa sellest on siis Indoneesia paapua pool,  kus me praegu oleme, see on väga haruldane mets maailmas. Kui püüda kujutleda, mis ta on siis, kui Austraalias oleks  tänase päevani sadanud nii palju vihma nagu siin  siis oleks ka Austraalia kaetud sellise tohutu lopsakusega  ja enamik ütleme 80 protsenti nendest puuliikidest taimeliikidest,  linnuliikidest, isegi rohkem kui 80 protsenti on ainult  omased uus Genial. Nii et väga haruldane troopiline vihmamets maailmas  suuruselt esimene Amazonas, teine Kongo Aafrikas  ja kolmas see Uskini. Mets on siin haruldasi olendeid täis. Aga paradiisi linde, kukur loomi ja teisi kuulsaid uus kene  haruldusi meie ei kohta. Nende nägemiseks peaks ikka jaa, täiesti omaette looduse retke. Õige rohkesti kohtame putukaid ja muid pisiolevuse. Termiidid on küll väikesed loomad aga see eest on neid palju. Metsakoosluse toitumisahelates on neil täita tähtis roll ise,  taimetoidulised annad omakorda oluliseks roaks teistele loomadele. Kui hakkad laiade igihaljaste lehtede alt otsima,  leiad peaaegu alati kusagilt kedagi. Siin on nüüd selge, et üks ämblik on teise endale eineks saanud. Parajasti nõrutab ta oma ohvrisse seedemahlu et  selle sisemus ühtlaseks puljongiks muutuks. Lõpuks ime ta selle, kui leemekausi. Kindlasti elab uus, kuna metsas tänaseni olendeid,  kes teadusele tundmatud seepärast soovitab,  jätavad loodusteadlased kõigil looduse sõpradel,  kes siinkandis liiguvad, pildistada hoolega iga ette  juhtuvat taime ja looma. Hiljem võib selguda, et juhuslikult fotole jäänud On täiesti uudne liik. Üks Korovai toob meie ette. Kummalise putuka, käsivarre ja putuka. Kas on ta kindlasti, sest tal on kuus jalga. Aga milline liik Pole õrna aimu? Loomauurijad on uus Guinea metsast leidnud kokku ligi 80 maoliiki. Viis nendest on surmavalt mürgised. Aga kindlasti mitte mitte see roheline puupüüton. Praegu päevasel ajal on ta uimane ja abitu,  sest öösel pidas ta jahti. Magades on ta ise kerge saak nendele, kes temale jahti  peavad nagu näiteks meie korovaides saatjatele. Nad seisavad siin just sellise näoga, et võtaks jahisaagina kaasa. Me ei luba seda ja nad jätavad selle maa rahule. Ta magab sügavas unes. Nii et teda ei maksa liiga väga häirida. Aga kohalikud käsitlevad seda kõike väga,  lihtsalt kõlbab süüa või ei kõlba süüa. Tõenäoliselt kõlbab nemad, võtaksid selle maha,  õhtul sööksid ära. Aga iga kord me õigel ajal ja ei saa. Maad on üks osa korovide liha menüüst, nad hindavad seda  kõrgemalt kui mõnda muud lihapoolist mida metsast hangivad. Metsakorruvaid toidu hankimise, kombeid ja toite saame  tundma õppida pere juures, kes järgib tänaseni samasuguseid  traditsioonilisi eluviise nagu nende esivanemad sajandeid tagasi. Kogu elatise leiavad nad praegugi ainult metsast. Sellel perel on säilinud tavasid, mis olid üldiselt  paljudele rahvastele inimkonna koidikul. Mida nad siis seekord metsast leiavad? Nüüd metsaretkel on alati meestel ja naistel silmad lahti,  kus söödavat leidub, süüakse praktiliselt kõike,  mis liigub ja ka igasuguseid juurikaid ja muid asju. Ja nüüd naised leidsid tirtsude sugulasi terve hulga. Väga hea söögikraam. Naised korjavad metsast putukatele lisaks mitmesuguseid  söögi ja maitsetaimi kuni on käes kõik vajalik,  et saaks valmis küpsetada korraliku metsa. Peru. Nii kui nüüd on maha istutud, võetakse banaanilehe tükk  ja hakatakse sinna peale laduma vajalikke komponente saabupalmijahu,  maitsetaimede ja söögitaimede lehti ja nende peale nagu rosinaid,  saia sisse kogutud putukaid. Kõige väärtuslikumad rosinad on muidugi hästi prisked  mardikad neil on jalad alt rebitud, et nad plehku ei paneks. Pirukatäidis korralikult ritta laotud, keeratakse  banaanileheservad üles ja mässitakse sisu hoolikalt lehe sisse,  et midagi välja ei pudeneks. Väljas tehakse üles lõke ja põletatakse puud. Seni kui on tekkinud piisavalt tuhka siis saab lehe sisse  keeratud pirukad tuha sisse küpsema panna. Kui õige aeg käes kooritakse valmis küpsetised  banaanilehejäänused