Loodusee leksikon. Tere mina olen Lennart lennuk ja avan teiega koos looduse leksikoni.
Tänane leksikon on pisut, et omamoodi seekord segame
loodustarkusele lisaks tavapärasemast rohkem
muusikasemiootika ja filosoofia valdkonda.
Ka meid teemasse sissejuhatav liik, küürvaal tuntud ka kui
küürselg vaal on täna pärit kaugemalt kui eesti loodusest.
Õigupärast on ta küll ka meie vetesse mõnikord eksinud,
aga tema alatiseks koduks on soolasemat mered
ja ookeanid. Eesti tuntuima küürvaala juhtumi on lito graafial säilitanud
kunstnik Lorenz Heinrich Petersen.
Meisterlikult on ta jäädvustanud äratuntavalt pikkade
Loibade ja seljal asetseva uimega räimed,
et selle vaese loomalugu algas tõenäoliselt Atlandi ookeanis
kuid lõppes paraku Soome laes.
Meri oli nälga jäänud vaala rammu saare rannale uhtunud
sealsed kohalikud elanikud puksiiri Sid vaalakorjuse kahe
purjeka vahel kalasadamasse ja seal sai seda looma tolle aja
inimeste jaoks kindlasti isegi imelooma näha pileti
lunastamise eest. Hiljem müüdi vaala skelett maha Peterburi Teaduste
akadeemiale ja ilmselt on need vaalaluud tänaseni kuskil
Peterburi kandis.
Alles aasta oli siis 1851.
Huvitava kokkusattumusena ilmus samal aastal Herman Melville
romaan Moby Dick, kus figureerib ka tšellot.
Vaalad on inimesele juba ammust ajast suurt huvi
ja inspiratsiooni pakkunud ning pakuvad seda tänini. Üks suuremaid mõistatusi küürvaalade puhul on nende laul.
Tänases saates võtame vaatluse alla looduses esinevad laulud,
muusika ja looduse keele. Ema on see Evolutsiooni käigus tulid vaalade esivanemad maismaale,
kuid pöördusid siis vette tagasi.
Nende lähimaks sugulaseks on jõehobud.
Vaalad jagunevad hammasvaalad, eks, ja kius vaaladeks.
Kiusuaaladel on hammaste asemel kiused sellised plaadikesed,
mis hargnevad siis otsast sellisteks peenteks harjasteks
ja nende abil siis loom sõelubki endale ookeaniavarustes
vajaliku toitu. Nad võtavad oma suure suu sisse, kusjuures sinna suhu mahub
kuskil 18 kuupmeetrit vett, see on sellise väiksema toa
mõõtu ruum.
Ja see suu avaneb tänu sellele, et tal on kurgu all sellised vaod,
mis avanevad nagu akordioni lõõts.
Ja kui see vesi on nüüd sinna suhu sisse võetud,
siis ta surub selle sealt välja läbi nende samade kiuste.
Nii et väiksed vähilaadsed või ka väiksemad kalad jäävadki
suhu pidama. Kalaparvede püüdmiseks teevad küürvaalad teinekord ka
koostööd peaaegu et alati teevad koostööd.
Küürvaalad tekitavad hingamisavaga mullide kogumeid
ja nii ajavad nad koostöös teiste vaaladega kalaparve
keskele kokku kust siis seejärel suure ampsu võtavad.
Hingamisava asub neil suust eraldatult pea ülemisel poolel
ja nii on neil oluliselt lihtsam hingata,
kui nad pinnale jõuavad. Kui nad pinnale kusjuures jõuavad, seda,
puhuvad vana õhu oma kopsudest välja ja nii tekib aurupilv
selline veeaurupill, mida on väga kaugelt näha.
Ja teinekord, kui toitumisparv kuskil kaugemal ujub kaldelt
seda vaadata, siis tundub korraks nende veeaurusambaid
vaadates justkui oleks tegu kuumaveekeisrite väljaga.
