Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusoovitega parajasti liikumas
Hondurases ühes suhteliselt väikeses Kesk-Ameerika riigis
ja eelmises saates kõneldud mõnedest Hondurase huvitavatest väikerahvastest,
kelleks on siis Karifuunad, mis kiitod petsid.
Kari Funad on niisuguse huvitava ajalooga
ja päritoluga, selles mõttes, et ühelt poolt on nende
esivanemad Aafrika kas sisse toodud orjade järglased
ja teiselt poolt siis Ameerika indiaanlaste järglased
selline segarahvas ja väga erilise kultuuriga käisime need
ise ka seal Kariibi mere rannikul vaatamas. Ja mis kiitodja petsid, on jällegi Hondurase indiaanirahvas,
neid on seal teisigi.
Aga käisime just nimelt, mis kiitode ja petside juures saime
natuke natukene põgusalt aimu nende tuurist
ja tänapäevaelust.
Aga nüüd, tänasest saate külalisteks on siin raadio stuudios
abielupaar khatijalasse Holander.
Miks just nemad, aga sellepärast, et nad on elanud
Hondurases koha peal peaaegu neli aastat
ja selle tõttu tunnevad nad sealset elu läbi
ja lõhki. Nad tegid seal sellist vabatahtlikku,
piibliharidustööd elasid sellist elu nagu üks Hondurase
tavaline pere just seal elabki. Ja see on minu arust väga unikaalne kogemus,
ma ei teagi ühtegi teist Eesti paari, kes on nii kaua
Hondurases elanud ja kati hollander on õieti nende Hondurase
muljete põhjal pannud kokku kohe täitsa omaette raamatu.
Raamatu pealkirjaks on oma apelsini teise poolega Hondurases.
Raamat ilmus 2020. aastal.
Kes seda raamatut lugeda tahab, saab Eesti raamatukogudest laenutada.
Ja meie tänase jutuajamise keskmes ongi siis Hondurase elu eksis,
Hondurase tavaelu olmekodud toidud, kogu see olustik,
mis andurase inimest igapäevaselt ümbritseb
ja räägime ka veidi Hondurase ühiskonna tumedatest külgedest,
nagu vaesus ja korruptsioon ja kuritegevus. Kõike seda said kati ja lasse tundma õppida kohe õige põhjalikult.
Aga saate sissejuhatuseks valisin laulu,
mille esitajaks on mees nimega Paul, kuues raamas.
Teda tunneb rahvas üldiselt rohkem artistinime järgi Polatši.
Ja ta on tõesti laialt tuntud mitte ainult lauljana,
vaid ka muide tippsportlasena, sest ta on läbi teinud
jalgpalluri karjääri oma elu jooksul ja sai juba enne
lauljaks hakkamist selle kaudu hoopis kuulsaks. Ja laulu nimeks on Mira Hondurase eesti keeles siis vaata on
tuurast ja selle laulus sisu ongi see kontuurallaste argipäev,
nende mured ja rõõmud. Tere, Kati ja terelasse.
Tere, tere.
Et siin kõlas need sissejuhatuseks üks nendest paljudest lauludest,
kus ka sõna on tuuras, kõlab sees ja mis on siis Hondurase
laulja poolt lauldud ja see kõneleb Hondurase tavaelust,
selle ka niukestest hämarates pooltest nagu korruptsioonist,
kuritegevusest.
Ja põhimõtteliselt ma valisin selle laulu just selle pärast välja,
et teisest küljest ta ütleb ikkagi, et me armastame oma
kodumaad ja ja hoolime sellest. Aga ta räägib sellest Hondurase inimeste igapäevaelust
ja muredest.
Ja meie tänane teema on ka siis Hondurase tänapäeva tavaelu.
Et selle järgi on siis nüüd valitud see laul
ja püüame siis nagu kuidagimoodi siis nagu kuulajaga viia
sellele sellel lainel, et mis tunne on siis Hondurases elada.
Teie olete elanud seal Hondurases nii külas vähemalt mitu kuud,
aga siis ka linnas, mis oli ikkagi juba ligi neli aastat,
neli aastat ja nii, et et selles mõttes tee pilt. Ta on minu jaoks väga põnev, et ei vaata seda on toorest
nagu turisti pilguga vaid just tavalise inimesed pilguga
nii-öelda seestpoolt, et kuidas see asi paistab.
Ja te elasite alguses siis selles külas nimega Santa Ana
ja pärast elasite linnas, mille nimi oli Trochiyo.
Et kuidas teie elamine seal oli, kui mõelda just nüüd,
kui me räägime Eesti kuulajatele.
Et mille poolest ta tundub teistsugune kui Eestis. No näiteks kui alustada juba ainult Santana,
noh nii-öelda külas, siis võib öelda, et kui seal on küla,
kus on 6000 elanikku, no eestlase jaoks kõlab juba nagu linn.
Aga muidugi oma nii-öelda taristu poolest
ja ta ikkagi on küla, sest seal on kõrvaltänavad porised,
et nagu noh, nagu loomarajad, kohad aga see kodu,
kus meie seal elasime või selline üürimajakene,
aiamaja tollel hetkel me veel ei taibanud,
kui hästi me elame, et see oli plaaditud põrandaga,
isegi olid lükatavad klaasid akende ees ja võib-olla
eestlasele kõlab imelikult, et ma toon esile,
et oli vahelagi. See tegelikult on raiskamine, sest et kliima ei nõua nagu
mingisugust vahelagetoa ja pööningu vahel.
