Tartu 2024 programmi elu ja keskkond rubriiki kuulub teiste
hulgas ka selline projekt nagu kureeritud elurikkus mis on
Tartus juba mõnda aega aktiivselt linnaruumi rikastanud.
Tänases saates tutvustavad kureeritud Elurikkuse tegemisi
ja eesmärke projekti eestvedajad maastikuarhitektid Karin
Bachmann ja Merle Karro, Kalberg.
Tere tulemast.
Tere. Tere. Esmalt teeme ehk puust ja punasest selgeks,
mida tähendab elurikkus ning kuidas seda kureerida saab. Elurikkuse meie mõte, see, mida meie nagu teeme,
tähendab nii looduslikku elurikkust, liigirikkust kui ka seda,
et inimene on osa sellest keskkonnast.
Me ju räägime linnast ja linnakeskkonnast,
et me ei saa inimest tema enda keskkonnas nii-öelda välja arvata.
Ehk siis kõik need liigid, kes linnas on,
on tegelikult võrdsed ja me soovime nagu head elukeskkonda
neile kõigile, et sealhulgas ei ole inimesed,
vaid ka taimed, putukad, loomad, linnud ja,
ja see keskkond, mille poole meie püüdleme
või mida me selle kureeritud elurikkuse projektiga püüame teha,
nii et kõigil oleks linnas mõnus olla, et keegi ei peaksid
kuskile ära minema. Kureerimine tähendab seda, et me hoiame ikkagi kõigel silma peal,
et elurikkusest rääkides sageli arvatakse,
et see tähendab, et sa lased lihtsalt kõik minna
ja noh, selline totaalne minnalaskmine ei ole võib-olla see,
mida inimesed veel sooviksid linnas näha
või üldse kuskil võib-olla mingites üksikutes kohtades,
aga see kureerimise aspekt siis tähendabki,
et me hoiame silma peal, me teeme võimalikult vähe,
aga nii palju kui on vaja. Et eks see nii palju, kui on vaja, on selline ka varieeruv inimesed,
tihed, kellele tundub see vähe, kellele palju.
Aga me püüame hoida tasakaalu ka kui opositsioonil,
selles mõttes näiteks, et kui mingi taim läheb näiteks
liigselt käest ära, et siis me ikkagi piirame teda,
kuigi tal võib-olla selles ökoloogilisest plaanis,
selles on just oma koht olla täpselt nii suure arvuna seal,
nagu ta on. Aga me ikkagi vaatame, et, et inimene, kes alles harjub
selliste kooslustega linnas et tal ei oleks kohe nagu väga
suurt vastumeelsust Kuidagi ajalooliselt on niimoodi välja kujunenud,
et inimeste loodus kiputakse vastandama.
Ja eks arhitektuur sellest ongi sündinud,
et inimene tundis ennast nagu selle metsiku looduse keskel
natuke ohustatuna ja pidi kuskil varjupaika otsima.
Nüüd linnades on see tasakaal kuidagi jälle paigast ära nihkunud.
Me õudselt otsime nagu seda nii-öelda tehislikku
või turvalist, nagu keskkond, ja seda on nagu väga palju. Ja et me püüame seda loodust linna tagasi tuua
ja teha siis niimoodi, et see inimkäe puudutus oleks seal
nagu märgata või näha, et see oleks nagu natukene mõnusam
või see ei tunduks nagunii ohtlikult inimesele.
Secureerimine tähendab ka seda jah. Kuigi te kuulute siis ka Tartu 2024 programmi on teie
ettevõtmine juba mõnevõrra vanem kuna ja millest projekt
üldse alguse sai? Maastikuarhitektidena, ma arvan, me oleme nagu kogu aeg
mõelnud selle peale, kuidas selle looduse kui protsessiga
linnas üldse toimetada või kuidas seda nagu disainida niimoodi,
et me saaksime sellise linna, mis saab iseendaga justkui
nii-öelda ise kama või et need looduskooslused vise,
haljastus, mis meil linnas on oleks selline,
mida oleks võimalikult vähe vaja nii-öelda hooldada.
