Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma Kesk-Ameerika rännulugudega jõudnud
Nicaraguas ja eelmises saates sai kõneldud sellest,
mis maa Nicaragua nii suures joones on.
Ehk siis natukene Nicaragua geograafias,
trafost ajaloost ja eelmises saates alustasin ma ka nende
omaenda Nicaragua muljetega.
Jutustasin siis sellest, et kuidas me teatavatessekeldustega
üle Hondurase piiri saime ja siis esimesest linnast,
kus me paar ööd peatusime. See oli siis somooto, niisugune idülliline,
väike linn keset mägesid ja oli juttu küllalt ekstreemses loodusmatkas.
Samuti käisime nimelt ühes Nicaragua kõige kuulsamas kanjonis,
mille nimeks on somoto kanjon.
Ja ta oli ekstreemne sellepärast, et seal tuli liikuda
enamasti vees.
Ja mõnikord oli vesi nii madal, et sai edasi mööda kive ukerdades.
Aga mõnikord läks nii sügavaks, et ainus edasiliikumise
võimalus oli, et ujud ja nõndamoodi vaheldumisi käies
ja ujudes. Neli tundi sai seda kanjoni retke siis tehtud. Aga nüüd täna räägin ma sellest, mis meist seal Nicaraguas
edasi sai. Ja see oli siis niimoodi, et me läksime Granada
linna ja elasime seal kohe mõned päevad.
Ja Granada, see kõlab kuulajale võib-olla tuttavalt,
Hispaanias on ju samasugune.
Aga ma olen käinud ka seal Hispaania granaadas.
Väga selline väärikas ajalooline, suursugune linn aga nüüdse
Nicaragua Granada on teistpidi väga võluv,
ta on suhteliselt väike, kuulge, aga vanalinn on hästi terviklik,
täis ajaloolisi hooneid ja kvartaleid. Ja kogu see vanalinn on väga kenasti korda tehtud,
mõjub tõesti sellise armsana.
Nii et väga tihti on need, kes seal käinud,
öelnud, et see on kõige ilusam linn Nicaraguas üldse.
Ja mõtlesin, et Granodas tegime me ka kaks loodusretke,
millest ma hakkan rääkima.
Üks läks siis sellele Kesk-Ameerika kõige suuremale järvele,
mille nimeks on Nicaragua järv ja teine siis Masaaja
vulkaani juurde. Sema saaja on siis üks üheksast tulemäest,
mis pidevalt seal Nicaraguas tegutsevad.
Ja et kase Ma saaja tõesti elus oli, saime oma silmaga veenduda,
kui seisime seal vulkaanikraatri serval ja alla vaatasime.
Seal kraatri põhjas oli siis podisemas tulikuum,
punane laavajärv. Siin kuuldes nüüd üks laul, mille esitajaks oli Andres
Himeeness ja see Andres Himeenes on tegelikult pärit mitte Nicaraguas,
vaid Puerto Ricos ja Ladina-Ameerikas, on ta hüüdnimeks Hyybasco.
Ibasco tähendab õieti Puerto Ricos maameest,
kes on oma maasse väga kiindunud ja peab sellest väga lugu.
Ja nüüd see Andres Himeeness on 76 aastane oma kodusaarel
tõeline legend laulnud aastakümneid ja paljud tema laulud on
inimestele ikka väga hinge läinud. Aga tema laulude temaatika ei piirdu üldse ainult kodusaarega,
väga tihti laulab ka teistest Ladina-Ameerika maadest,
nii nagu ka siin selle laulu pealkiri oli.
Tegelikult ma laulan Nika Raagvale.
Aga kui nüüd mõelda selle mehe nagu laulustiilile,
siis ta on võib-olla kõige rohkem selline folklaulja.
Tema laulud on maalähedased, lihtsad, siirad,
ehedad. Ja mulle meeldib ta, sellepärast tema intonatsioon
ja tämber ütlevad kohe, kui kuuled, et see peab olema üks
Ladina-Ameerika laulik. Selline eriline mõju on sellel tema lauluhäälel.
