Mina olen Laura Kalle ja ma loen teile jutu.
Soe hingeõhk, autor. Andrus Kivirähk Kristel läks õue oli pime ja väga külm.
Kristel vaatas üles taevasse, kus sirasid tuhanded tähed
ning rippus ümmargune kuu.
Ja siis vaatas ta enda ette maha, kus lumi tema saabastel
valjult krudises tarvitses ainult jalga veidike liigutada.
Pakane näpistas tüdruku nägu ning ta nägi,
kuidas tema suust paiskus hingamise ajal välja valge aurupilv. Ma olen nagu teekann, mõtles Kristel ja tegi kiiresti mitu hingetõmmet. Väikeste pilvekestena lendas hingeõhk talvisesse aeda
ja kadus hämarusse.
Aga võib-olla olen ma hoopis tuldpurskav lohe,
tuli Kristelile uus mõte.
Selline lohe, kelle sõrmetes tõuseb isegi magamise ajal
kuuma auru.
Ta proovis olla lohe, ajas suu pärani ja hingas pahinal välja,
nii et väikestest pilvekestest sai tihe suits. See oli tõepoolest üsna lohe moodi.
Ainult et suitsule ei järgnenud tuleleeke.
Kristel pani suu kinni ja mõtles, keda veel mängida.
Ma võin olla ka korsten, leidis ta.
Või vanaisa, piip, või siis hoopis mingi selline nõid,
kes oskab võluda taevasse pilvi.
Ta hingas sügavalt välja. Ja pilv sündiski ning hõljus oma teed.
Ning siis oli Kristel ka korsten ja kohe seejärel piip. Ja terve aed täitus imetillukeste sooja hingeõhu kübemetega
mis lõhnasid õrnalt vorstivõileibade järele,
sest enne õuetulekut oli Kristel just õhtust söönud.
Üks selline hingeaurupilveke sattus raagus sirelipõõsasse,
kus tukkus üksiktihane.
Lind ajas sedamaid suled kohe vile ja laskis sooja laurul
nende alla pugeda.
Nüüd oli tal palju mõnusam hommikut oodata. Selline tunne oli, justkui kannaks ta sulgede all sooja aluspesu. Teine pahvak hingeõhku tüüris metsa poole
ja kerkis kuuse latva, kus puuõõnsustes asus orava talvepesa.
Soe hingeaur puges sinna sisse ja kattis magava orava
justkui läbipaistva vatitekiga.
Orav ohkas õnnelikult. Ja tema unenägu muutus otsekohe palju ilusamaks
ning soojemaks.
Kolmas hingeõhupilv võttis ette eriti pika teekonna,
kerkis aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudis välja otse kosmosesse.
Seal oli eriti külm ja jäiselt helkivate tähtede vahel.
Ujus aeglaselt tulnukate hõbedane õhulaev.
Mis väike aurupilveke see on?
Küsis üks tulnukas teiselt. Nad mõlemad olid üleni sinised ja pikkadel lontidega
ega olnud mitte kunagi oma elus näinud midagi,
mis oleks soojem kui jääpurikas.
Heitja vastas teine tulnukas ja nuusutas hingeõhku oma londiga.
See on soe.
Sosistas ta siis vapustatult.
Esimene tulnukas nuusutas samuti hingeauru.
Kui mõnus, ütles ta. Mis sa arvad, kas me tohime selle enesele võtta?
Mulle tundub, et meie õhulaev muutuks siis hoopis hubasemaks.
Ma usun, et tohime, vastas teine tulnukas pärast hetkelist kõhklust.
Vähemalt niikauaks, kuni keegi seda imeasja otsima tuleb.
Siis anname muidugi leitud varanduse omanikule ausalt tagasi. Aga loomulikult ei kavatsenudki Kristel minna kosmosesse oma
hingeauru otsima.
Tall oli seda eneselgi piisavalt.
Ta seisis lumises aias, muudkui hingas ja hingas
ning hingeõhuvalged udused lained ujusid igas suunas laiali.
Kuni viimaks oli kell nii palju, et tuli tagasi tuppa minna
ja magama heita. Aga maailm oli igatahes palju soojemaks muutunud.
