Lõpuks. Te kuulete välistundi, sel korral on meil stuudios Eesti
pagulasabi juht Eero Janson ning endine MTÜ Mondo töötaja,
praegune välisministeeriumis humanitaarabi
ja arengukoostöövaldkonnaga tegelev ametnik Mari Ross.
Tere. Saatejuhiks olen mina, Evelin kaldaja
ning nagu võib-olla juba külalistest aimata võis,
sel korral võtame ette küsimused, kuidas
ja keda võiks aidata maailmas, kui kui näete näiteks kriisi
mingisugust katastroofi, kogutakse annetusi,
kellele ja kuidas annetada, kelle puhul mõnikord siis ka
kindlasti mitte annetada või väga tõsiselt kaaluda,
kas see on ikkagi hea mõte. Aga võib-olla, et anda kõige sellist laiemat perspektiivi
meie jutule?
Küsiks, et palju üldse on teada sellest,
et kuhu Eesti inimene keskmiselt, et annetab,
et mis on tema lemmikvaldkonnad kus siis nagu süda,
süda ja rahakott üheaegselt avanevad. Ja ma vaatasin ühte uuringut, mis ei tehtud enne Ukrainat
ja siis selle tulemuse tõid, et pooled Eesti inimesed olid
viimase aasta jooksul annetanud.
Tüüpiline annetaja on kolmekümnendates kõrgharidusega naine
ja kõige rohkem eelistatakse sellist tervishoiu valdkonda,
et näiteks siis vähiravifond kingitud elu on väga populaarne,
samamoodi loomad ja siis nagu näiteks lasteharidusega
ja ka vaimne tervis on selline uus tõusev teema. Aga siis Ukraina sõja taas puhkedes muidugi see pilt
täielikult muutus, et, et ma ei tea, võib-olla eero,
sinul on, on veel värskemalt meeles need andmed,
et kuidas siis Ukraina sõja ajal annetati. Suures mahus ja hulgakaupa, et selles mõttes jah,
need annetused üleüldiselt neid annetustekogujaid oli päris
palju ja on jätkuvalt.
Aga mahud olid ikkagi märkimisväärseid, lõid rekordeid küll. Ehk inimesed tundsid pakitsevad kriisi ja mis neid ennast
mõjutusega ka Teil on mõlemal ju tegelikult taustorganisatsioonis,
mis samamoodi osaliselt kogub annetusi, et kuidas,
kuidas see, kuidas teie oma organisatsiooni näide on,
et kui palju te näete, et toimuvad lained,
mis inimesi puudutab mõlemal juhul siis maailmaga rohkem
kaugemalt seotud pigem. Eks see muster on sinna sisse kirjutatud muidugi,
et kui puhkeb kriis, siis on see annetuse laine käib üle ja,
ja edasi anda pigem selline kuv või siis saavutab
mingisuguse platool, ehk siis tekib ka palju alati selliseid
uusi püsiannetajaid ja see on alati organisatsioonide poolt,
et ju väga soovitud, et inimesed pigem teeksid võib-olla ka
väiksema annetusega igakuiselt, selle asemel,
et teha see ühekordne annetus, et see aitab neid
organisatsioone ehitada ja alal hoida ja tegelikult jõuda
pikemas perspektiivis ka pikema või suurema mõjuni. Aga noh, ma arvan, et kui siin hästi palju on tehtud ka
igasugu uudisnuppe, sellest ohvrid, need,
et võrdleme nüüd, et eelmise aasta märtsis annetati nii
palju selle aasta märtsis annetatakse Ukraina suunas nii
vähe sellega võrreldes, siis see on ju täiesti loogiline,
ma arvan, et see, see, see hetke emotsioon ongi see,
mis tegelikult, et inimesed nii-öelda annetama paneb
ja käima tõmbab ja emotsionaalne sealt siis ka reageerima paneb. Kui palju kasvas inimeste hulk, kes andsid enne Ukrainat
pärast Ukrainat näiteks pagulasabi puhul Teil oli ju ka
eelnev pagulaskriis, mis nüüdseks võib-olla paistab juba päike,
väga väike kriis, kui Süüriast ja Iraagist hakkasid inimesed
Euroopa poole tulema, kuidas erinevas paistis võrreldes Ukrainaga? Ja muidugi Ukraina tõmbas tunduvalt rohkem inimesi kaasa.
Emotsionaalsele lähem geograafiliselt lähem igatpidi,
ehk siis puudutas Eestit nii palju rohkem,
meie oleme ka varasemalt annetusi nii-öelda kampaania raames kogunud,
noh näiteks 2020 plahvatus ja samuti inimesed reageerisid
aga kindlasti mitte sellisel kujul nagu nüüd,
kus tegelikult ikkagi organisatsioonid kogusid miljonitesse
eurodesse küündivaid Sis annetusi annetasid nii eraisikud
kui ka ettevõtted annetasid ka väga väga suuri summasid
võrreldes sellega, mis siis tavaliselt inimesed ikkagi moodi
10 20 euro kaupa, aga nüüd olid ikkagi need mahud hoopis teistsugused. Jah, et Mondo, see oli ka nii, et et kui me ütleme,
tegime näiteks Süüria pagulaste toetuseks selle nii-öelda
rändekriisi ajal kampaania, et noh, siis võib-olla võib-olla
mõni 1000 eurot kogusime ja siis ma mäletan Liibanoni
plahvatuse järgselt me kogusime üle 10000 euro,
siis see tundus väga suur summa tol hetkel
ja aga siis, kui tuli see Ukraina, et siis siis need summad
läksid miljonit, eks, et et see vahe oli väga Võrdne palju, võib-olla seda, et osa rahast läheb nii-öelda üldse,
kui ütleme ajakirjanduses me teame väga hästi,
et väga suured summad lähevad Facebooki siis samamoodi see
Facebook ju ka pakub inimestele, kes kasutavad mingisuguseid reklaame.
Näiteks aidake siin ja siin mina olen näinud näiteks
Iisraeli kampaaniat selleks, et aidataks ravi vajavaid lapsi
hoopis Saksamaal, et palju seda on mõõdetud,
et Eesti inimesed võib-olla annavad näiteks ma otse Punase
Risti rahvusvahelise kodulehe kaudu või siis karitasele
ja nii edasi. Mina jään vastuse võlgu, ei oska öelda, et jah,
see rahvusvaheline annetusskeene on tegelikult tunduvalt
nähtamatum sest tõesti Sa võid ju siit Eestist annetada ju noh,
sisuliselt kuhu iganes.
Sa võid anda ÜRO allasutustele isegi annetada,
ma ei tea, kas see on just kõige mõistlikum annetus noh,
selles selles mõttes, et kas see, kas seal omab seda mõju,
mida, mida sa väga tahad, et see omaks, aga sa võid ju
sisuliselt kuhu iganes. Ja selles mõttes jah, seda on, ma arvan,
üsnagi raske Trakkida või kuidas et jälgida,
et kui palju Eesti inimesed siis nendes selliste kanalite
kaudu rahvusvaheliselt annetavad. Ma ka siis konkreetselt statistikat pole näinud,
aga noh, ma kujutan ette, et eks annetamine on ju ka
emotsionaalne tegevus, et pigem inimesed ikkagi annetavad
rohkem sinna, kus neil mingisugune seos on
või teavad neid meie Eesti organisatsioone.