Ja teisalt tartlastena me ju kogu aeg käime kesklinnas,
pargid on meile pidevalt tundunud natukene elu vaesed nii
looduskeskkonna mõttes kui ka selles mõttes,
et ka inimene ei leia sinna nagu väga tihti ikkagi teed,
et pargid on lihtsalt natukene igavad. Aga kureeritud ja elurikkuse projekt konkreetselt ikkagi sai
alguse Tartu kultuuripealinna üleskutsest,
esitada siis toonasesse projekti raamatusse
või kandidatuuriraamatusse projekte ja ma arvan,
et me istusime ühes kohvikus ja vaatasime neid parke
ja kuidagi see projekt niimoodi sündis ja sõnastatud sai. Teil on küll kolmeliikmeline tiim, ent kas teie selja taha
on juba ka mingi nii-öelda kogukond koondunud
või kes teid näiteks aitavad neil talgutel? Meil on väga toredaid nii-öelda kaasaelajaid
ja Nendel talgutel me oleme teinud kas avaliku üleskutse,
et palun tulge, pöördunud konkreetselt mõne ettevete poole,
viimane kord aitas meid ka Eesti maastikuarhitektuuri
üliõpilaste selts väga palju.
Et kesklinnaga natukene on niimoodi, et kuna seal elab pigem
nagu vähem inimesi ja inimesed käivad kesklinnas pigem tööl
siis sellist tugevat kogukonda, nagu me võib-olla näeme
kuskil Karlovas või supilinnas, et kesklinnas ei ole kinud. Ja seetõttu me olemegi oma nendes üritustes
või istutamistalgutel või külvamist talgutel palunud,
just nagu ettevõtetel tulla ja aidata, et siis nagu
ettevõtete baasil seda kogukonda natukene kasvatada
ja alati on nagu kõik tegelikult väga hea meelega appi
tulnud ja linnasalu istutamise aeg sattuski niimoodi koroona
kuidagi järgsesse aega siukses koroona nagu pausi suvisesse
aega ja, ja inimesed, kes tulid, ütlesid,
et no nii tore, et lõpuks saab õues midagi teha. Et oleme kaks aastat isterasama kontorites pole tegelikult
11 nägu näinudki või noh, siis kodukontorites näinud ainult
ekraani vahendusel, et jube tore on lõpuks päriselt kokku saada.
Et niimoodi me oleme neid talguid läbi viinud. Rannaniidul näiteks me tegime seal nüüd siis uue turupark
Vanemuise teatri ja kaubamaja vahel et seal me siis tegime
veel niimoodi, et palusime inimestel tuua ka oma
koduaedadest mingeid lillesibulaid, kuna seal see küll
toimus sügisel, et istutati neid ka maha
ja jällegi jah, et need inimesed, kes on korra sellises
kohas osalenud, siis nad vaatavad seda teistmoodi,
nad nii-öelda viivad seda sõnaga laiali. Ja eks on niimoodi, et inimesed enam väga paljud ei oska
neid nii-öelda maatöid või noh, me ei saanud nimetada neid maatöödeks,
eks ju, seemnerullimist või millegi istutamisest.
Aga noh, seal olid, tulid näiteks gümnaasiumi lapsed,
kes ei olnud näinudki seda mururulli, need väga hea meelega proovisid,
et siin on see hariduslik moment.
Ja sedasama linnaniit ongi siiamaani niidetud ainult
vikatitega sügisel praegu, et ELF tuleb oma vikatitega,
selle käigus õpetatakse inimesi, aga alati on siis ka keegi teadjamad,
kes siis oskavad juba niita, et ega see nüüd nii väga lihtne
ei olegi muud, kui tõmbad vikatiga ja tuleb eriti siis,
kui suve lõpus kõrson siukseks kuivemaks juba läinud. Et me püüame jah, alati kaasata neid, kes on huvitatud. Käis jutust läbi juba korraks uue turupark,
ent millistes kohtades Tartus üldse veel siis kureeritud
elurikkust kohata võib? Me oleme praegu keskendunud kolmele pargile
või et on uue turupark, keskpark ja Vabaduse puiestikk.
Uue turuparki oleme loonud linnaniidu ja nüüd maikuus linna
Rohtla keskpargis.
Me katsetame sellega, et kui jätta mõned kohad niitmata,
mis siis saab ja juba läheb.
Vihtsakin kolmas suvi.
