Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere eelmise saatega sai siis alustatud meie rännusarja uut
hooaega ja seal ma siis jutustasin, mis on selle hooaja peateemad,
et kulgeme mööda kesk- ja Lõuna-Ameerika paljusid riike
ja põnevaid paiku.
Ja tegin seal saates ka siis algust esimese riigiga,
see on siis Kesk-Ameerikas asuv on tuuras.
Seal ma käisin ligi pool aastat tagasi.
Ja see esimene saade oli siis nagu niisugune sissejuhatav
Hondurase kohta, et mis maa see on ja mis rahvas seal elab ja,
ja nii edasi ja sain natuke kõneldud ka Hondurase ajaloost
ja kultuurist ja eriti toidukultuurist. Aga nüüd tänases saates tahaksin ma kõnelda kahest põnevast paadiretkest.
Ja need mõlemad viisid Hondurase sisemaale,
kus inimasustus on üsnagi hõre ja teed puuduvad seal
sisemaal peaaegu täielikult.
Nii et need jõevõrgustikud ongi nagu teedevõrgustiku eest.
Ja need jõed ei olnud seal nii suured, et seal saaksust
laevaga sõita.
Nii et sõitsime erinevate paatidega ja see esimene paadiretk
kestis viis päeva. Seal me siis kulgesime niisugusel laial rahulikul jõel.
Paat oli selline hästi pikk ja kitsas, ahtris päramootor
ja vägagi vana ja väsinud mootoriga.
Nii et see paat ütles õige varsti lõplikult üles.
Pol tullu külast kutsuti mees, kes oli valmis oma paadiga
edasi sõidutama ja nii kohe korduvalt vahetasime neid vanu paati,
aitäh. Ja kogu see viie päevane paadisõit läks kokkuvõttes
kenasti korda. Aga nüüd see kolmepäevane, see oli hoopis teistsugusel jõel,
see jõgi oli hästi kitsas, kärestikuline mootorpaadiga seal
sõita polnud üldsegi võimalik.
Ja nii liikusime me seal nii-öelda kondijõul,
ehk siis mõladega aerutades.
Kärestik ja koski oli seal tõesti palju selline seiklusmatk,
mida matkajad rahvusvaheliselt nimetavad Ravdinguks
ja vot niisugust mitmepäevast Travdingut. Ta ei olnud ma veel elu sees läbi teinud,
olin sõitnud paadiga küll väga erineval moel erinevatel maadel.
Nihukest ühepäevast, Ravdingut, nii-öelda mängu Ravdingut,
Tallink ka proovinud, aga sellist päris raftingut ei olnud teinud.
Ja ikka õppisin väga palju uut.
Ja väga tore ju, kui üks 74 aastane taat õpib juurde midagi
uut ja kogeb värskeid elamusi.
Aga nüüd siis üks selline kena hispaaniakeelne laul,
mis on tuurases hiljaaegu sai vägagi tuntuks. See oli siis õieti selle laulu algus ja kõlas ju tõesti tundeliselt,
eks ole. Lauljaks oli Hondurase tõusev laulu täht Gabriela Flores.
Ta on tõesti noor ainult veidikene peale 30.
Ja tema andekus hakkas silma paistma juba siis,
kui ta tüdruk oli nii koolis pandi seda juba tähele
ja saadeti tihti esinema raadiosse ja televisiooni.
Kui ta vanemaks sai, siis sai juba võitjaks mitmetel
üleriigilistel lauluvõistlustel ja sai ka populaarsust
juurde teleseriaalides ja seal sai ta osatäitmiste eest ka
mitmeid auhindu, aga lausa selleks üle riigiliseks. Staariks kerkis ta ikkagi aastal 2021.
Nimelt sel ajal Aasta lõpupoolel toimusid Hondurases järjekordsed
presidendivalimised ja üks neist presidendikandidaatidest,
neid oli seal kokku kolm.
Aga siis see ainus naine, nende seas seomaara Castro.
Tema võttis siis selle laulu oma presidendiga paania tunnuslauluks.
Ja tema kampaania oli tõesti mõjuv ja edukas.
