Kuula rändajat 20. Rändame koos Hendrik Relvega. Aga kuula rändajat, ma kõneleksin ühest juhtumist,
mis sai mulle osaks Aasias Borneo saare troopilises põlismetsas.
Me olime siis parajasti jõudnud sukk au looduskaitsealale
ja oli keskpäevane aeg ja sel ajal valitseb siin džunglis
nisugune lämbus ja palavus, et mitte ükski mõistlik olevus
ringi ei liigu.
Ja meie olime tulnud oma varahommikusel Loomavaatluse
retkelt ja kõik mu rühmakaaslased olid läinud hütidesse
päikese eest varju. Aga mina ei raatsinud kuidagi onni jääda
ja mõtlesin, et hulgun niisama siin lähedal metsas ringi
ja kõndisin siis mööda kitsast metsarada.
Mõlemal pool nii tihe lehekaardil näha polnud tegu midagi
ja siis hakkasin kuulma kõrval mingisuguseid väga
mõistatuslikke hääli.
No kui ma oleksin olnud Eestis, siis oleksin arvanud,
et see on kindlasti metssiga, täpselt samasugused pühatused. Ja noh, otsustasin siis katsun selgeks saada,
mis elukas niisugust häält teeb ja astusin rajalt kõrvale
ja hakkasin hiilima selle hääle suunas.
Hästi vaikselt peatusin iga mõne sammu järel.
Kuulasin kas häälitsejat ikka samas kohas edasi.
Nojaa, ta oli röökimine, muutus aina tugevamaks
ja viimaks oli seal nii lähedal, et ma julenud enam edasi minna,
aga samas näha ei olnud mitte midagi, siis mets oli ikka
niivõrd tihe. Ja siis ma jäin lihtsalt paigale ja lootsin,
et äkki see elukas läheb mingis suunas liikuma,
siis ma näen ta ära.
Aga nüüd oli see loomisega vaid jäänud ja me lihtsalt
ootasime ja passisime mõlemad, et kumb enne ennast teisele reedab.
Ja siis korraga hakkas midagi juhtuma kusagilt seal,
umbes 20 meetri kauguselt minust hakkasid pooled vaikselt
liikuma ja nende vahelt ilmus tavale niisugune pruun pikkade
sõrmedega käsi. See käsi lükkas aeglased lehekardina kõrvale
ja seal lehtede vahel tekkinud aknast oli näha niisugune
tume nägu mõlemalt poolt nägu rippusid alla sellised punakad,
salgud nagu juuksed ja selle eluka pruunid silmad sügavad
silmakoobastes uurisid mind väga pingsalt.
Just sellel hetkel ma sain aru, miks Borneo põlisasukad olid
sellele loomale pannud nimeks metsainimene.
Sest sedasi Orongutan Malai keeles tähendab täpsemini siis
rong on inimene, jahutan, tähendab metsa. Ja kui ta mind nende pruunide silmadega niimoodi
uudishimulikult seiras, siis mõjusse pilk kuidagi väga inimlikult.
Aga siis lasi ta jällegi lehekardina alla
ja oli kuulda, et nüüd läks ta üsna rahule rahulikult
ja aeglaselt puude oksi mööda ülespoole,
sinna, kus asub ta päriskodu ja kus ta veedab tegelikult
enamiku oma elust.
Kuid see oli tõesti erakordne juhtum et ma olin saanud keset
põlismetsa mitu sekundit tõtt vaadata Aasia kõige suurema inimahviga. Ma kõnelesin siin ühest kogemusest ühe sellise mongolite
delikatessi nagu kaamelipiimajogurt sain seda maitsta
Mongoolia-reisi ajal, kui olime ringi liikumas,
kobi kõrbes.
Noh, üldiselt on mongolid teadagi kanget karja kasvatada,
et ajad ja nad saavad erinevatelt kariloomadelt siis ka piima.
Aga kuna seal kobi kõrbesse ei saa olla mitte mingisuguseid külmikuid,
siis peavad nad kiiresti tegutsema, et see piim ei rikneks
ja tavaliselt nad siis hapendavad seda. No näiteks märapiima hapendavad mõnikord Airaagiks.
See on selline kääritatud jook, umbes nagu on kasahhide Elgu
muss või siis türklastel Iraan.
Aga see Airaaks on siis selline ehtne mongolite jook.
Ja minu meelest maitsesse umbes nagu keefir,
ainult et tal siis paar kraadi kangust ka sees.