Aga nüüd siis jätkan neid oma rännujutte sealt,
kus eelmine kord pooleli jäi ja sõitsime siis sealt somoza
linnast granadasse.
Selles linnas elab praegu 106000 elanikku,
nii et kui võrrelda Eesti linnadega, siis veidi suurem kui Tartu.
Ja nagu linna sisse saime, otsisime kõigepealt üles oma hotelli,
mis lubas meile kolmeks päevaks öömaja. Ja niimoodi hotelli poole sõites läbisime kesklinna
ja sõidu ajal oli kohe näha, et selle linnatänavatelt tuleb
tõesti väga tugevalt sellist ajaloolist hõngu kvartalite
kaupa mõlemal pool tänava servas, sellised madalad Hispaania
koloniaalajastu majad, valdavalt ühekorruselised punaste
katustega ja tänava poolses küljes, mitte ühtegi akent,
samas igal majal uks täiesti isenägu, selline uhke,
tihti nikerdustega. Ja tore oli ka see Nende majade krohv, seinad olid erivärvi,
nii et kõrvuti roheline, kollane, sinine
ja muud värvi maja.
Ja need toonid olid reeglina heledad ja need andsid siis ka
tänavatele sellist rõõmsat jaa helget ilmet.
Ja kui me siis oma hotelli saime, selgus,
seegi on vanalinnas.
Sellest ajaloolisest peaväljakust kõigest mõne minutiga
jalutuskäigutee kaugusel. Hotelli nimeks oli paatiootel Malindscha hotell.
Tegelikult väga stiilne ja väga auväärse ajalooga ehitis.
Hotelli juhataja tuli meile vastu ja seletas siis natukene
seda oma hotelli, käisime seal ringi, saime aru,
et hoone on niisugune suur ja sopiline, seal on mitmeid
väikeseid siseõuesid ja veel kõrvalkäigud
ja trepid ja koridorid, nii et algul minnes võid täitsa ära eksida.
Aga nüüd siseõued olid tõesti Itüllilised. Igat ühte neist ümbritsesid sammaskäigud,
tulite ääristatud valgete sammastega, põrandad olid neil
laotud kahhelkividest ja siseõuede keskel kasvas ohtralt
mitut sorti troopilisi puid ja lilli.
Ja see hotelli juhataja rääkis meile ka selle hotelli ajaloost.
See ulatus kahe sajandi taha.
Mõis oli algselt kuulnud ühele hispaania jõukurile,
aga siis hilisemal ajal oli seda kõige vanemat osa
järk-järgult laiendatud ja nii ta siis oligi saanud sellise ilme,
nagu ta praegu on. Ja väga vahva oli see hotelli juhataja õpetas meile,
kuidas eristada välimuse järgi seda hotelli kõige kesksemad
ja vanemate osa nendest hilisematest juurde ehitistest.
Ja ta ütles, et kõige lihtsam on vahet teha seinte paksuse
järgi ja nurk kate kuju järgi.
Et kuigi kõik seinad on siin ühtviisi helevalged,
siis vana osas on need seinad palju paksemad,
täitsa olidki, nii poole meetri paksused
ja selle vanema osa seinte nurgad nägid välja teistsugused. Kui nad siis 10 kraadi all niimoodi ristusid,
siis nad ei olnud üldse niisugused täisnurksed,
need nurgad, nii nagu meie aegsetel majadel vaid nad
koosnesid mitmetest väiksematest nurkadest.
Väga huvitav detail minu meelest.
Ja kõige põnevam oli minu meelest see, kui see omanik viis
meid nii-öelda museaalse eksponaadi juurde
ja see eksponaat oli siis selline, et vana seina sisse oli
tehtud üks aken ja sealt akna sees sai piiluda,
mis seal seina sees tegelikult on, selgus,
et see ei olnudki läbinisti kivi vait sees see keskmine osa
oli nii-öelda tühi või siis õigemini täidetud huvitava
taimse materjaliga. Need olid niisugused poolemeetrise läbimõõduga kuubik,
kuid mis olid kokkupressitud siis kuivanud heinast
ja liivast ja nad olid väga-väga vanad.