Õietise Samara Castro oli juba varem teinud päris pikalt
poliitilist karjääri oli rahva silmis hea mainega
ja selle seekordse kampaania ehitas ta suurelt jaolt üles,
sellele esindab Hondurase naisi, nii et nõudis naistele
ühiskonnas suuremaid õigusi ja emadele laste kasvatamiseks
rohkem tuge. Ja siis lubas veel ka piirata välismaiste kaevandusfirmade
õigusi ja kaitsta Hondurase loodust ja astuda vastu
korruptsioonile ja nii edasi.
Ühesõnaga tema jutt Läks inimestele südamesse.
Ja nii saigi ta siis 2022. aasta jaanuaris Hondurase riigi
presidendiks ja ühtlasi ka kogu Hondurase 200 aastase ajaloo
esimeseks naispresidendiks.
Ja vot sealt peale teab küll seda laulu Hondurase elu
enam-vähem iga on Turase elanik, see on peaaegu teise hümni staatuses. No nii palju siis sellest laulust, aga nüüd siis nende paati
reiside juurde.
Ja see esimene oli siis niisugune, et see algas õieti tee
Hondurase hõredalt asustatud kirdenurgast aga sinna
jõudmiseks tuli meil teha läbi päris pikk autosõit,
algas siis la seiba linnast ja kilomeetrites d nii hirmus
pikki polnudki, 300 kilomeetrit.
Aga väsitavaks tegi selle see, et sealsed maanteed olid ikka
alailma autodest umbes. Ja väga tihti tuli meil ka liikuda sellistel väga viletsate külateedel,
kus auk augus kinni, nii et selle 300 kilomeetri läbimiseks
kulus meil tegelikult kokku ligikaudu seitse tundi.
Ja sõit oli ka selles mõttes des vintsutav,
ET Meid oli sinna maasturi kabiini kokku surutud,
et liiga palju seal ei jätkunud õhku, auto istmed olid väga kulunud,
nii et auto rappus siis hakkas peaaegu et tagumik valutama
ja mõned meie seast avastasid korraga, et aga sel maasturil
on ju taga niisugune kast. Äkki saab seal ka sõita.
Meie giid Viktor juba sõitiski seal.
Ja siis kordamööda käisid eestlased proovimas,
et, et kuidas on.
No ega sealgi lihtne polnud.
Tuli seista selle matka kola vahel harkisjalu
ja hoida hästi kõvasti kinni käsipuust, mis seal kasti ees oli.
Sest muidu mõnes augus või mõne järsu pidurdusega oleks
võinud väga kergesti lennata üle kasti ääre. Aga need, kes proovisid, ütlesid, et palju parem kui kabiinis,
sellepärast et tuul puhub jahutavalt seal troopilises õhus
ja teiseks on vaade ümbrusele hästi avar
ja uhke. Aga me alustasime tegelikult seda sõit,
too meeletult vara sealt lase linnast ammu enne kui päike
oli tõusnud, kottpimedas ja sellepärast jõudsime me ikkagi
sinna kohta, kust meie paat pidi välja sõitma.
Suhteliselt varakult pärast lõunat. Ja jõudsime siis ühe niisuguse hästi laia mere laguuni äärde.
Laguuni nimi oli laguunade iibans ja selle läbimõõt võis
olla nii kuus, seitse kilomeetrit.
Ja paadisadam asus seal väikese rannaküla servas.
Küla oli hästi tillukene, aga inimesi oli seal sadamas
sebimas tohutul hulgal, nii nagu mingis sipelgapesas.
Ja noh, seal olid siis ju inimesed, kes tulid paatidest
parajasti maha ja tassisid oma kraami siis autodesse,
seda seal korralikud sisse pakitakse ja teised jälle tulid autodest,
nii nagu meie. Ja hakkasid siis oma kolu jällegi sinna paatidesse sättima.
Inimesed ju tassisid seal uskumatult erinevaid asju
ja nende reisi komsomolid teinekord tohutult suured.