Aga araagist omakorda oskavad mongolid teha juba päris
kanget napsu, selle nimi on siis Aki ja nad teevad seda
Arkit umbes niimoodi, et sedasama Iraagi aurutavad
ja jahutavad ja teevad sellega muid vigureid,
umbes nagu meil aetakse puskarit ja siis saab valmis
niisugune kärakas, mis on meie viinast natukene lahjem,
aga näeb välja täpselt nagu viin. Ja maitsel pole tal häda midagi, kui ta on korralikult puhastatud.
Huvitav mõelda lihtsalt, et sellisest valgest
ja läbipaistmatust märapiimast on lõpuks võimalik saada
täiesti läbipaistev ja värvitu vägijook.
Ja minu meelest huvitav mõelda, mis võiks olla selle
eestikeelne nimi, kas äkki näiteks märapiimaviin vähemalt
kõlab ilusti.
Aga mongolid lüpsavad ka kaameleid seal,
kobi kõrbes ja kaamelipiimast teevad nad siis tavaliselt jogurtit,
aga külalistele nad seda kaamelipiima jogurtit naljalt ei pakkunud. Sest esiteks on seda vähe ja teiseks nad peavad seda kõige
paremaks jogurt, miks üldse?
Aga meiega oli nüüd seal, kobi kõrbes niimoodi,
et selle pika retke jooksul olime saanud maitsta
kõikvõimalikke jogurteid, aga seda kaamelipiima jogurtit
veel ei olnud saanud?
Jaa, hirmsasti tahtsime proovida ja siis palusime oma väga
tublit teejuhti paja naad et ta katsuks ikka kusagilt selle
kaamelipiima jogurti välja võluda. Ühel päeval ta siis tuligi meie telkide juurde võiduka näoga,
et käisin palju ümbruskonnas ringi ja ühe nomaadiperest siis
veidikene sain seda ja siis halasta meile niisugustesse
väikestesse kausikestesse selle harulduse laiali.
No ausalt öeldes, ega ta just väga isuäratav välja ei näinud,
oli umbes nagu liiga kaua seisnud keefir kobrutav,
tõsi, lehkas päris tugevasti.
Ja enamik mu reisikaaslasi natuke mekkisid,
aga igaks juhuks juua ei julenud. Mina siis kõhklesin, et noh, et kas me ikka joon selle ära või.
Aga mõtlesin, et ma ei saa nad solvata, Ta on ju nii palju
selle hankimiseks vaeva näinud.
Rüüpasin siis kausi lihtsalt sõõm haaval tühjaks.
Esimesed Sõmud ei olnud üldse meeldivad,
aga viimased tundusid juba täiesti vastuvõetavad.
Ja siis mõne aja pärast selgus, et minu kõht päris samamoodi
ei arvanud. Ta hakkas varsti pärast seda joomist ähvardavaid hääli
tegema mulises ja korrises ja kurises.
Ja mul tekkis tõsine hirm oma seedimise pärast.
Aga siis noh, mõne tunni pärast.
Õnneks rahunes kõht maha ja polnud mul edaspidi häda midagi.
Aga mida tekkinud see meie mongolist teejuht?
Paja naa. Alguses ta paistis väheke solvunud,
et eestlased üldse ei tahtnud seda suurepärast jooki juua,
aga siis võttis järjest kätte need kausikesed
ja jõin need kõik ükshaaval tühjaks. Ja endal oli sel ajal niisugune õnnis nägu peas,
nagu saaks ta rüübata maailma kõige paremat delikatessi.
Ja kui järele mõelda, siis tema jaoks see täpselt niimoodi oligi. Ma räägin siin nüüd ühe seiga meie Madagaskari reisilt,
see juhtus siis, kui olime seal saarel teist korda
ja olime jõudnud kaskari saare kõige lõunapoolsemas tippu
ja seal asus Berenti looduskaitseala.
Ja seal siis esimesel päeval sain väga korraliku päikesepõletuse,
temperatuur oli kõige kõrgem, mis meil üldse Madagaskaril
olnud 38 kraadi.
Ja päike säras ja me sõitsime paadiga mööda jõgesid. Ja ma olin küll väga hoolega päikesekaitsekreemiga enda
sisse määrinud, aga ilmselt siis need lühikeste pükste alt
väljapaistvat reieosad jäid liiga õhukese kreemi alla.
Igatahes sain sellise põletused, pärast oli veel pool aastat
hiljem ka selle jäljed jalgadel näha.
