Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Teele me oleme nüüd alustanud uut rännu,
saadeti hooaega, liigume ringi, kesk ja Lõuna-Ameerikas,
esimese maana sai seal vaatluse alla võetud on tuuras,
see asub siis seal Kesk-Ameerika põhjaosas.
Ja eelmistes saadetes sai siis räägitud Hondurases kõige
üldisemalt ja nendest kahest põnevast paadiretkest sinna
Hondurase raskesti ligipääsetaval sisemaale.
Aga nüüd, tänase saate, tahaksin ma pühendada Hondurase
mõnedele väikerahvastele nendele, kellega me seal reisi
jooksul kokku puutusime ja esimesed nendest on Karifuunad. Nemad on siis sellised aafrikapäraste näojoontega aga
kõnelevad samas keelt, mis pärineb hoopiski Arravaki
indiaanlaste keelest.
Nii et selline kummaline kombinatsioon.
Ja need teised kaks väikerahvast, kellest ma rääkida tahan,
on siis indiaanlased.
Üldiselt indiaanlasi on null tuurases palju rohkem kui kaks
erinevat rahvast ja kogu rahvastikust moodustavad nad
tervelt ühe viiendiku. Ja kui nüüd võrrelda seda indiaanlaste osakaalu rahvastikust
teiste Kesk-Ameerika riikide omadega, siis on enam-vähem sama,
välja arvatud üks riik seal Kesk-Ameerikas,
seal, Guatemala, vot Guatemalas on küll niimoodi,
et üle poole elanik, kes või siis täpsemini 65 protsenti on indiaanlased.
Aga Hondurases siis viiendik ja suuremaid rahvaid
suuremateks indiaani rahvasteks loen ma siin siis selliseid,
kus on inimesi vähemalt 10000. Neid on seal üle poole tosina.
Ja nüüd Need kaks rahvast, kelle juures me ka olime,
on mis kiitnud ja Petšid, nii et tänane saade pühendatud
kolmele Hondurase väikerahvale Karifoonadele,
mis kiitadele ja petsidele. Hoogsalt ja päikeselised kõlab üks kari,
Funade laul, mis on Kesk-Ameerikas päris laialt tuntud.
Ja see bänd on samuti tuntud.
Selle eestvedajaks on üks noormees nimega kleitanu Williams.
Ta on niisugune jess haka, kasvuline, tõmmunahaline,
väga elava loomuga ja vanust on tal ainult veidi peale kahekümneaga.
Tähelepanuväärse muusikuna hakkas ta välja paistma juba
seitse aastat tagasi, kui võitis peaauhinna ühel Karifoonade
muusikafestivalil New Yorgis. Aga sündinud on see kleit, on Williams. Hoopiski peli sees see pill, see on siis riikmise
Bondurasest põhja poole.
Ja õieti ongi see kari Funa rahvas jagunenud päris mitme
Kesk-Ameerika riigi vahel.
Kõige rohkem on neid Hondurases, aga neid on ka peli sees Guatemalas,
Nicaraguas ja alati asuvad nende kogukonnad külad Kariibi
mere rannikul.
Ja miks see niimoodi on, sellest arusaamiseks peab natukene
sukelduma Karifoonade ajalukku. Ja see on siis olnud selline, et see rahvas hakkas õieti
välja kujunema ligi 300 aastat tagasi ja toimus see niimoodi,
et ühel Kariibi mere saarel, mille nimeks on saanud Vincent,
et olid suured istandused, kus siis isandateks olid
prantsuse ja inglise kolonistid ja nemad kasutasid seal siis
orjatööjõuna nii Aafrikas pärit orje kui ka kohalikke indiaanlasi.
Ja vot need kohalikud indiaanlased ja sissetoodud
aafriklased segunesid seal aastakümnete jooksul. Ja niimoodi see Karifuuna rahvas tekkiski.
Aga need Karifuunad on kogu ajaloo jooksul silma paistnud sellega,
et nad on võrdlemisi isepäised.
Ja seal Saint Vincenti saarel hakkasid nad samuti alailma
mässama oma isandate vastu, korraldasid ülestõuse
ja väga tihti jõudsid nii kaugele, et elasidki mingites
saare osades täiesti omaette.
Nii et valgete võim nendeni ei ulatunud tunudki. Ja kui see niimoodi aina kestis ja kestis,
siis lõpuks need inglise kolonisaatorid arvasid,
et nüüd meile aitab ja tõid sinna kohale ikka nii suure väe,
et selle vastu ei saanud kari Funad kuidagi.