Mõni reisipakk oli ikka nii kopsakas, et üksinda jaksanudki
kanda ja keegi teine pidi siis teisest otsast kinni võtma,
et seda kanda, aga mõni lohistas seal nende äärel näiteks
mingit rasket kodumasinat, pesumasinat või mõnikord ka külmik,
et ja kolmas lükkas lapsevankrit ja neljas hoidis pea kohal jalgratast,
et sellega rahvasummast kuidagi läbi trügida. Ühesõnaga oli üks võimas rahvaliikumine igas suunas
ja see andis aimu sellest, kui tähtsad siinkandis on veeteed,
sest selle koha peal ju autoteed lõppesid
ja kõik need inimesed, kes elasid sealt edasi lõuna poole
pidid minema siit edasi ainult paatidega
ja võtma siis ka endaga kaasa kogu seda eluliselt vajaliku kraami,
mida mitte mingil muul viisid, nad oma koju viia ei saanud.
Ja meie siis kobisime ka oma seljakottidega ühte sellisesse
kitsasse ja pikka paati. Ja meile tulid lisaks veel ka mõned kohalikud oma reisikraamiga,
nii et paat oli parajalt ülekoormatud ja sissesõit läks
lahti mööda laguuni serva.
Ja see oli selles mõttes nagu seikluslik,
ET laguuni peal puhus kõva tuul mere pealt.
Laineharjad olid kõrged ja saime üle paadiserva pidevalt
selliseid veepritsmete pilvi aga polnud sellest hullu midagi,
kogenud rändurid pugesin oma vihmakeebi varju
ja püsisin seal lihtsalt vagusi. Aga seda ma märkasin vahetevahel keebi alt välja piiludes küll,
et neid külasid oli seal laguuni ääres päris tihedalt.
Ja majad seal külades olid selles mõttes huvitavad,
et nad seisid kõik kõrgetel vaiadel.
Kõrgetel vaiadel seisid nad sellepärast,
et siin laguunis ju see veetase tõusis mõnikord väga järsult ja,
ja väga palju.
Ja hooned pidid siis üleval see-eest kaitstud olema. Aga miks neid külasid siin nii tihedalt oli?
Selle põhjuseks oli see, et siit oli väga kerge kaluritel
pääseda avamerele.
Ja nad käisidki seal avamerel, siis kalastamas.
See meri siin oli hästi kalarikas ja toitis kenasti kõik
need rohked külad ära.
Ja väga tihti see paat keeras ka sisse sinna külade juurde
ja siis keegi tuli peale, keegi läks maa. Ühesõnaga liikumine läks aeglaselt.
Aga oli täitsa selge, et paat on siin nagu linnas trammi
või liinibussi eest.
Ainus võimalus siis suhteliselt väikse raha eest ikkagi reisida.
Ja meil võttis veel tervelt kolm tundi aega,
enne kui saime sinna külasse, kus meil öömaja oli ette nähtud.
Ja kokku olime siis sellel päeval teel olnud 10 tundi.
Tee oli kurnav ja sellepärast tuli õhtul uni kiiresti. Ja hommikul siis istusime juba uude paati
ja see läks juba siis ülesvoolu mööda Rio Platano jõge.
Sellel päeval kestis see sõit oma seitse tundi
ja kuna see kulges läbi Hondurase sisemaa,
siis oli väga huvitav tähele panna, et mismoodi see
Hondurase sisemaa siis ikkagi välja näeb.
Noh, ja esimestel sõidutundidel oli kallastel näha päris
palju sellist kultuurmaastikku siis karjamaid,
põllulapp, Pepe karjamaadel söömas veiseid
ja kitsi, kes olid sellised üsna väikesekasvulised
ja kondised. Aga inimesi oli seal jõe ääres näha suhteliselt vähe.
Enamasti siis külanaisi, kes olid tulnud jõe kaldale pesu
pesema ja maju polnud üldse näha, algul ei saanud aru,
et miks maju üldse ei ole.
Aga siis tabasin ära, et, et need kaldad sinna on ju hästi madalad,
mis tähendab seda, et üleujutuste ajal on nad kõik vee all
ja sinna ei saa ju maju ehitada, majad pidid olema siis
kaugemal mis siit jõe pealt ära ei paistnud,
seal, kus maapind oli juba kõrgem. Ja üldiselt olin ma lugenud, et Hondurase maainimesed elavad
väga vaeselt.
Neil ei ole ju seal maal mitte mingisugust tööd,
elavad nii-öelda peost suhu kasvatades siis ise omal neid põllu,
taimi ja, ja kariloomi.