Kuigi oleme valinud tänase saate vaatluse aluseks Eestist
kaugemal looma, siis ka Läänemeres on meil oma vaalaline olemas. See on pringel.
Nad on väga arad ja seepärast on neid väga harva nähtud.
Rohkem on need küll veealuste mikrofonide abil kuuldud
ja nagu teisedki piringel lased, siis kasutavad ka nemad kajalokatsiooni,
mille abil jahivad saaki ja orienteeruvad.
Kajalokatsiooni puhul teeb loom selliseid hästi kõrgeid
häälitsusi ja sageli on need isegi inimkõrvalekuulmatud.
Ja need häälitsused peegelduvad siis objektidelt tagasi
ja nii tekib loomal ette kujutada ümbritsevast keskkonnast. Eesti vetes võib ringleid kohata küll ikkagi väga harvadel juhtudel,
sest et nad on lihtsalt arad ja hoiavad eemale
ja neid on ka küllaltki väheks jäänud siin Läänemeres
ja üldse maailmas.
Pringelased on muide hammas vaalalised.
Aga nüüd tagasi meie küürvaala juurde, kes on kiusu alaline
ja nemad ei kasuta kajalokatsiooni, kuid nende laul on üks keerukamaid,
mida looduses võimalik kuulda ja selle tähenduse lahti
muukimine annab teadlastele palju peamurdmist
ja ka avastamist looduse keele tõlkimisel. Küürvaala laul kõlab kaugele, erinevates kohtades paiknevad
isased loomad laulavad samaviisi ning kui mõni domineerivam
isane laulu muudab leiab mõne uue viisijuppi siis järgnevad
sellele teised isased.
Ja seepärast ongi küürvaala laul sellises aeglases kui
pidevas muutumises. Vaala laulu võiks kuulata pikalt ja see kestabki muide
selliste väljavenitatud häälitsustega ja,
ja vallale omase aeglase tempoga tervelt pool tundi.
Isane vaal võib muide laulda seda laulutundide viisi järjest
ja on isegi kuuldud.
Vaal laulab 23 tundi järjest.
Vaalade laulu madalamad noodid võivad vees levida tuhandeid
kilomeetreid ja nii tekib eri paigus paiknevate vaalade seas
üle merede ja ookeanide leviv veealune helitasand mis võib
siduda vaalasid üle ilma ja moodustada eluaegseid sidemeid
nende vahel. Kõige levinum seletus küürvaalalaulule on see,
et ta meelitab emasid paaritama.
Antud tõlgendus leiab siiski palju vastulauseid,
sest et aastatepikkuste uuringute jooksul pole eriti nähtud,
et emane küürvaal.
No pole üldse nähtud, et emane küürvaal laulvale isasele
läheneks kuidagimoodi.
Küll on aga tihti nähtud, et laulvale isasele läheneb teine
isane vaal, kes siis mõne aja pärast lahkub
ja ujub järgmise laulva isase juurde. Mõnikord isegi juhtub nii, et see laulev isane vaikib
ja hakkab koos selle vaikiva vaalaga siis edasi ujuma.
Et mingisugune omamoodi suhtlus seal siis toimub nende
isaste vaalade vahel.
Ja siiani on see jäänud mõistatuseks, mis sõnumeid nad siis
üksteisele ikkagi edastavad.
Kuid vahest ikkagi lähevad nad ka emaste juurde selle sama lauluga,
tähendab, nad laulavad küll eemal ja siis lähevad vaikides
emaste juurde. Siiski jääb ka see mõte lauale, et kuidagimoodi on see
seotud ka seksuaalse käitumisega, kuigi mitte nii otse kui
näiteks lindude puhul.
Me teame. Muusika filosoof David Rosenberg ongi tähelepanu
pööranud sellele, et vaala laul võib hoopis muu tähendusega olla.
Kui ta on seda linnu maailmas, kus on siis levinud selline
territoriaalne käitumine, kus hilinud siis lauluga hoiab oma
pesitsusala piire. Vaalade puhul on pigem näha sellist koostööd.