Ja oleme ka sinna niiduseemet vaha visanud,
et kuidagi aidata seda pikalt niidetud olnud muru koolsust
natukene nagu järgi. Ja Vabaduse puiestiku oleme vabatahtlike abiga teinud linnasalu. Kuid kui palju on üldse Tartus tegelikult selliste ruumi
potentsiaali kureeritud elurikkuseks lisaks neile kolmele,
mis te välja tõite? No tegelikult on väga paljud, kui me terve linna ette võtame,
siis ütleme, nende haljasalade protsent iseenesest võib olla
väga suur, nende kvaliteet on lihtsalt küsimuse all,
et väga paljud on ju lihtsalt suured niidetud muru välja,
et kui me vaatame linnad ümberringi, et sellel aastal läheb
kõik paremini, et tuli see põud ja kuidagi lepiti kokku,
et me ei niida ja see kõik näeb hoopis teistmoodi välja,
et ma sõitsin just ükspäev mööda Turu tänavat
ja mõtlesin, et peaks kiiresti pilti tegema,
sest kõik need saared, mis kogu aeg on nagu ära nuditud,
need liiklussaared, need vohasid ja lokkasid seal,
aga nad olid ikkagi nagu piisaval kõrgusel,
et ei tekitanud autole mingit vaadet või hoopis teistmoodi,
kui sihuke miljöö tekkis sinna, et et seda praktikat võiks jätkata. Aga me jah, oleme ise praegu jäänud oma tegevustega
kesklinna täitsa nimelt kohe, et ma oleksin mingi kõige keskel,
et inimesed saaks küsida, saaks kritiseerida,
tekiks mingi arutelud, see on see üks suur mõte,
et me ega me ise ju ka päris täpselt kõike ei tea,
mis tulemus on, et me katsetamegi ja noh,
palju on öeldud, et miks te ei katseta seal kuskil servas,
et siis pärast tulge oma katsetega, vaatame,
mis sellest saanud on, aga aga kui jah, kui ei olda selle
protsessi sees, siis ei saadagi aru, et alguses on nii
ja pärast on nii, et iga aasta on need kohad tegelikult muutumises,
see on üks nende võlusid, et sa igal aastal on mingi taim,
tuleb juurde, keegi kaob ära, nii nagu looduseski. Et sellist lõplikult valmis kooslust ei teki,
tekib võib-olla ainult jah, selle lillepeenra,
aga et isegi linna Rohtla, mis me nüüd kõik istutasime maha
juba on näha, et sinna on tulnud juurde sellised,
kes seal võivad täitsa vabalt olla, et ka see kooslus muutub,
kuigi ta on nagu justkui algusest lõpuni valmis kavandatud. Ja linnaeelis minu arust suuresti on see,
et siin on selliseid kooslusi või tekivad nagu mingid
sellised olukorrad, mida saab puhtalt nii-öelda looduses
tegelikult ei näegi ja see on jube võluv.
Et see inimese ja looduse koostoime teinekord tekitab linnas
mingeid täiesti iseäralik, täiesti nagu fantastilisi
loodusolukordi ja võib-olla see nagu on üks linna eelis,
et siin saavad sellised asjad olla ja me peaksime just nagu
võimendama seda, et kui me lähme loodusesse,
siis me näemegi neid puhtaid looduskooslusi,
aga linnas on kõik hoopis nagu teistmoodi. Ja mina käisin juunis.
No mitte päris kõik tartupargid läbi.
Aga koostöös Tartu Ülikoolimaastike elurikkuse töörühmaga
nii-öelda tegime seda Elurikkuse monitooringut nii-öelda
välitöid ja tegelikult oli väga selgelt näha,
et need kohad, kus nagu inimene ja loodus nii-öelda koos
harmoonias toimivad, et natuke on lastud selle loodusel ise
nagu ise teed omavoolu minna. Et need kohad on palju nagu liigirikkamad
ja palju nagu mõnusamad.
Tihtipeale me võib-olla ei leia neid jälle üles
ja see metsikus natukene hirmutab meid, et võib-olla see on
jälle see koht, kus peaks sekkuma ja aitama nagu inimese
rohkem nagu nii-öelda selle selle looduse keskele.