ümbert ära. Mismoodi vai metsapirukas siis õieti maitseb? Vaata. Lehtedel on hästi tugev maitse. Nad on maitsestatud. Ja ja, ja see koor on muidugi hästi kõva,  see on, seda ilmselt ei sööda, vaid ainult sisu süüakse. Ja siis on siin siis peale selle tirtsu on  siis seda saagot ja neid maitsestavaid lehti kolm komponenti. Ilma soolata tehtud aga need lehed annavad niisuguse erilise maitse,  et noh, mulle see väga ei maitse ilmselt nende lehtedega  saab anda igasuguseid erinevaid maitsevarjundeid sellele toidule,  aga elemendid on alati samad saago mingisugused putukad  ja siis maitset andvad lehed. Aeg läks siin muretult ja nüüd on ta küps  ja sööme koos ja oleme sõbrad. Just uus, kui nealt pärineb ka see maiuspala banaan. Kodu loomi saarel ei olnud, kuid banaane on seal kasvatatud  juba ligi 10000 aastat ja paari 1000 aasta eest jõudis see  saarelt ka Indiasse ja Hiinasse. Banaan on väga toitev, ühes banaanis on oma 100 kilokalorit. Ja kui see arvestada tšaulideks ning tšauli vattideks saame  sellise energiahulga, mis paneks oma tunniks ajaks põlema  lausa kaks 40 vatist elektripirni. Et meil siin Eestis aga banaane ei kasva,  peame oma toa soojaks ja valgeks saama kuidagi teisiti. Kui mina ükskord suureks saan ja endale energiasäästliku  maja ehitan, siis tahan ma ka ise elektrienergia toota. Uurime, millised võimalused on selleks tänases Eestis. Suuri tuuleparke on Eestis viimastel aastatel kerkinud nagu  märtsikellukesi pärast kevadsula. Kõrghoone mõõtu tuulikud toodavad suurde võrku kenakese  kogus elektrit ja ilmselt tuleb taolisi parke nagu aulepas juurde. Samas hoogustub väiketuulikute püstipanek,  sest lisaks pisematele arvetele on ka energeetiline  sõltumatus midagi väärt. Üht näidet iseseisvast energia tootmisest võib kohata  linnamäel kus elektrit annavad päikesepatareid  ja tuulik. Kust tuli aga idee selleks? Ta väheke, võib-olla erialast ja, ja hobist,  et ise elektroonikaga tegelenud palju ja  siis ühel hetkel sai vaadatud neid generaatoreid ja,  ja mõeldud. Et teeks ise ka ja noh, kuu aega ja. Esimene generaator oli valmis katsetusfaasis. Nüüd on ta siis olnud. Noh, varsti saab kaks aastat paigas ja Oma otstarbeks elektri tootmine ei pea olema tingimata  kallis lõbu. Tarmo enda ehitatud tuulegeneraator läks maksma 5000 krooni. Tehases toodetud päikesepaneelid on mõistagi kallimad. Ent arvuread räägivad selget keelt iseseisva tootmise kasuks. Tulemus on hetkeseisuga niimoodi, et, Päikesega olen tootnud umbes septembri algusest umbes 150  kilovatt-tundi ja tuulega. 127 kilovatt-tundi nii et päike isegi ületab tuult,  kusjuures on paigaldatud võrdsed süsteemid. Nii päike kui tuul on üks kilovatt. Et see on nüüd nagu selles suhtes hea võrdlus Kumba tasuks paigaldada ja, ja noh, arvestades seda,  et generaator asub suhteliselt ideaalsetes tingimustes  kusagil seitse meetrit üle metsa piiri ja viis kilomeetrit merest,  et, et ta on noh, Eesti tingimustes suhteliselt heas kohas Aga kui palju eeltööd tuleb teha, et näiteks needsamad  paneelid siia üles saada, tuleb ju arvestada  ka päikesepõhilist liikumist suunas. Jah, nad peaks ikka olema paigaldatud täiesti hoone  lõunapoolsele küljele või siis noh, miks  ka mitte teha põllu peale spetsiaalne Alus. Tarmo kasutab ka üldvõrgust tulevat energiat,  ent tema elektriarved on nüüdseks kuni 60 protsenti väiksemad. Seega annavad päike ja tuul majapidamises päris kena kogus elektrit. Ütleme niimoodi, et ta hõlmab kusagil võib-olla hetkel juba viis,  60 protsenti oma energiast, et siis kui oleks Eestis  võimalik Müüa tagasi elektrivõrgule ka oma ülejäävat elektrit  siis kindlasti saaks oma elektritarbimise viia  ka nulli. Kui vanasti kasutati tuulikuid vilja jahvatamiseks,  siis tänapäeval toodavad nad elektrienergiat  ja tuult. Siin Läänemaal juba jagub. Väike tuulikute koha pealt võib öelda, et tegelikult Eestis  on võrdlemisi võrdlemisi palju kohti, kus väiketuulikuid  võiks kasutada. Et nendeks kohtadeks on eelkõige siis rannikule