Sellegipoolest siiski on seal ilmselt teatav hierarhia,
sest et osad vaalad saavad paaritada ja osad mitte.
Kuid lisaks helile on looduses palju teisi suhtlusvahendeid,
mida oleme pisut tabanud.
Leksikoni eelmistes osades.
Näiteks Kalade omadus liigikaaslasele kaasa tunda orhideede
saadetavad lõhnasignaalid, putukatele ja suhtlusseentega
ning kollektiivses käitumises kasutatavad helid
ja feromoonid aga ka valguse tajumise olulisus suhestamaks keskkonnaga. Kõik see on meile teatavaks saanud läbi uute uurimismeetodite.
Kavala laul jõudis inimkonna teadvusse alles siis,
kui leiutati mikrofonid, mida sai vee all kasutada.
Ilma abivahenditeta näeme ja kuuleme me teatud sagedustel.
Kõik, mis meie sagedustest väljapoole jääb,
on meile vaikus millega suhestumine puudub justkui välja
lülitatud raadial.
Samas hoomamatult palju signaale teeb kokku müra,
mille puhul esineb tohutu too erinevate impulsside kakofoonia,
nagu oleks raadio valele sagedusele häälestatud. Nii kirjeldamegi Me ümbritsevat maailma läbi küllaltki
kitsukese nägemise ja kuulmise pilu mille piire me tajume
ja ületame vaid tänu tehnoloogiale, teaduslikele,
meetoditele või ka tunnetamisele.
Viimaste aitabki meil teha näiteks ka loodusteaduste
ja kunstikoostöö. Helide maailma lähemalt uurides tekivad sageli küsimused kas
looduses esineb muusikat.
Kas tegemist võib olla universaalse keele ka eri liikide
vahel või esineb ka meloodilises arusaamises.
Vastuolu rütmidel ja meloodiatele on loomade häälitsustes
tähtis roll.
See on kindel.
See, missuguseid helisid elusolend kuuleb
ning ise tekitab, mõjutab organismi tema sisekeemiast kuni
käitumiseni välja. Ja häälitsemine on oluline suhtlemiseks.
Igal laulul Mõirgel või põristamisel on oma eriomane tähendus.
Sageli pole teiste loomarühmade häälitsused inimkõrvale
mõeldud ja nii peitub selles salajases helide maailmas meie
jaoks üsna palju üllatavat.
Helilisi nüansse hakkame märkama alles siis,
kui mõnda üliaeglast ja madalat häälitsust kunstlikult
kiirendame ja selle helikõrgus tõstame. Või vastupidi, on meie kõrvale ülikiire ja kõrge häälitsusega.
Sel puhul aitab aeglustamine ja helikõrguse vähendamine.
Inimkõrv on harjunud kuulma lindude tempokat lõõritamist
ja karitsikate rütmikat siristamist.
Palju vähem teame pisikeste putukate ja hiigelsuurte vaalade
häälitsemise kohta.
Küsimuse üle, miks linnud laulavad või miks loomad üldse häälitsevad,
on sageli mõtiskletud. Küllap on vastuseks see, et nad kasutavad oma häält nii
hoiatusena neid ohustavale loomale kui ka häire edastamiseks
teistele ohustatutele näiteks oma liigikaaslastele
või teistele samasugustele liikidele, keda siis neid ohustav
ütleme näiteks kiskja võib samuti ohtu seada.
Ja nii käib ka liikidevaheline suhtlus, kuid heli
kasutatakse ka territooriumi kuulutamiseks kaaslase
otsimiseks ja niisama sidepidamiseks vast isegi keerukamate
sõnumite edastamiseks. Lõplikult ei oska inimene looduse häälitsuste tagamaid seletada. Looduse leksika. Kaelhelide maailmas on üheks suuremaks pähkliks nende tõlgendamine.
Seda aitab vast illustreerida näiteks järgmine kujutluspilt.
Selline pisut koomiline.