Aga siis need järgmisel päeval seal Berentis pidime minema
metsaretkele sest seal elavad sellised üliharuldased elukad
nagu katad need Katodont, loodusteaduslikud poolahvid,
põhimõtteliselt meie tänapäeva ahvide eellased mujalt
maailmast on nad kõik välja surnud, aga siin Madagaskaril
neid veel natukene on. Ja need katad on siis mustade rõngastega silmadega väga armsad,
igavesti pika triibulise sabaga ja väga põnevad loomad.
Ja nüüd siis enne sinna metsaretkele minekut,
kui me õnnist ära läksime, siis võtsime kaasa ainult kõige
hädavajalikum varustuse ja jätsime kõik ülejäänud
reisikraami sinna oma hütt.
Ja see oli selline turvaline õnn.
Ukse peal oli vägev tabalukk, selle keerasime ilusti
korralikult kinni. No see lukk oli seal sellepärast, et Meie majake asus üsna
küla serval ja ei võinud kindel olla, et mõni kohalik
pikanäpumees meie asjade vastu liigset huvi ei tunne.
Külarahva silmis olime me ikkagi ju valget rikkad turistid,
liikuvad rahakotid, nagu öeldakse.
Ja seal metsas me siis kohaliku teejuhi saatel hulkusime,
mitu tundi katadega läks kehvasti, peaaegu ei näinud neid vahet,
mõned üksikud ainult Viksatasid okste vahel. Ja kui me siis nüüd oma onni tagasi keerasime ukse lukust
lahti keerasime, siis jäime ehmatusest tuumaks.
Et meie reisikotid olid lahti arutatud, kõik meie asjad olid
põrandale laiali loobitud.
No ikka täielik turisti õudusunenägu, paistes,
mingi kohalik Aakolik sisse pääsenud ja siin asjades ringi tuulanud,
noh kõigepealt tormasime muidugi vaatama,
et kas rahakott ja pass on alles ja ime küll,
olid alles ja isegi rahakotis oli raha kõik. Alles siis hakkasime vaatama, et kuskohast ta sisse sai,
kui uks oli lukus ja siis selguski, et üks aken oli vähekene irvakil.
No ta oli siis suutnud selle kuidagi väljastpoolt avada
ja sisse tulnud.
Ja kui me veel natuke ringi vaatasime, siis selgus,
et kõik paberipakendid olid erilise hoolega laiali kistud
ja osa nendest olid ka tühjad ja tühjaks olid tehtud just
need kotid, kus sees olid olnud siis värsked puuviljad,
mida me olime ostnud kohalikul turult. No ja siis kõige lõpuks leidsime sealt põrandalt seina ääres
pisikese hunniku pabulaid ja nüüd oli meil siis kuriteopilt
kokku pandud.
Need olid siis olnud needsamad haruldased elukad,
katad, keda me nii kangesti olime tahtnud näha.
Ja nad liiguvad selliste kampadena umbes kümmekond liiget
ühes kambas ja üks selline jõuk oli siis kuidagimoodi
suutnud küüned aknaprao vahele ajada ja akna lahti kangutada
ja kui need katad, siis juba seal sees haistis seda mõnusat
puuvilja lõhna siis ei jätnud, enne kui olid kõik need
mangod ja banaanid ja litsid nahka pannud. No minu meelest väga alatu.
Murdame tuppa sisse just samal ajal, kui meie nii
lootusrikkalt neid metsa otsima olime läinud. Ma kõnelen nüüd ühe loo sellest, kuidas me tõusime ühele
Aafrika kõige ohtliku omale ja võimsamale vulkaaniline selle
vulkaani nimi on nüüra Kongo ja ta asub Aafrika võrdlemisi
vähetuntud nurgas, seal kusagil Kongo Ruanda piiril,
aga siiski Kongo poolel.
Ja sinna minek on riskantne mitmes mõttes,
esiteks seepärast, et sealkandis hõivavad vahetevahel
mässulised mäe ümbruse ja siis ei või sinna üldse nina toppida,
kui sa kuuli ei taha saada. Aga riskantne on see müra Kongo ka ise teaduslikus mõttes,
sest ta hakkab vahetevahel purskama väga ootamatult
ja purskab sageli.
Viimati purskas muide tänavu aasta algul laava voolas siis
sealt välja lähima linna koomani mis asub kraatrist
paarikümne kilomeetri kaugusel ja laava siis osa linnast
ja kõik elanikud evakueeriti, aga ometi mõnikümmend inimest
said selles mässus surma. Aga kui meie sinna jõudsime, siis oli parajasti see seis,
et mässulised olid minema löödud.