Ja veel ka Eestis on ju ka see usaldus tasapisi tõusmas
organisatsioonide vastu, aga et võib-olla eestlane ka vajab
rohkem seda kinnitust ja seda usku, et see raha läheb sinna
õigesse kohta ja see on nagu lihtsam võib olla tekkima,
kui sa ise tead neid neid eesti organisatsioone. Aga mis sealt annetuste uuringust veel välja tuli,
oli ikka see, et tegelikult eestlastele ei meeldi oma
annetamisest rääkida eest. Peetakse kiitlemiseks, et, et võib-olla mingi tähtis on väga
ilus ju tegelikult, et inimene tõesti tahab aidata mitte
saada nii-öelda tänupunkte selle eest, et ta ta kusagil
midagi natuke aitas, et paljud inimesed isegi jah,
teevad säraga, nad ei räägi sellest. Korra haaraksin sellest märkusest kahtluse avaldamisest.
ÜRO allorganisatsioonidele annetamine ei pruugi olla nii efektiivne,
et miks nii, miks on mõistlikum anda näiteks pagulasabile
kui ÜRO toiduprogrammile, mille reklaame samuti näitab
Facebook vähemalt mulle. Ma ei tahaks öelda, et ei ole abi küll, aga mida suurem organisatsioon,
seda, seda suurem osa sellest võib siis minna ka lihtsalt
puhtalt selle organisatsiooni nii-öelda alalhoidmiseks
ja küll me sellest edaspidi veel siin jõuame rääkida.
Et see on ka täiesti normaalne, aga ma arvan,
et mida mõnes mõttes, mida väiksem organisatsioon,
seda, seda suurem protsent võib jõuda siis selle otsese kasusaajad. Kust seda vaadata saab, kui nüüd hakata kaaluma,
et tahaksin aidata, tahaksin aidata niimoodi,
et võimalikult palju jõuaks abivajajani.
Et kuidas seda tavaline kodanik saab hinnata,
et kus siin läheb lihtsalt, et on võimas kontori
ja uhke maja seal, kus on pankade pankade majad
ja kus on tõesti inimesi, kes päriselt aitavad teisi inimesi. Üldiselt hea tava on tegelikult annetamise hetkel see k see
infona välja öelda.
Kui suur osa sellest annetusest võib minna siis nii-öelda
nende nende jooksvate kulude katteks, mis organisatsioonidel
ja paratamatult on, sest tegelikult siin on mõnes mõttes
selline paradoks sisse kirjutatud, et ühtepidi me tahame,
et organisatsioonid, kes annetusi koguvad,
kasutaksid neid annetusi siis läbipaistvalt
ja professionaalselt ja väga hästi ja jõuaksid väga-väga
suure mõjuni. Ja samas teistpidi me tahaksime iga sent sellest,
sellest meie annetusest jõuaks täpselt selle inimeseni kes
siis seda kõige rohkem vajab.
Ja, ja seal on sisemine vastuolu, ehk siis me tegelikult selleks,
et jõuda selle inimeseni, meil tekivad paratamatult,
et need kulud, mis on samuti vaja kuidagipidi
kataorganisatsioonidel nagu meie, siis need kulud on
tegelikult kaetud üldiselt erinevate teiste rahastajate poolt,
kelle puhul meil ongi juba eelarvestatud kõik need teised kulud,
palgakulud ja kontorikulud ja transporditi hullud
ja kõik see, mis, mis selle nii-öelda annetuse kasutamiseks
vajalikud on. Ja, ja siis me tegelikult saame ka tagada hoopis suurema
protsendi sellest annetusest, et, et see läheb päriselt
sellesse lõppeesmärgi saavutamiseks. Kas on mingeid näiteid, et kus, kus on väga kõrged
protsendid halduskuludele, kus on minimaalselt madalat
protsendid halduskuludele, et kas on selliseid rahvusvahelisi,
võib-olla või ka meie riigi näiteid? Ma ütleks, et 10 kuni 20 protsenti on võrdlemisi tavapärane
selline protsent, mis öeldaksegi, et see on nii-öelda kõik
muu kulud on siis kaetud sellest.
Samas on siin tekkinud ka selliseid väga ka Eestis
tegelikult selliseid natukene, võib-olla see siis kummalisi
või piiripealseid annetamist natukene äriliseks muutvaid platvorme,
kus siis tegelikult võetakse lausa pool sellest annetusest. Selles kas võiksid kohe näite tuua, sest ma ei mäleta? Et see on üks või isegi mitu sellist platvormi,
mis on tekkinud, kus siis sa saad annetada raha
ja siis loositakse välja kõigi annetajate vahel mingisugune
ala auto või, või mingisugune suur auhind,
aga siis tegelikult see on sisuliselt juba loterii,
enam mitte, siis annetus. Loterii, millest läheb mingi protsent heategevaks? Just et, et on ka selliseid ja noh, ma arvan,
et kõik, kes teevad seda annetust või tahavad midagi annetada,
siis siis noh, võiksidki ennast sellega nende tingimustega
kurssi viia, et mil, mis tarbeks tarbeks neid annetusi
kogutakse ja, ja mis on siis need protsendid,
mis tegelikult jõuavad inimeseni, keda sa päriselt siis
lõpuks tahad? Ja samas on ka see, et me ju tahame ka, et need organisatsioonid,
kes neid annetusi vahendavad ja koha peale viivad,
et nad oleksid professionaalsed, et nad oleksid jätkusuutlikud,
et tegelikult on ju ka see, et ka need organisatsioonid
vajavad raha, et palgata inimesi, kõik ei saa ainult üleseid,
seda nagu aastatepikkust tööd ei saa üles ehitada vabatahtlikkusel,
et et noh, ma arvan, et ka, kui see teadlikkus annetamisest
ja sellest tõuseb, et siis nii nagu ka Eero enne ütles,
et näiteks organisatsioonidele on hea, kui tehakse püsiannetusi. Tegelikult on hea, kui inimene ei nõua seda,
et ma annan teile nüüd 10 eurot kuus ja andke mulle täpselt teada,
ma ei tea, millisele Keenia lapsele nüte koolikoti ostsite,
sest see muudabki väga töömahukaks selle protsessi.
Et näiteks Mondo Mondo see lastetoetuse programm,
kus saad ühte konkreetset koolilast toetada,
et seal oli ka see viis protsenti ainult annetussummast läks
halduskuludeks ja see tegelikult ei kata ära seda tegelikku kulu,
et sellele tuli kuskilt mujalt peale maksta. Sest et, et see ei ole ju nii, et sa teedki kord aastas
mingisuguse rahaülekande, vaid et sa pead kogu aeg nende koolide,
nende laste, nende peredega tegelema, sa pead seal kohapeal
käima vaatama, et see raha läheks õigesse kohta kontrollima.
Noh, nii edasi.