Aga see koostoime on tegelikult nagu hästi võluv. Et kõige elurikkamad noh, Eestis üldse Euroopas me oleme
esirinnas oma nende puisniitudega, et seda lõikust
arvutatakse seal ühe ruutmeetri kohta, palju liike on
ja noh, Laelatul on see 74 liiki ruutmeetrile,
aga need kõik need puisniidud, noh, nad on küll 100 pluss
aastat vanad.
Nad on saanud tekkida ainult tänu sellele,
et inimene ja loodustegid seal koos, et ega see kui ka seal
võtta kariloomad ära või lõpetada niitmine,
siis ta kohe toimub suksessioon, põõsad kasvavad peale,
tekib mets ja nii edasi. Aga et inimesed harisid seda maad nii-öelda vastavalt sellele,
kuidas neil vaja olid, toodi hobused või lehmad
või siis niideti.
Et praegu meie eluviisid on muutunud.
Aga ikkagi linnas me elame teistmoodi, aga ikkagi see
inimese ja looduse koostöö endiselt on kõige rikastavam,
et, et see on see koht, millest tuleks nagu kinni hoida. No tuli juba korra jutuks ka, et linlased on harjunud
parkides sellist madalat pügatud muru nägema
ja nüüd, kui seal on kõrgem hein, siis nad kortsutavad
natuke kulmu.
Võib-olla selgitate ka, miks see on oluline,
et seda muru seal ei niideta ja mida see tegelikult nagu
elukvaliteedile ja linnakeskkonnale annab? Elurikkus linnas on eelkõige vajalik inimesele endale nii-öelda,
et tema vaimsele tervisele.
Et kõik uuringud ju näitavad, et kui sa viibid looduses,
viibid nagu õues, et siis su vaimne tervis on parem
ja kõik, me tunneme ennast natukene halvasti,
siis me ju lähme kuskile metsa või sõidame linnast välja.
Et tegelikult võiks linnas olla selliseid kohti,
kus sa saad oma vaimset tervist nii-öelda turgutada,
et see on esiteks ja teiseks ja kolmandaks
ja neljandaks on nii-öelda linna kui organismi sellised
tervise huvid ja hüved. Et me elame ju kõik kriiside ajastul, oleme kuulnud
kliimakriis ja rohepööre ja tervisekriisid
ja vaimse tervisekriis, et seda kõikese linna loodus
tegelikult aitab leevendada, et kui me jätame muru niitmata
ja ta saab natukene kõrgemaks kasvada, et paraneb näiteks ka
mikrokliima kuumasaareefektist Eestis räägitakse,
kuigi see probleem ei ole võib-olla nii suur,
kui kuskil lõuna-Lõuna-Euroopas või või ma ei tea,
kas või USA-s. Et, et kuumasaare efekte on siis see, kus linn kuumeneb kõva
pindadele pidevalt üle ja linnas on temperatuur alati
natukene kõrgem kui, kui näiteks looduses
ja ka seda aitab nii-öelda see haljastus parandada,
et kui meil on puid, põõsaid ja niitmata muru,
et siis on kas tempera tuur nagu natukene sõbralikum.
Et me räägime pidevalt, et juba sel aastal vist on murdunud
kaks kuumarekordid maakera kuumarekordit,
et ega me sellest puutumata ei jää ja, ja sellises keskkonnas,
kus on natukene nagu mõnusam või jahedam näiteks suvisel
ajal on kindlasti parem, et kui me kõik mõtleme kasvõi
sellele tagasi, et kui on siin 30 kraadi kuuma,
et kus me kõnnime või kus me armastame olla,
siis on see enamasti ikkagi puu all, mitte asfaltplatsil. Kuskil kõlas et loodus aitab näiteks juba kasvõi seda
leevendada ja kui taimestik on saanud kasvada
ja siis on ka tema juurestik maa all palju paremas seisus
ja sega, see muld on palju paremas seisus
ja see muld on ka õhutatud, nii et kui tulevad tulvaveed
või sajud, siis vesi imbub nagu pinnasesse palju paremini ära.