Vulkaan püsis vagurana, nii et võisime püüda sinna üles küll.
Ja me otsustasime tõusta hästi vara.
Sest see matka nagu plaan oli üsna pingeline.
Nüra Kongo tipp asub merepinnast kolme ja poole kilomeetri
kõrgusel ja me tahtsime sinna üles minna ühe hästi
pikapäevateekonnaga ja siis seal päris tipus ööbida telkides
ja järgmisel päeval alla tulla. Ja see esimese päeva matk oli nii, et pidime tõusma siis noh,
ligi poole sellest mäe kogu kõrgusest.
Ja me ei olnud mingisugused trientide alpinisti,
me olime lihtsalt Eesti loodusesõbrad ja miks me sinna nii
väga tahtsime.
Põhjus oli selles, et seal kraatris asub geolooge andmetel
kõige suurem laavajärv kogu maailmas.
Aga nüüd, sellel päeval, kui me minema pidime hakkama,
oli minuga juhtunud see jama, et ma olin saanud toidumürgituse,
ma olin seal nüüd toidumürgituse juba paar päeva tagasi. Noh, kaks päeva olin siis olnud söömata öösiti magamata Ta,
ja mõistlikum oleks olnud üldse, et üles minema hakata.
Aga kuidas sa saad, kui seekordne Aafrika reis oli just
suurelt jaolt sellepärast, et ära näha see müra Kongo
looduse ime ja nii ma siis otsustasin, et hakkan ikkagi
hommikul koos teistega minema.
Ja vaatan, kuidas jõudu on ja kui jõud täiesti otsa saab
siis allamäge jaksan ikka tagasi minna. Ja kummaline oli seal tõusul siis see, et mida kõrgemale ma ronisin,
seda paremaks enesetunne läks.
No võib-olla luges ka see, et see ilma olustik muutus tõustes.
Nii et alguses olime sellises niiskes džunglis
ja kui pool päeva olime tõusnud, olime saanud metsapiirist kõrgemale,
siis olime korraga nagu eestimaa mahedas,
suveilmas puhus mõnus tuuleke, hingata oli täitsa kerge.
Ja siis läksime ikka edasi ja jõudsime siis täitsa õhtu eel
sinna tippu välja. Ja ma tundsin, et olen veel paremas vormis kui seal keskpäeval.
Ja samas Me olime sattunud justkui imeväel Eestimaa suvest
Eestimaa hilissügisesse sest seal tipus piserdas vihma
ja lõõtsus päris kõva tuul ja kraadiklaas näitas kõigest 10 kraadi.
Aga me leidsime niukse varjulise karniisi,
panime sinna kuidagi oma telgid püsti ja siis kiirustasime
kohe paarkümmend meetrit, et ülespoole, sest seal oli siis
kraatri serv, kust sai alla vaadata. Ja nii kui ma sealt ülaserva vaatasin, kohe ei tsink hoolima,
sest see vaatepilt võttis südame alt täiesti tühjaks.
No kõigepealt avanes siis sellele kraatri suudmele nisugune
hambulise servaga kraatri serv üle kilomeetri läbimõõdus
ja siis sinna alla sihukene, näiliselt lõputu tühjus,
tegelikult siis mitusada meetrit seda vulkaanikraatri lõõri
ja seal kõige all siis laavajärv.
Vahepeal oli õhtu ka juba päris pimedaks läinud
ja siis see laavajärv seal all heitis niisugust tontliku
kuma ülespoole. Ja kui hoolega kuulasin, siis mitmesaja meetri sügavusel
Alse laavajärv tegi isegi häält, et need olid niuksed
täiesti ebamaiselt madalad mühinud.
Ja see oli siis tõeline vulkaani laava hääl,
ilmaski midagi niisugust kuulnud.
Ja kui ma seda lavajärve seal all vaatasin,
siis ta pidevalt muutis oma värve.
Mõned selle laavajärve osad olid tumepunased,
mõned olid mustad ja mõnedel jällegi oranžid
ja mõned väga erekollased ja kõik see värvide kaleidoskoop
muutus vahetpidamata. Ja siis olemine oli sõna otseses mõttes hingemattev
sest ajuti tuulehood Tõid sealt alt sügavalt üles selliseid
lämmatavaid väävliaure.