Aga kuna pererahva Sist peretütar oli USA-s,
siis tal oli võimalik finantseerida oma perekonda,
siis ehitama sellist korralikku maja. Nende jaoks oli luksus, aga ütleme, kui eestlane lihtsalt
satub sinna kogemata, siis ta võib-olla vaatab. Tagasihoidlik elamine, see kõik põhivajadused,
aga see oli ka kõik ja, ja nüüd, kui räägime Truchiyos,
siis seal oli umbes 20000 elanikku, noh rahvasuus öeldi ka 35000,
aga ikkagi statistiliselt 20000 elanikku
ja võib öelda, et talinud linn, aga me just arutasime,
et tegelikkuses väga suurt erinevust linnalähedase küla
ja linna vahel nagu ei tundunudki olevat,
et kui nüüd välja jätta lihtsalt see, et võib-olla linnas
oli siis ka mingil määral rohkem turismi
ja noh, eriti just ruhi Jos. See minu, ütleme, mõnenädalane oleks seal Truchijus sõitsin
korduvalt sellest linnast läbi, aga noh,
mingit mingit isiklikku muljet muidugi läbi sõites ei saa,
aga ta jättis niisuguse väikse linna mulje. Ja ja tegelikult on nii, et kohe kui keskuses kõrvale minna,
siis hakkavad samamoodi sellised porised liivased,
tänavalõigud ja tegelikult ka täiesti linna sees on näiteks linnaosa,
mida nimetatakse auguks ja see ongi, niiet et see on nagu
sügav org, mis põhimõttel vihmaperioodil on nii libe,
et see on nagu must jää, kui seal ringi liikuda.
Et see on ka linnaoludes täiesti võimalik.
Kesklinn, eks, ja väga lähedal on juba sellised olud
ja meie kodud nüüd seal Truchiyos olid siis väga erinevat sellest,
mis me kogesime Santanas. Et kui nüüd konkreetselt rääkida, siis esimene kodu oli
eksootiline selle poolest, et üldse ei olnud aknaklaase
ja see tähendas, et, et kõik ilmaolud konna laulud kõik olid
voodis ja siis isegi selle perioodi jooksul üks kodu,
kus me elasime, oli muldpõrandaga, ehk siis põrandat ei
olnud all ja akna ees olid lihtsalt. Kid minu kogemus oli nagu see, et luugid olid üsna tavalised,
et siis õhtuks tõmmati lihtsalt ette ja päeval tehti lahti.
Aga see, et klaas ei ole, see on täitsa tavaline asi vist vä? Väga levinud, ütleme nii, et see ei ole noh,
see ei ole selline näitaja, et see oleks staatuse näitaja,
kui kellegil ei ole klaas, et nüüd automaatselt vaesust tähendaks.
Aga loomulikult siis on ikkagi metallist putukavõred,
trellid, aga see oli väga levinud ja. Ka võrret, umbes nii nagu Eestiski, vahel on putuka
võrrelthani lai, metallist pannakse suveks talveks võetakse
ära ja aga see trellid on seal, sellel on juba oma põhjus. Jah, see on nagu elementaarne, mul on isegi see tunne,
et noh, see vist kuulus lihtsalt automaatselt aknapanemise juurde. Ja ja kõik peavad seda normaalseks igaks juhuks,
eks ole. Kes teab, kes võib tahta tulla? Ja eriti veel, kui klaas ees ei ole, siis vähemalt midagi on. Sisemine klaasidest, vot seda mainida, et me ei ole
näpuklaasid nagu siin stuuljon aknad on sellest nagu ribikardinad,
kardinad, et mis saab nagu lahti ja kinni panna. Nagu ribikardinad endiselt klaasis Klaasist ribal, mida saab pöörata kinni ja lahti. Ma teen siis ta, ühesõnaga, mis ta siis hoiab.
Kas ta isegi põremescu, kui ainult klaas. No selles mõttes küll, et ta ju annab võimaluse välisõhku
lasta siis kui tahab, või kui kellelgi on konditsioneer,
siis panna need kinni, et see ei lähe, see jahutus ei lähe raisku,
otse jahutus ei lahku. Nii et sealsetes oludes on see isegi vaata et eelistatum,
kui. Ja, ja kui ma seal päriselt elaks, ma eelistaks ilmselt just
nimelt sellist varianti. Aga samas kui nüüd ütleme seda, putuka võrretees ei ole,
siis võivad päris suur elurikkus võib läbi akna tulla tuppa sisse,
mõnikord. Majad on nagu katuse poole pealt üsna nagu ligipääsetavad
või hõredad, siis tuli seda elurikkust tuli,
igatahes tuli sinna dushiruumist, leidsime ühes korter päris,
kui oli kuumaperioodi ajal olime seal, siis hakkasid
skorpionid otsima ju niiskust ja tulid duširuumi,
nii et me seal lühikese perioodi jooksul korjasime neid
13 14 tükki kokku.
No sellised tillukesed siis. Ja noh, Kekkodorid muidugi igapäevane asi
ja igasugused putukad okkad ja konnad kippusid kööki
ja siis oli sipelgaid.
No see oli nagu see oli lihtsalt normaalne.