Et selles mõttes see ei ole ka võib-olla hea,
kui sa lähed mingiks tohutuks võistluseks,
et meie kaks protsenti paneme halduskuludeks ju meie kolm
ja nüüd meie oleme parem organisatsioon,
et tegelikult see on ka mõistlik, et mingi osa raha läheb
nende organisatsioonide tugevdamiseks. Pidi aeg-ajalt tundub, et eeldatakse, et inimesed,
kes tegelevad, töötavad abiorganisatsioonides,
nad teeksid seda justkui ka ise siis peaaegu nagu õhinapõhiselt,
aga samal ajal on need inimesed peavad ka sööma
ja kommunaalmaksma ja võib-olla neil on ka lapsed,
kes tahavad näiteks saapaid, jalga ja nii edasi,
et kas seal on ka mingisugune siuke nivoo eetiline palgatase?
Ma ei tea, kui piirideta arstid saadavad välja arsti,
siis ju ennekõike on vaja, et tegu oleks arstiga,
kes suudabki sul kas kriisikoldes või või kusagil väga
keerulise julgeolekuolukorraga liigis anda inimestele
päriselt arstiabi, et ta ei oleks ainult õhinas,
vaid et omaks ka oskusi, et keegi terveks ravida,
et kuidas see eetiliste palgakulude arvestamine siis käib? No pagulasabi näitel, meie oleme ju kasvanud nüüd juba ligi
100 pealiseks organisatsiooniks meil noh,
pooled neist on meie töötajatest umbes Ukrainas pooled siin
Eestis ja veel nipet-näpet mujalgi.
Ja see on selline valdkond, humanitaarvaldkond on,
ongi rahvusvaheline ja me võistleme ka teiste
organisatsioonidega heade töötajate nimel rahvusvaheliselt
ja mis tähendab seda, et ka need, nende oodatavad
palgasummad ja, ja selline palgatase on tegelikult
rahvusvaheline palgatase enam mitte isegi Eestiga niivõrd
hästi võrreldav, nii et, et kui me tahame saada just nimelt
professionaalseid kogemustega heade oskusbaasiga inimesi,
siis me peame ka maksma neile siis konkurentsivõimelist palka,
sest nad neil ongi, nende jaoks on, on valikus see,
et kas nad tulevad, töötavad et Eesti pagulasabi heaks
või nad töötavad Taani pagulasabi heaks või Norra
pagulasabiajaks või ÜRO pagulasameti heaks
ja nii edasi, et nende, meil see kandideerimisvõimaluste
väli on nii palju suurem ja rahvusvahelisem,
et siis me selleks, et seal konkureerida. Jah, see palgatase peab olema mõistlik ja konkurentsivõimeline. Kui oled ise organisatsioon, kes mujal maailmas võitleb
inimõiguste eest ja, ja struktuurse ebavõrdsuse vastu,
et siis oleks ka natuke naljakas, kui sa nüüd oma töötajat
üritaks mingit, ma ei tea, tohutul sellisel palgavaesuse
piiril hoida, et miks, miks seda organisatsioon peakski
tahtma teha küll, aga ma arvan, aga nagu komando saidi näiteid,
et oli inimestest, kes seal töötasid, kes olid
majanduslikult kindlustatud ja nad töötasid mõnes mõttes
missioonitundest ja teinekord nemad näiteks lihtsalt
võisidki leppida. Väiksema palgaga sellepärast et see, see palk ei olnud neile
nii oluline, et selles mõttes see justkui selline hea
vastastikune kokkulepe, sümbioos, aga noh,
see on jah, nii et sa ei saa vist kõik.
Seda jah, ja kõik, kõigil ei ole, ma ei tea oma pereette
võtta Tõi rikast abikaasat, et. Kuidas sellisel juhul välistada see, et näiteks solgitakse
härra kohalik tööturg, et võib-olla ma ei tea minna
Kiievisse rahvusvahelise palgaga, aga samal ajal on seal
kõrval ju siiski ka Ukraina enda majandus
või Keenias.
Rahvusvahelise palgaga kõrval on niuke Keenia enda majandus,
mis vajab ka inimesi.
Kuidas, kuidas seda tagada, sellisel juhul? Seda on väga raske tagada ja, ja tegelikult see on nüüd
mõnes mõttes sellise abivaldkonna või humanitaarvaldkonna
pahupool on tegelikult ka see, et kuidas mõnes mõttes
tööturg mingil määral nagu rikutakse, et seda,
neid näiteid võiks tuua siin päris mitmetest kriisidest,
kus siis tegelikult, et noh, midagi juhtub,
eks ole, on mingisugune katastroof, sõjaline kriis,
mis tekitab humanitaarkriisi, sinna sisse lähevad siis
erinevad humanitaarorganisatsioonid hakkavad värbama selle
koha pealt inimesi muidugi värvatakse ära kõik inimesed,
kes oskavad inglise keelt, näiteks. Tulevad palju riigisektorist, tulevad selliste
rahvusvaheliste organisatsioonide juurest
ja nii-öelda lüüakse siis palkadega.
Ja lõpuks, kui see kriis saab läbi või, või pannakse
nii-öelda pakitakse kohvrid kokku, projektid saavad läbi,
siis minnakse ära, aga tegelikult see palgatase on juba
viidud siis kõrgemale, kui ta loomupäraselt oleks.
Mis võib omakorda viia siis nende nii-öelda kõrgemalt
haritud tasustatud inimeste siis väljarändeni
ehk siis Prein, Rein või selline ajude äravool,
mis, mis võib tulla pärast kriiside lõppu. Et tegelikult selliseid nii-öelda mittesoovitud tagajärgi
see kindlasti tekitab, et ka ülituru võib see lüüa paigast ära,
eks ole, et üüriturg nagu aheneb sellepärast et et paljud
hakkavad siis sihtima just neid kõrgepalgalisi ekspert Ta
või selliseid rahvusvahelisi töötajaid nii edasi.