Aga kuidagimoodi tulevad nad ots-otsaga kokku
ja mingis mõttes elavad isegi stabiilsemalt kui linnainimesed,
sest linnades on ju nii, et osa rahvast on päris rikkad,
osa nihukeseid, keskmise jõukusega, aga väga valdav osa on
tohutult vaesed, mõned neist veel palju vaesemad kui need
siin maal, sest nendel pole teinekord suhu kohe mitte midagi pista. Aga kui olime veel mõned tunnid edasi sõitnud ülesvoolu,
siis hakkas see pilt seal jõe ääres duma.
Need kultuurmaad muutusid aina looduslikumaks.
Algul tulid niisugused metsad, mis olid pigem nagu võsad,
mis on siis tekkinud ilmselt selle tõttu,
et siin oli hiljaaegu vana mets maha raiutud.
Aga veel edasi tuli juba selliseid ehtsa troopilise põlismetsatukki.
Ja siis need suured metsad, muutusin täiesti valdavaks. Mõned puud niisuguses põlismetsas olid ikka tõelised
hiiglased ja puude müürilt rippus alla selline täiesti
ühtlane liaanide kaardil.
Ja vahel oli seal puude võrades näha ka elu.
Vahel tabasid mõne ahvi seal okstel ringi kargamas
ja oli näha ka huvitavaid troopilisi linde.
Nende hulgas näiteks Tuukan keset ju väga hästi meelde selle poolest,
et tal on ilmatu suur nokknokk, on peaaegu sama suur kui
linnu keha ja ka seal jõe kaldal oli huvitavaid erinevaid linde,
näiteks väike haigrud, kes on üleni valge sulekuuega
ja siis sinihaigruid, kelle sulekuub on jällegi sinist tooni. Ja esimesel kombel tundus imelik, et veepiiril oli tihti
selliseid raisakotkaid või lausa raisakotkaste rühmi,
need raisakotkad seal on niisugused süngelt mustade sulgedega.
Ja miks nad siin niimoodi olid, oli selge,
et siin leidus süüa rohkem kui seal kaugel metsas kas siis
näiteks jõe ääres mõne looma jäänused, kust ikka veel
üht-teist nokkida annab, või siis surnud kalu,
keda vesi kaldal juhtunud ja, ja nii edasi. Ja toredaks tegi selle vaatepildi seal jõe ääres.
Ka see tihti oli seal metsa taga kaugemal näha mägesid
ja mäeharju.
Ja kui me nüüd ühe jõekääru tagant välja pöörasime,
siis köitis pilku kohe üks väga huvitav mäe tippsirutas
palju kõrgemale kui kõik teised ja nägi välja nagu
mingisugune omaette graniidist torn.
Ja ma küsisin siis meie giidi Viktori käest,
et kas ta teab, mis selle tipu nimi on? Tema ütlesin muidugi tean.
Ma olen selle otsas korduvalt käinud, selle nimi on siis
Pico tahama, mis hispaania keeles tähendab kuningana tippu
ja ta ütles, et ta kohe täiega naudib neid retke sinna
graniit samba tippu.
Sest need on head väljakutsed lihtsalt sinu füüsilise vormi järeleproovimiseks.
Ja seletas siis, et, et nüüd siit jõe äärest sinna üles
ja tagasiminek võtab tegelikult aega kolm. Täispäeva ja minek on raske kogu aeg, sest alguses tooleb
sumada läbi tiheda troopilise padriku, kus mitte mingeid
radu õieti polegi.
Aga pärastpoole jällegi valmistab kõige rohkem vaeva see,
et on vaja hakata ülespoole turnima mööda väga järske
ja kõrgeid kalju rünkaid.
Aga ta rääkis ka seda, et kui sinna päris üles välja jõuad,
siis avaneb sealt ülimalt kuninglik vaade. No muidugi siis, kui ilm on ja, ja üldse midagi paistab,
aga päikselise päevaga näed ümberringi kuni silmapiirini
välja vaid mägesid, jõgesid, lõputuid põlismetsi.
Ja siis ta rääkis edasi, et tegelikult see ala on kogu
Hondurases tuntud kui üks kõige rikkumata duma loodusega ala üldse.
Ja see on siis moodustatud, selline päris suur kaitseala,
mille nimi ongi Riio Platano biosfääri kaitseala.