Kujutame ette, et koduaknal on perenaine,
seisab seal ja kuulab linnulaulu. Ja on sellest vaimustatud kuidas imekaunis meloodiajupp
temani jõuab ja kuidas talle mõjub.
Samal ajal linnuke oma arust proovib seda perenaist seal
aknal hoopis isesuguste fraasidega eemale tõrjuda.
Et tal on hoopis teistsugune sõnum.
Olgugi et antud situatsioon on pisut koomiline,
on selles omajagu tõtt.
Taolise probleemiga tegeleb biosemiootika teadusharu mille
keskseks mõistatuseks on märgisüsteemi talitus looduse
erinevate osade vahel. Biosemiootikute on hästi lahti seletanud semiootik Silver Ratasepp.
Iga elusolend sõltub oma tajudes ja tegutsemises just talle
omastest elunditest mille abil ümbritsevaga ühendusse saada
ja elunditest, mille abil tajutuga suhelda.
Nii elavad kõik elusolendid justkui omamoodi mullis,
mis koosneb neist mõju ja tajumärkidest,
millega nad on võimelised suhestuma.
Kui inimene tajub kõigi oma viie meelega
ning on võimeline enda oma ilma osavalt manipuleerima siis
üks Külli lemmikolevus lihtne puuk suudab tajuda
ja tegutseda vaid soojadel imetajatelt väljuvaid piimhappe
molekule tunnetades end loomale selga kukutades
ning seepeale kehasoojuse alusel sobivat kohta otsides puugi
oma ilm moodustubki vaid neist tegutsemist täiendavatest mõjudest. Ükski loom ei suuda suhestuda asja kui sellisega,
kirjutab üks küll vaid ainult tema jaoks tähendust omavate
keskkonna osistega.
Semiootika pioneeri Jacob Johann von üks Kelly öeldu kehtib
ka inimese kohta.
Biosemiootika üheks meetodiliseks probleemiks ongi olukorda
kirjeldav inimene, kes suudab tõlgendada kõike vaid läbi
iseenda ja ei suuda panna ennast teise organismi nahka. Ja seda teemat on hästi käsitlenud filosoof Thomas Nagel oma artiklis,
mis tunne on olla nahkhiir?
Loensid lühikese katkendi?
Meie oma kogemus annab põhilise materjali meie kujutlusvõime
jaoks mistõttu viimane on piiratud ulatusega.
Sellest pole abi, kui püüame kujutada, et meie käsivarte
külge kinnitub lennunahk mis võimaldab meil videvikus
ja koidu ajal ringi lennata ning putukaid suhu püüda. Et meil on väga vilets nägemine ja et me tajume ümbritsevat
maailma peegeldunud kõrgsageduslikke helisignaalide abiga
ja et me veedame päeva aja, pea alaspidi pööningul rippudes.
Niivõrd kui ma suudan seda kujutleda, mitte eriti ütleb see
mulle ainult seda, mis tunne oleks minul käituda nii,
nagu käitub nahkhiir.
Kuid mind ei huvita mitte see küsimus.
Ma tahan teada, mis tunne on nahkhiirel olla nahkhiir. Aga kui ma püüan seda ette kujutada, piiravad mind minu enda
teadvuse ressursid ja need ressursid ei sobi antud ülesande jaoks.
Ma ei saa seda ülesannet täita, nii et kujutlen,
mingisuguseid lisandusid oma praegusele kogemusele
või kujutlen, et minu praegusest kogemusest lahutatakse
mingisugused segmendid maha või näiteks kujutlen,
missugust kombinatsiooni lisandustest maha lahutamistest
ja teisendamistest. Nii on seda probleemi lahanud siis Toomas Nagel
ja nii püüabki biosemiootika aru saada looduse märgi keelest
mõtestada looduse keelt, mis võiks toimida erinevate
elusorganismide vahel.
Üheks suhtlusviisiks loomariigis ongi heli.