Ja siis hotelli juhataja seletas, et selline seinamaterjal
oli paarsada aastat tagasi seal Kanadas tavaline,
igal pool. Põhjus väga lihtne, väljast näeb välja nagu kivisein,
aga maksma läheb palju vähem ja iseenesest selline nii-öelda põhusein,
mis on siis väljapoolt siis tellisevoodriga ära peidetud
ja krohviga kaetud. See peab siinsetes oludes vastu sama kaua kui täiskivisein,
sest kliima on siin selline kuiv, vihma sajab harva
ja nii see taimne materjal seal sees ei lähe kopitama isegi
mitme sajandi jooksul.
Siis, kui olime seal hotellis veidikene ringi uudistanud
ja hinge tõmmanud, läks igaüks meist sinna Granada peale
omal käel kolama ja mina kõndisin kõigepealt siis sinna
ajaloolisele peaväljakule. Ja esimene mulje oli küll niisugune, et,
et väga niuke tagasihoidlik väikene, seal oli lihtsalt üks
pargikene pargi ümber olid müügiputkad aga siis tuli mulle meelde,
et kui ma olen käinud mujal Ladina-Ameerikas siis seal
vanades linnades on mul alati tekkinud seesama tunne,
et kuidas saab peaväljak nii väike olla.
Aga järele mõeldes olen ma siis alati meenutanud,
et nojah, see on ju see tänapäeva inimese pilk. Aga kui linn on sadu aastaid vana, et alguses loodi,
siis tolleaegsete inimeste jaoks oli see väljak vägagi avar.
Ja edasi kõndisin siis niimoodi, et läksin algul hotelli
juurde tagasi ja siis läksin nagu vastassuunas sellele keskväljakule.
Ja sattusin sihukesele huvitavale toorile,
mis oli kaetud plaaditud sillutisega täitsa lai.
Ja oligi mõeldud ainult jalakäijatele.
Ja seda mööda kõndides jõudsin õige pea hiigelsuure järve kaldale. Tal ikka nii suur, et teisi kaldaid üldse ei paistnudki.
Ja tundus olevat ääred.
Ta on nagu meri.
Tegelikult oli see muidugi see kuulus Nicaragua järv,
mis on siis kõige suurem kogu Kesk-Ameerikas.
Aga nüüd juba järgmisel Päeval seal granadas,
tegime me läbi sellise vägagi põhjaliku ringkäigu selles linnas.
Ja algul käisime ringi jalagiidi saatel ja giid jutustas
meile Granada ajaloost. Et ajalugu siin muidugi kõik ära rääkida,
räägin vaid teatud seiku sellest linnast.
Üks tähtis fakt on muidugi see, et ta rajati aastal 1524.
Ja kui me nüüd mõtleme natukene ajaloo peale,
et kui see kolumbussi Lõuna-Ameerikasse Kesk Ameerikasse
jõudis siis siin, Kesk-Ameerikas pani ta oma jala esimest
korda selle pinnale aastal 1498.
Ja mõelda need ligi veerand sajandit hiljem oli juba
siiasamasse kohta selle Granada esialgne asundus loodud. Ikka väga üllatav, et nii kiiresti.
Tegelikult ongi niimoodi.
Seda granadat loetakse kõige vanemaks hispaanlaste rajatud
linnaks kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.
No tegelikult oli muidugi niimoodi, et hispaanlased rajasid
linnuga siia-sinna veidi varem.
Aga need teised linnad ei ole tänaseni säilinud.