Kas sind närib parasjagu, ma ei tea, punane sipelgas
või roheline või see oli ainult värvi küsimus,
närib niikuinii. Mulle meenutab oma kogemustest see just neid,
kui ole Nikoloodus reisil kusagil ikka päris metsas,
troopilises metsas ja seal on need onnid seal,
seda elurikkust on kõriauguni ja, ja minu jaoks on väga
huvitust igat elukat, siis nagu vaatan, kes ta on
ja see pakub mulle suurt põnevust, aga aga linnas on neid ka
palju ja eks ta ikka inimeste jaoks natukene tüütus vist.
Aga ollakse sellega harjunud ja keegi ei kiljata,
kui leiab. Ja isegi kui meil oli lausa tarakanid, aga probleem,
siis kohalikud ütlesid, et no ja siis, et noh,
mis siis ikka, siis on tarakanid. Nojah, aga kas selle kohta öeldakse nii,
et harjud ära ja hakkab meeldima või vähemalt harjud ära? Ja, ja näiteks klaasid, et aknakogemust tegelikult alguses
esimene ma ei suutnud magada, sest tõesti õue hääle
troopilises kliimas tundub, et üks mängib viiulit
ja teine lihtsalt tee pääl harjutusi läbi öö.
Aga tegelikult see meeldis mulle tohutult,
sellega harjub nii ära, et seda hakkab nautima. Vahel, ma olen küll vahel mõnikord kusagil jälle seal metsas olles,
see konnade koor läheb väga Forteks kätt,
siis mind see muide väga ei häiri, tavaliselt Sa oled väsinud,
magad ikka, aga eestlastest kaaslased siis kaebelnud,
et miks nad nii kõva häälega nad ei tea,
et sellega harjub.
Et noh, muidugi kõik see olme seal kodus,
eks ole, eks Eestis kusagil on ka midagi natuke niisugust,
aga no näiteks ütleme kogu Ladina-Ameerikas näiteks elekter,
noh, tänavate peal on tohutud elektrijuhtmete puntras
läbisegamini ripuvad seal niimoodi kuidagi õhus
ja ja see, et elekter on heitlik ja vahetevahel kaob ära see
nii tavaline, kui üldse olla saab, aga lisaks sellele siis
muidugi kõik see vesi, eks ole, mis enamasti ei kõlba juua
ja sa jootekanistri vett isegi meiega jõime ainult kanistri. Aga muidugi, kui sa oled linnas, siis mingi vesiselt
kraamist tuleb pesta, sellega saab.
Aga, aga mitte mingil juhul juua, jah. Jah, ja see vesi, ütleme, kui pesu pestakse ju valdavalt käsitsi,
siis vihmaperioodil isegi see kraanivesi seal pinnas noh
läbi see tähendab, et sealt tuleb pori, et siis on isegi küsimused,
et kus siis näiteks pesuvett saada ja paljud inimesed
kasutavad siis juhust, igal pool on potikesi
ja ämbrikesi ja kogutakse vihmavett, sellega pestakse pesu
ja isegi tehakse süüa.
Sest noh, kes siis jaksab osta kogu aeg 100 kanistri vett. Kui see vesi kukub taevast, sinu anum, kus sa selle püüad,
kuhu sa püüad selle, see on puhas, sa saad puhtale
ja ja et, et see on tõesti ilmselt parem. Me ka proovisime ikka kohvi juua vihmaveega ka ära,
nii et on proovitud ja ei saa küll aru, et oleks teisiti. Ja ma kujutan ette, et tõepoolest mingi torustiku vesi võib
isegi kehvem olla. Kindlasti nende torustiku vesi, sest et neil on torustik,
on nagu meie mõistes aiavoolik ja kui need tulevad pinnale,
need hakkavad ju kõike sisse võtma ja meil on isegi konna
kullestunu kraanist välja, nii et nii et las ütles mulle,
et kui sa lähed kohvi vett keetma, et kõigepealt kontrolli,
keda sa keedad. Et kohvilisanditega ja siis muidugi yldse see see pesemine,
eks ole, et täiesti ütleme Hondurase mõistes niukene
keskklassi inimene, kes Eesti mõistes on ikkagi vaene,
et noh, et ütleme, pesumasinaga nii palju ei pesta,
pestakse käsitsi. Ja seda muidugi dikteerib kas just seesama elektri
ja veeteema, et on peresid, kes on mõnes mõttes staatuse
märgiks saanud endale muretseda pesumasina,
aga siis ta ju sõltub elektrikatkestustest.
Ja siis ta sõltub vihmaperioodist.
Lõpuks ta peseb ikka käsitsi, peamiselt.
Et see elektri teema on meil näiteks kakkume,
külmkapi ostsime, siis me mõtlesime, et ostame sügavkülma
ja siis me saame ikka võtta kodunt, ei pea iga päev poes käima. No siis me saime aru, kui rumalad me olime,
sest et Me hakkasime varuma sügavkülma ainult nii palju,
et kui tuleb 18 tundi elektrikatkestus, siis me jõuame selle
kõikas ära süüa, pil läbi praadida, et ei olnud mõtet. Sama ka see pesumasin siis võib-olla ainult et naabril
näitab Nojah, et vahel müriseb. Ja meil on, nendel ei ole ja siis muidugi ka ütleme see
puhtuse teema, prügi, eks ole, mis on jälle,
ma olen hästi palju maailmas näinud erineva tasemega riike,
kus prügi teema on väga hull või või mõõdukas,
ja niisugust tunnet minul Hondurases ei olnud.