Kui ei ole võimalik suhelda teiste elusorganismidega
verbaalsest keeles siis heli läbi erinevate rütmiliste
ja meloodiliste häälitsuste esineb paljude olevuste maailmas
ning on seal väga tähtsal kohal niga vaaladel,
kelle helide maailma on sukeldunud filosoof Muusik David Rosenberg. Ta on leidnud imelise viisi suhtlemaksuaaladega läbi muusika.
Umbes nii nägi välja David Rosenbergi üks olulisemaid
katseid saada loodusega kontakti.
Kujutage ette, on ilus, selge hommik Maui kaldal Havai saarestikus.
Selline vaikne ilm, väike vee loksumine.
Taamal ookeani vetes ulbib paat, millel seisab David
kõrvaklapid peas ja kuulab läbi veealuse mikrofoni
küürvaalade laulu. Veealusesse helide maailma sekkudes mängib David klarnetit
ja suunab helid läbi mikrofoni veealusesse kõlarisse,
mis klarneti meloodiad vaaladeni toimetab. Seda, kas David ka tegelikult kontakti lõi,
on raske otsustada, kuid sellised analüütilised vaated
sellele helijupile lubavad siiski oletada,
et seal toimus teatav kontakt.
Küürvaala del on muide kombeks uusi viisijuppe lühikese
ajaga omistada ja neid laulu sisse põimida mõne varasema
jupi asemele.
Nii annad kindlasti õppimisvõimelised ja,
ja võivad suhestuda, aga teinekord tõesti miks mitte klarnetimänguga? Muide, vaalade laulu puhul on inimeste meelest üsna kindlalt
tegemist muusikaga.
Nimelt koostöös semiootik ja muusikateadlane Dario Martin
elli pimesi kuulamise katse, kus ta lasi 50-l inimesel
kuulata Ta nelja lugu.
Ja lasin neil otsustada, kas tegemist on muusikaga
või mitte. Küürvaal sai selles testis teise koha võisteldes mussorski,
prajaniino ja pink Floydi iga. Muidugi tuleb öelda, et Dario Martin elli oli valinud oma
katsesse ping Floydilt ühe abstraktse ema pala. Muusikaks saab pidada ka linnulaulu.
Ka paljud muusikud on sellest ju inspiratsiooni saanud.
On olemas ka selline uurimisala nagu soomusikoloogia
ja seal on toodudki tähelepanu alla, et lindude laul on
paljudel juhtudel kaugeltki keerukam, kui see vaid emaste
meelitamiseks ja elupaiga hoidmiseks vajalik võiks olla.
Seega otsivad soo muusikoloogid loomade seas muusikale
seletust räägitakse isegi sellest lindudel
ja ka teistel loomadel, näiteks vaaladel on muusikast oma
arusaam oma esteetika linnu või vaala laulu nagu ka muusikat
ei saa hinnata lihtsate parameetrite nagu kõige Valium
või kõige pikem järgi. Ilu on raske hinnata, igaühel on oma heaksarvamise ilust
ja just nii saabki loodus toimida.
Ilumeeleerinevus loobki, maailma mitmekesisuse
ja mitmekesisusel.
Meie maailm toimib. Inimeste seas on muusikaline vorm igapäevaselt kasutusel
näiteks tavatsesid setod oma rutiinset tegevuste juurde laulda,
kusjuures tänaseni säilinud laulusõnad peegeldavad hästi
tolleaegsed tuuri.
Muusika praktiline väärtus on kindlasti säilinud šamaanide
seas kuid ka paljudel päris rahvastel üldse,
kes siiani ennast trummilöömisega transsi viivad.
Samuti on tänapäeval populaarsemaks muutuval
muusikateraapial oma kindel koht Lääne kultuuris. Arheoloog Stephen mitten arutleb oma raamatus The Singing
nüandertuaal ehk laulev nüandertaal.
Nendelt daalide keel võis sisaldada ilmselt endas mühatusi,
nuuksatusi ja muid sääraseid emotsioone,
väljendavaid häälitsusi, mis andsid kokku muusikale
lähedasema kõla kui tänapäevase inimese keele kõla.