Ja loodusteadlased ütlevad, et need on, et kõige elurikkamad kooslused,
mis siinkandis on tuurases üldse olemas,
on. Aga nüüd meie sõit läks ikka edasi ja pärastpoole
jõudsime juba välja ühte üksilasse, indiaanikülla. Seal oli siis meid ootamas, öömaja saime natukene puhata
ja ringi vaadata ja õhtulauas siis Victor ütles,
mis järgmisel päeval plaanis on.
Oli siis plaanis kaks retke, üksis jalgsimatk troopilises
põlismetsas ja teine paadiga minek üle kärestik ühtedesse
salapärastesse kividesse raiutud kujundite juurde mida
nimetatakse siis Petro glühvideks.
Ja nüüd Petro glühvid on tänapäevani väga suure salapäraga ümbritsetud,
sest ajaloolased ei oska üldse öelda, millisest
tsivilisatsioonist nad pärit on. Aga siis tuli juba järgmine päev ja asusime hommikul oma
plaan täide viima.
Kõigepealt jagati meile väljasäärikud ja öeldakse,
et vot kui me sinna džunglirajale läheme,
siis ilma säärikuteta me sealt läbi minna,
mida, noh, mõjus päris intrigeerivalt ja õige varsti
pööraski paat siis otse kaldasse.
Ja seal oli näha ainult selline järsk nõlv,
paks mets, aga mitte mingit rada sealt ei paistnud. Aga meil oli kaasas kohalik indiaanlane.
Ta hüppas paadi ninast maha, tal oli käes Machete
ja kui ta selle natukene raiunud oli, siis oli näha küll,
et seal on raja algus sihukene nõlva mööda üles minev
siksakis rada hästi järsk ja vägagi mudane.
Siis saime aru küll, miks neid säärikuid tarvis on
ja õieti oli kogu see mitmetunnine minek äärmiselt porine minek.
Nii et vahel ulatus sopp lausa sääriku. Ülemise ääreni ja liikuda oli muidugi päratult raske,
sest ümberringi on ju troopiline leitsak.
Nõlvad on järsud ja saapaid sopa seest välja sikutada oli
juba omaette vägitegu, aga teiseks olid need nõlvad ju väga libedad.
Nii et nii kui kergelt vääratud, võid täies pikkuses sinna
porisse maha räntsatada.
No mitte keegi meist just päris üleni pori sisse ei kukkunud,
aga üksjagu mudaseks saime küll. Ja lisaks 100. veel ka vihma pähe.
Nii et võib öelda, selline paras väljakutse oli see
tookordne metsarada.
Aga mets iseenesest oli huvitav, eriti kui Victor mõne taime
kohta midagi huvitavat oskas öelda, näiteks oli üks selline
inimesekõrgune rohttaim, mille lehed olid suured kui
kobrulehed ja selle kohta ütles ta, et see ravivat väga
hästi seljavalu. Ja siis tutvustas ta meile ühte jämedat liaani mis
lahtilõigatuna sisaldas suurepärase maitsega joogivett.
Ja näitas ta meile ka selle metsa suurimat puud.
Ta nimetas seda seibaks, aga seda puud tundsin ma juba
varasematest Lõuna-Ameerika reisidest.
Tema teaduslik nimi on ikkagi kapocki puu
ja ta on tõesti kõigi nende metsade kõige suurem hiiglane
ja hispaaniakeelne Kesk- ja Lõuna-Ameerika austab seda puud väga. Nii et näiteks seesama linn, kust me ju siia olime tulema hakanud,
kandis nime lasseiba, mis oli Viktori jutu järgi tuletatud sellest,
et kunagi kasvas seal väga palju vägevaid seiba puid.
Aga kui nüüd mõelda, mis see kõige suurem elamus sellel
retkel oli, siis oli see hoopiski niisugune juhtum,
kui sattusime keset põlismetsa täiesti ootamatult tõsise
veisekarjarünnaku alla.