Nii et hingata oli natuke raske, aga ma vahtisin seda pilti
väga kaua nagu ära nõiutud ja tuli pähe niisugune mõte,
et kui üldse kusagil siin maa peal on võimalik näha päriselt
teispoolsuse põrgukatelt siis on see siin praegu.
Ja mul oli pagana hea meel, et olin ikkagi hommikul julenud
hakata minema sinna müra Kongo tipu otsa
sest just praegu tundsin, et olen päeva kõige paremas vormis. Päris veider.
Aga nii see tõesti oli. Ma räägin siin nüüd ühe loo vaalade tantsust
ja seda me juhtusime nägema Arktikas Gröönimaa vetes
ja olime siis just seal maismaal lõpetanud ühe jalgsiretke,
läksime tagasi paadi juurde ja korraga näeme eemal meres nii
paarisaja meetri kaugusel, et seal käib mingi täiesti aru
saama möll vesi, keebia mühiseb ja mingid tohutud elukad
keerlevad binoklid kätte, vaatame täpsemalt.
Seal keerlesid tegelikult siis ringiratast kolm hiigelsuurt
küürvaala ja kargasid vahetevahel ka veest välja. Ja mida nad seal tegid, ütlesid või vastupidi,
mängisid armumänge.
Vot seda oli nagu raske tabada, mis toimub.
Aga õnneks oli meil paadijuhiks mees, kes teadis küür
vaaladest enam-vähem kõike, tema nimi oli dioodi
ja ta oli erialalt merebioloog ja just nimelt küürvaalade
spetsialist ja ta oli mitmeid aastaid uurinud neid küürvaalu
Arktikas ja Antarktikas. Ja kui tema seda möllu seal eemal nägi, siis ta ei kõhelnud hetkegi,
ütles kohe paati, hüppasime paati, paadimootoril pandi
hääled sisse ja paat läks kohe hooga nende möllavate vaalade
suunas ja tee peal siis dioodi seletas kähku,
et mis seal siis parajasti toimub ja ta ütles,
et seal peavad küürvaalad, kala, parvene,
jahti ja see nende taktika on siis selline,
et kõigepealt piiravad kalaparve sisse ja siis hakkavad
ringiratast ümber selle kalaparve väga suure kiirusega tiirutama. Ja see vetemöll suurte elukate liikumine kaladele nii
lähedal sajab kalaparved täielikku paanikasse,
nad kaotavad, orienteerumisvõime, rabelevad lihtsalt
sihitult edasi-tagasi, siis ta ongi körval veel vaja,
sest siis üks samal ajal sukeldub sinna sügavale kalaparve alla,
avab oma lõuad pärani ja sööstab otse üles kalaparve sisse.
Ja küürvaala suu mahutab korraga ligi 10 tonni vett.
No see on suurem kui mistahes ekskavaatori kopp. Ja siis, kui ta on siis suu vett ja kalu täis ahminud,
siis edasi tegutseb nii, et paneb oma lõuad jälle kinni
ja surub oma hiiglasuure keelega vee kiuste vahelt välja.
Noh, kius, et need on siis tema on niisugused noh nagu pikad
kammipiid meenutavad nagu hambaid, aga teistsuguse kujuga
ja nad toimivad siis kõrval, on nagu sõel.
Nii et kui ta surub keelega, siis sealt vahelt läheb vesi välja,
aga kalad jäävad sinna kiuste taha pidama. Ja siis, kui ta on niimoodi kõik vee oma suust välja surunud,
siis neelab kogu selle magusa suutäie endale korraga kõhtu
ja läheb kohe jälle ahmima uut lõuatäit.
No umbes niimoodi see küürvaalade kalajaht seal Gröönimaal käib.
Ja nüüd, kui me olime jõudnud juba päris lähedale nendele aladele,
siis juhtus see nagu tihti juhtub, kui sa oled just sihile jõudmas.
Kõik kolm vaala sukeldusid ja kadusid nagu vits vette
ja et kuskil neid näha ei olnud. Aga Rootsi oli väga rahulik, ta lükkas mootori välja,
ütles, et kannatust, ootame, nad peavad kuskilt välja ilmuma
ja siis korraga nii mõnekümne meetri kaugusel,
ikka väga lähedalt paadile.
Tulidki need kolm vaala välja ja see kalajaht läks jälle edasi.
No see oli nii fantastiline, nii lähedalt vaadata.
Et seda on isegi raske kirjeldada.