Ja siis nad alistati ja paljud neist surmati armutult.
Ja ülejäänud, kes siis ellu jäid, nende kohta otsustasid inglased,
nii et küüditamine, nad siit oma kodusaarelt minema
ja panid nad siis laevadele ja viisid sealt Saint Vincenti
saarelt rohkem kui 2000 kilomeetri kaugusele ühele teisele saarele. Ja see oli siis raat Taani saar, mis asub võrdlemisi
Hondurase ranniku lähedal.
Ja need inglased rehkendasid, õieti siis niimoodi,
et Rotan on väga viljatu saar kaetud peamiselt liivamaade
ja mägedega.
Ja siis arvati nii, et paneme need tuhanded Karifonad siia,
nüüd üksinda selle saarele maha.
Ja küllap nad siin surevad nälga kõik. Aga nad järjekordselt alahindasid Karifoonade südikust.
Sest need karrifuunad meisterdasid sealsamas saarel endale nihukesed,
algelised, parved ja paadid ja sõitsid nendega siis Kesk
Ameerika rannikule vahemaa umbes 70 kilomeetrit.
Karifuna teoks lihtne asi.
Ja siis rajasid nad juba oma esimesed külad sinna Hondurase
põhjarannikule ja hakkasid elatama kalapüügist olid vabad
ja omaette sest neil aegadel olid need rannad täiesti inimtühjad. Ja kuna nad said ilusti hakkama, siis hakkasid tasapisi
levima uutele aladele ja jõudsidki siis lõppude lõpuks välja
nendesse kohtadesse, kus nad tänapäevani elavad.
Ja kuna nad elasid ikkagi seal rannikul pikka aega suures eraldatuses,
siis säilitasid nad päris hästi ka oma traditsioonid
ja kombed. Aga kõik see hakkas muutuma umbes nii üle poole
sajandi tagasi.
Siis juhtus niimoodi, sinna rannikule imbus aina rohkem
uusasukaid ja pikapeale jäid Karifoonad oma maal vähemusse. Ja nõndamoodi sattusid ohtu ka nende kultuur
ja keel. See väga huvitav keel, mille põhjaks on siis
Arravaki keel, mida kunagi Saint Vincenti põliselanikud kõnelesid.
Aga sinna Karifuunade keele sisse on nüüdsel ajal laenatud
ka hästi palju laensõnu erinevate rahvaste keeltest,
kellega nad oma kirju ajaloo jooksul kokku on puutunud.
Aga igal juhul on see kari Funa keel säilinud
ja selles mõttes väga huvitav, et mitte keegi peale
Karifoonade sellest aru ei saa. Ja kuidas meie siis nendega Refonade juures käisime.
Noh, see oli suhteliselt lihtne seal Hondurase põhjaosas on
siis lasseiba linn ja nagu eelmises saates sai kõneldud,
siis kahe pika paadiretke vahel.
Me tulime sinna lasseiba linna, olime seal Ühe päeva oli
vaba päev ja siis lasimegi korraldada sellel linna
reisifirmal ühe niisuguse tutvumis retke sinna kari Funade
juurde ja need kogukonnad, mida meie vaatama läksime,
pidid siis asuma väikestel saartel võrdlemisi mandri lähedal. Ja kogu see nende juurde minek käis siis niimoodi,
et kõigepealt sõitsime autoga umbes pool tundi mere äärde
ja seal ronisime läbi murdlainete paati,
mis meid ootas, see paati minek oli ka päris erutav,
sest lained olid kõrged ja saime päris korralikult kasta
ja üle paadiääre ennast rünnata.
Seal lainete sees polnud ka sugugi kerge.
Aga pärast seda siis panime jutt tee üle avameretund aega,
tuul viises kõrvus ja, ja mõnus lainet, tusk käis kogu aeg
üle pea ja, ja siis jõudsimegi välja sinna,
kuhu pidime jõudma. Need olid siis need Kaius, Kotsinase saared.
Ja seal siis käisime läbi päris mitu saart.
Ühes rannas näiteks käisime snorkeldamas.
Norkeldamine on siis see, et mask ja hingamistoruga vaatama veealust,
elu, korallvärvilisi kalu.