See oli juhus, noh, ma ju olin seal ainult mõned nädalad.
Et noh, et lausa nüüd igapäevase ümbrusega on nii,
et maapind on ühtlaselt prügiga kaetud või
või elataksegi ainult ainult prügimäe otsas. Ma olen palju räpasemad riike näinud kui Hondurases.
Aga kindlasti kuskil nurga taga ja natuke kõrval on
kindlasti see prügi teema ka tõsine. Nojah, ja see sõltub piirkonnast, et noh,
ütleme seal Santa annas külas, kus oli 6000 elanikku,
polnud isegi olemas prügivedu ja siis eeskujulikumad
lihtsalt püüdsid kõike põletada, mis leidub maa
ja taeva vahel.
Aga trios jälle peti kalliks, lihtsalt paljud pidasid kalliks.
Siis mida Külliks prügivedu, tru Hiios juba oli prügivedu,
aga lihtsalt paljud ei olnud nõus maksma selle eest,
Sid, nad jälle kas kaevasid maasse või põleta. Tahtsid ja see seal külas.
See oli seal teie raamatus ka juttu, et Santana külaselist
prügi põletamise auk Aias, ja, ja et selline nagu koopakene või siis seal
lihtsalt põletati, enne aastavahetust tundus,
et see oli ka selline nii-öelda, teeme ära aktsioon,
et terve küla siis kõike suitsulõhna ja noh,
kõikvõimaliku plastiku ja kõige põlemise lõhn oli õhus,
sest kõik enne aastavahetust siis tegid sellise puhastuse,
teeme ilusaks, ütleme nii, et siis põletasid kõike,
mida oskasid ja said. Aga muidugi see ei ole nagu siin eestised praegu vaatame
seal väljas, nii ei ole prügi kuskil, aga seal muidugi on
selles mõttes, et näe, inimeste kombed on natukene teistmoodi,
et siis visatakse igatahes kuhugi, kui harjumused. Ja kui meil veebruarikuus talvisel ajal olid külalised Te
Eestist ja me viisime nad Truchiyo lähedale Santa veekülla,
kus on väga väga ilus liivarand ja turismiperioodil,
siis Karifonad seal esitavad oma tantse ja asju,
siis võib öelda, et seal leidub tõesti kõike,
mis on maa ja taeva vahel televiisoreid,
külmkappe ja enne turismiperioodi, siis tehti jälle selline
suur koristus. Aga noh, kas see nüüd kõik kanalilt merest tuleb,
ma ei suuda uskuda, küll need kohalikud ikka ise ka viivad. Lihtsalt kõrvalmärkusena, et kuidas näiteks Eestis ütleme
nõukaajal oli metsal selle prahiga ja nendes kohtades,
kus inimesed kelkisid ja, ja nad jätsid oma prahi maha,
eks ole. Ja siis kuidas muutunud noh, ütleme ühe
inimpõlvkonna jooksul tegelikult ruttu jah,
et lihtsalt tekivad uued harjumused.
Ja ma ise olen küll seda meelt, et kui nüüd need eestlased
kirtsutavad nina seal kuskil Aafrikas või Lõuna-Ameerikas,
et jumal, kui räpane on, miks nad ei korista siis on ju
ülimalt lihtne, kui ei ole just külades,
ei olegi mingit prügimajandust, et keegi viigi mitte mingil
kombel seda prügi ära. Aga pakend on ikka seesama, nii nagu kapitalistlik maailma loodangi,
et kõik asjad on mingi kile sisse, eks ole,
pakitud alata.
Et tal ei ole nagu võimalust, mida ta siis teeb,
eks ole, et ta ei lähe hobusega oma isikliku autoga linna,
eks ole, seda prahti. Ja, ja mida, mida sealgi sellega tehtaks,
Nad upuvad juba ise oma prahi sisse, eks ole,
ja võib-olla see ka, et kui ühiskonnas on nii palju nagu
tõsisemaid valupunkte, siis kohaliku pilgu läbi see prügi
teema tundub nendest kõige valutum. Mõnes mõttes tuleb nendest aru saada, et miks seda prahti
seal nii palju on, kui see riigi ühesõnaga elatustase
ja ütleme, see olmejäätmete koristamine on väga madalal
tasemel siis inimene ise tegelikult ju selles süüdi ei ole,
eks ole, et tal ei ole valikut.
Ootaks seda asja nagu niimoodi, jah, ja siis ütleme see see tänavapilt,
et selles mõttes meie olime põhiliselt lootuses
ja niukestest tagumistes Kolgastes kaitsealadel. Et seal see liikluse teema üldse ei olnud,
aga nii kui sa sait nendele peamagistraalidele,
siis tohutu kirevus ja see teed on autodest umbes väga tüüpiliselt.
Ja siis, et kui palju neid erinevaid sorti sõidukeid seal on
ja ja siis kuidas nad üksteise suhtes oskavad niimoodi küll
liikuda omavahel kokku ei põrka, aga no aga jälle eestlase
pilguga tundub, et riskantne etc tuleb kohe eelmise,
riskantse hetke järel, et tekib niisugune nagu mingi ärevus,
et, et kuidas kuidas seal ellu jääda, aga kas on jälle
harjumuse asi? Ja muidugi see ka, kui teab me kohalike kaudu,
siis teadsime ju, kuidas juhilube saab.