Et sellel on majanduslikud mõjud, millega me peame arvestama
ja neid ka võimalusel siis maandama neid riske,
mida meie enda mõju ei oleks siis negatiivne. Ja et noh, näiteks siis doonorite või siis nende rahastavate
näiteks riikide poolelt rääkides siis riigid arutavad just
ka seda viimasel ajal väga palju omavahel,
et selline abi lokaliseerimine, et kuidas noh,
võikski olla mingisugused mingid eesmärgid näiteks paigas,
et et kui ühele riigile kriisile eraldatakse teatud summa raha,
et kui palju sellest võikski või peaks jõudma nende päris
kohalike organisatsioonide, nii et see on
ja näiteks eraldi tähelepanu pööratakse,
et need oleks naiste juhitud organisatsioonid näiteks
Sahara-aluses Aafrikas. Et, et sa võtakski selle eesmärgiks, et,
et see võimalikult suur summa jõuaks ka sinna,
et ka võib-olla mingil määral aitab seda vähendada,
et kui nad on need kohaliku enda rohujuure tasandilt
tekkinud organisatsioonid, et siis nemad ka teavad väga
hästi seda tööturu olukorda ja nad teavad,
et mis on see õiglane palk, mida maksta ja mis on õiglane
hind mingite toodete eest, mida maksta. Ja noh, teine pool sellest nii-öelda majanduse
majanduslikust mõjust on muidugi ka see,
et üleüldiselt, et kuidas ja mis Abime seal kohapeal anname
ja noh, sellest ma olen siin viimase pooleteist aasta
jooksul võib-olla isegi söögi alla ja söögi peale rääkinud,
aga noh, näiteks rahapõhine abi on see abi,
mis tegelikult aitab just nimelt seda majandust alal hoida
ja turgutada, mis on siis kriiside alla sattunud,
samas kui selline esemepõhine abi, et noh,
väga sageli see, kuidas me ju ka annetamist ette kujutama
Eestis vähemalt sealt 90.-test saadik on,
on see võtan vanad vana ära ja võtan need kalossid omal
jalast ära ja siis annan ära ja ostan endale uued,
eks ole, ja siis ootan, et, et mulle siis pärast saadetakse
pilt nendest vanadest kalossidest mõne babuška jalas seal
kuskil Ida-Ukrainas. Nii et tahan seda tõestust täitsa päriselt sinna kohale
jõudsingi tänu temalt just et, et selles mõttes,
kes see esemepõhine abi on sageli see, mis tegelikult turgu rikub,
seal on päris palju ka uuritud, et kui me nüüd tuleme
väljaspoolt sisse nii-öelda tasuta kraamiga,
mida me jagame laiali, siis tegelikult missugune mõju on
sellel siis kohapeal selle, sellel väike poodnikule näiteks
või sellele hulgimüüjale, kelle käest samuti oleks võinud
sellesama asja osta niimoodi, et see raha oleks jäänud
sinnasamasse sinna koha peale majandusse alles,
aga selle asemel tuleb nii-öelda väljastpoolt siis selline
tasuta kraami, see sellel on ja võivad olla pikaajalised,
majanduslikult negatiivsed mõjud. Mul on siiamaani meeles, kuidas ühel siis,
kui Afganistani aitamine oli veel täies hoos,
ühel minu meelest oli see välisministeeriumi korraldatud
üritusel afganistani esindaja, siis sai sõna
ja ta sügava frustratsiooni teatas.
Ärge kinkige meile kitsesid, meil on endal kitsed olemas.
Aga siit võib-olla selle kitsede ja raha vahel,
et pagulasabi on rõhutanud väga palju seda raha andmise aspekti,
kuidas seda täpselt korraldatakse, kuidas leitakse need inimesed,
kes saavad seda rahalist abi ja teiselt poolt,
kuidas välistatakse see, et üks inimene ei käiks,
ei võtakski eesti pagulasabilt Taani pagulasabilt
ja siis võib-olla veel mõned ÜRO allorganisatsioonilt,
et niimoodi võib-olla tuleb lõpuks päris kena sissetulek. Ja see on tegelikult selline, sellest võiks rääkida tundes
on väga tehniline valdkond, et kuidas üldse rahapõhist abi
siis korraldatakse.
Meie oleme Ukrainas toetanud veerand miljonit inimest
rahapõhise abiga, noh, niimoodi varsti juba 40 miljonit
eurot laiali jaganud ja teinud seda siis just nimelt väga süsteemselt.
Ja neid viise, kuidas me siis inimesteni jõuame,
on mitu, et nad saavad helistada meie kõnekeskusesse,
nad saavad, kui nad elavad piirkonnas, kus,
kus neil ei ole võimalik helistada, noh,
näiteks okupeeritud aladel siis neil on võimalik ka täita
ära üks internetivorm ja selle kaudu me siis saame nendega
ühendust võtta. Nad peavad ära tõendama selle, et nad tõepoolest seda seda vajavad,
nad peavad tõendama, kus nad on, kes nad on.
Ja, ja seejärel, kui meil see nimekiri, et me oleme kõik
need kontrollid enda poolt teinud isikusamasus
ja haavatavus ja nii edasi ja nii edasi siis me võrdleme
neid nimekiri teiste organisatsioonidega,
ehk siis kõik organisatsioonid, kes sama tüüpi abi annavad,
nad laevad oma, need nimekirjad unikaalse nii-öelda sellise numbri,
nii nagu meil on isikukood, on, on Ukrainas maksunumber,
laevad selle nimekiri üles ütlevad, et me,
ma ei tea, juuli, august, september, mina aitasin seda
perekonda selle maksunumbriga selles summas ja,
ja siis, kui seesama inimene siis taotleb sedasama abi samal
perioodil teise organisatsiooni käest, siis me lihtsalt
teine organisatsioon teda enam ei aita. Ja, ja seeläbi me siis tahamegi selle, et,
et keegi ei saa topelt ja samas jätkuks ka siis nendele.
Kuna rahastus on alati piiratud, et jätkuks ka nendele,
kes kes saanud ei ole, ehk siis.
Ja tõepoolest, kui me seda statistikat seal süsteemist vaatame,
siis ongi inimesi, kes taotlevad korraga 10-st kohast
ja siis võib-olla veel pärast pahased, et nad said ainult ühest. Ikka ühest ikka saavad, et vaatamata hoogu sattumisel On ka veel nii et need, et jah, et on nähtud,
et see, see raha jagamine võib olla väga efektiivne moodus
appi anda, aga et, et seda ka ei tehta, nüüd nagu võib-olla
väga pikka aega järjest, et et võib-olla vahetult peale seda
kriisi hakataksegi siis täiesti tingimusteta seda rahalist toetust,
aga siis noh, teatud aja pärast on siis,
et kas siis keskendutakse nendele kõige haavatavamatele,
kellele näiteks antakse edasi seda ilma tingimusteta,
aga teistele juba hakatakse seadma teatud tingimusi,
et millele nad peavad vastama või, või siis mingit tööd peab
hakkama tegema midagi sellist, et lihtsalt ka see ei ole
selline lõputult kestev programm. Aga ma veel Kitsede koha pealt tahaksid öelda kitsede kaitseks midagi
kaitseks tahaks öelda, et ma olen ise käinud. Ida-Afganistanis seal ühes ühes MTÜ-s ja intervjueerinud
neid inimesi, kes on siis saanud et tookord need nad olid
hästi Pakistani piiri ääres, et kitsed toodi Pakistanist,
sest see oli selline natukene mingisugune eriline kitsetõug,
tõlitiin, et kitsed ja eriti neid inimestele,
kes need olid erivajadustega inimesed, et nad olid saanud
kuidagi seal see sõjategevuse käigus viga,
et tavaliselt nii Alt, kas käte jalga nad ei saanud sealt
nagu tööturul ise nii hästi osaleda. Ja siis see kits oli neil selline sissetuleku allikas,
et näiteks sai seda piima müüa, kuna see kitsa tiine siis
aineid kitsetallesid, siis kas sai edasi kasvatada
või siis ühe talle, nad pidid järgmisele veel edasi andma.
Et, et see ka natukene nagu selline taastootis ennast see programm,
et need inimesed olid küll kõik väga tänulikud Selle eest, et, et tahaks kaitsta, et seda programmi,
et ikkagi mõne sealsele kogukonnale oli ta küll üks vajalik
asi mandonga kanasid vist on jah, jah, kas vaata,
mis see Kanada jagamise põhimõte oli, kas see oli
lesknaistele suunatud? Väga oluline on see, et kanu ei viida. Sest jah, ükskord meile keegi loomakaitsjatest helistas
ja ütles, et kuidas Takate seal tee peal head tingimused
siis on ka nii, et ei, ei, et me ikka ostame need kohapealt,
kuidas. Mise ja andmise protsess välja näeb või kuidas need
abivajajad tuvastati, kuidas leiti üles kohalikes afgaan,
kes vajab kitse või siis Ugandas vist olid kanad. Kanalisse mitmes kohas näiteks seal Afganistanis,
siis meil oli kohalik partnerorganisatsioon,
et see oli ise asutatud ühe mehe poolt, kes oli ise
ratastoolis Hetailise Mutheedi võitleja ja oldi selle käigus
jäänud ratastooli ja siis ta asutaski siis sellise organisatsiooni,
mis teisi selliseid erivajadustega inimesi toetas.