Ja see järgmine oluline fakt on minu meelest see,
et kes selle linna rajajaks oli, see oli konkista toornimega
Francisco Hernandez Cordoba ja tema siis paniga linnale nime
ja pani just selle Hispaanias asuva kuulsa Granada järgi. Ja Se Francisco Fernandez de Cordoba on tänase päevani
Nicaragua laste silmis väga lugupeetud mees,
teda peetakse riigi ajaloo esimeseks suurkujuks
ja teda austatakse isegi seevõrra.
Tema nime järgi on pandud praeguni Kartaagos kehtivad rahatähed.
Otsime meiegi neid korduvaid siis oma käes,
kui me seal Nicaraguas olime ja mõnikord arveldasime.
Väga kenad rahatähed olid, aga kahjuks need ostujõud oli
üsna väike. Et üks euro oli võrdväärne 40 kordobaga,
mis tähendab seda, et neid Cordoba pidi sul ikka alati
taskus olema, paras patakas.
Ja kui siis arve maksmiseks läks, siis väga kiiresti
tekkisid niisugused kolme ja neljakohalised summad.
Numbrit võtsid algul täitsa silmade ees virvendama aga see
selleks seal Kronadas, ütleme järgmistel sajanditel.
See linn kasvas väga kiiresti jõudsalt, rikastus peamiselt seepärast,
et asus väga olulise kaubatee ääres. Mis kaubatee see oli, selle juurde jõuame siin saates hiljem.
Aga praegu ütlen vaid nii, et kui linn saab jõukaks
ja rikkaks, siis on tal see viga, et hakkab ligi tõmbama kurikaelu.
Ja siis seal Kesk-Ameerika kandis olid need siis teadagi
need mereröövlid.
Ja õige tihti jõudsid nad välja ka Granada linna juurde.
Kavatsesid seda vallutada enamasti ei jaksanud.
Aga mõnikord läks küll õnneks. Nii et näiteks aastal 1665 õnnestus linn vallutada ühel
Kariibi mere kõige kuulsamal piraadil.
Henry Morganil.
Henry Morgan oli rahvuselt inglane ja ta rüüstas seda
Granada ja üldse Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika linnu.
Ikka ainult selle nimel, et tuua au ja hiilgust inglise
kuningakojale ja et ta nagu justkui võitles inglasena
hispaanlaste vastu. Aga iseenesest oli ta ikkagi mereröövel,
mis mereröövel kõigega, mis sinna juurde kuulub.
Räägin temast ka ükskord hiljem ülejärgmises saates,
kui me oleme juba reisimas mingi panamas,
aga siin granaadas, tegi ta siis seda, et kõigepealt
tühjendas kõik linnavarakambrit viis aarded linnast minema,
siis lasi oma jõukudel linna peal vägivallatseda
ja laamendada, nii palju, kui nad vähegi jaksasid. Ja siis takkapihta pani linnale tule otsa ka pärast seda
Granada kiratses väga pikka aega.
Tasapisi tõusis jalule, taastas endise hiilguse
ja näiteks 19. sajandi alguses oli ta muutunud juba nii
uhkeks ja mõjuvõimsaks, et kaaluti isegi seda,
et granadast võiks saada Nicaragua riigi pealinn,
sest Nicaragua iseseisev riik oli tekkinud natukene varem
1821 kaaluti kolme kõige esinduslikuma linna vahel. Renata siiski pealinnaks ei saanud.
Aga oli ometi väga ilus ja kaunis.
Ja vot just nendel aegadel saabusid Granada-le tema pikas
ajaloos kätte vaata et kõige mustemad päevad.
Aastanumber oli siis 1856 Nikoraago riik oli veel
suhteliselt nõrk.
Ja siis ootamatult vallutas linna, eks niisugune mees,
kelle nimeks oli ulja ooper. Villem Volker oli tegelikult Ameerika Ühendriikide kodanik
niukene tõeline avantürist.
Ja tema siis tegutses seal Kesk-Ameerikas päris laialt
üldsegi mitte ainult Nicaraguas.
