Tartu vokaal-kammeransambel Vox Pont naases hiljuti
Saksamaalt Johannes Brahmsi nimeliselt koorifestivalilt,
kus toodi koju kaks kategooria võitu, parimaid dirigendi
eripreemia ning Grand Prix.
Sel puhul on stuudios külas lauljad Nele Dresen
ja Eneli Maranic ning lauljate juhendaja
ja dirigent.
Noor helilooja Patrik Sebastian Unt. Tere tulemast saatesse ning palju õnne teile.
Aitäh alustuseks, millised on emotsioonid
ning kuidas on kodumaa teid vastu võtnud? Noh, emotsioonid on ikka väga super selles mõttes,
et noh, need on ju nädal aega siin Eestimaa pinnal saadud
olla ja ilmselgelt midagi hakkab natukene lahtuma,
aga samas hakkab aina rohkem nagu kohale jõudma tegelikult
mida me saavutasime.
Et selles mõttes see on ikka üks väga vägev käik oli
ja mina isiklikult, et nii ei osanud küll oodata,
nii palju võite, et jää veel see kraan prii ka sinna otsa,
see on lihtsalt kirjeldamatu tunne, mis,
mis minus valitseb. Ma nõustun, et see võit jõuab ilmselt nüüd vaikselt kohale,
mis siis, et me oleme üldiselt 10 pluss siis üks palju meid
kokku on kõik nii-öelda üsna pikalt laulnud,
mitmetes kollektiivides laulnud ja on käidud
ja nähtud, aga ikka see on hoopis teistsugune kogemus
ansambliga käia konkursil kui kooriga, näiteks. Ja minugi dirigendi jaoks, siis oli see kindlasti midagi sellist,
mis algusesse valmistus, võib-olla mulle isiklikult siis
palju aukartust ja ka võib-olla ärevust,
sest Ma ei ole tegelikult päevagi dirigeerimist õppinud
ja üpris sellise uue kollektiiviga ka oleme kaks pool aastat tegutsenud.
Et minna kohe rahvusvahelisi lavalaudu.
Siis väise mahe on, tundub üpris suur amps alguses.
Aga tõesti ma siiamaani nagu nele mainis siin ka,
et mõni päev ikka mõtlen selle peale vahepeal,
et et kas päriselt ka tõesti, et suutsin midagi sellist saavutada,
et see ikkagi minul ei ole veel tegelikult päris kohale jõudnud,
aga kindlasti. Mida päev edasi, seda sügavamaks tunne läheb,
et jah, käisime tegime ja nägime. Seedimine võtabki aega, kuid enne kui konkursist räägime,
rääkige enda pundist, kust ja kuidas see alguse sai
ning kuidas teil seni läinud on. Me oleme seda kuskil tegelikult põgusalt maininud ka,
aga, aga kaks pool aastat tagasi siis veebruarikuu seas see
oli sügav koroonaaeg ja riiklikud piirangud,
siis nägid ette proove võib teha 10 liikmelistest siis
puntides pluss siis juhendaja ja kuidagi sealt see hakkaski
kooruma siis siin läbi tutvuste, ajasime Tartus siis
nii-öelda pundi kokku ja tegime esimese proovi.
Ja pärast seda kuidagi tundsime, et jah,
et võiks nagu edasi sellega minna, et alguses oli lihtsalt selline. Noh, tuleme kokku, proovime, vaatame seltskonna mõttes ka.
Ja siis hakkas see väga kiiresti sealt nagu kooruma
ja ega me kahe poole aasta jooksul oleme jõudnud ikkagi nüüd
väga väga palju tegelikult korda saata.
Et eks kõik on siin aga väga palju pühendumist pannud,
kaasa arvatud mina.
Minu jaoks on see olnud ka selline väga tore rännak.
Et ma olen dirigendina väga-väga palju arenenud
ja leidnud omale siis nii-öelda uue pere uue sõprusringkonna,
kellega siis koos musitseerida. Ja ma olen täiesti nõus, et, et mina seda algusaega ma kohal
ei olnud kui, kui, kui hunt, lood, et mina olen see hilisem liituja,
aga ma olen täiesti nõus, et näiteks kas
või selle konkursiga oligi nii, et kui Patrik ütles,
et nonii, et vähem konkurss mul oli küll okei päris siuke
suur tükk ja me oleme nii vähe tegutsenud
ja noh, kõik need küsimused, mis tulevad noore kollektiivi puhul,
et kas me ikka oleme ikka piisavalt küpsed. Aga lihtsalt see, see võime kõigi meie lauljate
ja dirigendi puhul.