Ja noh, nemad siis tegid seal selle kohapealse selle hindamise,
et kes sealt kogukonnast kõige suuremad abivajajad on. Kuidas te neid kohapealset koostööpartnereid kontrollida,
sest ma arvan, et eestlased veel paljud tänapäevalgi
mäletavad seda, et üheksakümnendatel, kui hakkas tulema humanitaarabi,
mõnikord ka vanad kalossid siis esimese ringi
humanitaarabist võtsid endale need, kes jagasid
ja kui neist midagi üle jäi, siis nad jagasid seda ka teistele,
et kuivõrd seda üldse valvatakse või on see suhtumine,
et natukene ehkki endale jätta, sest ega ta on ju ka hädas. Tegelikult see inimene, kes seal kohapeal,
kellel on juba sellised kontaktid, Läänab
abiorganisatsioonidega või kes on sellise abiorganisatsiooni
töötaja no see ei ole aktsepteeritav, et osa sellest abist
ise endale kõrvale paneb, sest tema on juba ise väga heas
seisus võrreldes palju kohalikega, et tal on tõenäoliselt
selline enam-vähem korralik palk või isegi üle keskmise palk.
Ja, ja noh, seal on ju tavaliselt väga suur tööpuudus,
et see juba, kui sul üldse töö on, siis on,
on väga hea. Et selles mõttes ei ole kindlasti aktsepteeritav.
Kui meie näiteks Mondo saatsime Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlike,
siis me ka selles mõttes koolitasime neid vabatahtlikke ka
selle koha pealt, et nad ei, et nad ka ise ei tekitaks ka
selliseid olukordi, et näiteks et need inimesed,
kellega nemad ise kokku puutuvad, et nad ei teeks neile
mingisuguseid suuremaid kingitusi või lihtsalt ka sellepärast,
et neid inimesi endid kaitsta. Et meil oli ka näiteks selliseid juhtumeid,
kus oli, elas üks vabatahtlikel korterit,
käis keegi koristamas ja rääkis talle siis oma kurva eluloo,
kuidas tal oli kõik halvasti läinud ja siis,
kui see vabatahtlik hakkas ära minema, siis ta noh,
väga palju oma asju, ma ei tea riideid, mingeid asju,
mida tal vaja ei läinud, jättis talle.
Aga noh, tegelikult seoses kohalikus kogukonnas kohe ju see
sõna levib ja seal tekkis nii suur pahameel,
et lõpuks inimene lihtsalt kaotas selle oma oma koristaja töökoha,
sest teised olid nii pahased ta peale, et tegelikult nagu sa võid,
sa võid tahta teha midagi head, aga seda teed selle karuteene,
et siis me alati soovitasime, et kui te tahate midagi sinna
kohapeale jätta või anda, et minge selle kohaliku
organisatsiooni juhi juurde ja nagu rääkige temaga läbi,
andke talle ja tema saab anda nõu, et kuidas seda laiali jaotada,
et parem mitte niimoodi otse. Palju on teie kogemuses juhtunud neid juhtumeid,
kus ühel või teisel asjaolul tuleb kohaliku partneriga
koostöö lõpetada. No erinevat erinevaid põhjusi on ikka olnud aga üldiselt me
ikkagi mitte üldiselt, vaid alati, kui me kellegagi alustame,
mingisugust koostööd, siis me ikkagi nii-öelda katsume ta
iga külje pealt läbi, ehk siis et need finantsprotseduurid,
soetusprotseduurid oleksid korras, vastaksid meie tingimustele,
et kes juhib, eks ole, et kuidas see juhtimine on üles ehitatud,
et kes neid rahastab.
Mis on tausta, mis taustaga inimesed on,
kes seal ladvikus on, ega nad ei ole näiteks poliitiliselt
kuidagipidi seotud ühe või teise näiteks erakonnaga seal
riigis ja nii edasi, aga noh, üldiselt muidugi me nii palju kui,
kui võimalik viime asju ellu ka ise ehk siis omaenda töötajatega,
et siis ei olegi seda partnerit, et küsimus niivõrd seal
seal ees. Kuid jah, et kui partnerluse kaudu,
siis, siis partnereid tuleb üsna üsna põhjalikult valida
sest see on selline pikaajaline investeering,
mida me tegelikult nendesse partnerorganisatsioonidest
selles mõttes riikides teeme. Ja me tahame, et meil läheks hästi.
Ja me tahame, et nad teeksid kõike seda,
mida me siis koos teeme, et nad teeksid seda hästi
ja professionaalselt. Kui te vaatate teiste all altminekuid, ei pea olema siin,
Eestis on üks väga värvikas näide olnud,
mis on ilmselt väga raske koorem kõigile teistele samas
sektoris töötavat tegutsevatele MTÜdele.
Aga kui te vaatate rahvusvahelisi näiteid,
mis võiksid olla sellised väga ütleme tuntud altminekud,
näiteid, kuidas mingisugune asi kohe kindlasti ei toimi
või on see selline, jätab iga organisatsioon oma
ebaõnnestumised iseenda teada ja ei lähe seda väga kuulutama,
kui ta just kuhugi vahele ei jää. Vahel tehakse isegi organisatsioonid ja ka rahastajad,
nad teevad ka selliseid läbikukkumiste seminare,
kus kõik julgustatakse rääkima oma läbikukkumistest,
aga eks see muidugi on natukene sinna ka sisse kodeeritud,
et keegi ei taha väga sellest rääkida, sest et,
et see ongi nii, et siis noh nagu nüüd.