Et selle tõttu peame rajama suuri ja mahukaid sademeveesüsteeme,
nii nagu see praegu on, et me juhime sademeveetorudesse
kuskil tsentraalselt ära ja kui seda vett tuleb korraga väga palju,
siis need torud ei võta vastu ja tekivadki suured uputused. Et seda aitab ka leevendada see, kui meil on sellised
nii-öelda terved ja tervislikud haljasalad,
mis aitavad siis seda vett nii-öelda käidelda
või seda vett pinnasesse ära juhtida. Kui me pidevalt Jahjuhimisele sademevee näiteks kuhugi ära
ta ei saa imbuda läbi loomuliku filtri läbi mullapinna,
Me korjame ta kokku ja suuname otse jõkke,
aga saab selle võrra vaesust, hukku, meie ta jõua sinna põhja,
et taimed jäävad nagu janusse.
Kui me võtame võrdluseks näiteks niidetud muru
ja selle võtame linnaniidu, ütleme või siis,
kus on sellised kõrgemad kooslused pikemalt arenenud. Et need temperatuure mõõtes, et just käisime siin hästi
palaval päeval, et seal ikkagi on pinnatemperatuuril
niidetud murul ja linnaniidul on mingisugune seitse kraadi,
eks ju, et et see on päris suur ja noh, kui ma sinna asfaldi
sinna kõrvale paneme, mis on veel omakorda hästi-hästi palju kõrgem.
Et siis need, sellised, isegi juba see, et me jätame niitmata,
annab nii tohutult palju.
Ja kui me räägime jah, niitmisest ütleme siis mikrotasandil putukad,
kõik, kes seal heina sees elavad, tahaksid elada,
et ega noh, näiteks ämblikud ei saa sellises muru sisse
võrku teha, sest neil lõigatakse nii-öelda see katus kogu
aeg maha, et tal on vaja natukene kõrgemad. Ja kui pidevalt niita, siis sellises murus saavad elada
ainult väga vähesed liigid, kes on harjunud selliste
tugevate häiringutega.
Aga selle võrra keskkond vaesustub, et minul,
kui seal meil on mingi paar liiki mingeid ämblikke,
kes siis suudavad toituda ealistest järgmisest paarist liigist,
kes on võimeline seal elama, nii et pea otsast ära lõigatakse.
Et kohe, kui me hästi vähe jätame, tegemata kohe midagi juhtub,
et näiteks seal linnas alus ka jätsime niitmata
ja järgmisel aastal juba pesitses ööbik seal,
et okei, seal oli nagu mitme mõjuri koostoime,
mis siis 11 siseka veel võimendavad, et kolis ära sealt
täiesti omal käel ja omal algatusel künnivareste koloonia,
et see suurendas kohe väikelindude nagu elutsemist seal ka. Aga jällegi see ööbik on maas, pesitseja,
tal on vaja lihtsalt seda niitmata heina
ja ta kohe tuli. No paistab, et see kasutegur on täiesti aukartust äratavalt suur.
Ent kas te teete oma projekti raames mingite statistikat,
et milline oli näiteks mulla kvaliteet enne
ja milline see on olnud pärast? Ja meede algandmed on juba kogutud, enne kui me hakkasime
üldse oma sekkumisi nii-öelda tegema.
Ja ka sel aastal, nagu ma juba mainisin,
käidi seda monitooringut tegemas.
Ja Tartu linnal on üks suur projekt nimega Tartu rohering veel,
mille raames seda monitooringut tehakse.
Et kui viie aasta pärast see projekt hakkab läbi saama,
siis mõõdetakse uuesti, et kuidas need sekkumised siis nagu mõjuvad,
et kas see mõjutab mulla kvaliteeti. Kasse mõjutab tolmeldajaid loomulikult nagu taimede liigirikkust.
Et, et kõik need asjad käivad sinna juurde. Aga rääkides õppimisest ja selgitamisest,
siis milline on olnud tagasiside ja vastu võtnud selle aja lõikes? No alguses oli skeptitsismi päris palju ja me saime päris
palju sellist tagasisidet, et mis see nüüd on
ja kas nüüd ongi nii, et linn peaks ikkagi olema linn
ja sellist asja võiks nagu maal teha.
Aga seda on jäänud nagu kõvasti vähemaks
ja tore on ju tegelikult näha, et seda nii-öelda kõige
lihtsamat asja nagu mitte niitmist.