Ja see oli siis kuidagi niimoodi, et läksime seal toreda
linnulaulu saatel. Ja korraga kuuleme hääli, mis ei kuulu põlismetsa juurde,
oli nagu kaugelt kuulda karjakellade kolinat
ja siis mingisuguseid meeste niisuguseid laulvaid hõik käid
ja need tulid kõrvade järgi otsustades otse meie suunas
ja korraga ilmnesidki esimesed sarvilised pead põõsaste
tagant välja, nüüd tuli aina juurde ja juurde
ja nad liikusid täpselt meie suunas.
Nii et meil ei jäänud muud üle, kui hästi kiiresti tõmbuda
rajalt kõrvale. Sest nemad meist absoluutselt, et ei hoolinud,
läksid lihtsalt otse edasi, suured loomad kümnete kaupa
voorisid niimoodi edasi Möögides ja hääli selles.
Ja kui see kari juba peaaegu möödas oli,
siis ilmusid, et sealt metsast nähtavale ka esimesed vagu,
Eerod vagu Eirod on siis Hondurases need karjaajajad
ehk kauboid.
Ja nad nägidki tõesti välja nagu kauboid,
kes on nüüdsama filmilinad välja astunud hobuste seljas,
uhkelt ratsutamas, laiaäärsed, kübarad peas,
igaühel sadula küljes keritud lasso. Ja siis Victor tegi nendega natuke juttu
ja küsis, et mis mõttes nüüd siit tulid,
et inimeste matkarada.
Ja nemad siis seletasid, et neil oli juhtunud täna hommikul
niisugune erakorraline olukord, et karja juht,
pull, kes oli ühtlasi karja kõige väärtuslikum loom,
oli ootamatult haigestunud.
Ja nüüd oli vaja iga hinna eest ja hästi kiiresti looma elu
päästa ja selleks tuli siis kogub kari ajada kõige otsemat
teed välja külasse. Aga kõige otsesem tee oligi üle sellesama mäe,
kus meie parajasti matkasime.
Elamus missugune.
Nendes erinevate troopiliste maade põlismetsades olin ma ju
väga palju ringi rännanud aga sellist juhtumit satud kokku.
Nii suure sarviliste karjaga ei olnud mul küll veel varem
ette tulnud.
Ja nüüd, kui see retk lõppes, siis läksime paadiga sinna
kärestiku vahele, kus olid need Petro glühvide
ehk kalju sisse raiutud kujundid. Ja need kondid olid siis niisugused, et ühed olid täiesti arusaadavad,
et mida seal kujutati, seal oli näiteks kala
või siis mingisuguseid suurte silmadega inimnäod,
kes meenutasid ufosid.
Aga mõned kujundid, hästi suured, olid küll täiesti arusaamatud.
Ja ühte nendest katsus hektar seal kohapeal lahti seletada.
See oli siis niisugune peaaegu kahe meetri pikkune,
tohutult keeruline ornament. Aga Victor ütles, et see kujutas topsis arvatavasti Ühte
kahepäist draakonit aga kindlalt ei oska seda keegi öelda.
Ja Ta ütles, et kui vanad nad on, seda ajaloolased arvavad,
et umbes vähemalt 3000 aasta vanused aga muud mitte midagi
ei teata. Tsivilisatsioonile ei ole mitte mingeid seoseid
muude Kesk- ja Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonidega,
nii et on väga pikalt võimalik spekuleerida,
mis siin siis kunagi õieti On olnud. Aga sellega lõppes ka see päev ja, ja need viimased kaks
päeva nendest ma pikemalt ei räägiks, sest läksime ju
lihtsalt tagasi tuldud teed ja vahe oli ainult selles,
et liikusin ma palju kiiremini, sest läksime allavoolu. Siin sai siis juba kuulda sellesama laulu jätku,
mis kõlas saate alguses laul nimega Hondurase elu
ja lauljaks Gabriela Flores, kes hiljaaegu Hondurases hästi
kuulsaks on saanud.
Aga nüüd ma siis räägiksin sellest teisest paadiretkest. See oli siis see Ravding ja tegime selle läbi umbes
sealsamas piirkonnas, kus esimesegi retke ainult vahe oli selles,
et see jõgi oli palju kitsam kui Rio Platano.
Ja kuna ta kulges mägisel maal, siis oli ta hästi
kiirevooluline ja kärestikuline.
