Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja räägin teile täna saates
võõrliikidest ja keskendume siis mereelule.
Keskendume nendele liikidele, kes on merre jõudnud inimese kaasabil.
Vaatame lähemalt ühte silmatorkavat mereelukat,
kelleks on elegantne krevett.
Kui juba võõrliikidest rääkida, siis tasuks vaadata
võõrastamise teemat laiemalt.
Mis ajal saab üks võõrlik omaks, kus maalt Peame üldse
kedagi võõraks ja kust maalt tuttavaks. Mõned võõrliikidest on saanud pikkade sajandite vältel meile omasteks.
Võõraks võiks neid pidada ka selle poolest,
et looduslikul teel poleks nad siia ealeski jõudnud.
Kui palju me tunneme kohalikke liike ja kui palju iseennast.
Võõrastamine ja tundmaõppimise vajadus käivad käsikäes
ja on meie üks liikumapanevaid jõude. Võõrliikidest vast kurikuulsamad on Sosnovski karuputk
ja Hispaania teetigu.
Viimasel ajal on ka palju juttu olnud šaakalist,
kuid tema puhul on siiski tegu ise tuli,
aga kuid lisaks maismaale levivad võõrliigid ka meres
ja järgnevalt sukeldu mägi Eesti merevõõrliikide teemasse.
Minu esimene teadlik kohtumine Elegance krevetiga leidis
aset põlvekõrguses vees kahvates jämeda puidust varrega
ning kandilise võrgu suuga püügiriista enda äärel lohistades
ja sellega kivide ümbrust kahvates sai kogutud esimene proovitamp. Kui vetikamassist roheka tombukese veega täidetud kaussi
asetasin ja seda sorteerima asusin, siis vupsas õige pea
sealt välja pisikene sõrme suurune tegelane,
kes selliste järskude tagurpidi hüpetega vaat et üle kausi
ääre oleks peaaegu hüpanud.
Ma olin küllaltki üllatunud selle tegelase üle,
sest seni olin ju peamiselt tegelenud ainult mereelustiku
pisemate loomadega keda uurisin mikroskoobi abil. Nii on ka paljud merepraktikumis osalejad üllatunud,
kui sellist looma meie vetes näevad.
Jah, meie vetes elavad krevetid ja nad on täitsa päris krevetimõõtu.
Väiksema sõrmepikkused, vähilaadsed.
Elegantse krevetti loodusliku kodupaiga võiks piiritleda niimoodi.
Kui vaadata Norra läänerannikut ja sealt siis lõuna poole
liikuda kuni Lõuna-Aafrikale.
Nii võime tema elukohaks lugeda Norra mere Põhjamere kui ka Vahemere. Läänemerre toodi ta ka sisse inimese kaasabil.
Eesti vetest kirjeldati teda esmakordselt 2010. aastal.
See aga ei tähenda, et ta juba varem ei võinuks siin olla.
Ta on nimelt meie kohalikule liigile Läänemere krevetile
väga sarnane võis esialgu märkamatuks jääda.
Tõsi ta on, meil on ka enda kohalikele vett täiesti olemas,
küll on ta värvide poolest natuke tagasihoidlikum.
Lisaks on meil ka Põhjamere karneel, kes on pruunikam
säbrulise täpilise mustriga ja lähemal vaatlemisel on tal
väga lühike nokkis. Läänemerekrevetid ja elegantselt krevetti,
eeldub nokkis peast ettepoole ja meenutab sellist ogadega sõjariista.
Täiesti võimalik, et sellel ongi ründamise
või kaitsmise funktsioon.
Kui krevett aga tagurpidi liigub, siis võib nokkis töötada
ka tüürina.
Läänemerekrevetid on nokkisel vähemugasid
ja elegantsem krevetil rohkem. Elegantse krevetti läbipaistev kest on kaetud
punakaspruunide triipudega ja kehal helgivad väiksed heledad täpid.