Need korallid siin ei olnud küll nii uhked,
nagu ma olin kunagi varem näinud Austraalias suurel
vallrahul või siis Vanuatu saarel Okjaanias. Aga tore oli ikkagi ja siis võtsime juba ette niisuguse
päris närvekõditav tavaloodusretke ja see oli siis ühes
kohalikus metsas närvekõditav selles mõttes,
et seal metsas pidi olema õige palju madusid.
Ja need maod pidid seal ringi roomama puude otsas.
Ja see mets oli seal lausa looduskaitse all,
sellepärast et hoida siis häirimatult seda madude elupaika.
Ja läksime niimoodi, et kõige ees kõndis kohalik Karifuuna
ja meie kõndisime tema sabas metsarajal. Ja tema kõndis kõiges muidugi sellepärast,
et kõige esimesena märgata madu ja siis meile näidata,
noh, mina olin igatahes enne seda retke vägagi elevil.
Sest looduse inimesena olen ma seal troopikas alati neid
madusid erinevaid liike kangesti näha tahtnud
ja ka päris palju kohanud.
Aga nüüd selles rühmas, kellega meie sinna metsa läksime,
ei olnud küll seda elevust paljude silmis üldse märgata. Eriti mõned naisterahvad heitsid väga ärevaid pilke kogu aeg
enda ümber ja enda pea kohale.
Ja saime kõndida, võib olla vähem kui veerand tundi,
kui juba meie teejuht peatus ja osutas siis vaikides ühele
jämedale oksale endast paari meetri kauguseni umbes rinna
kõrgusel ja seal tõesti oligi madu niisugune tubli poole
käsivarre jämedune.
Ja võib-olla rohkem kui meetri pikkune minu arust väga vahva
ulakas sellise kena pruuni ja hallikirju mustriga
ja ta roomas niimoodi aeglaselt rahulikult graatsiliselt
seal oksa peal edasi. Ja ligi poolest oli see siis imperaator boa siis Kesk-
ja Lõuna-Ameerikas üsna levinud liik.
Inimesele täiesti ohutu, sest mürgihambaid tal suus ei ole,
nii nagu teistelgi liikidel.
No ja siis me siis vaatasime seda seal ja pildistasime ja,
ja kui sellest isu otsa sai, siis läks teejuht ainult paar
minutit edasi, juba kutsus jälle enda juurde,
juba oli uus madu suurem kui eelmine ja siis õige varsti
veel ka kolmas madu ja neljas madu ja siis oli küll nende
mõne turisti näos selgesti näha, et neil on nendest madudest
nüüd täiesti kõrini. No ja siis pöörasime ümber ja teejuht viis meid paatide
juurde tagasi.
Aga ma olin tõesti rahul, sest et mitte kunagi oma
maailmareiside jooksul ei olnud ma nii lühikese aja jooksul
kohanud metsas nii ohtralt madusid nagu siin.
Ja ma olin lugenud tegelikult ka erialakirjandusest,
et see Kaios, Kotsinase madude mets on kogu Ameerikas väga eriline,
mitte kusagil mujal ei ela neid koos nii tihedalt nagu siin. Aga nüüd sealt läksime me juba Karifuunade külasse
ja sõitsime ühele niisugusele laiule, kus küla asus juba
eemalt vaadates väga maaliline pilt, et ümberringi
lasuursinine meri seal keskel selline liivane,
üleni liivane laid, selle peal siis palmipuud
ja üks küla, kus majad hästi tihedasti koos.
Külamajad olid seal tõesti väga lähestikku.
Nii et kui pärast maale läksime, siis ma kõndisin seal
külatänaval ringi, no külatänavad olid nii kitsad,
et minusugune suur mees mahtus vaevu seal kõndima. Aga majad olid niisugused lihtsad, väikesed seinad kokku
löödud laudadest ja katused palmilehtede
või plekiga kaetud.
Ja seal külas, siis olid ka need Karifuunat,
kes tegid oma igapäevaseid toimetusi.
Naised näiteks küpsetasid sellistes valgetes kiviahjudes,
kas siis kalavõileiba ja mehed enamasti nokitsesite hoonete kallal,
mingit ehitus- või remonditööd teha? Aga kindlasti suurem osa meestest üldse parajasti külas ei olnudki,
nad olid paatidega merel mõned siis vedamas kaup papa seal
saarte ja mandri vahel ja mõned jällegi kalastamas
ja see kalastamine on ikkagi läbi kogu Karifuunade ajaloo
olnud see kõige tähtsam elatusviis.