Ja ma alustaksin õieti selle retke kirjeldamist just sellest kohast,
kus me olime oma matkabussiga jõudnud juba silla juurde
ja tassinud oma Modka kolu mööda järsku nõlva päris veepiirile. Ja seal siis pakkisime kõik selle lahti ja paadid pumbati täis.
No õieti need Ravdingu paadid neid nimetatakse parvedeks
näevad välja küll nagu kummipaadid, aga üks erinevus näiteks
võrreldes paadiga on neil selles, et paadi põhjas on augud
siis selleks, et vesi saaks sealt vabalt sisse
ja välja käia.
Sest Ravdingu ajal lendab üle parda vet meeletutes kogustes.
Ja siis saab lihtsalt see üleliigne vesi sealt läbi paati
põhja kergesti ära valguda. Aga need paadid, mida me nüüd kasutama hakkasime,
olid õige väikesed, igasse paati mahtus neli inimest sisse
kolm eestlast ja paadijuht.
Kohalik indiaanlane.
Ja meile öeldi kohe, et see kohalik indiaanlane on väga
suurte rahtingu kogemustega.
Nii et tema käsklusi tuleb alati täita kiiresti
ja vastu vaidlemata. Aga meie pidime siis selga tõmbama päästevestid
ja pähe kiivrid ja siis tehti meile selline kiirkursus
põhiliselt siis, et millised käsklused on
ja mida iga käskluse peale teha.
No ma ei hakka ühekaupa neid käsklusi siin üles lugema,
neid oli palju, aga jämedas joones õpetati meile siis seda,
et kuidas seal paadis väga ühtse meeskonnaga manööverdada,
kui olukord läheb kriitiliseks ja nendest käsklustest,
et kõige rohkem meeldisid mulle need kaks viimast siis sellised,
mis hõigatakse siis, kui vetemöll seal kärestikus läheb juba
ikka väga vägevaks. Ja et mõladega siis enam midagi teha polegi
ja see esimene korraldus kõlas siis inglise keeles niimoodi,
et on on noh, see tähendab siis hoia kinni,
see tähendab, et hoia ise ennast kinni ja selle käsu peale
tuli siis haarata ühe käega mõla.
Et mingi kaljunukk seda sul käest ei lööks
ja võtad veest välja ja siis teise käega haarata nii kõvasti,
kui jaksad Kinni paadiservas olevast nöörist,
noh, see oli siis selline päästenöör. Et kui Paat vajub väga viltu ja veevood,
mis üle pea käivad, on tohutu jõuga siis hoiad nii kõvasti
sellest nöörist kinni, et see, et sa üle paadiääre mitte
mingil juhul ei lenda, väga tähtis.
Aga nüüd see teine käsklus oli selline, et kett taon,
ehk siis lasku alla.
Ja nii kui seda käsku kuulad, siis oli vaja silmapilk
viskuda paadipõhja ja võta mõla endale hästi ligidale
ja mitte midagi muud teha. Ja see oli minu meelest vahva, sellepärast et sellest peale
tuli usaldada ennast täielikult sajaprotsendiliselt
loodusjõudude meelevalda.
Ja seda trikki tuli siis kasutusele võtta juhul kui see paat
sööstab kärestikus alla niisuguse hooga,
et aerutamisel ei ole mitte mingit mõtet.
Ja see veejõud on siis nõnda tugev, et ta peab ka paadi üle
kivide ja kaljunukkide ei peatu kuigi paati Pops
ja keerutab sel ajal nagu peru hobune. Aga ümber selline parv naljalt ei lähe, sest tonni õhku täis
pumbatud ja ka üsna laia põhjaga.
Nii et lihtsalt lähed ja ei mõtle midagi.
Ja kui vesi rahuneb, siis esimest korda pistad pea sealt üle
ääre välja.
No ja siis läkski meelse sõit lahti ja see esimene rahtingu
päev oli rohkem niisugune harjutamise päev.
Nii et õppisime munadega täpselt liigutusi tegema,
üksteisega kooskõlas, ühtse meeskonnaga tegutsema
ja natuke meenutas nagu mingi täiesti uue iseäralikku tantsu
õppimist sest tõepoolest tuli kõik koos teha väga
üksmeelselt ühesuguseid liigutusi siis tantsujuht
ehk kohalik indiaanlane andis siis meile väga täpseid ülesandeid,
kuidas siis kärestikurütmide ja käänakutega kooskõlas tantsida. Ja polnud hullu midagi, vahel läks natuke viltu ka.