Et siis see võib-olla tekitab veel rohkem kõhedust,
et tegelikkuses meil tuttav tegi endale juhi loetus selle
perioodi sees ja siis talle kas ta pidi 20 minutit sõitma,
Ma siis politseist mingisuguse sõiduõpetajaga linnasõit
ja siis maksis mingisuguse summa, nüüd ma peast enam ei mäleta.
Ja siis tal oli juhiluba. Aga siis see sõiduõpetaja ütles talle, et tead,
et äkki on targemad, sa püsid sealt ruhi,
Josed sa siia suuremasse linna ei tule? Ja üldse need sõidukid ka, et nad ühesõnaga igat sorti veomasinaid,
tohutu vanu, uusi, suuri, väikseid siis autodest küllalt palju,
ikkagi jeep, kuigi mõned on väga ära aetud ja,
ja väsinud, aga ikkagi see on nagu väga levinud,
olustik nõuab, olustik nõuab täpselt, et kui sa peateelt
kõrvale ja lähed, siis ei lähegi tavalise autoga läbi
ja siis igast mul see mutikatest jäi väga meelde,
üks niisugune, kes vedas gaase inimestele koju Muttika
mõlema külje peal gaasiballoonid, tohutu hulk gaasiballoone
raskelt laaditud ja siis ta ise sõitis ka gaasiga,
eks ole, see mootorratas ja see oli päris päris niukene. Huvitav, jäi, jäi nagu meelde ja siis on need bussid,
eks ole. Mulle tundub, et, et siiski inimene on vaene
ja ta ei saagi endale autot lubada.
Siis ta kuidagi noh, vähemalt peamagistraalide ääres saab
bussidega asjad aetud.
Sõidetud. Ja, ja see bussi, see bussiteema on muidugi ka meile endale väga,
isegi lõbus või põnev või alguses ma naersin,
et see on nagu nõrganärvilistele ei sobi,
et et see kiirus, millega ju sõidetakse,
meie mõistes on nagu riski võtmine kogu aeg siis see lärm,
mis seal bussis on, ehk siis muusik ka ja noh,
näiteks jälle mõni huvitav nüanss, mis mulle väga meeldis,
on see, et kui bussitooli katted hakkavad kuluma,
siis neile tõmmatakse T-särk selga ja siis sõidutuules,
kuna aknad on enamasti kõik lahti. Endal on tunne, et oled tsentrifuugi sattunud,
sest tõesti tuul noh, lihtsalt tõmbab igas suunas
ja siis need särkide käis, et siis niimoodi Loperdavad seal
vahekäigu nagu mingid inimesed ja, ja, ja ka see on
väga-väga head taaskasutuse idee iseenesest. Muidugi lustakas ka, et iga tool on eri värvi. Jah, ja seltskond on ka reeglina väga, väga erinev,
et noh, on ju erinevad väikerahvad ka satuvad sinna hulka,
eksis kari Funad ja siis päris nagu need latiinod
ja noh, selline erinevad kultuurid kohtuvad bussis. See sekka reibas, tugev ja, ja seda ma märkasin,
Katikad näiteks sõidu ajal.
Poiss ei ole veel jõudnud peatuda, kui hüpatakse peale
ja poiss hakkab sõitma, joostakse järgi,
hüpatakse peale. Ja siis see ka, et kuna iga klient on ju tähtis,
neil on omavahel ikkagi bussidega nagu konkurents,
siis vahel, kui nähakse natuke kaugemalt,
et sealt tuleb võib-olla mõni ema lapse ja kompsudega,
siis bussijuht jookseb talle vastu ja siis natuke kiirustab
teda nüüd ruttu minu bussi ja ilus jah, on. D see klient jääb küll isegi sitajad sellose konkurast rahulikult. Ja kiirusta midagi, kui tuleb järgmine kuningas. Aga see jälle see noh, liiklusturvalisust natuke rääkisime
ka üleüldse see, see turvalisuse teema seal tõesti.
No ma ju lugesin teie raamatu enne läbi ja,
ja siis alles selgus, et, et ma saangi Hondurases minna
ja siis ma võtsin juba väga isiklikult seda,
et kui ohtlik või ohutu ta on.
Muidugi internet hirmutas ikka hullusti ära,
et turistid väga paljud saidid ütlevad, ära mine sinna,
hoia eemale, eks ole. Ja siis oli huvitav just kogeda, et kuidas siis asi
tegelikult on.
Vormiliselt on tõesti päris hull, eks ole,
kõik need statistilised näitajad, kriminaalsus
ja röövid ja võitlused ja inimeste suremine seal see
hirmutab ja eriti see seal linn kus siis ju tegelikult see
San Pedro soola, mis on siis tõesti mõrvamäel ei saa jah,
peaaegu maailmakuulus mõrvapealinn, igav,
mõrvatakse rohkem inimesi kui kusagil mujal maailmas
ja üks film oli õnneks ma nägin seda pärast seal käimist San
Pedro Sula kohta ja seal siis ikkagi õhutati veel tugevamalt seda,
sest seal on ohtlikke linnaosasid ja seal on gängid
ja seal on, on eks ole, igasugust kriminaalset tegevust
ja seda seda filmi vaadates hakkas ikka väga õudne,
siis tekkis imetunne, et ma üldse ellu jäin,
aga samas võtame rahulikult sedasama San Pedro Sula,
et et seal on ikkagi oma linnaosad, omad reeglid. Ja jällegi mõned mu tuttavad on seal, San Pedro sulas isegi
paar päeva valgel ajal kesklinnas ringi kõndinud.