Ja see on andnud neile ka alati põhitoidusee
ja praegusel ajal müüvad nad seda siis ka mandril,
saavad selle eest raha raha eest, ostavad siis lisatoitu
ja neid kõige hädavajalikumad tarbeesemeid. Ja kui ma seal kõndisin, siis märkasin ka seda,
et kannet kari Funa minust eriti välja ei teinud,
asi selles, et seal käib ikka päris palju turiste,
sest lase juba linnast on sinna lihtne tulla.
Ja küllap oli ka nii, et, et nad said praegusel ajal täitsa
lõviosa oma sissetulekutest just selle pealt,
et neid turiste vastu võtsid ja teenindasid.
Ja selle Karifonate päeval lõpetas, oli ka päris tore selles mõttes,
et, et meile pakuti siis kohalikku traditsioonilist toitu
ja see oli siis niimoodi. Suure taldriku peal oli üks hästi priske ahven.
Ligi poolest oli see rifi ahven jällegi huvitav kalaliik,
sest siinkandis on see kõige tüüpilisem püügikala.
Ja siis seal kõrval veel ka soolakaid jahubanaaniviile
ja tubli kulbitäis pruuni värvi.
Oakertti maitses täiesti hästi eriti just värskelt merest
püütud kala.
Nii et jah, oli tore päev ja selle teema lõpetuseks kõlagu
veel veidi. Gene sedasama Karifuunade lugu, mis oli saate alguses. Aga siit edasi läheksime juba nende indiaanlaste juurde
ja peamiselt räägiksin just neist, mis kiitodest,
sest mis kiitod on üks Hondurase kõige suuremaid indiaanirahvaid. Aga nad elavad õieti kahes riigis rohkem kui Hondurases,
on neid veel seal lõunapoolse naabri Nicaragua randadel
teisest küljest nende põlised asualad alati olnud just
Kariibi mere rannikul Karifoonadest lõuna pool.
Ja osa, mis kiitadest on alati elanud ka seal Sisemaal
suurte jõgede ääres.
Aga mis kitud ajalugu on olnud pikk ja keeruline,
jämedas joones siis niisugune, et kui need Euroopa
kollinastit Ameerikasse tulid, siis algul,
mis kiitod jäid neist kõrvale, sest need esimesed kolonistid
olid Hispaania konkistatoorid, nemad otsisid ikka kulda
või muid suuri rikkusi, neid siin liivarandadel ei olnud
ja terve 16.-st sajandist, mis kiidad, elada sama elu,
mis varem. Aga siis seitsmeteistkümnendal sajandil muutus kõik,
sest siis hakkasid nende randade vastu tundma huvi inglise
ja hollandi kolonisaatorid. Ja lisaks juhtus ka see, et nende juurde hakkas põgenema
päris palju aafriklastest korje, kes olid siis lihtsalt
ärakaranud oma isandate juurest ja need mustanahalised siis segunesid,
mis kiita, indiaanlastega tekkis päris palju sihukesi
segarahvastega kogukondi, nad elasid kõrvuti siis,
mis kiito indiaanlastega said hästi läbi,
sest neil oli ju ühine vaenlane.
See oli see valgenahaline Anastaja. Ja nad koos siis moodustasid ka päris tugevaid sõjalisi liite.
Ja olid tublid koloniaalvägede vastu võitlejad lõid isegi
seal omaette riiki 18. sajandi lõpus.
Ja selle riigi nimeks oli mis kiito kuningriik.
Ja see, mis Kiddo kuningriik püsis iseseisvana üllatavalt
kaua 19. sajandi lõpuni välja.
Ja siis need, mis kiito sõdalased võtsid osa ka sellest
suurest iseseisvussõjast mis oli ju alanud kogu Kesk-
ja Lõuna-Ameerikas ja oli siis suunatud Hispaania
kuningriigi ülemvõimu vastu. Ja mis Kito kuningriik kukutati alles 1894. aastal,
no pärast seda sain neist samasugune teisejärguline rahvas
nagu neist teisteski indiaanirahvastest sealkandis.
Ja teisest küljest nad muidugi on ikkagi üsna elujõulised ka
praegusel ajal seda hirmu, et see rahvas nüüd ära kaoks
või et nad oma keele unustaks.
Seda küll ei ole.
Aga Peab ütlema, et samas on see, mis Kito rahvas olnud
võrdlemisi vastuvõtlik tänapäeva ühiskonnaelulaadile. Ja omaenda pärimust on neil säilinud seal Hondurases
võrdlemisi vähe.