Aga no just see, kuidas küürvaal tegelikult veest välja kargab,
ta on ju tänapäeva loomariigi üks kõige suuremaid elukaid,
kaalub ligi 40 tonni, 40 tonni seal kaheksa elevanti
üheskoos ja vot see hiigelsuur lihakeha on siis seal 18
meetri pikkune eksist võrdleme paraja korraliku eramaja pikkusega. Ja nüüd see tohutu loom sööstab nina ees veest välja.
Niisugune tunne oli nagu läheks sealt lendu mingi
kontinentidevaheline hiiglaslik kett, vesi lendas igas
suunas laias kaares laiali.
Ja siis, kui see vaala kere oli kerkinud veest poolest
saadik välja siis ta korraga kallutas enda selja kogu selle
veepinna poole.
No umbes nii nagu õhuakrobaat, kes hakkab tegema tagurpidi saltot. Aga salto ei tule tal välja ja ta kogub pläraki,
kõik need kümned tonnid vastu vett täie hooga.
Nisugune veepilv lendas üles.
Mõned pritsmed ulatusid peaaegu et meie paadini välja.
Kui küsite, kas oli ka hirmus?
No eks ta natukene ikka oli, aga mitte nii väga,
sest satsioodi oli meiega.
Ja me usaldasime teda, et ta tunneb küürvaalade kombeid läbi
ja lõhki. Ja kui tema püsis rahulikuna, siis võiksime ka
meie olla rahulikud ja lihtsalt nautida seda uskumatut pilti. Kuidas kolm küürvaala löövad ookeanis tantsu,
see pilt jääb meelde kindlasti elu lõpuni. Ma räägin loo Antarktika tormist.
No see on üldteada tõsiasi, et Antarktika mered on maailma
kõige tormisemad sest Antarktika manner on ümbritsetud
laiade veteväljadega ja mitte miski seal tuult kinni ei pea.
Ja seal mõõdetud suurimad tuule kiirused on olnud isegi üle
300 kilomeetri tunnis.
Tuletan meelde, et maailmas loetakse orkaaniks tuule kiirust
kui see on 120 kilomeetrit toonis, nii et Antarktikas
mürgavad siis vahel sellised tormid, mis on kaks korda
vihasemad kui orkaanid ja lainete kõrgust on siin mõõdetud
kusagil 12 meetrit, see on siis nii neljakordse maja kõrguseni. No ütlen juba ette, et nii vägevaid torme me seal õnneks ise
kogeda ei saanud.
Aga Antarktika tuulte vägevust saime oma nahal tunda küll.
Me sõitsime sellise endise uurimislaevaga nimeks oli sellel
akadeemik Joffe ja ta oli ümber ehitatud turistide tarbeks
suur laev ligi 120 meetrit pikk ja kuuekorruselise maja
kõrgune ja ehitatud just Antarktika karme mereolusid arvestades.
Ja kui ma siis merele läksime, siis juba esimestel päevadel
oli kerge laine laeva õõtsus nii päeval kui öösel. Ja siis hakkas kohe selguma, kui kergesti keegi reisijatest
merehaigeks jääb.
Sest selle merehaigusega niisugune lugu,
et ega sa enne ei tea, kui ei ole, ise järele proovinud
ja siis selguski, et umbes kolmandik reisijatest ei saanud
enam üldse koikust välja ka selle väikese lainega.
Ja teine kolmandik suutis küll oma jalal ringi tatsata,
aga nende söögiisu oli läinud. Mis tähendas seda, et see kolmas kolmandik kellel mitte
midagi viga ei olnud, nendel oli sööklas valida tohutu hulk
eriliste hõrgutiste vahel.
No mina õnneks kuulusin selle viimase kolmandiku hulka ka
süda vahel läikis, veidikene küll, aga see oli ka kõik.
Aga siis, kui me olime juba nädal aega merel olnud
ja keerasime nüüd juba laevanina otse Antarktise mandri suunas,
vaat siis saime me tunda juba neid õigeid Antarktika Tuuli. Ja kui need lained seal nii uhkelt käisid,
siis mul tekkis niisugune kinnismõte, et ma tahaks hirmsasti
nende vägevust pildile saada.