Mitte midagi temaga ei juhtu, et see on kõik niisugune,
kuidas võtta, eks ole. Mõnes mõttes on vedamise küsimus, sest tõesti kui ma
tutvusin ühe noore naisega, kes abiellus pealinnas,
siis Truchigioosse ja ma küsisin ta käest,
et mis on sinu kogemus, et kui sa oled, aga noh,
pikalt elanud tegusi Kalbas ja siis ta ütles,
et no mulle kohe meenub kuus korda ja need olid alati noh,
relva katusel ja siis võeti telefon ja, ja rahakott,
aga samas me kohtusime ka inimestega, kes on terve elu
elanud tegusi Kalbas ja neil ei ole kunagi midagi juhtunud. Ja noh, see on muidugi ka Hondurase laste enda selline kurb
selles mõttes, et nad nad ei tahaks, et see oleks nüüd see
peamine teema, mis on tuurasega, eks ole,
esile tuleb.
Aga loomulikult see, see on väga määrav teema,
et näiteks seega miks paljud ju tahavad USAsse põgeneda
illegaalselt on see, et nad tahaksid olla ettevõtjad,
tegeleda ettevõtlusega, aga noh, neid hakatakse
terroriseerima siis katusemaksjaid ja nõudmisi. Aga selline Küllo moodus juhtunud, et kui ma olen esimest
korda seal sambetrosulas umbes 30 aastat tagasi minule keegi
öelnud ühtki sõna sellest, et ta ära läheb õhtul näiteks jalutama,
käisingi, seal jalutasin õhtul ja kõike,
aga nüüd oli küll selline muutus tulnud,
et ta siis öeldi, et paremate õhtu poolele heeriti seal. Ütlete seda, et 30 aastat tagasi oli turvalisem kui praad. Siis ma tahan, et see, see, vähemalt keegi sea sei Pauli
samamoodi käisin tihtipeale õhtuti jalutamas,
aga praegu küll hoiatasid natukene, et olla ettevaatlik. Nad ise ütlevad, nad ise oletavad või seostavad seda siis
selle suure orkaanika Mich kas oli 89 väga palju hävitas
majandust ja siis nad ütlevad, et noh, nüüd see on nagu versioon,
siis üks versioon ega sellele ühest vastust pole,
miks seda kuritegevust nii palju on, aga aga et siis
väidetavalt nagu ühe põlvkonna unistused,
hävitajad ja majandus läks alla ja et seal oli väga palju
nagu sellel selliseid sotsiaalseid tagajärgi. Sellest on ju nii palju aega möödas.
Aga ma olen ka lugenud selle kohta, et nende hukkunute arv
ja need purustused, son, kirjeldus. Ja põllumajandusele just täiesti jahutav
ja hullem kui sõda ja, ja et ainult noh,
sellise kuritegevuse ainus selgitus kindlasti ei ole vaesus,
sest noh, ma tean, et Filipiinidel on ka väga vaene,
aga seal ei ole sellist teemat, et ühest selgitus sellele
kindlasti ei leia. No see üks on, eks ole, noh, see San Pedro Sula kohta on
vähemalt see, eks ole, et see ütlemise illegaalne narkoäri,
eks ole, et see on nüüd viimane koht kogu Lõuna-Ameerikast
ja Kesk-Ameerikast tulles sealt edasi, saab juba paljudesse
linnadesse USAsse, eks ole, edasi lennukiga lihtsalt kuidagi
selle tõttu see koondub kuidagi sinna sinna kokku,
et. Tavainimene muidugi arvestab kuritegevusega,
mitte foobiliselt, aga see on nagu elu osa,
et ta läheb näiteks bussiga reisides ta paneb raha
erinevatesse kohtadesse, me ikka õpetati kõiksugu nippe,
kuhu seda võiks panna ja noh, ütleme, et ei kanta väärisehteid,
täid, isegi abielusõrmust, mina ka neli aastat näed siin Eestisse,
sest noh, milleks ja nad võtavad mingil määral seda arvesse,
aga samas jälle teise külje pealt, et Unduraslasele
iseloomulikult on kohati ka seda muret, sest et seesama tuttav,
kes kuus korda on paljaks varastatud, noh ütleme hiljem,
ma nagu sain aru, et tema iseloomu arvestades noh,
ta oli lihtsalt nagu üsnagi tore saar kes lihtsalt unustas
ennastele telefoniga lobisema, tänaval. See nii-öelda kutseline varast nagu näeb eemalt ära
treenitud silm on nagu loomariigis, kiskja haistab kerget saaki,
aga ma ei tea, et noh, minu kogemus ongi jällegi see,
et ma olen näiteks Korakas, Venetsueela pealinn,
mis on ka ülikuulus oma kriminaalsuse poolest.
Ja eriti veel, kui tuleb turisse, paistab kaugelt ära,
et on turist, eks ole.