Ja seda me kogesime ka nendes, mis Kiddo külades,
kus me ise siis olime, ööbisime ja see esimene küla oli siis
seal on toonase kirde osas Kariibi mere ääres.
Ja see oli see sama paik, millest eelmises saates ka sai räägitud,
sest sealt me alustasime siis oma pikka paadireisi mööda
prio Platano jõge ülesvoolu. Ja mis need muljed sealt külast olid?
See oli ikka päris suur külaelanikke võis olla nii 100
või 200 ja inimesed, keda me kohtasime, olid sõbralikud,
mitte pealetükkivad, neutraalsed ja turistidena eriti näinud
ei olnud, sest see oli ikka üsna kõrvaline kolgas selle Hondurases.
Ja kui me siis nagu suhelda üritasime, siis muidugi kõige
seltsiv omad.
Nagu igal pool mujalgi olid lapsed, Nemad ikka tahtsid kohe meiega,
kas siis palli mängida või midagi koos teha. Ja kui ma siis kaamera välja võtsin etendust pilti teha,
siis võtsid kohe rõõmsalt rivisse, tegid naerunäod pähe,
pärast näitasin neile kaamera kuvari pealt nende oma nägusid
ja nad olid väga rahul.
Ja seal oli üks niisugune seik, et üks teismeline tüdruk
tegi niisuguse liigutuse, et võttis minu käe
ja pani oma pea peale.
No ta tahtis siis näidata, kui ilusad juuksed tal on. Ja olid tõesti sellised kohevad, ronkmustad,
lokid ümbritsesid kogu pead, ulatusid välja kuni õlgadeni
nagu mõnel afro ameerika popstaaril.
Ja siis ma mõtlesin küll, et vot see nüüd viitab ühele osale sellest,
mis kiitada ajaloost, nagu mäletate, mõned nendest
kogukondadest segunesid ka istandustes põgenenud
mustanahaliste orjadega ja küllap Poolas ka selle indiaani
tüdruku soontes tibake seda aafriklastest esivanemate verd. Ja seal külas tegime seal samal päeval päris pikka tutvumistiiru.
No mis ma selle kohta oskan öelda, majad sellised lihtsad,
laudadest kokku klopsitud lobudikud katuseks plekk ümber elamu,
avar aed täis troopilisi viljapuid, kookusid langoseid
ja muid ja siis seal aias siblimas kanad.
Ja sealsamas laisad lesimest, tavaliselt ka üks niisugune
väikest kasvu peni ja aia ümber okastraataed selle peal
kuivamas pesu. No tõesti väga tüüpiline pilt ühest Hondurase vaesevõitu külast.
Nii et selle küla välimusest küll ei olnud näha
või aimata, et siin elavad need indiaanlased.
Ja meelde jäi küla keskel üks hästi suur jalgpalliplats,
selle kohta räägiti, et, et aastakümneid tagasi oli see
ehitatud illegaalse narkotransiidilennuväljaks.
Praeguseks oli see osa ajaloost lõppenud.
Vana lennuväli oli rohtu kasvanud, nüüd tagusid,
et mis Kiddo poisid seal kirglikult palli
ja siis käisime ka ära külapoes, noh nagu nad seal ikka on
üks putka, mille letist saab osta siis kõige hädavajalikumad
toidu- ja tarbekaupu ja siis natuke ka mingeid lihtsaid
maiustusi ja karastusjooke ja õlut. Ja muidu tõesti nagu üks tavaline Hondurase küla,
aga üks vahe siiski oli siin inimesed omavahel ei kõnelenud
hispaania keelt, vaid rääkisid, mis Kiido keeles.
Ja see on niisugune mahe, kenasti kõlav keel.
Ja siis me saime ka niisugust asja veel teada,
kui pikemalt rääkisime, et paljudel, mis kiitodel on kaks nime,
üks on siis selline kristlik hispaaniakeelne nimi,
aga teine on siis, mis kidakeelne nimi ja näiteks perenaine,
kes meid seal kõige rohkem võõrustas, tema ütles,
et, et tema, mis kiito nimeks on Lilia. Ja see pidi siis tähendama, tema armastab mind täitsa tore
nimi ju, kui niimoodi mõelda.