Nii väidab ta, et muusika võis meie esivanematele tähendada
palju rohkemat kui meile tänapäeval. Muidugi tähendab see meile ka tänapäeval palju,
aga just, et omas sellist sisulist tähendust rohkem
ja selgemat sisulist tähendust.
Samuti võib ka vaalade puhul nende laul olla mitmetähenduslik.
Selleni me hetkel kahjuks inimestena ei küündi,
et sellest aru saada.
Kuid ka inimene kasutab veel tänapäevalgi suhtluses
mitteverbaalset keelt või siis on tema toonil žestidele
lihtsalt olulisem ja teinekord ka hoopis vastupidine
tähendus sõnadele mida ta samal ajal lausub. Ka Darwin on täheldanud, et muusika võib olla keelealge,
sest loomade seas toimub helidest õppimist linud rivaal õpib
viisijuppi mõnel teisel Disendilt ja samas on ka inimeste
seas keeleõpe, kus nii-öelda üks inimene õpibki,
teiselt sõnu proovib neid järele korrata.
Võiks arvata, et muusikas on emotsiooni rohkem kui sõnade lausumises,
kuid ka inimkõne on meloodiline kui seda sellise
tähelepanuga kuulata. Isegi kui sõnum on verbaalselt edastatud,
on oluline osa meloodilise, heal ja rütmilisel poolel.
Ja seda on andekalt illustreerinud Kanada
multiinstrumentalist Charles Perrin oma albumil The häppines
ject ehk õnneprojekt.
Ta hakkas üks hetk oma kodutänava naabreid intervjueerima,
mille juht küsimus oli, mis on õnn.
Ja peagi hakkasid tema sõbrad kutsuma seda õnneprojektiks. Sperlim kirjutab sestpeale igat intervjuud,
kuulas ta inimeste öeldud ja leidis sealt momente,
mis olid huvitavad nii tähenduse kui ka meloodia osas.
Sperin on oma muusikainstrumentidega imiteerinud eelnevalt
lindistatud inimese kõne, emotsionaalsemaid
ja tähendusrikkamaid nähtusi.
Plaadi kontseptsioon on oma rääkimise ja laulmise piiride
hägustumises elu ja kunsti läbi põimumises
ja võib-olla isegi loodusteaduse ja kunsti läbi põimumises. Muusika kõlab meis eneses ja meie igapäevases keeles. Kuid helid võivad kõlada teistel looduse tasanditel,
näiteks rakutasandil.
Mikromaailmamuusikasse on aidanud Lääne kultuurile jõuda peo
kunstnik ja teadlane Joe Davis, kes leiutas audio mikroskoobi.
Lääne kultuuril seetõttu, et audio mikroskoobi lugu algab
hoopis kaugemalt Ecuadorist sealsetes paksudes.
Vihmametsades oma tööd tehes kohtas üks meditsiinitudeng
kohaliku šamaani, kes oli tudengile lausunud. Kindel taimeliik.
Laulab mägedes erinevat laulu kui seesama liik aasal.
Tudengile tekkis küsimus, kas taime on võimalik kuulata
ja ta otsis vastust Joe Davise käest, kes jõudis selle küsimusega.
Audio mikroskoobini.
Audio mikroskoop töötab küllaltki lihtsal,
kuid laitmatult põhimõttel.
Nimelt kogu akustiline fenomen tekib ju meie maailmas
mehaanilisel liikumisel füüsiliste objektide vahel
või nende peal näiteks objektideks võib olla vesi,
puupakk, sepaalasi ja nii edasi. Helide tekkimisel satub füüsikaliste objektide liikumise
sagedus häälesagedusele ning võimaldab lainetel
või lainemustrite liikuda läbi õhu Õiga v mis kannab siis
seda heli edasi.
Kui need häälesageduse lained nüüd jäävad inimese
kuulamispiiresse siis on inimese aju võimeline seda heli
kinni püüdma.
