Mina olen Peeter Rästas, ma olen Rakvere teatri näitleja  ja arvutigraafik. Ja ma olen praegu Lääne-Virumaal lahemaa rahvuspargis  oruveskil järve ääres metsa sees. Jah. Ma olen keset sügist tulnud metsa, et tegeleda oma ühe  absoluutse lemmiktegevusega ehk siis vestmis meditatsiooniga  ehk siis ma kavatsen hakata täna nagu paljudel teistel  päevadel ma seda teen metsas vestma noh täna ilmselt lusikat,  sest et seda on kõige põnevam pesta. Ma pean selleks leidma kõigepealt loomulikult puitu  ja ma pean leidma endale väga ilusa koha,  mis on siin metsas sutsu keeruline, sest et siin on kõik  kohad ilusad, siin tuleb lihtsalt otsuseid langetada. Aga ma tean seda, et kui ma otsuse langetan,  siis ma pärast ei kahetse. Isa. Ma tulen metsa vestma sellepärast, et metsas on kuidagi  nõudluse puudumine, ehk siis mul ei ole ümber ühtegi sellist asja,  mis mind vajaks, otseselt mets ei vaja mind tihtipeale ei  ole levi, mis on väga hea ja kui ma olen endale leidnud  selle aja, siis mul puudub kuskilt mingi väljaspoolne surve  ja see on ka põhimõtteliselt ainuke asi,  miks ma metsa tulen. Sest et noh, ma ei karda metsa, mets ei karda ilmselt mind  palju vähem veel. Aga ma tulen sellepärast, et see nõudluse puudus minu järgi. Ja. Mul on selline asi, mida ma tihtipeale looduses käies näen  ja mis mind häirib. Ma tahaks, et Eestimaal me jõuaksime, et inimesed,  kes käivad looduses seenel marjul niisama istumas vestmas  nagu mina, et me jätaksime looduses võimalikult vähe jälgi,  et ma olen suur selle poolde, et mind ei olnud siin  ja ma tahaks seda rohkem ja rohkem näha,  sest et väga veider on näha sellist asja,  kui sa jõuad metsas. Ma olen kõndinud, ma olen higine, mul on põdrakärbsed ümber pea,  ma mõtlen, ma leian ilusa koha ja sinna on keegi vedanud  hunnikueterniiti või, või vana külmkapi,  mida oleks palju lihtsam vedada kohaliku omavalitsuse jäätmejaama,  kus tegelikult võetakse niisuguseid asju tasuta vastu. Et inimene on näinud ränka vaeva, et tuua see kuhugi  sügavale metsa sisse ja see on äärmuslik juhus,  et palju väiksemad juhtumid on ka muidugi igasugused  suitsukonid ja kõik see, mis on prügi. Aga ma mõtlen ka sellist asja, et. Hääleprügi näiteks müraprügi loodusega võiks suhelda niimoodi,  et, et ikkagi, et mind ei olnud siin võimalikult vähe jälgi jätta,  võimalikult vähe endast jätta maha. Tee. Kuna sügisel on meie metsades alati kõige ilusam midagi ei  ole teha minu arust vähemalt ja kuna ma olen väga  esteetiline inimene, mulle väga meeldivad ilusad asjad. Ma lihtsalt tahan vaadata kuulmine ja haistmine on võib-olla  natukene teisejärgulised, siis mul on esteetiliselt lihtsalt  see Üleküllus, mis meie metsades sügisel just juhtub,  see üleküllus või see esteetiline, isegi müra on minu jaoks selline,  mis paneb kõik müra minu sees vait, et see on selline,  ta ei ole nagu just. Kuidagi ma arvan, et see ei ole kuidagi eriline  või üllatav, aga see on, see on see, mis sügis sügisel mind  metsa kutsub. Ja.