Ta ennast lihtsalt nii maksimumini kokku laval anda endast
lihtsalt kõik, mis oli anda, et see oli ikka väga-väga
vapustav tunne juba nagu Eneli enne mainis,
siis see on ikka hoopis teine asi.
Mine nii väikese kollektiiviga konkursile,
sest no sa lihtsalt tead, et kui sina midagi seal kuidagi noh,
ei tee nii hästi kui, kui vaja, siis tegelikult see kostub
nagu kohe-kohe välja, et tavaliselt suure kollektiivi puhul
ikka midagi natukene patsi peaks ju kokku,
et et minu jaoks oli see väga-väga suur eneseületus
ja ma nagunii õnnelik, et, et me saime seal ära käia. Jah, võib-olla läheks siit edasi selle juures teistsugune kogemus,
aga Me oleme, mulle tundub kokku saanud ka selline seltskond,
kes on. Me oleme tegelikult endal laulmise
ja kogu enda musitseerimise osast väga kriitilised ikkagi kohati.
Ja see on osalt, see on ikkagi nagu see edasiviiv jõud,
ma ütleks. Ja lisaks sellele, et sellised,
kuidas ma ütlen koorimuusika Nerdid, kui nii saab öelda,
tõesti, kui jälle mingi õhtu vaatad, Messon chati
ja siis keegi on jälle saanud, aga me võiks seda laulda
ja siis, aga me saaks ju seda ka laulda ja siis tahaks seda
teha ja kogu aeg see nii-öelda pürgimine. Et nii palju ideid on ja ja see, et, et meil on lauljad,
kes on eelnevalt juba pikalt laulnud, annab meile võimaluse
lihtsalt hästi mitmekesist repertuaari laulda. See on ikka imepärane, mida võivad teha koroonapiirangud,
suur tung laulda mingi meeletu enesekriitilisus.
Kuid Eneli, te tõite juba välja selle, et kirjutate omavahel,
mida laulda võiks, siis võib-olla räägite ka natuke,
milline on teie repertuaar tavaliselt, et te olete esinenud
näiteks Tartu tudengipäevade raames toimunud öölaulupeol,
aga samas ka Kultuurkapitali aastapreemiate galal.
Mulle paistab, et ampluaa on väga lai. Jah, et eks neid pakkumisi tuleb, et uksest
ja aknast ja me kindlasti neid ka kaalume kõiki,
et mida, mida vastu võtta, mida mitte.
Aga praegu siiani see ampluaa lihtsalt tulnud,
nii lai mida meile pakutud ja kuna selline ütleb
tudengipäevade raames näiteks esinesime,
et see repertuaar on hoopis midagi muud ja,
ja seal selline lähenemine oli palju individuaalsem,
sest kõik said laulda solisti, et nii-öelda ansamblis
või kooris lauldes on repertuaar ju täiesti teine,
et see on jälle midagi, mis nii-öelda avab uusi tahke ka
meie lauljatel ja annab kindlasti väga-väga palju juurde
nii-öelda musikaalsus mõttes samamoodi. Nüüd repertuaari juurde tagasi tulles siis,
kui mina või noh, meie selle ansambli siis lõime siis üks
eesmärkidest oli laulda siis sellist vokaalmuusikat,
sellist kammermuusikat, sellist koorimuusikat,
mida ei ole väga palju Eestis lauldud või üldse maailmas
väga palju lauldud ja sealjuures siis ka minu enda
kirjutatud teoseid.