Et seal me käisime ka, aga meil oli muidugi täpselt me olime,
esiteks me kõik ehted ära, kaamerad põue mitte midagi ümber
näha ei ole ja kõnnime koos ühiselt koos
ja midagi ei juhtunud. Ja meile ka tegelikult soovitati, kui me sõitsime väga palju bussiga.
Et siis meile soovitati, et peaks olema toimiv varudelefon.
Ehk siis kui tuleb nagu bussis relvastatud rööve,
et siis sul on, mida randa.
Ja, ja siis tagavara rahakott, kus peaks olema mingi summa,
et saunad nagu ära tegelikult ikkagi midagi,
aga mitte seda, millest sa tegelikult ei taha loobuda.
Push riisutaks. No täiesti ja kammitakse läbi, et nii nagu teie ütlesite ka,
et midagi vaatasite alles peale seda midagi filmi siis ma
oma emale ka ei näidanud, enne, kui meil oli kindel,
et Hondurases tagasi ei lähe, siis Youtube'ist näitasin
talle siis nii-öelda õppevideot, kuidas bussis käib
relvastatud rööv. Jah, ei, see on päris hea mõte, et kaks moblat näiteks
ja ja see alati, et jah, et raha nagu erinevatesse
kohtadesse panna, et mitte ühes kohas koos ei ole,
et tema ju ei tea, palju sul tegelikult on.
Sa annad talle midagi? Ja kui me näiteks pidime minema iga kolme kuu tagant ju välismaale,
siis me naersime, et lastel oli siis teibitud ühe jala külge
mingeid dollareid, teise jala külge, veel mingeid kohaliku varuraha,
et siis tal oli dollari jalg Yalembi rajal. Päris hea aga noh, jah, üks nagu tausta tegi,
on ikkagi ka see ühiskonna no nii-öelda heaolu tase,
et Eestiga võrreldes elatustase on ikka väga palju madalam
ja siis ühiskond vaesem üleüldse.
Ja ütleme noh, minu kujutluses nii palju,
kui ma kogesin, ütleme, et see, kes on keskklass siis
eestlasele paistab see olevat vaesed.
Aga tegelikult sealt allapoole lähevad veel vaesemad
inimesed ja neid kihte neid alumisi kihte mitu tükki
samamoodi ülespoole, et see jõukus ja et see ühiskonna
kihistumine on väga-väga suur. Jah, ja seda on näha nii külades kui linnades,
et näiteks kui ma mõtlen seda, et õpetaja palk on 240 eurot
või suure koormusega meditsiiniõe palk on 400 noh,
ütleme toome siis nüüd võrdluseks, et sageli korteri üürid
olid võib-olla 100 eurot kuus.
Et noh, see on ju tegelikult noh, väga väike raha
ja elati põlvkonnad koos, et toime tulla.
Aga loomulikult me nägime ka päriselt selliseid elamisi,
et näiteks oli voodi, mille ümber oli ehitatud siis
mingisugusest palakast. Sarasel oli kile ja eterniiti ja mida siis oli otsitud selle
ümber ja selles voodis elati siis terve perega
põhimõtteliselt natuke ikka muldpõrandad ka jäätud
ja siis lõke oli maja ees kodu ja, ja rõõm kui ilma kotused.
Ja näiteks ühe meesõpetajaga ma vestlesin
ja ta ütles, et ta väga suure tänutundega mõtleb oma vanematele,
kuigi ta just nimelt sellisest kodust on pärit,
et endal olid ikkagi perekondlikult väga soojad mälestused. See on see, et on mingi koht, kus olete koos
ja tunnete ennast turvaliselt. Ikkagi peresuhted on ju need, mis seda õhkkonda noh,
neid mälestusi loovad. Ja üldse see, see vaesuse teema, see on ju niimoodi,
et, et kui sulle tuleb seal vastu, on ka
Kesk-Lõuna-Ameerikas mujalgi tulevad niisugused inimesed
väljas on ju soe, eks ole.
Sa ei pea üldse väga õhukeselt riides, sul on mingisugune T-särk,
mingisugused lühcotton jalas, eks ole.
Need on seal Tallinna tööle räbaldunud, puhtad,
eks ole, inimene rõõmsa näoga sa ei aimagi,
et tal võib-olla suurt midagi muud ei ole. Ja võin näiteks plätud siis sellised varbavahe plätud on
lihtsalt see paneb need jalga, kes läheb õuest kaugemale
ja siis tuleb koju, siis paneb järgmine laul jalga,
käib oma käiku ära ja ja see ongi nende varandus. Ja et ühesõnaga see natuke aitab kaaslase kliima muidugi,
et kui seal oleks eesti pakas, et siis ei saa,
ei ole võimalik, jah.
Aga, aga teistpidi ikkagi see, et sa enam-vähem seal,
et enam-vähem söönud midagi, mingit riided on sul seljas,
mis ei ole päris räbaldunud seal. Ja neil on muidugi ka väga ettevõtlik hoiak,
et näiteks minnakse kellelegi teisele pesu pesema
või küpsetatakse midagi ja siis sellesama panniga minnakse
tänavale seda müüma kuskile bussipeatustesse.