Et kui, kui ühe MTÜ midagi ebaõnnestub, siis muidugi nagu
tekitab seda usaldamatust kohe teiste suhtes,
et, et jah, et mõtlen, kas sa mõtled nagu selles mõttes,
mis ei ole toiminud, et et see abiprogramm on kuidagi
ebaõnnestunud või? Ebaõnnestunud, mis on tüüpiline asi, miks näiteks programm
võib ebaõnnestuda, et ma saan aru, et üksikud indi
inimfaktor on alati selline asi, et seal võib ühele
või teisele poole altvedamist tulla, aga just see,
et kui on nagu väga suur, väga suur läbi. Kui palju toimunud võib-olla rahvusvaheline näide oli exuse
Oxfam Haitil, kus tuli välja noh, et kas see tõesti need
abiprogrammide juhid kes umbes, ma ei tea,
kohalik riigidirektor või kes see täpselt oli,
kes elas mingisuguses luksusvillas ja kutsus sinna umbes
alaealisi prostituute ja noh, et noh, et selline nagu väga
ekstreemne näide sellest, kuidas noh, see on ju üks
humanitaarabi alusprintsiip on see, et et see tunu haarama
või noh, et ehk siis ära kahjusta seda kohalikku elanikku
konda oma tegevusega, et et, et noh, sellised asjad on
sellised kõige ekstreemsema näite, et ma arvan,
et kui mõelda, mis on selline tüüpiline,
et siis noh, mõtlen, et mis meil näiteks Mondo partnerite
puhul võib-olla oli see, et et need partnerorganisatsioonid,
et väga tihti nad olid hästi ühele sellisele karismaatilise
kogukonna liidrile üles ehitatud ja see,
see oligi see, kes sellise organisatsiooni loonud. Ta ise tegi hästi palju tööd ära ja rajas selle eduka
organisatsiooni siis Talloidki seal noh,
võib-olla mingisugused erinevat sugulased ka sinna juurde võetud,
aga tal oli nagu väga raske ka anda seda kontrolli käest
või või et, et me püüdsime igatpidi toetada,
et need organisatsioonid muutuks selliseks
professionaalsemaks meeskond suuremaks, aga vot see nagu
seda oli teinekord võib olla raske. Käe saavutada noh, seda ilmselt võib juhtuda ka Euroopa organisatsioonis.
Et inimene ei suuda lihtsalt juhtimisest enam loobuda
ja ta juhib edasi kõige drastilisem, mida ma selle saate
tausta lugedes avastasin, on see, et USA
rahandusministeeriumil on rahapesuvastase
ja terrorismivastase võitluse käigus üks valdkondi,
millega nad tegelevad, on heategevuse, terroristide
kuritarvituse eest kaitsmine. Et kui tõsine see probleem võiks olla, et ma saan aru,
et maailma ajaloost leidub näiteid, kus ongi organisatsioon
tihti on nad küll, ma vaatasin seal ennekõike leidsin
selliseid moslemiriikidele suunatud heategevusorganisatsioon,
et ta kusagil aitab lapsi või või lihtsalt heategevust teha
ja siis selgub, et tegelikult selle raha eest hoopiski
rahastatakse terrorismi ja otseselt ongi organism,
pärast selgub, et organisatsiooni töötajad on langenud
võitlejatele kuskil piirkonnas. Kui suur see probleem olla võiks? No selles mõttes, et iga selline juhtum on loomulikult väga
tõsine ja, ja, ja loomulikult kui keegi ei taha,
et, et selline asi korduks ja noh, neid riske püütakse igati maandada.
Niisiis USA kui Euroopa Liit, kui ÜRO ka avaldavad selliseid nimekirju,
mille, mida tuleb kontrollida, kui kui näiteks ütleme mingi
Eesti või Soome organisatsioon tahab anda Süürias humanitaarabi,
ta tahab sõlmida lepingut mingisuguse uue inimese
või ettevõtte või mingi kohaliku osapoolega,
siis ta peab kontrollima neid nimekirju,
kus siis on terrorismikahtlusega organisatsioonid
ja isikud, et seda püütakse vältida. Meil meil on samuti see lausa kohustus sanktsiooni kontroll
teha ja nendes andmebaasides siis see nii-öelda näpuga järge
ajada ja vaadata, et ükski inimene, kellega või,
või ettevõte või organisatsioon, kellega meie siis
koostööleppe tahaksime sõlminud näiteks,
et nemad seal sanktsiooninimekirjas ei oleks,
et see puudutab tõesti noh, Süüriat, Kongot,
Ukrainat, Venemaad, noh, et mis iganes kriisist
või asukohast me räägime, siis need riskid on seal alati olemas. Siin on muidugi teinekord tulevad ka sellised,
et võib-olla sellised keerukad olukorrad jäävad takerduvad sinna,
et mis teinekord need, need, need riskid hakkavad,
et ka teistele humanitaarprintsiipidele lihtsalt natukene
konflikti minema, mida ma tahan öelda, sellega on see,
et näiteks, et kui meil on kuskil piirkonnas ütleme siis
näiteks Süürias või ka Ukrainasse on on inimesed,
kes päriselt vajavad humanitaarabi, kes vajavad tüüpi abi. Aga see piirkond on siis mõne sellise terroristliku
organisatsiooni või, või ka terroristliku liigi siis
kontrolli all või okupeeritud selle poolt.
Ja, ja siis, kui me tahame sinna siiski minna
ja seal tegutseda või mõni organisatsioon tahab seal tegutseda,
siis tal võib olla vaja siis kasvõi läbi rääkida selle
terroristliku osapoolega selleks, et sinna ligipääsu,
tagada, oma töötajate ohutust tagada ja nii edasi. Ja teinekord selliseid asju võib tõlgendada juba sellise
liigse nii-öelda lähedusega siis selle selle terroristliku organisatsiooniga,
nii et et see on ka see koht, kus tegelikult see
humanitaarorganisatsioonide jaoks humanitaarprintsiibid,
ehk siis see, et me oleme rõhutatult sõltumatud ükskõik
kuidas me inimestena arvaksime siis mõne mõne kriisi
või osapoole kohta, me peame olema rõhutatult sõltumatult
selle selle kriisi suhtes nende osapoolte suhtes,
eks me ei tohi mitte kunagi toetada ühtegi võitlevate osapoolt. Ehk siis inimest, kes ei ole nii-öelda humanitaarabivajaja.
Ja see tekitab siin ka, ma olen näinud ka siin Eestis
võib-olla eelmisel aastal, eriti selliseid kummalisi olukordi,
kus kus räägitakse siis kõikidest nendest organisatsioonidest,
kes siis Ukrainat aitavad, aga tegelikult sinnasamasse potti
pannakse nii humanitaarorganisatsioonid,
kes jälgivad humanitaarprintsiip kui ka siis organisatsiooni,
kes tegelikult Saadavadki võitleja võitlejatele. Juust, võitlejat, mai tea droone või autosid
ja nii edasi ja ja seda kogu seda pilti tegi Ukraina riik
ise natukene segas seda vett ja siis ühel hetkel päris sõja
alguses ütleski, et, et nemad peavad selleks maksuvabaks
sisse toodavaks siis humanitaarabiks ka näiteks autosid
ja droone ja noh, ühesõnaga. Materjali nende kaitsejõudude Just täpselt ja, ja selles mõttes see on see koht,
kus meie kindlasti peame siis kaitsma neid humanitaarabiprintsiipe,
humanitaarabi nii-öelda piirjooni ja rõhutama seda,
et, et mis on ja mis ei ole, ehk siis, et igasugune
sõjaväelastel osapooltele minev abi ei ole humanitaarabi.
Ja kui mõnest humanitaarabiprogrammist saab abi mõni inimene,
kes tegelikult, et on siis sõdurina võitleb kombel just et
siis tegelikult see võib omada selliseid negatiivseid
tagajärgi kogu sellele humanitaarsektorile,
ehk siis tegelikult me vastutame kõik kollektiivselt nende
printsiipide alalhoidmises. Kui palju see piir mõjutab tõesti sellesama abi andmist Ukrainale,
et, et inimest, et kuidas teie peate abi abisaajate puhul
seda joont tõmbama, et mis, mis, mis punktist ei saa
lihtsalt inimeste aidata, sellepärast et
või ta saab tavalist.