Et võib-olla hiljem natukene valgustame ka,
et mis meid ees ootab, et siis et on väiksed plaanid ka nüüd
minu enda muusikaga seoses. Aga jah, see repertuaar, eks tuleb siin lauljatelt sisendit
ja otsisin ma ka ise väga palju erinevaid selliseid teoseid,
et mis nii-öelda pakuksid mulle väljakutset
ja pakuksid ka lauljatele väljakutset, et kogu aeg ma üritan
seda latti nagu ülespoole viia. Kuidas teie lauljad ise seda repertuaarivalikut kommenteerite,
kui palju te saate siis seal ikkagi kaasa rääkida? Minu arust repertuaar on väga äge just sellepärast,
et see on lihtsalt nii mitmekesine, et see paneb laulja
väga-väga proovile, sest sest iga lugu nõuab erinevat
lähenemist vokaalselt ja, ja lihtsalt see paindlikkus,
mida me õpime läbi selle, et repertuaar on nii mitmekesine,
et see on ikka päris päris vapustav, aga ikka antakse sõna,
saame sõna kaasa öelda, et mida võiks ja see ongi äge,
et väga-väga paljud asjad, mis, mis pundis sünnivad,
sünnivadki kõigi meie nii-öelda koostöös
ja koostoimel. Et see, see on see asi, mida mina ka väga väga väärtust on selle,
selle kollektiivi puhul. Ja osad teosed kindlasti saavad ka nii, et on justkui otsustatud,
laulame, ja siis, kui me laulame, siis selgub,
et aga see tegelikult päris hästi ei tööta
ja siis ta jääb niimoodi sinna riiulile seisma
ja võtame hoopis mingi teise teose.
Jah, aga selle kahe poole aasta jooksul on kõige rohkem
ilmselt seda nii-öelda peenhäälestust kui sellist olnud.
Et see on jah, ansamblis hoopis teistmoodi uus kogemus,
et kuidas sa selle 10 inimesega nii-öelda ajad neid hääli
ja kõike seda intonatsiooni ja ja kõike muud sinna juurde
kuuluvat nagu kokku ja siis avastad ja arened järjest edasi,
et et noh, meil on ka natukene see lauljat koosseis
võib-olla natuke teistsugune, et meil on naistest,
meil on üks sopran, meil on üks alt ja siis meil on kolm metsosopranit,
kes siis seal vahepeal me oleme nii-öelda vahetame neid
partiisid vastavalt siis vajadusele nii-öelda
ja see on ka omaette protsess, sest kuidas need koos
teistega siis toimima panna täpselt, et ühele sobib mingit
stiili näiteks opranis rohkem laulda kui mingit muud stiil hallis. Et see on väga huvitav. Minnes nüüd teie praeguse teekonna kulminatsiooni juurde
ehk konkursi juurde, mida see Johannes Brahmsi-nimeline
konkurss endast kujutab ning kuidas ta sinna üldse sattusite? Johannes Brahmsi nimeline koorikonkurss on siis sellise
organisatsiooni nagu interkultuuri korraldatav üritus
ja see on üks selline võib-olla mainekamat,
interkultuuriüritusi ja ka väga pikalt juba.
On seda siis korraldatud aastast 99 siis kui mina sündisin
et tõesti väga pikalt.
Ja nüüd oli siis kaheteistkümnendat korda
ja on see toimunud, et väga sellises armsas väikses Saksamaa
linnas nagu Verni Keroode millest tegelikult paljud ei olnud
kuulnudki enne. Aga tõesti, see, kui me sinna kohale jõudsime,
siis me olime ikka väga lummatud, et milliseid kohti võib
tegelikult suures Saksamaas leiduda.
Konkurss ise on väga rahvusvaheline, hästi laia mastaabiga,
sellel aastal oli siis seal 27 kollektiivi.
Kui ma õigesti mäletan, siis 14-st erinevast riigist
ja neljalt erinevalt kontinendilt.
Et see nii-öelda rahvusvahelises on ikka väga suur,
et seal oli nii Lõuna-Ameerikast kui ka siis Aafrikast kui
ka siis Hiinast, Euroopast, et üle terve maailma olid
koorituses kokku tulnud. Ja kategooriad on seal ka väga-väga palju erinevaid.
Näiteks siis spirituaalne folkloor, Sis põhikategooriad,
et see nii-öelda konkursi ampluaa on ikka väga-väga lai. Kuidas teie lauljatena ise oma konkurente nüüd tagantjärgi vaatate? Võib-olla ei oskagi väga niimoodi vaadata,
sest et tegelikult enda kategooriates teisi koor ei
kuulnudki kahjuks kuna enne enda esinemist valdavalt
tegelikult ei taha teisi väga kuulata.