Aga kuidas pildistada Antarktika tormi niimoodi,
et jääd ise kuivaks ja peaasi, et kaamera märjaks ei saaks,
sest juba varasematel maailmareisidel moli kogenud,
et soolane vesi on optikale täielik, kas surm,
see kooliraha oli makstud ja siis mõtlesin välja niisuguse triki. Ronin sealt laeva, sest viiendale tekile,
seal asus siis kaptenisild ja selle kõrval oli niisugune
väike avatud ala, mis oli igast küljest Reilinguga piiratud
ja vot seal reelingu ääres seistes.
Ja niimoodi toetudes reelingule hakkasin ma siis neid
laineid seal pildistama.
Tuul oli muidugi vihane ja sajameetrine laev,
otsus nagu pähklikoor. Aga kui Rällingust hästi kinni hoidsid, siis tasakaal püsis.
Ja ma passisin just ühte hetkel.
See oli see, kui laevanina sööstab parajasti lainetesse
ja siis lendas vesi laeva nina ees tohutult kõrgele,
kahte lehte ja selle järel järgmisel sekundil pihustus
määrata uhkeks, pritsmete pilveks.
Vaat seda hetke ma püüdsin siis pildile saada.
Aga pärast seda hetke tuli silmapilk pöörata seljaga laeva
nina suunas ja kükitada maha ja tõmmata ennast kägarasse,
et oma kallist kaamerat kaitsta. Sest see pritsmete pilv, mis sealt alguse sai,
see lendas üle terve laeva ja jõudis ka sinna sellele noh,
tegelikult siis neljanda korruse kõrgusele merest viiendale tekile.
Ja kui ma olin seljaga, siis lõid need pritsmed lihtsalt
mulle nagu hooga vastu selga.
Mul oli seljas korralik veekindel kuup ja kaamera jäi terveks.
Tegelikult tore mäng ja ma sattusin sellest isegi
vaimustusse ja olin täitsa selle õõtsumise rütmiga niimoodi harjunud,
tundus, et ma olen nagu hiigelsuures kiiges,
mis laia kaarega niimoodi käib üles ja alla. Väga tore oli olla, aga mingid pildid ma sain,
mõtlesin, et noh viimaks, et aitab küll ja siis läksin sealt
ära kaptenisillale.
Noh, see on selline klaasidega kaitstud ruum,
see kaptenisild, kus ka kapten kohal oli.
Ja siis ma küsisin ta käest, et kui tõsiseks ta seda tänast
tormituult hindab.
Ja tema vaatas mulle otsa ja ütles, et see tänane ei olegi torm. See on Antarktika mõõtmetes tugev tuul.
Sest tuule kiirus on täna kõigest 90 kilomeetrit tunnis.
Vaat sulle siis tuule kiirus, mida Eestis oleks loetud
kohutavaks tormiks, Antarktikas tormiks ei loetunudki. See lugu, mille ma nüüd räägin Tartus, Lõuna-Ameerikas,
ja see oli juhtum Jaaguariga jaaguar on teadagi
Lõuna-Ameerika kõige kuulsam kiskja.
Ja nendel eelmiste Lõuna-Ameerika loodusreisidel oli meil
alati öeldud, et siin metsades seda jaaguari mõnikord on nähtud.
Kui teil veab, siis äkki juhtute nägema.
Aga noh, jutt jutuks, mitte jaaguari sabaotsagi me ei näinud.
Ja tegelikult oligi ülimalt vähetõenäoline,
et Lõuna-Ameerikas vabas looduses kohtad jaaguari,
ta on väga haruldane, teda on looduses vähe järel. Jaa, ta tegutseb peamiselt ainult öösiti,
nii et tõesti peaaegu võimatu näha.
Aga siis ükskord sain ma nagu internetti uurides järje peale,
et on olemas Lõuna-Ameerikas üks selline koht nagu pantanaal.
Ja et pantonaal olevat kogu Lõuna-Ameerika kõige parem koht
ja kaariga kohtumiseks, kas ja miks, sest seal on just
sellised elupaigad, mis Jaaguarile kõige ideaalsemad sobivad.
Fantanaal on niisugune hiigelsuur, väga hõredalt asustatud piirkond,
kus on palju jõgesid, soid ja metsi. Ja Jaaguarile meeldib just jõgede kallastel jahtida
ja mõnikord püüab ta isegi seal vette hüpates veeloomi.
Nii et see tõesti tundus päris usutav, et seal seda Jaagari
võib kergemini trehvata.
Ja nii ma siis lastal võtsimegi kätte ja läksimegi sinna pantanaali.
Ja kui me sinna metsade keskele kohale saime,
siis ööbisime seal niisuguses lihtsas metsamajas.