Ellujäämistarvikuid saab ka siis, kui ta on tõesti ongi
kumbat hunt. Ei saa, et meie peame seda kontrollima.
Noh, siin on kõigest, ma ei saa ka rääkida,
sest see on juba selline nii-öelda, läheb juba sinna
konfidentsiaalsuse klausli all, aga aga noh,
eriti mis puudutab sellistes väga keerulistes kontekstides
abi andmist siis noh, mis puudutab näiteks seda,
et, et me ei läheks ka vastuollu näiteks riiklike Sis
kollaboratsiooni seadustega näed, et on ju riigid,
et võivad ka kriminaalvastutusele võtta siis organisatsiooni
või inimesi, kes aitavad siis inimesi, kes,
kes on tegelikult nende okupeerivad vägedega
või terroristlike vägedega näiteks kollaboreerunud
või neid kuidagi aidanud. Jällegi, see on selline organisatsioonidele,
mainerisk ja teistpidi, see on ka üleüldiselt sellele
humanitaarsektorile selline eksistentsiaalne risk,
ehk siis kui kui keegi teeb midagi valesti,
siis tegelikult kõigi ligipääs inimestele,
kes seda abi vajavad, võib-olla ära lõigatud
ja lõpuks kaotavad sellest ja need inimesed,
kes, kes tegelikult on need humanitaarabivajajad Rääkisime ühest äärmusest, kus tegelikult juba humanitaarabi
alla pannakse asjad, mis on otseselt sõdimis vahendit.
Teine äärmus või vähemalt mulle tundub, et see on äärmus,
on see, et antakse asju, mida üldse tegelikult kellelegi
vaja pole, et olen näinud, see oli küll tõsi,
ainult kunstiline kujutlus prantsuse seriaal Afganistani
sõjast Bull Kitchen, kus kõik olid humanitaarabi tegemas
ja muuhulgas oli sinna toodud hulgim suuski kohalikele koolidele,
et et kui, kui palju seda esineb, et tõesti täiesti
organisatsioon annab mingit midagi täiesti täiesti mõttetud,
et või siis sellel asjal on väga-väga väike mõju,
et kuidas seda märgata ja mis, mis on need kõige
drastilisemalt variandid. Ja ma arvan, et üks näide, mida me siin Eestis oleme näinud,
on just see riiete kogumine ja ma tõingi selle näite nagu noh,
teadlikult, sest see on, see on midagi sellist,
mida on ju Eesti suunas tehtud, needsamad kalossid üheksakümnendatel,
noh, mina olen, ise on pärit võrdlemisi sest vaesest perest
ka mina sain üheksakümnendatel lapsena sellise humanitaarabi
jope nii-öelda minule seostes pikalt sõna humanitaarabisele jopega,
mis natukene lõhnas ja oli imelik ja kandsin,
sunniti. Aga see noh, tegelikult kui seal noh,
praegu mõtlen sellel, kuidas humanitaarabisüsteem toimib,
siis noh, see, seda me ei nimetaks enam selliselt. See ei ole humanitaarabi, me ei peaks seda sellisel kujul tegema,
kui, kui me siin Eestis tegelikult ka hetkel
üheksakümnendatel olid olemas poed, kus oli võimalik osta jope,
eks ole, siis tegelikult, et see, see rahapõhine abi ongi
see kas siis riigi poolt nii-öelda, mida me nimetame
toimetulekutoetuseks või siis ka kriisiolukordades,
kui, kui riiklikud struktuurid seda ei kanna ära seda oma
inimeste siis toetamist, et siis siis ka humanitaarabina. See on see viis aidata, mis on väärikas ja kiire
ja tegelikult ka kuluefektiivsem, sest kohe,
kui sa hakkad nüüd jopesid ja kalosse nii-öelda koguma,
sorteerima, ladustama, transportima, uuesti ladustama,
välja jagama, noh et see kõik on väga-väga kulukas
ja ebaefektiivne.
Nii et et kui siin Eestis samas oma nii-öelda siin oma
kogukonnas seda seda tahta teha, siis see on väga tore
ja hea, ütleme sõbralt, sõbrale ja uuskasutuskeskus
ja need nii-öelda teisele ringile asjade saatmine üldse ei
ole küsimustki, see on, see on, see on hea inimene,
saab ise minna ja valida ja saad nii-öelda just nimelt siis
taaskasutust tekitada. Aga kui kohe, kui me hakkame neid asju pakkima
ja kuhugi kaugele saatma, siis ärme seda parem teha. No eks need sularahajagamise programmid ongi ju ka sellest tulnud,
et on saadud aru tegelikult see on kõige parem,
et kui, kui seal kohapeal see turg toimib,
et siis anda inimesele raha ja ta ise siis otsustab,
mida ta parasjagu vajab.
Et ma arvan, et koguaegse mõtteviis on järjest rohkem
sinnapoole liikunud, et, et rohkem rohkem arvestada nende
kohalike inimeste soovide ja vajadustega,
et et võib-olla ka vahel neid vigu tehakse,
noh täiesti ka üldse mitte meelega, vaid ei suudeta kõik
läbi mõelda. Et noh, ma tean näiteks ühte näidet, et kui oli Pakistanis
suur maavärin, no sellest on nüüd juba aastaid möödas,
et et saadeti selliseid väga kergesti süttivad tilt käia,
siis ei mõeldud selle peale, et inimesed hakkavad seal
telkide ees tegema lõkkeid ja süüa tegema
ja siis nagu tegelikult väga paljud inimesed said
põletushaavu ja vigasest, need telgid läksid väga kergesti põlema.
Et selliseid nagu asju ikka juhtub ja siis jälle nendest õpitakse,
aga noh, ma arvan, et ma just ka arengukoostöös lugesin need
soomlaste kogemusi, et kuidas nemad hakkasid ütleme,
kuuekümnendatel arengukoostööga tegelema,
siis alguses oli kasti selline suhtumine,
et saadame nagu selliseid Neid oma masinaid, mida meie siin hästi ehitame,
annetame neid, et näiteks mingeid metsatööstusmasinaid
ja et äkki siis hakatakse, see on ka meile kasulik,
et pärast hakatakse neid ka meie käest ostma.
Et alguses oli suhtumine hästi, nii et aitame,
aga vaatame hästi ka samal ajal, mis ma sealt ise kasu saame.
Ja siis nagu mõne aja pärast said aru, et see tegelikult ei toimi,
et, et ikkagi alustame ikkagi sellest, et mis seal kohapeal
vaja on, mitte sellest, et mida me ise tahaks ära anda. Tööstuspööret, ühesõnaga sellest alustajad annad sae
Mochette asemele, et see ei ole taar abi
või arengukoostöö vale, kusjuures ma ise mäletan,
et Kesk-Aafrikas vaadates, kuidas inimesed jetega rohtu niitsid,
et mõtlesin, et vikat oleks palju parem,
aga samas teades Machete oli seal nagu see kohatise
kasutusega kaup ja aeg-ajalt nad läksid sellega teise
kogukonna kallale, siis võib-olla pikalt ei oleks jällegi
hea mõte. CD-le üks puupulk otsa panna, siis ongi viga. Ei tea, kas nad on selleks teadmiseks veel kõik päris valmis.