Et ega nad käed rüpes oma vaesuses ei istu,
et tegelikult enamasti nad üritavad, nad ikkagi üritavad
midagi kogu aeg teha. Ja seal raamatus ma mäletan, oli ka see,
et et noh, sisuliselt isegi külas, et igaüks on omamoodi ettevõtja,
kes hakkab kosmeetikuks, kes hakkab juuksuriks Seal Santana küla peal oligi, alguses oli nii koomiline,
et kõnnid mööda külatänavat ja siis vaatad ühte hoovi,
kus ühe proua varbad on teise proua käte vahel
ja niimoodi nad ei ole nagu sellist privaatsust nad ei vaja
ja nad ei häbene võõrast pilku või siis juukselõikus keset
tänavat järsku või igasuguseid jah, teenuseid nagu Lasse tol
korral ütleski, et pesevad teineteise särke
ja on väga rõõmsad. Tead ja selles mõttes ongi lihtsalt see soe kliima
ja inimeste enda, ütleme temperament ja ja suhtumine asjasse,
nendesse on sellised noh, rõõmsad ja muretud
ja pole elul häda midagi.
Aga et siin saate lõpus võib olla Peab hästi kiiresti üle libisema,
siis ka nende Hondurase inimeste igapäevatoidust
ja toidulauast ja mille poolest see siis nagu on teistsugune
kui eestlastel, kuigi ta on suhteliselt noh,
minu kogemuste järgi sarnane ka muu Kesk-Ameerika
ja ladinaameerika ka toidulauaga, et noh,
näiteks seesama uba mais, eks ole, kanali ja,
ja, ja uba, minu meelest oli vahva Costa Ricas seal. Meile seletati, et noh, et kui on väga peen hotell seal viietärnihotell,
eks ole, siis vietnami hotelli tunnus on see,
et, et seal on eriti palju erinevaid ubasid,
et ükskõik mida ka ubasid Peab olema erinevat sorti,
siis on kõik väga hästi.
Jah, sest kui brasiillane sinna satuks, siis ta soovib musta
uba ja just just ja, ja meie ütleme siin nii peent vahet ei tee,
aga kui palju erinevaid ubasid ja kui erinevad need nende
silmis on kõik. Ja muidugi vaid see on tõsi, et Hondurase puhul pigem
võib-olla mis mulle oli nagu huvitav noh,
toidukoha pealt, et just seal tru Hiiob piirkonnas,
kuna seal on Karifonaate külani külje all
ja need on lapsest peale kasvanud segamini siis kari Funa de latiinod,
siis on ka nagu Karifuna toidu mõju on seal piirkonnas,
näiteks Jukka on selline kookospiimasupp,
mis on kalasupp põhimõtteliselt, aga siis on tehtud Platanu
nendest jahu banaanitest põhimõtteliselt kartulipuder. Ja siis, kui seda serveeritakse, ongi nii,
et see Platanu mass on siis taldriku põhjal
ja siis sinna valatakse kookose kalasupi peale
ja niimoodi süüakse. No mul juba hakkab tekkima nagu täitsa isu selle järele.
Mulle maitses väga hea Karifonade juures,
sõin just seal oli Ta ei olnud supp, aga oli,
oli lihtsalt see värskelt püütud kala küpsetatud väljaspoolt
justkui väga kondine, aga tegelikult oli seal liha küll
ja küll ja siis ka sinna juurde see jahubanaani
ja siis ubasid.
Ja just see, et kala oli värske, noh, väga mulle täitsa istus,
aga noh, tavaline igapäevatoit, eks ole,
see on, see ongi siis hästi palju uba. Jah, ja näiteks isegi pidulik toit oli selline toit,
mis minu jaoks isiklikult ei tundunud üldse pidulik soli
Sist nagu maisijahust ja piimaga kuidagi seda keedeti,
põhimõtteliselt oli selline, mille sees on nagu mannapuder,
juurviljadega või mannapuder kanalihatükikestega pandi
banaanilehe sisse, pakiti ja pandi ahju ja see näiteks oli
ühes pulmas oli toit, et põhimõtteliselt nagu mannapuder
siis porgandiga, pulmatoit nende jaoks oli siis juba nagu
pidulik teid ja see on nagu ja sellega nähti kõvasti vaeva
ja tama alles oli selle nimi siis ja, ja see on siis selline
nagu pidulik. Toit kui ma tahan endale nüüd ka tekitada tõelisse söögiisu,
siis ma latid tuletan meelde seda pale aadat,
mis sisuliselt tänavatoit nagu rannama toit jah,
aga et selle nii-öelda selle pannkoogi sees on siis tohu,
mitu erinevad toiduelemendid koos kokkuvõttes,
noh, ta on kordades parem, kui mingisugune hamburger väga
toitev ja maitsev roog on ja võib-olla siis selle koha peal
siis on paras lõpetada see tänane saade,
mis Hondurase igapäevasest elust ja kuulame siis siia lõppu
sedasama laulu, mis alguseski. Siin kõlas saate lõpetuseks veel kord, see on toonase tuntud
muusiku Polatše laul vaata hon tuurast ja me lõpetame oma
arutlused Hondurase inimeste igapäevaelu üle,
kus mu jutukaaslasteks olid khatilasse hollander kes on
sealset elu maitsta saanud tervelt neli aastat.
Aga järgmine saade, see on õieti tänase saatejärg selles mõttes,
et minu vestluskaaslased on ikka samad inimesed.
Räägime koondurasest, aga hoopiski teise külje pealt,
nimelt Hondurase kultuurist ja Hondurase inimeste kommetest. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