On hakatud lausa päris nagu massiliselt tega majaga. Tallinn nüüd põuaga niitis vähem ja neid linnaniitusid on ka
Tallinnasse nagu rajatud.
Et sellist nagu pahameelt ikka muidugi on,
aga seda on nagu kõvasti vähem.
Võib-olla kui alguses kardeti ja selliseid pahasid kõnesid
me vist ei ole nagu viimasel ajal väga saanud.
Et mulle tundub, et see teavitustöö, et miks see vajalik on
nüüd vaja näha nagu ilu taha. Linnahaljastus kipub nagu olema selline ala,
kus ilustandardid on hästi nagu koloniseeritud
või me oleme harjunud mõtlema linnast ühtemoodi,
et linnahaljastus peab olema nii ja kui see ühtäkki on
kuidagi teistmoodi, siis see mõjubki harjumatult tekitab
selliseid tugevaid reaktsioone.
Aga tihti tuleb näha lihtsalt selle ilu taha,
et no miks me seda teeme, miks see funktsionaalne on,
kuidas see meid üleüldse aitab ja et kõik ei pea olema
nii-öelda ilus nende vanade ilustandardite järgi. Ja eks me ei ole ka kunagi ju rääkinud sellest,
et päris nagu niidetud muru peaks ära kaduma
või et roosipõõsaid linnas ei peakski nagu enam olema.
Et, et kõik, see on lihtsalt nagu tasakaalu küsimus,
et, et kuidas seda leida. Ja inimesed jah, on paraku suures osas kõik nii-öelda rohepimedate,
tuntakse ainult jah, võib-olla neid taimi,
mida sa ostad sealt kas kuskilt aianduskeskusest,
mis ei ole sugugi meie omamaised liigid ja mis võib olla ka
hoolimata sellest, et nad õitsevad väga ohtralt,
nad ei pruugi näiteks tolmeldajaid üldse midagi anda,
aga noh, me ei tea seda, eks ju.
Et mõte ongi ka see, et me neid sama omamaiseid liike
arendama edasi aitama sellega nagu nendele koostada ka kaasa,
aga et inimesed õpiksid neid uuesti tundma. Sest kui sa lähed kõike lihtsalt ühtse rohelise taustana,
siis sa muidugi ei tajugi seda, sind ei huvitagi õieti,
et kas see kaob või on seal või siis sa otsid ikka silmaga
ainult seda endale tuttavat, mingisugust taimi,
mida sa oled sealt kaubanduskeskusest ostnud.
Et me oleme ka jah läinud seda teed, et neid lihtsaid liike sildistada,
nimed juurde panna, et sa näed, et sellel samal kõrrel seal
temal on ka ladinakeelne nimi täitsa tubli tegija
ja selle kaudu õppida seda nagu uuesti väärtustama. Eriti laste puhul on see ka oluline.
Noh, nemad kannavad seda kõike edasi, et et see jällegi see
baastaseme muutused kui meie ise mingist sellisest perioodist,
kus kõik ju lokkas on ju, et ma kunagi ei olnud keegi
rääkinudki mingist elurikkusest juttu polnud,
sest tegelikult seda rohelist ja kõike nagu oli see
kvaliteet oli nagu oli sageli praegu mõelda,
et ah, ei hooldata eriti, aga tegelikult see oli hea,
et meie oskame näha, et see kõik on kadumises. Aga et kui need meie lapsed kasvavad praegu sellise asfaldi
keskele üles tema hiljem, ei oska enam, nagu näha ta küsibki seda,
mis tema jaoks on normaalne.
Eks ta küsibki seda noh, väga vähe, ütleme et on oluline,
et nemad õpiksid uuesti, kes siis uuesti,
kes siis lihtsalt neid lihtsalt liike tundma.
Et nendega on ka see, et nad saavad meil siin palju paremini hakkama,
et see hoolduskulude pealt on võimalik nii-öelda kokku hoida. Põud näitab ka väga hästi jälle kätte.