Ja pärast enda esinemist on juba see emotsioon seal tahaks
nii-öelda endale natuke hoida nii-öelda taastuda sellest esinemisest,
et tegelikult kahjuks seekord jäi, jäid teised koorid
suuresti nagu kuulmata. Aga osadel esinemistel nägime neid, seal oli tõesti hästi erinevaid,
hästi erineva taustaga hästi erinevate traditsioonidega
ja lauluviisidega kollektiive. Ent millistes kategooriates võistlesite ning mida te esitasite? Ega me laulsime kahes kategoorias folkloori kategoorias
ja põhikategoorias, et kui folkloor oli pühendatud tormisele,
siis põhikategooria olime eel väga mitmekesine
ja mitmekülgne. Et see põhikategooria nii-öelda, mida meie nimetame põhikategooriaks,
et interkultuuri puhul mulle hästi meeldib,
et seal on selline tore kategooria nagu vokaalansamblit
ja kammerkooride kategooria, kuhu meie siis väga hästi sobitusime.
Kui ma seda nii-öelda konkursi otsisin meile siis,
ega tegelikult nii Eestis kui ka maailmas väga palju ei
olegi selliseid konkursse, kus me üldse osaleda,
saama, sellepärast et kammerkooride kategoorias näiteks
tavaliselt on 12 lauljat alampiir või 16 lauljat,
et kuna meil on 10 lauljat, siis sellist konkurssi leida,
kuhu me soovitaksime, on ikka üpris keeruline. Et õnneks sellel konkursil sellele kategooriale täiesti
olemas ja ja sinna me kenasti saime kandideerida
ja saime sinna kenasti repertuaari poole pealt,
siis põhikategoorias pidi olema viis lugu,
üks neist pidi olemas siis Johannes Brahmsi üks teos,
meil oli seal väike valik ka, mille seast valida.
Siis pidi olema seal üks teos, milline vanamuusikast siis
üks nüüdisaegse helilooja teos elava helilooja siis
ja kaks vabalt valitud teost, et meil oligi seal alustasime sviilinkiga,
siis laulsime mändu Järvit, et siis laulsin mingi praamsi
siis Tõnu, Kõrvitsad ja tark ning round nii,
ja lõpetasime siis Mart Saare noore veljo veeritäge teosega. Nii et tutvustasite ka Eesti kodumaist muusikat Saksamaa publikule.
Ega te ei tea, kuidas see vastuvõtt oli,
kuidas meie vanasse heasse tormisesse suhtuti? Kõvegevalt tormise vääriliselt vägevalt,
et no kui rääkida veel täiesti eraldi nendest aplaus idest,
mis meie esinemiste lõputuuri, no see oli ikka võrratu,
lihtsalt ja hüpati püsti.
Braavo. Mis iganes.
Et kui me esimest korda sellise tagasiside saime pärast
esimest esinemist oli küll.
Ta ei, see on vägev. Ja seal võib olla, mis on teistmoodi kui välismaal konkursil
festivalil käia Eestiga võrreldes?
Eestlastel ei ole väga seda traditsiooni,
et pärast kontserti sulle keegi tuleks otse ütlema,
ükskõik siis, millist tagasisidet välismaal see on hästi tavaline,
tullakse tõesti juurde, tullakse tänaval juurde.
Noh, see oli, see oli kohati isegi siuke sürreaalne,
et sa kõnnid tänaval ja võõrad inimesed lihtsalt hakkavad
plaksutama ja tõesti tulevad juurde ja ütlevad,
et see oli nii äge, mis te tegite ja see muusika,
mis te tegite, oli hästi lahe. Et minu meelest Eestis võiks seda natukene rohkem kui siia tuua.
Et nagunii nendel koori kontsertidel, mida meil on hästi
palju Eestis käivad ka vaatamast teised nii-öelda koorimuusikainimesed.