Aga meie ööbimine seal külas oli siis korraldatud niimoodi,
et jagati peredesse laiali ja need tingimused seal
ööbimispaigas olid täpselt samasugused nagu kohalikel elanikel,
noh see tähendab, et kempsus ja pesemas käid õues
ja mind sõbraga pandi siis magama, mingisugusesse abiruumi,
mis sarnanes kangesti kuuriga ja mööblit seal ei olnud,
ainult kaks koikut polnud seal häda midagi,
aga natukene siiski uurisime, et et lubasite,
et siin külas on elekter. Et hommikuti ja õhtuti paar tundi generaatoriga seda
elektrit siin tehakse.
Aga meil siin ei ole mitte midagi sellist.
Öeldi jah, tõesti unustasime, lahendati teema väga kiiresti
ja lihtsalt sikutati kuskilt kohale, lahtised elektrijuhtmed,
riputati need lakke, nende vahele pandi pirn.
Ja oligi meil elekter olemas ja valgus sees.
Ja kui nüüd juba täitsa pimedaks oli läinud,
siis sättisime ennast sinna koikusse magama. Kustutasime lambi ära ja suikuda oli tõesti tore.
Sest läbi õhukese laud seina kostis kanade Kaagatusi
ja koertega plahvatusi ja pererahva vaikset moskiitokeelset juttu.
Ja siis lisaks veel tundmatute troopiliste lindude
eksootilist laulu. Siin nüüd siis kõlaski vahepalaks natukene seda Kesk Ameerika. Lindude laulu, mida ma seal ise õhtul salvestasin,
aga siit edasi läheksin juba nende muljete juurde,
mida me saime seal teises, mis kiitode külas see küla asus
üsna kaugel sisemaal siis mööda seda Riia Platano jõge,
päris pikalt sõit Ta ja seal jõe ääres siis oli.
Ja selle küla eripära oli selles, et seal elas koos
tegelikult kaks erinevat indiaani rahvast.
Ühed olid siis mis kiitod ja teised olid Petšid. No kes need pitsid on?
Need on tõesti üks väga tillukene rahvas,
nii et ühtekokku on neid praegusel ajal alla 6000 hinge.
Ja varasematel aegadel olid nad tuntud selle poolest,
et hoidsid väga kokku hoidsid oma traditsioone
ja ei sallinud sugugi segaabielusid teiste rahvastega.
Aga nüüd on kahjuks aeg saanud minevikuks Se petside rahvaks,
kild on nüüdsel ajal kiiresti hääbumas. Petsi keelt kõneleb vaid vanem sugupõlv ja siin külas olid
nad siis ilmselgelt kokku sulamas selle,
mis kiita rahvaga.
Ja käisime ka seal külas ringi ja vaatasime,
mida huvitavat leiame.
Need majad ja inimesed.
Ta oli üsna samasugused kui eelmises külas.
Aga küla oli väga palju suurem laius suurel-suurel maa-alal
ja lausa keset küla oli teinekord nisukesi suuri
karjamaalapp kus oli söömas siis mõnikord hobused
või veised. Ja sellest külast jäi võib-olla eredam asjana meelde kirik,
kohalik kirik.
See asus niisukeses piklikus, baraki taolises hoones,
ülimat lihtsa sisustusega sees, vaid puupingid
ja puust altar ja altari ainus kaunistus oli pisikene maal
õnnistegijast ja seal kirikus käis parajasti teenistus.
Aga muusikat ei tehtud mitte oreli või muu pilliga,
vaid kitarriga ja mängijaks. Lauljaks oli üksainus keskealine külamees,
seljas oli tal T-särk jalas teksapüksid,
jalanõudeks porised säärikud.
Aga ta mängis vägagi pühendunult ja innuga.
Ja kui me seal hästi pikalt ringi kolasime,
siis lõi väga hästi ka meelde see lõputult sügav pori,
mis seal teedel oli.
Ja kui siis veel ka vihma hakkas sadama,
siis läks seal veelgi sügavamaks ja oli kõvasti tegemist,
et üldse püsti jääda. Nii et liikumine läks väga aeglaselt, jäime pimeda peale,
jõudsime oma ööbimiskohta täiesti kottpimedas.
Nii et jah, ka seal ei hakanud silma midagi niisugust,
mis kiito rahvale väga eripärast.
Aga õnneks päris ilma.