Ja ta elu oli ka täis ootamatuid pöördeid,
ta oli tegutsenud väga erinevates rollides,
ta oli olnud küll agar ajakirjanik, ehk siis jälle näiteks
ärimees siis korraga poliitik ja vahel ka siis sõjapealik,
nagu nüüd sellel juhtumil siin ja tema peas keerles üks
eriti võiks öelda uskumatu, too veider ja samas auahne plaan,
nimelt oli ta juba loonud palgaarmee ja sellega kavatses ta
vallutada kogu Kesk-Ameerika, luua seal täiesti uue riigi,
tuua sinna siis uude riiki sisse kolonistid Ameerika ühendriikidest. Ja mis veelgi uskumatum.
Ta kavatses kehtestada seal riigis uuesti orjandusliku korra.
Nii nagu Kesk Ameerikas oli olnud varem,
siis kui hispaanlased siin valitsesid ja hispaanlased olid orjapidajad,
nüüd siis pidid ameeriklased hakkama siin orjapidajateks.
No ikka tundub täiesti jabur plaan.
Aga vot sellised ootamatud hullumeelsed plaanid võivad vahel
vähemalt alguses isegi edu tuua. Nii et ta tõesti vallutas oma palgaarmeega kogunicaraako.
Kohe kui ta jõudis Granada linna, kulutas ta ennast kogu
Nicaragua presidendiks ja kehtestas selsamal päeval kogu
selles Nicaragua riigis orjandusliku korra.
Ja silmapüük asus siis sõjaretkele Costa Rica vastu,
kavatses sellegi ära vallutada.
Aga seal Costa Ricas läks tal kehvasti.
Costa Rica lased akkasitel ootamatult südilt vastu
ja isegi nii tõhusalt, et selle William Walkeri palgaarmeel
löödi puruks. Ta ise pidi peaaegu kas surma saama, pääses eluga üle noatera.
Tuli siis tagasi siia granadasse.
Aga siingi läks tal jalgealune nii tuliseks,
et ta pani oma presidendiameti maha, hakkas linnast ära tulema,
aga ta oli nii vihane, et andis korralduse teha Granada linn maatasa.
Ja need tema palgaarmee riismed hakkasidki täitma seda
korraldust ja lõhkusid ja hävitasid seal linnas hooneid kaks
nädalat järjest. Sealhulgas ka need kirikud ja tohutu turuväärtusega
ajaloolised muud väärtuslikud ehitised.
Ja siis, kui linn oli tõepoolest praktiliselt täiesti varemetes,
lasi ta enne äraminekut varemetele suurte tähtedega
kirjutada sõnad.
Siin oli Granada ehk siis sõnum oli see,
et siia ei tule mitte iialgi mitte ühtegi linna.
Ja tal endal läks siis edasi veel kehvemini ta põgenes,
siis on tuurases Hondurases ta kinni ja hukati. Jah, Granada oli siis varemetes.
Aga ta jäänud varemetesse ehitati uuesti üles.
Ja kui meie nüüd seal olime, siis ma usun,
et Ta oli isegi kenam kui enne.
Selle William Walkeri aegu.
Sest tõesti, need ajaloolised kvartalist on väga kenasti
taastatud ja teisest küljest on ju linna heakord praegusel
ajal igati tänapäevane. Aga nüüd see meie ekskursioon seal linna peal teine pool oli
eriti meeldejääv, sest see toimus siis hobu kallessidega.
Ja see oli siis niimoodi, et igasse kallessistus lisaks
kutserile kolm inimest ja Igaagalessi ette oli rakendatud
kaks hobust ja hobused olid kaunistatud roosade lehvideganid,
olid neil lakk kades nii motika, roosad lehvid
ja kallessid olid üleni valged.
Ja neid ehtisid samuti sellised roosad lindid
ja tutid. Täitsa niisugune tunne, et lähed pulmasõidule. Aga uhke oli küll sõita nendel Granada kitsastel tänavatel.
Del vahetevahel lasid hobused isegi sörki tänavasillutis,
siis kajas kenasti vastu.