Et kui seal midagi lahedat tehakse, siis seda võiks alati
minna pärast ütlema, see annab hästi palju energiat
ja jõudu edasi tegutseda. Peab tegema sellise anonüümse tagasiside näiteks
külalisteraamatu pärustuseks ja sest et ega tõesti silmast
silma on ju raske öelda, et rääkides neist spontaansetelt aplausidest,
innovatsioonidest, kas te muidu ka nagu mingeid spontaanseid
esinemisi veel tegite, sest muidu te olite ju üks neist
kolmest kollektiivist, kes valiti just festivali
galakontsert ele, mis toimus siis liipoveni kontserdisaalis? Ja Libro kontsertsaal on siis selline ikkagi vastvalminud tegelikult,
et see on selline vana kirik, mis ehitati ümber nii-öelda
kontsertsaaliks ja tõesti, me kõik konkursivoorud
ja kõike esinemist välja arvatesse, folkloori esinemine,
mis oli siis nii-öelda seal raekoja platsil et ülihea
akustikaga saal, lauljad võivad ise rääkida,
et kuidas laulmise kogemuse pealt oli, aga aga minul oli
seal tõesti kuidagi väga mõnus ja turvaline ka nii-öelda
selle ansambliga siis kuidagi suhestuda ja kuidagi see
akustiline ruum ja kõik nagu toetas kõike seda,
mida me seal tahtsime ka nii-öelda publikule edasi anda,
see oli hästi-hästi mõnus. Galakontsert oli tõesti siis selliselt üles ehitatud,
et kolm kollektiivi siis sinna valiti.
Ja me olime ainuke kollektiiv, kes oli nii-öelda segakollektiiv,
teised kollektiivid olid siis mõlemad nii-öelda neidude
või naiste häältega, et seal oli üks naiskoor,
kes oli sealtsamast Vernigi Roodest ja teine oli siis
Philadelphia tütarlastekoor Ameerikast.
Jaa, nagu Nele ka siin mainis, siis pärast skaala kontserti
sellist nii-öelda ovatsioonide tulva ei ole ma ise ka
kogenud mitte kuskil kontserdil konkursil. Et inimesed olid seal saalis püsti, seal oli peaaegu 500
kohta selles saalis ja ja see aplausiga lõppenud ära vist
kummardasid lõpuks viis korda ja lõpuks ma ütlesin,
et lähme lihtsalt lavalt ära, suhtub jääveks.
Ja tegelikult konkursivoor tal oli täpselt samamoodi,
et hästi hästi palju oli kuulajaid, mis oli minu jaoks on üllatav,
sest tavaliselt konkurssidel inimesed ei käi väga palju kuulamas,
et seal võib-olla mingid kümned inimesed on,
aga tõesti seal peaaegu kontsertsaal oli täis rahvast
ja ka pärast konkursi voore, et inimesed ikkagi tõuseb püsti
ja plaksutasid ja tõstsin toatsioonid olid väga-väga pikad,
mis on minu jaoks väga selline uudne kogemus. Aga samas ka väga tagantjärele toetav, et tõesti andis nagu
vägapalju hindu juurde.
Kuna esinemisi meil oli seal palju.