lähedal  olevad alad ja ka väikesaared. Võiks jämedalt öelda, et see tuule kiirus,  mis võiks olla kuskil võib-olla neli pool viis meetrit  sekundis et ühelt poolt need alad on suured,  et omaette küsimus on, et palju seal inimesi elab. Et kindlasti palju suvilapiirkondasid on nende alades ja,  ja, ja kindlasti ka elamupiirkondasid. Paki tootmisel on ilmselt mitmeid põhjuseid,  et, et miks inimestele atraktiivne on, on  siis kindlasti lootus, et saab oma elektri elektrikulusid  vähendada ja, ja teiselt poolt selline õigluse tunne ka,  et kui suurtel firmadel on võimalus seda taastuv  taastuvelektrit toota ja sellest ka tasu saada,  et siis ka eraisikutel tekib tahtmine seda teha. Et. Kohad, kus elektriühendus puudub, seal on kindlasti võimalus  väike taastuvenergia seadmetega väga konkurentsivõimeline  elekter tekitada, et kuna seal on tavaliselt alternatiiviks,  siis generaatori kütus, diisel, kütus, nüüd kohtades,  kus võrguühendus on olemas, seal võib-olla see majanduslik  tasuvus Eestis ei ole veel sinnamaani jõudnud,  et, et oleks võimalik taastuvenergia seadmega kodus  odavamalt teha elektrit, kui see võrgust tuleb. Aga vaadates seda perspektiivi, et elektri hind on üha  kallinemas ja, ja need väiketootmisseadmed pigem odavnemas,  siis võiks eeldada, et see aeg on mõne aasta pärast kätte jõudmas. Erinevalt näiteks Taanist, kus tuult jahvatab energiaks üle  5000 tuuliku. Meil energia tootmise ühistuid veel tekkinud pole. Ilmselt on see aga vaid aja küsimus. Investeeringutoetuste näol on oma õlga alla panemas  ka riik. Majandus ja kommunikatsiooniministeerium on siin meedias  viidanud ka sellele, et on võimalik, et,  et siis nendest niinimetatud kvoodirahadest hakatakse varsti  rahastama ka eraisikute taastuvenergia seadmeid  mis on siis kodudesse paigaldatud. Et nendeks on siis elektri tootmisel ilmselt päikesepaneelid  ja väiketuulikud. Ja, ja teiselt poolt üks asi, mida siis ka nagu riik omalt  poolt ära teha saab eelkõige siis ka samuti  majandusministeeriumi kaudu on siis võimalikult kiiresti  väikeste tootmisseadmete liitumistingimuste asi korda teha. Et tegelikult tänase päevani on see väikeste seadmete võrku  liitumine üpris vaevarikas olnud. Et aga, aga õnneks on, on see asi ehk varsti lahenemas  ja on, on inimestel võimalik oma väikeseadmed täitsa võrguga ühendada. Taastuvenergia puhul tuuakse tihti välja argument,  et alati tuul ei puhu ja päike ei paista. Ent selle vastu aitab akupank. On ju reaalne võimalus? Muidugi, mida ma ise mõtlen, et oleks kasulik kasutada  suvilates ja rannaäärsetes sellistes? No põhimõtteliselt jah, suvilates, et inimene tuleb  nädalavahetuseks tarbib siis energiat ja nädala sees on  jälle ära, et tuulegeneraator kogub lihtsalt akupanka. Et nädalaga ta suudab piisavalt koguda paari kolme päevase  energiavaru Aga hetkel ma näen ikkagi tulevikku selles,  et oma ülejäägi saaks müüa tagasi energiatootmis. Nendest väikelahendustest võib-olla see kõige suurem kasu,  mis nendest tekib, ongi siis see, et inimesed hakkavad  rohkem mõtlema energiasäästule riigi seisukohalt. See väikeseadmete toetamine ongi eelkõige  siis mõistlik selle seisukoha pärast, et inimesed inimestele  tuua see taastuvenergia tootmine lähemale,  et neil suureneks ühelt poolt see arusaam  ja aktsepteerimine väikeseadmetest ja taastuvenergiast ja,  ja teiselt poolt, et energiasäästuefekt tekiks,  toetades seda taastuvenergia energia tootmist Eestis,  toetame me ka tegelikult sellega seonduvate kõikvõimalike  muude tehnoloogia, arenduste ja äride arendamist Eestis. Mida me siis hiljem võiksime ka eksportida mujale? Et mida meil siit Eestist siis ikkagi eksportida? Ja kas meil ongi üldse midagi ülemäära palju,  et raatsiks teistele ära anda? Täna tundub mulle küll, et teeks suure paki,  paneks sinna kimbu vingeid, sügis tuuli,  hunniku pimedat aega peotäie pori ja killukiilas jääd,  seoks värvilise paela ümber ja saadaks ükskõik kuhu. Kas või päikeselisse Kreekasse. Ise hüüaks järgi, et.