Ja Me sõitsime siis niimoodi, et vahetevahel tegime peatusi,
vaatasime mingeid olulisi ajaloolisi ehitisi näiteks Granada kalmistut.
See pidi olema kõige vanem linnakalmistu kogu Kesk-Ameerikas.
Ja selle kalmistu kõige väärtuslikum osa oli kahtlemata see,
kus asusid kunagiste Hispaania rikkurite hauakambrid. Need hauakambrid olid valmistad, tood Euroopast kohale
toodud marmorist ja neid ehtisid peenelt viimistletud
skulptuurid ja bareljeef.
Võib ainult kujutleda, millist kosmilist hinda tuli sellise
hauakambri eest maksta.
Aga nüüd Granada kirikutes?
Jaa, ei, mulle kõige rohkem küll meelde püha Neitsi Maarja kirik.
Välimuselt selline massiivne ruudukujulise põhiplaaniga
halli värviehitis. Ja kiitsis, seleta see, et see püstitati algselt siia juba
1534. aastal.
Nii et tõesti väga vana vahepeal muidugi Henry Morgan
ja William Volker ja kes teab, kes veel rikkusid seda sakraalehitist.
Aga kirik taastati alati uuesti.
Ja kui me siis sinna kirikusse sisse läksime,
siis nägime, seal olid hästi palju selliseid pühasid,
reliikviaid ja raid kujusid. Aga mis kõige vahvam?
Me saime ronida ka kirikupeatorni ja sealt avanes lai vaade
kogu Granada linnale.
Siis rohkesti kirik, kuid kenasid Hispaania-aegseid maju,
punaste katustega, nende vahel palmialleed väljakud
ja taamal siis sinetamas mäed ja ka mõned vulkaanide tumedad
koonused tõepoolest kuninglik vaatepilt.
Ja sealt vaadata, kes oli kohe selge miks seda granaat
peetakse Nicaragua kõige kenamaks ajalooliseks linnaks. Siin kostis nüüd jällegi üks lõik sellest Puerto Rico
lauliku Andreski meenese loost Ma laulan Nicaraagole
ja kes väga hoolikalt kuulazzai mõnedest sõnadest aru,
et siin ei laulda sugugi ainult Nicaraagostvaid k näiteks
Ladina-Ameerika küladest ja loodusest ja sealsest kunagisest
vabadusvõitlusest ja nii edasi.
Aga nüüd ma kõneleksin siis nendest kahest loodusretkest,
mis seal Granada lähistel sai tehtud ja esimene viis meid
siis järgmisel hommikul Nicaragua järvele. Ja seal me sõitsime siis ringi sellise üpris mugava turistipaadiga.
Alguses saart käte vahel ja seal saarte kallastel nägime
päris palju vahvaid eksootilisi linde, näiteks tiiger,
Bei, kes passis seal kalu, siis kuldlauk,
lootuse lindu, temal on siis nagu teistelgi lootuse lindudel
uskumatult pikad varbad, nii pikkade ta kõnnib nendega
veetaimede peal ringi nagu kana õue peal.
Ja puu võrades saime näha ahve, näiteks müürafi. Sellel on siis isaslooma lõual niisugune vägev lott,
et kui ta selle õhku täis paisutab, siis tekitab ta nii
vägevaid müürgede kaikuvat mitme kilomeetri kaugusele
ja tundub, et seal möirgab üks väga verejanuline kiskja.
Ja eriti tore oli minu jaoks see.
Taas sain ma kohtuda ämmal ohviga.
No olen teda näinud ennegi lõuna Kesk-Ameerikas väga lemmik,
sellepärast et tal on kehaga võrreldes ilmatu pikad jäsemed
ja ta kasutab siis nagu viienda jäseme ka oma saba
ja nüüdki liikus ta seal okste vahel nagu mingisugune
hiigelämblik üliosavalt. Ja muide, inglise keeles on tema nimi just sellepärast,
et meenutab ämblikku ämblikahv.