Meil oli kaks konkursi, voorusid oli grantprivoor,
siis esinesime galakontserdil folkloori tutvustaval
kontserdil ja siis veel viimase päeva hommikul siis
nii-öelda konkursi lõppkontserdil esinesime ka,
et tegelikult esinemisi oli päris palju ja päevad olid
ikkagi väga tihedad, et mul on ülimalt hea meel selle üle,
et mida ma nagu enne kartsin ka, et äkki päevad väsitavad
lõpuks füüsiliselt ka lauljad ära, et kuna 10 lauljat ka,
et siis nagu tase kuskilt kukub, et kas piisab,
kui ühel lauljal näiteks ma tea, hääl on väsinud
või või kasvõi juhtubki midagi häälega, nii et see selline
väikse kollektiiv käimine üldsegi väga-väga riskantne. Tegelikult mõnel hommikul ka ikkagi hommikusöögilauas keegi ütles,
et oo, mul hakkab vist nohu tulema või hääl ei ole just vist vana,
kõige parem hommikul, et sa ikkagi natukene põlve värisema küll,
minul aga tõesti, et see, et me suutsime seda taset hoida
ja kõikidel oli see täielik fokusseeritust kogu aeg olemas,
et see. On väga tänuväärne minu minupoolses lauljatele. Jah, võib-olla seda ka veel, et tõesti, et ma arvan,
et see on ka selle, selle väikese linna võlu,
kui, kui kui midagi sellist toimub seal,
sest ma sain aru, et need elanikud olid ka ikkagi väga rõõmsad,
et selline sündmus on seal minu juurde tuldi ka öeldud,
see on nagu super, et selline kollektiiv tuleb meie linna
ja mis mulle ka väga meeldis, oligi see,
et kui, kui me läksime konkursi tulla, siis,
siis meile sooviti edu meile sooviti edu enne esinemist,
et kollektiivid omavahel olid ka nagu väga mõnusas sellises
nagu seoses, et see mulle tõesti väga meeles,
et ma oleks ka väga seda meelt, et nagu Enel eelnevalt mainis,
et kui käime teiste kontserditel, siis, siis anname teada,
mis meile meeldis ja mis väga äge oli ja miks mitte kui
öelda midagi sellist, et noh, et võib-olla siis natukene
järgmine kord vist noh et see, et seda aktiivset
tagasisidestamise võiks tõesti olla, sest see kahtlemata
viib meid edasi-tagasi, seda küll. No siit ikkagi kumab läbi jah, teie suur tung laulda keegi
isegi haisikeks, kõik koorem kannatatakse ära.
Kuid meie vestluse lõpuks eeldades, et teie tung kindlasti
ei vaibu ja enesekriitilisus ja kõik läheb samamoodi
ülesmäge edasi siis võib-olla kergitategi natukene
saladuseloori ja räägite enda tulevikuplaanidest. Ega kõik ei saa ka kohe letti visatud siis ei oleks üldse põnev,
aga, aga meil on praegu siin tulnud mõni esinemispakkumine ka,
et siin nüüd augustikuu sees võib meid siin-seal kuulda.
Aga meie nüüd järgmine selline suurem projekt,
nagu ma alguses mainisin, et siis minu teostaga midagi
ja meil praegu on siis plaan hakata salvestama meie esimest
albumit esimest plaati kus siis oleks valdavalt minu muusika,
ehk siis oleks minu esimene autoriplaat samamoodi
ja kindlasti sinna juurde, siis me veel salvestasime,
mõned sellised pärlid, mis meil siin kahe poole aasta
jooksul on, on tekkinud. Et ütlen ausalt, tulev hooaeg on Meie jaoks ajaliselt
võib-olla üks keerukamaid praegu, sest nii mõnigi siin
järgnevatel kuudel, kes on kuskil nii-öelda lähetusel,
välislähetusel ja kes kooliga seoses või kes tööga seoses,
et kuna ma isaga lõpetasin nüüd siis nii-öelda ülikooli
piloodi erialal, siis ja ekspiloodi töö on selline,
et kunagi ei tea, et kas sa oled täna näitlikult öeldes,
kas ma olen täna Londonis või Pariisis või ma olen hoopiski Eestis,
saan teiega proovi teha, et et see saab olema üpriski. Võib-olla natukene närvesööv meie jaoks,
aga me oleme kõik olnud ka selle kahe aasta jooksul väga
sellist fleksibiilsust, et me, et me suudame kindlasti leida
sellise ühise aja ja, ja kindlasti albumi salvestus nüüd
lähiajal ka siin tuleb.
Et see on kindlasti üks asi, mida kindlasti võib siis sellel
tuleval hooajal Milt meilt oodata ja kindlasti tuleb ka
mingeid kontserte, et kasvõi albumit tutvustav kontsert Sel juhul soovin teile rohkelt indu ja inspiratsiooni
ning meenutan ka kuulajatele, et kui tekib võimalus
kindlasti kuulata Vox punti sest nad naasesid hiljuti
Saksamaalt Johannes Brahmsi nimeliselt koorifestivalilt,
millest meie tänases saates rääkisidki lauljad Nele Dresen,
Jenneri Maranic ning nende juhendaja ja dirigent,
noor helilooja Patrik Sebastian Unt.
Suur aitäh teile saatesse tulemast.