Me nende traditsioonilisest kultuurist ei jäänud
ja see oli siis niimoodi, et kui me juba Läksime tagasi
jõudsime sinnasamasse esimesse külasse, kust me oma
paadireisi olime alustanud siis seal me palusime väga oma giidi,
et kuidagimoodi aitaks korraldada mingisuguse niisuguse
muusika- või tantsu või lauluõhtuks natukenegi saaks kuulda seda,
mis kiitode traditsioonilist muusikat. Ja see ei olnud üldse lihtne korraldada,
sest vaata, mis kiitnud ei ole harjunud sellega,
et nad peavad esinema, hakkas siis turistidele
või ükskõik kellele, kes siis pealt vaatavad ja,
ja ise osa ei võta.
Nende harjumus oli ikka see, et kui tuleb külapidu,
siis kõik lähevad sinna, pealtvaatajaid ei ole
ja pidu kestab ikka mitu tundi järjest. Ja noh, peaaegu juba ei õnnestunudki kokku leppida,
kas siis õnneks mingit neli hakkajat noort miskit naist ütles,
et olgu peale, teeme ära.
Ja siis toimus niimoodi, et kui väljas oli juba läinud
täitsa pimedaks, süüdati õue peal lõkke ja siis hakkas
kõlama trumm.
Trumm oli siis niisugune, et üks trummidest oli tühi
bensiinivaat ja teine löökpill oli siis kodus
ja lõuad, mida omavahel hästi kõvasti kokku löödi. Ja pillimängijateks olid siis mehed ja naised,
siis laulsid ja tantsisid.
Ja muidugi nad ei tahtnud üldse seda, et meie seda vaatame,
vaid haarasid meidki kaasa.
Aga kui need muusikahelid siis juba üle küla kandusid,
siis hakkas seal pimedas sinna õue peale aina rohkem
kohalikku rahvast juurde tulema ja lõpuks läks ikka lahti.
Tiit pidu, mis kestis mitu tundi, oli väga vahva. Aga võrdlemisi väsitav, sest need tantsud,
mida tuli tantsida, olid ikka kole pikad
ja väga rütmikat.
Ja kõrvale viilida ei olnud võimalik, sest meie ise olime öelnud,
et kangesti tahame niisugust õhtut.
Nii et läks ikka kõvasti üle kesköö, enne kui magama saime
ja järgmisel hommikul, kui olime hommikusöögilauas jälle
kokku saanud, siis olid näod üsnagi loppis. Aga siis oli mul hea võimalus küsida, et et millest need
naised seal oma tantsulauludes ikkagi laulsid.
Ja siis meile siis seda nagu seletada, noh põhiliselt olid
need niuksed improviseeritud laulud, eeslaulja ütleb midagi,
teised hõikavad järgi, aga siis laudade sisust tal oli niimoodi,
et üks oli selline, et meie, naised lendame nagu kotkad
taeva all. Ja sel ajal, kui nad niimoodi laulsid,
siis nad ka hiljutasid oma käsi, nii nagu linnud lennates. Ja siis sõnad läksid edasi niimoodi ja siis me näeme seal
all mõnda meest ja kui me näeme seda õiget,
siis tõstame alla ja rabame ta ära.
Teine laul oli siis sellepärast huvitav,
et seal oli üks tuttav sõna meie kõrvade jaoks
ja see sõna oli mari Huhana.
Siis me küsisime, et kas ongi seotud selle narkootikumiga
marihuaana ja selgus, et ongi ja selle laulu sisu oli siis
umbes selline, et meie, naised peame tihti tantsima ainult omavahel,
sest mehed on kuskile kadunud ja tõmbavad üheskoos salaja marihuaanat. No vot sellised laulud täitsa elust enesest võetud
ja siia saate lõppu ma lasengi siis kõlada ühte niisugust muusikat,
mida ma sealsamas kohapeal salvestasin.
Ja katsuge nüüd ise kujutleda sinna juurde lõkkekuma
pilkases kuumas troopikaöös ja noori temperamentsed indiaani naisi,
kes tundide kaupa tantsides aina rohkem hoogu sattunud. Selline sai siis see tänane saade, saade Hondurase väikerahvastest,
kari foonadest, mis kiitadest petsidest ja millest tuleb
järgmine saade.
See saab olema niisugune, kus siin stuudios oleme
mikrofonide taga suisa mitmekesi.
Ja ma ajan juttu eestlastest abielupaariga,
kes on elanud seal Hondurases kohe päris mitu aastat järjest
ja sellepärast teavad nad seda Hondurase igapäevaelu läbi
ja lõhki. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