Lihtsad liigid elavad rahulikult selle üle,
nad isegi ei kolleta ära, vaid kasvavad,
nad oskavad oma neid v varust kuidagi sättida,
juured on pikad, ulatuvad sügavale, et aga nende istutatud
ja peenemate liikidega neid nende eest tuleb hoolitseda,
aga et see ei ole ju mõistlik jah, seda joogivett uhada siis
nüüd maha kasta, vaid ikkagi see kooslus peab ise arenema. Et meie siin oma linna Rohtlas neid istutatud liike kastsime,
aga me kassima jõeveega, et lihtsalt ütleme sellise
kevadisel perioodil või suve alguses, et siis päris ilma
kastmata istutuste puhul ei saa, aga niitusid
või mujal ei ole kuskil midagi kastnud, et nad saavad ise hakkama,
et see ongi see eesmärk. No selleks, et meie vestluse otsi natuke kokkupoole tõmmata,
võiks ka tulevikku vaadata.
Kuidas te prognoosite, milline saab pikas perspektiivis
olema Tartu linnaruumi ja elurikkuse tervis
ning seda muuhulgas ka peatselt valima südalinna
kultuurikeskuse foonil võib olla. No nagu ma mainisin, Tartul oli õnne saada üks selline suur
Lifi koostööprojekt, mille nimi on Tartu rohering,
mille raames siis arendatakse kõiki neid meetode
ja võimalusi edasi.
Et meie justkui see kureeritud elurikkus justkui lõpeb
aastal 2024 lõpuga ära.
Aga tegelikult see kõik nagu jätkub, et mulle tundub,
et tulevik on päris hea. Päris tore, päris lootusrikas, et aina enam nagu räägitakse
linnast ja loodusest roheluses nagu ühes lauses,
et need ei ole enam kaks erinevat asja.
Ja lõppkokkuvõttes ei ole nagu oluline nii väga oluline
nende parkida nii-öelda arv või ruutmeetrite arv,
mis meil on vaid see kvaliteet, mida me nendes parkides pakume.
Et kui me mõtleme, ma ei tea, näiteks kas
või New Yorgist, mis võib-olla meie kujutelmad on väga
selline kivine betoonine maailmalinn, siis inimtasandil on
see linn tegelikult päris roheline, et me peame vaatama nagu
sellele inimtasandile ja putukatasandile,
et mida see rohelus nagu pakub, et kui me tõesti ronime
praegu toomkiriku torni, siis tundub, et me elame metsas
ja üldsegi mitte linnas, sest puu võrad on ju nii kõrgel
maju nagu nende all ei näe. Aga kui me tuleme putuka ja inimese tasandile,
siis tegelikult seda rohelust siin nagu väga palju pole,
ehk siis need erinevad tasandid on puudu
ja seda oleks nagu vaja kasvatada.
Ja minu arust oli seega süku võistlusülesandes antud,
et see tuleb lahendada niimoodi, et kuigi me võtame
võib-olla mõned puud maha, siis me anname nagu midagi
hoopistükkis juurde sellele pargile. Sihiku puhul jah, ilma praegusele lahenduse sisusse süüvimata,
et kuna seal on see kohavaidlus nagu nii suur
või natukene saab Ermiga paralleele tõmmata,
termi puhul oli ka räägite arhitektuurist,
aga väga suuresti ikkagi räägiti sellest kohast.
Ka siin on kohavaidlus.
Paraku on niimoodi, et linn peab tihendama ennast seestpoolt väljapoole,
muidu me valguma laiali, mitte ükski maailmalinn ei ole
laiali valguda enam suutnud ennast kokku korjata. Chico jaoks ainuõige koht, ütleme siis kunstimuuseum,
raamatukogu, need peavad asuma kesklinnas.
Meil on see koht seal selles kohas olnud väga pikka aega.
Ja kuna Tartu on, ütleme, siis skaalal üsna väike linn,
et siin mõjub see väga, kas me astume nagu mõnisada meetrit
siiapoole või sinnapoole, et ma ei saa öelda,
et lähme teeme teisele poole jõge, siis ei pea mõnda puud
maha võtma? Ei, ta peab olema selles kohas, paraku.
Paradoksaalselt ongi niimoodi, et selle uue maja
ja selle keskkonna kaudu saab selle pargi elurikkust
oluliselt tõsta.
Seda on keeruline uskuda.
Aga seda saab nii teha, kui teha hästi.