Aga õppimine läks ladusalt, sellepärast et olukord oli
pingeline ja pingelises olukorras õpid kiiresti.
Ja sellel päeval saime me magama täiesti kottpimedas.
Panime seal telgid üles, võtsime veekindlalt pakitud kuivad
riided välja, tõmbasime selga ja kähku magama.
Ja järgmisel hommikul varavalges jälle muudkui mööda
kärestik alla edasi. Ja sellel teisel päeval olid kärestikud märksa vihasemad kui eelmisel,
aga meie olime juba üht-teist õppinud ja hätta jäänud.
Ja kui tuli kolmas päev, siis tundsime ennast juba täiesti enesekindlat.
Ja kõik oli lausa vahva ja mõnus, kuigi nende kolme päeva
jooksul mõningaid teravaid olukordi ikka päris tihti ette tuli.
Näiteks kukkus mõni meist vahel üle parda,
aga see oli siis niimoodi, et indiaanlasel olid suured
kogemuseta krahmas kohe selle vette kukkunud inimese kinni
ja lohistas üle paadiäärepaati tagasi. Teinekord juhtus selle nii, et paat jäi kinni keset
kärestiku kõige tõsisemat vetemöllu, sest ta oli sattunud
kaljunuki peale ja ei saanud sealt enam ei edasi
ega tagasi.
Ja siin oli siis niisugune huvitav nipp.
Et kui nüüd järgmine paat tohutu hooga sellele esimesele järgnes,
siis ta rihtis ennast selle kinni jäänud paadi otsa
ja see hoop oli nii vägev, et see karile kinni jäänud paat
sai uuesti vabaks ja mõlemad paadid sõitsid allavoolu edasi. Ja kui nüüd mõelda, mis võib-olla kõige naljakam juhtum kogu
selle rahtingu jooksul oli, siis minule jäi küll kõige
rohkem meelde selline kord, et padi, mehed vaatasid,
et järgmine jõelõik läheb meiesuguste jaoks juba liiga
eluohtlikuks ja nüüd teeme niimoodi, et ronite paatidest
maha kõnnite seal kaldakividel sellest ohtlikust kohast
mööda ja meie laskumises tühjade paatidega neist koskadest
alla ja korjame teid üles. Ja läksimegi siis, aga ega see ukerdamine kerge ei olnud.
Kivid olid sellised märjad ja libedad, alailma komistad seal.
Ja siis korraga avastasime, et meil olid tekkinud pealtvaatajad.
Need olid siis kohalikud indiaanlased ja ma kahtlustan,
et nende jaoks ei olnud see üldse esimene kord,
kui nad nägid selliseid trahtingu paate siit mööda minemas.
Ja Nende jaoks oli see niisugune arusaamatu,
aga lõbus etendus. Ja noh, nagu mingi lendav tsirkus, aga kuna need kohalikud
indiaanlased olid ikka tänapäeva indiaanlased,
siis olid neil ikkagi olemas ka moblad.
Ja nüüd nad siis oma Mabladega suurima mõnuga filmised
ja pildistasid meid ja meie ukerdamist.
Ja minu meelest oli see lõbus just sellepärast,
et siin olid nüüd nagu rollid vahetatud,
tavaliselt ju turist ikka pildistab pärismaalasi. Aga nüüd olime hoopis meie. Keda kohalikud suure huvi ja entusiasmiga filmisid
ja pildistasid? Kuid siin kuuldus juba selle tänase saate tunnuslaulu lõpp
see tähendab ju seda, et otsa saab ka tänane saade saade
kahest väga meeldejäävast paadiretkest seal Hondurase sisemaal.
Ja järgmine saade, eks me siis jätkame seal neid Hondurases teemasid.
Ja seal ma tahan kõnelda Hondurase mõnedest huvitavatest rahvusrühmadest,
11 on siis Karifuunad, kes elavad seal meresaartel
ja kes on kunagiste Aafrikast toodud neegerorjade järglased
ja teised siis need põlisrahvakillud, kes seal üksildastes
paikades elavad ja kelle külades meil oli au korduvalt ööbida. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