Ehk siis võiks öelda, et heli on ükskõik milline võnkuv
signaal kuid heliks defineerime meie seda,
mida kõrvadega tajume. Makromaailmas võib heli tekkimise analoogiana tuua metsa
kohina mis peamiselt tekib puulehtede liikumisest üksteise vastu.
Niisiis, asetades audio mikroskoobi alla näiteks ripslooma
peegeldub sellelt teatud sagedusega valgussignaal otse mikroskoopi.
Seejuures tänu spetsiaalsetele filtritele lastakse sisse
ainult raku pinnalt tagasi peegeldunud valgus eksis,
valgus tulebki selle rakumustriga juba masinasse sisse
ja see valgus tõlgendatakse elektri abil siis hääleks. Tänu sellisele uudsele lähenemisele saigi Joe Davis
teadlikuks mikromaailmahelidest ja avastas näiteks,
et igal liigil on oma heli näiteks kingloom perekonnast
parameedium suudab esile manada mõnusa sellise ämbienti
stiilis fooni kuid samas trompetit meenutav loom stentor
möirgab nagu tormituul.
Seega Joe Davise enda sõnul peaks ikkagi sama taim laulma
ühte sama laulu olenemata sellest, kus ta asub kujust
Equadori šamaan mõnda erandlikku taimeliiki ei tea,
mida tänapäeval veel audio mikroskoobiga uuritud ei ole. Audio mikroskoobi tööpõhimõtet jälgides saabki selgeks,
et lisaks helile on looduses suhtlemise olulisteks
meediumiteks ka elekter ja valgus.
Näiteks peaaegu kurdid inimesed saavad kuuljateks tänu elektrile.
Nende kõrva juurde asetatakse spetsiaalne implantaat
ja see masin siis stimuleerib kuulmisnärvi,
mille kaudu jõuab informatsioon aju kuulmiskeskusesse.
Muide, ka meie ajju jõuab meie kõrvast heli tänu
elektrilistel impulssidena mis liigub siis närvirakke pidi
ja sünapseid kaudu. Samuti nagu pringel, saavad ka inimesed manada endale pildi
ka kajalokatsiooni abil sest meie kuulmisvahemikust saab
helisid ka kajalokatsiooniks kasutada.
Pimedad inimesed, kes pikalt treenivad suudavadki tekitada
ajju kujutise häälte abil.
Peamiselt kasutatakse siis häälena selliseid keelega tehtud Laksatusi,
nagu. Ja tagasi nii-öelda kajav heli vormibki siis ajus uue pildi
pimeda inimese peas kusjuures ajuteadlased on leidnud,
et see kujutis tekib ajus täpselt samas kohas,
kuhu tekib kujutis ka visuaalse nägemise põhjal.
Seega tekki pimedal häältega aja kaudu ajju,
samasugune kujutis nagu nägijal lihtsalt meedia,
miks on sel juhul helilaine, mitte valguslaine?
Ja muide eelmises osas rääkisimegi silmast
ja valgustundlikus valgus topsiinist, mis samuti väikeste
elektrisignaalidega närve pidi meile ajusse kujutise aitab kududa,
nii et see meedium, mis selle nii-öelda välise info meie
ajuni meie ajukeskuseni toob ongi elekter. Kui kuulata ka praegust saadet läbi raadio,
siis minu jutt tõlgitakse samuti vahepeal
elektromagnetlainetesse ja teie raadio püüab selle kinni
ning tõlgib selle tagasi kuuldavaks jutuks.
Meie ümber on meeletu foon lisaks eri raadiojaamadele veel
muidki laineid, seega on isegi hea, et me seda kõike korraga
ei taju, vaid oskame filtreerida sellest välja endale vajaliku.
Olgu tegu elektriga, vibratsiooniga, valguse heli
või meile veel teadmata lainetega. Igatahes võib arvata, et suur osa looduse omavahelises
suhtluses toimubki lainetega. See oli viies osa Lennart Lennuki sarjast looduseleksikon.
Uus saade juba nädala pärast. Looduseleksikon.