Ja siis tegutsemine käis nii paadiga sõitsime mööda jõgesid
ja siis kogu aeg jälgisime, kas kallastel satume peale. Ja ütlen juba etteruttavalt, et jaaguari me nägime mitte üks kord,
vaid lausa kuus korda.
Aga nagu elusid ka see kõige esimene, see jäi kõige rohkem
meelde ja nii oli ka selle Jaaguariga, nii et ma räägin
selle esimese kohtumise Jaguariga.
See oli siis just kohe järgmine hommik pärast meie
kohalejõudmist läksime teele juba enne koitu,
noh, see on ju metsloomade nägemiseks kõige parem aeg mitte
ainult Lõuna-Ameerikas, vaid ka Eestis. Ja meil oli looduse giidikseks kohaliku indiaani rahvamees,
kes väga hästi oskas ümbruses linde ja loomi märgata.
Ja vot siis ühe koha peal ta järsku viipas meile vaikselt
niimoodi paremale poole kaldale, see oli kõrge kallas.
Ja tõepoolest, seal ta oligi puude vahel,
see Lõuna-Ameerika kõige legendaarse kiskja,
ta liikus täiesti hääletult ja väga sujuvalt,
teda oli raske märgata, sest tal on niisugune laiguline kasukas,
mis sulab täiuslikult ühte metsaaluste päikeselaikudega. Aga see jaaguar kindlasti praegu jahti pidanud,
sest ta liikus väga rahulikult.
Ja siis ühe koha peal, kui ta oli paar minutit liikunud,
jäi seisma, seal oli niukene maha kukkunud suur puutüvi
ja viskas selle kõrvale ränsti pikali.
Ja meie siis jätsime ka paadi seisma ja siis hakkasime vaatama,
mis edasi juhtub.
Väga põnev oli ja natukene oli ka kõhe, sest meie positsioon
oli ju selline, et see kallas oli kõrge,
jaaguar asus tegelikult meist kõrgemal ja me olime nii 30
sammu kaugusel jaanuarist. Nii et kui sellel hiigelkassil oleks millegipärast tulnud
tuju tahab meid rünnata, siis me oleksime talle olnud väga
kerge saak, ta läks sealt hüpanud ja jõudnud juba mõne
silmapilguga meie paadi juurde.
Ja muide, püssi Meie paadimehel ei olnud,
seal on looduskaitseala, põhimõtteliselt mitte keegi relva
ei kanna põhjendusega, et siiamaani pole mitte ükski jaaguar
kunagi ühtegi inimest rünnanud. Ja teistpidi muidugi, kui jaaguar tajub,
et inimene teda ei ohusta, siis ta ka inimeste eriti ei karda.
Ja nii oli ka selle Jaaguariga ta seal pikutas vahepeal,
kui üritas niimoodi väga üks Meie poole ja siis läks tal
silm looja ja ta lihtsalt tukkuma.
Ja meie muidugi pingsalt ootasime, et järsku tõuseb mingil
hetkel püsti, läheb liikvele, hakkab midagi tegema.
Aga ta ei teinud mitte kui midagi. Ja niimoodi me passisime pingsalt terve tunni
ja võtke terve tonni alad niimoodi üksisilmi vaadanud.
Siis hakkab natukene igav ja ümberringi oli niisugune väga
mõnus ilm oli meie puude varjus, nii et kuumust liigset ei olnud.
Troopikalinnud laulsid hästi mitmekesiselt
ja vahetevahel leid väiksed kalad seal jões kenasti sulpsu niukene,
täiuslik idüll.
Ja nii mõnus oli olla ja lühidalt. Ma jäin mõneks ajaks tukkuma.
No ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi tukastasin.
Aga igatahes, kui ma lõpuks silmad lahti tegin,
siis jaaguar magas täpselt sama koha peal
ja ümberringi jätkusse sama Ilus Tropica idüll mis siin kogu
aeg oli. Ja siis olime veel natuke aega siis looduse giid ütles,
et no aitab küll, et olete vaadanud küll ta võib siin õhtuni põõnata,
läheme nüüd laagrisse tagasi. Läksime siis tagasi, aga ma olin ikkagi selle
hommikupoolikuga väga rahul, sest siitpeale sain ma öelda,
et olen tõesti oma silmaga näinud Lõuna-Ameerika looduses jaaguari.
Ja kui nii naljaga pooleks öelda, siis olen ma isegi jaaguar
iga koos maganud. Kuula rändajat 20. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