Üks üks nähtus, mille kohta tahaks küsida teie suhtumist,
Volunud turism, see on.
Mida mõnes kohas kirjutatakse, et väga hea inimesed reisivad,
et teha kusagil mujal maailmas head.
Teistes kohtades jälle naerdakse selle üle pehmelt öeldes,
et inimene käib ja teeb naiivsed midagi,
mida tegelikult pole kohalikul kogukonnal vaja,
et mida teie sellest arvate? Ma arvan, et humanitaarabis see on keerulisem,
sest et kui sul on see kriisiolukord, kus oli niigi
ressursse vähe, et siis peab nagu hästi vaatama,
et see inimene, kes läheb sinna abi andma,
et ta ei muutu ise selleks abi, vajaks Tai tarbija ära neid ressursse,
kui sul on kohapeal niigi, ma ei tea, vähe parasjagu vett
ja süüa, et siis sa ei saada sinna kedagi,
kes, kes, kes hakkab ise seda vett ja süüa veel kohalikelt. Aga kui on selline pikaajalisem arengukoostöö kontekst,
siis nagu ma ei arva, et see on noh, nii hirmus halb asi,
et ma arvan, et isegi kui need vabatahtlikud võib-olla
lähevad mõneks ajaks kohale ja ja noh, et,
et üks pool on see, et mida nad seal päriselt jõuavad ära
teha või mis tööd, aga siis noh, alati on ju ka see,
et, et nad tulevad tagasi, Nad teevad teavitustööd.
Meil oli näiteks üks partnerorganisatsioon Nepaalis,
mis oligi põhimõtteliselt üles ehitatud sellele,
et seal käib väga-väga palju vabatahtlikke igalt poolt Euroopas. Ja nad tegelikult saavad väga palju annetusi hiljem koguvad
nende vabatahtlik käe abil, kes on väga motiveeritud,
kui nad tagasi lähevad ja teevad siis annetuskampaaniaid
nende rahadega, Nad on ehitanud üles noh,
väga palju mingeid kliinikuid, raamatukogusid,
mingitesse Nepaali kaugetesse küladesse,
mida on muidu on kallis ehitada, aga et,
et nad on nagu väga efektiivne, selline rahakorjamismeetod
muidugi noh, alati peab ka nagu siis mõtlema seda,
et see inimesed ei tohiks jääda tunnet, et see rahakogumine
on ainus asi, mis ma saan teha või et kui ma olen nagu selle
raha andnud, et siis rohkem ei peakski midagi tegema
või et see ongi ainus asi, mida ma saan teha. Et aga, et tegelikult see, see teavituse pool,
mida vabatahtlikud teevad ja kui mõelda ka sellele,
et kui nad lähevad tagasi oma riikidesse
ja võib-olla nad on ka ühel hetkel otsustavad
või mõjutavad midagi, et siis see kogemus
või see teadmine sellest kohalikust elust tuleb ikkagi väga kasuks. Ja ei, ma näen neid ka neid positiivseid pooli,
ma ise olen võib-olla pigem kriitiline selle osas,
aga kui on päriselt kriisiolukord, ma räägin,
mis humanitaarabi poole pealt, siis siis kui me kuhugi
kedagi saadame, siis ainult inimesi, kes teavad täpselt,
mida nad teevad, tegema peavad.
Ja, ja Meie teame siis mida me saame neilt oodata,
ehk siis ikkagi sellised inimesed, kellel on mingid ekspertteadmised,
oskused, pädevused olemas, millega päriselt aidata ütleme
seal turismi, mis ongi siis vabatahtlik pluss turism. Et siis ennast seal selle kontseptsiooniga pigem märgitakse,
võib olla selliseid väga noole inimesi, kes,
kellel tegelikult pigem lähevadki lihtsalt nii-öelda maailma
avastama ja ennast leidma ja ja kogu seda asja siis ma arvan,
et see kasutegur sellele kogukonnale, kuhu ta läheb
võib-olla märkimisväärselt väike ja, aga muidugi,
et see tema enda nii öelda kasv võib olla inimesena võib ju
seal olla. Üldse ei vaidle vastu, et seal võib olla isiksuse
arengus oluline. Aga, aga lihtsalt jah, ma arvan, et see on ka see koht,
kus seda, seda sedasama tuulov harm või et ärme tee,
liiga põhimõtted, tuleb kindlasti mitu-mitu korda kaaluda,
et et see lihtsalt ei muutuks selliseks turismipühaks lõbuks. Lõpetuseks kiire küsimus teile mõlemale.
Mis on need küsimused, mida inimene peaks endalt küsima,
enne kui ta hakkab kellegil mingit organisatsiooni toetama,
et ta saaks tõesti oma raha eest maksimaalselt kedagi aidata? Ja ma arvan, et siin tasub natukene uurida seda
organisatsiooni tausta, mida nad teevad,
kas need klapivad sellega, mida sa tegelikult toetada tahad.
Ehk siis see ikkagi see, see enda kodutöö
või taustatöö tasub, tasub ära teha.
Kindlasti tasub olla ettevaatlik, kui keegi kogub annetusi
näiteks oma eraisiku kontole, ma, ma olen tähele pannud,
et sotsiaalmeediasse on märkimisväärselt sage,
mis on natukene hirmutav, sest kui tehakse lihtsalt,
et eraisiku kontole ülekandeid, siis tegelikult noh,
mingisugusest läbipaistvus, sest me ju tegelikult väga
rääkida ei saa ja ma arvan, et kogu see avalikkus on mõnes
mõttes läbipaistvuse selle, selle malaka juba korra siin
kätte saanud, et, et see on oluline. Nii et jah, kindlasti taustatöö ja, ja see,
et usaldusväärsus oleks siis piisav.
Et see on selline teatud nagu tunnetuse küsimus,
eks ole, et, et see on ikkagi minu enda raskesti teenitud
raha ja keda ja kuhu ja kelle kaudu ma sellega ikkagi tahan
kõige rohkem aidata. Jah, et eelistaks organisatsioone, kellel on näiteks,
kellel on avalik auditeeritud majandusaasta aruanne.
Et sa tead, et keegi sõltumatu audiitor on seda nende
raamatupidamist kontrollinud helistaks organisatsiooni,
kes näitab, annab aru avalikult sellest,
mida nad teevad.
No arv vahel võib-olla nii et kui on just vastloodud organisatsioon,
kes teeb kuskil väga head tööd ja neil ei ole võib-olla
tõesti aega selle kommunikatsiooni poolega tegeleda,
aga kui juba organisatsioon pikema aega tegelenud,
siis ei tohiks nii olla. Ja ma vaataks ka seda, et kas see organisatsioon ise on
kooskõlas nende väärtustega, et, et noh,
et kui on mingi organisatsioon, kes näiteks ütleb,
et nad proovivad naiste olukorda parandada
või võrdõiguslikkust parandada, kas neil on endal juhatuses
naisi või, või kui on mingi keskkonnaorganisatsioon,
kuidas nad ise käituvad keskkonnaalaselt,
et vaataks ka seda, kuidas nad ise käituvad. Nonii te kuulasite välist hundistuudios olid Eero Janson,
Mari Ross ja mina saatejuht Evelin kaldaja.
Kuulmiseni.