Ja ega kellelegi ei meeldi ju puid maha võtta
või kui oleks mingeid alternatiivne maailmas,
praktiseeritakse selliste suurte puude ümber istutamist. Aga seda kindlasti uuritakse, kas on võimalik,
aga samas see tundub nagu jah, väga selline uskumatu lugu,
et kas, kas see oleks võimalik.
Aga lihtsalt jah, see siin on väga raske valiku koht,
aga tuleb meeles pidada, et süku ainuõige koht on paraku
selles kohas ja me peame sellega tegelema niimoodi et me
anname tagasi rohkem, kui me ära võtame,
et see on see eesmärk, mis sellel projektil lõppkokkuvõttes on. Lõpuks ei või, on nii, et praegu on seal nii-öelda selles osas,
kus me ei ole sekkunud, on eksju, pügatud muru
ja kõrged puud, mis tähendab seda, et noh,
näiteks tolmeldajatel ei ole seal midagi teha,
sest neil ei ole seda toidulauda.
Väikestel lindudel ei ole seal midagi teha,
sest neil ei ole pesitsuskohta ja neil ei ole noh,
mõnikord on vaja ka põõsaid selleks, et olla,
et seal ei ole ka seda jõgi on sealsamas,
aga vee-elustik sisuliselt ju selles paigas nagu puudub,
et kui kõik nagu Need faktorid nagu panna sellesse maatriksisse,
võrrelda siis seda nagu mõned ma ei tea,
siis palju neid puid maha võetakse ja kui palju nagu
elupaiku sinna juurde antakse, et siis niimoodi on võimalik
seda nagu tasakaalu leida. Et jah, suured puudu on olulised, aga nagu ma juba ennist ütlesin,
siis linna lõikes on oluline ka see, et meil oleks erinevaid
nagu tüüp erinevaid maastikutüüpe ja kui selle võrra parki
nagu kaasa aidata, siis mulle tundub, et saab lõpuks palju
paremini inimesele kui linnaloodusele. Et kui me selle tõmbekeskuse ehitame ikkagi linna keskele
ja me loome ta niimoodi, et inimesed peavad vähem kasutama autot,
et sinna jõudu või sealt ära Jauda, ütleme me loome niimoodi,
et need sinna autoga tulevad siis need, kellel on tõesti
ainult väga vaja, kes mitte kuidagi teisiti muud moodi saav,
kes tulevad ekskursioonibussidega näiteks,
aga et ülejäänud ikkagi neil on hästi hea ligipääs igalt
poolt mujalt, et siis me hoiame ära selle,
et peab pidevalt voorima kuhugi linnaäärsesse,
midagi muud tegema. Et see tundub paradoksaalne, aga sellesse keskris kohta
selle hoone ehitamine see lahendab või ütleme,
aitab kaasa väga paljude muude probleemide lahenema hakkamisel.
Et muidugi see ei ole selles mõttes rusikareegel,
et pargi parendamine käib alati maja ehitamise kaudu aga
selles kohas on see küll niimoodi ja see mõjutab jah,
terve Tartu linna ja ta mõjutab tegelikult ka terved,
et ütleme siis meie lähiregiooni, et kuna ta on jah,
tõmbekeskus, et kuidas me paneme selle tööle niimoodi,
et kogu linn ja kõik inimesed sellest võidaks kaasa arvatud keskkond,
et see jõgi, mis on tartus kogu aeg olnud nagu ära lõigatud,
on ka praegu, et aeg-ajalt teda mingite ajutiste
lahendustega näiteks nagu auto Vabaduse puiestee,
siis ta saab linnaga üheksa siis ta lõigatakse jälle ära. Et ka selle sigu ja seal projekti küsimus,
suuri oli see, kuidas tuua see linn jälle lähedal,
et mismoodi teda siduda niimoodi, et saad reaalselt tunnetaksid,
et sa oled jõega seotud, mitte et sa lihtsalt ei tea,
et seal on jõgi. Paistab, et Tartu on üks rikas ja elurikas linn
ning loodame, et veel rikkamaks taga saab.
Ning tänases saates rääkisidki kureeritud Elurikkuse
tegemistest ja eesmärkidest.
Projekti eestvedajad maastikuarhitektid Karin Bachmann
ja Merle Karro, Kalberg.
Suur aitäh teile saatesse tulemast, aitäh kutsumast.