Aga no siin tegi ta neid võimlemisharjutusi ees väga lähedal,
kõik oli hästi nähtaval ja vaadata saideta pikalt.
Nii et tõesti tore kohtumine väga pärast sõitsime siis
paadiga sealt saart varjust välja avajärvele.
Ja seal võttis meid vastu selline lainetus,
et algul võttis täitsa kergelt kõhedaks. Paat oli meil ju selline kitsas kipakas ja lained olid noh,
umbes nagu Peipsi järvel tormiga, aga see Nicaragua järv on
ju Peipsist ligi kolm korda suurem.
Tuul tekib seal kergesti ja lained kerkivad kõrgele.
No midagi hullu ei juhtunud, paadimees oli osav,
vett vaati ei tulnud ja tema tüüris siis meie paadi ühe
niisuguse saare juurde, kus asus üks väikene vanaaegne
kindlus ja läksime siis sinna kindlusesse sisse. See oli niisugune imelik kitsas paksude kivimüüridega
ja tal oli mitu korrust ja kõige ülemisel lael seisid siis sajanditevanused,
kahurid ja seal tornis, siis jutustas giid meile ka
Nicaragua ajaloost.
Saime siis teada loo, mida tegelikult iga Nicaragua alaneb
peast teab see on siis see, et kuidasmoodi Nicaragua järv
üks kord avastati.
See oli siis üks konkistatooride salk, kes oli siia tulnud
hobustega üle mägede pikaretkega. Ja kuna neil ei olnud Kesk-Ameerika Geo rahvast kõige
vähimatki aimu, siis esimese hooga, kui nad nägid seda
piiritut ette välja enda ees, arvasid, et nad on jõudnud
Vaikse ookeani rannikule, juubeldasid ohoo,
oleme leidnud uue võimaluse kahe ookeani vahel kaupu liigutada.
Ja siis nad vaatasid hobuste poole, hobused läksid selle
veekogu kaldale ja hakkasid suurtes rõõmudega isukalt jooma.
Ja siis olid nad absoluutselt pettunud, sest oli ju selge,
et kui hobused joovad, siis peab vesi mage
ja see ei ole ok. Ja ja nüüd pärast selle järve avastamist ajapikku siiski selgus,
et see muutis vägagi Nicaragua pidist ajalugu.
Selgus ikkagi lõpuks, et järve kõige läänepoolsemas servast
ei ole sinna Vaikse ookeanini üldse pikk maa üle mägede,
kõigest 20 kilomeetrit.
Ja teiseks selgus hiljem.
Seda järve ühendab Atlandi ookeaniga üks jõgi
ja jõge mööda Kariibi mereni küll päris pikk maa,
tervelt 180 kilomeetrit. Kuid sedamööda on siiski võimalik väikeste laevadega sõita.
Ja hispaanlased nimetasid selle jõe siis Sanhuani jõeks.
Ja niimoodi hakkaski tekkima kaubatee, mis muutus aina
tähtsamaks selline kaubatee, mis Atlandi ookeani poolt
tulles kulges algul siis üle selle San Juani jõe siis mööda
Nicaragua järve ja sealt siis sinna Vaikse ookeanini väga
lühikest maismaa teed mööda 20 kilomeetrit.
Ja vot just selle tõttu, et niisugune veetee tekkis,
hakkaski see Granada linn väga kiiresti jõukust koguma. Ja just selle tõttu, nagu me rääkisime, ründasid seda
Ronaldot ka mõnikord piraadid.
Ja vot just nende piraatide vastu oli siis ehitatud just see fort,
kus meiegi parajasti olime ja giid rääkis,
et neid forte oli palju seal Granada lähedastel saartel
kokku moodustasid nad sellise tervikliku kaitseehitust teemi.
Ja see süsteem lõppkokkuvõttes, välja arvatud mõned erandid
kaitsest nende mereröövlite eest, seda linna täitsa hästi. Ja nüüd, kui me olime selle järve tuuri läbi teinud,
siis läksime juba sama päeva õhtul sinna Masaaja vulkaani juurde.
Ja õhtul hämaras just sellepärast, et vulkaaniefektid
paistavad kõige selgemini silma pimeduses.
Sinna minna ei olnud üldsegi raske.
Kõigepealt, et pool tundi autoga siis parkimisplatsi juures
ostsime rahvuspargi piletid, kõndisime mööda päris lai
ja mugavad, et jalgteed vulkaani juurde ja siis avastasime,
et seal on niuksed platvormid. Vaateplatvormidelt saab siis kiigata üle kraatri serva,
sinna alla vulkaani sisemusse.
Ja ainukene asi, mis mulle ei meeldinud,
oli see, et, et nendel platvormidel oli väga palju rahvast
oma modi, loogiline muidugi, kui linn on lähedal
ja siia tulla, nii mugav.
Siis tuleb ka palju rahvast.
No igatahes. Ma olin neid vulkaane näinud ju maailmas päris mitmeid,
aga nii mugavat tegutseva vulkaani juurde ei olnud ma küll
mitte kunagi elus varem saanud.
Aga seal platvormi peal siis vaatasid üle ääre.
Ja mida sa nägid?
No see oli ikka vägev küll.
Kõigepealt need kraatri seinad täiesti püst,
Loodsad mitmeastmelised mitmesaja meetri sügavusse läksid
alla sinna vulkaanipõhja ja seal siis pulbitses vedela
punane laava. Lavali, mõnikord ka ereoranž, mõnikord kollane,
mõnikord ka täiesti tume.
Ja see värv sõltus ju sellest, kui värske selle ava
parajasti oli.
Kui oli väga värske, siis kollane, kui juba peaaegu jahtunud,
siis tume. Ja aeg-ajalt kadus koguse laavajärv nagu väga häguseks,
siis sealt alt tõusis üles sellised päris pakse suitsupilvi
ja kui need pilved siis sinuni jõudsid, siis tooli sõrmetesse,
sellist mängijat, väävli lõhna, no ikka nii vängete lõi kohe
hinge kinni. Ja kui ma seal niimoodi seisin ja seda mässavad vulkaani vaatasin,
siis tekkis selline teatav närvikõdi sellest mõttest.
Et kui nüüd järsku see massaaja vulkaan just siis,
kui me siin oleme, paiskab sealt kusagilt sügavalt sügavalt
maapõuest lendu eriti vägeva paugu.
Vahetevahel on ta seda teinud näiteks aastal 2001,
kui sealt üles lendas tohutu Tuha ja kivide pahvakas.
Nii et mõned kivid sadasid tol korral isegi poole kilomeetri
kaugusele kraatrist. Mitu autot, mis sealkandis olid seisnud,
löödi kividega lemmaks ja vigastada sai isegi üks turist?
Muidugi see oli turisti enda vigasest, sellistel puhkudel
pannakse vulkaani juurde pääs rangelt kinni.
Tema oli siis seda keeldu rikkunud, sai karistada.
Ja ega mina ka tegelikult ei kartnud, sest kui siin oleks
olnud purske oht, siis muidugi ei oleks siia üldse lubatud.
Aga vaadata ja pildistada ja mõtiskleda oli ikkagi vahva
ja tuli jälle peale, see tunne, nagu ikka nende maailma
kõige vägevamad tegutsevate vulkaanide juures olid tulnud. Et kui pisikene on ikkagi see inimese näebs.
Selliste vägevate loodusejõudude. Siinkohal sai see laul nimega, ma laula Nicaragua otsa saab
otsa ka meie saada, mis oli pühendatud Granada linnale
ja selle lähiümbrusele.
Ja selle saatega jätame me tegelikult hüvasti ka kogunika
raha koga ja suundume järgmises saates tutvust tegema
Nicaragua lõunanaabri, Costa rikaga. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