Käpakesed on värvunud sinakaks ja iga sinaka lüli otstes on
selline kollakas oranžikas triip, gene tõeliselt elegantne tegelane.
Seda kraatsilisust lisab krevettidega tema liikumine.
Teinekord on tema asjalikku askeldamist väga põnev
ja vaadata kui selge ja tuulevaikse ilmaga kivil istuda
ja jälgida merepõhjas toimuvat. Siis ta on küll küllaltki läbipaistev, aga kui silm teab
teda otsida, siis leiab ta üsna pea ka üles.
Ja see on tõesti hämmastav vaatepilt, kuidas ta oma
eripikkuste ja erikujuliste käpakestega mõne kivi küljes
kasvava vetikakihi kallal töötab ja seda näeksid.
Lisaks veel mõne pisema loomagi endale kõhutäiteks püüab.
Vaatluseks tasub valida lainetuse eest rohkem varjatud
madalam koht meres, kus leidub palju kive
ja vetikaid. Selle võõrliigi tundmaõppimiseks olen neid pidanud ka akvaariumis.
Nad on väga taldsed, akvaariumi loomad.
Neid pikemalt jälgides olen märganud, et igaühel neist on
pisut omased käitumismustrid.
Nii tekkis mul küsimus, et kui tugevalt on selgrootute seas
üldse uuritud isiksuste jooni.
Ja nii leidsingi uurimuse, kus elegantse kreveti erinevate
isendite käitumist uuriti ja saingi kinnitust,
et tõesti neil igalühel on oma iseloom ja oma käitumistüübid. Kahenädalase jälgimise ja katsetamise tulemusel leiti,
et iga indiviid on omamoodi, mõni on julgem,
sotsiaalsem ja uudishimuliku.
Teine jälle hoiab rohkem omaette ja eelistab erinevat elupaika.
Ka teiste rühmade putukate, ämblike, limuste.
Kõigi nende puhul on uuritud ja leitud ka nende seast isiksusi. Rannikul istudes ja selges vees kivide ääri pidi pilguga
rännates võib eriti hästi märgata emasid,
krevette. Neil on tagakeha alumisel poolel selline tume,
kogu terakesi ja need on munad.
Emane krevett võib endaga kaasas kanda sadu
ja isegi üle 1000 muna.
Munast koorunud krevetti vastsed hõljuvad oma esimesed
elustaadiumid planktoni seas. Enne täisikka jõudmist teevad nad läbi mitmeid moondeid,
kuid meenutavad sellegipoolest õige natuke juba täiskasvanud isendit.
Neil on küll lihtsam kehaehitus ja pisut suuremat silmad,
aga üldkujult on ta juba üsna täiskasvanud.
Krevetimoodi kasvamise aeg on ka seikluste aeg.
Oma mitmenädalase arengu jooksul võib kreveti vastne läbida
kuni 600 kilomeetrit.
Nii et põhimõtteliselt võiks ta Pärnu lahest jõuda Narva lahte. Umbes aasta möödudes jõuab krevett täisikka
ja võib veel elada paar aastat.
Meie vete krevetid on ka söödavad, kuid meie kultuuriruumis
pole nad inimese söögilaual veel kohta leidnud.
Küll aga pakuvad nad söögipoolist mitmetele kaladele,
näiteks ahvenale, tursale ja küllap ka veelindudele
ja mõnele pool veelisele imetajale nagu näiteks Saaremaale.
Kuid võõrliigid on tihtipeale ka parema vastupidavusega kui
mõni kohalik. Seepärast on neid ka rohkem kui kohalikke krevette siin
ranna ääres näha.
Ja nii ongi elegantne krevett meie kohaliku
Läänemerekrevetti elupaigad üle võtnud.
Kuid kas me saame teda selles süüdistada,
et ta ise siia tõime?
Sageli öeldakse liikide kohta hea või halb liik olenevalt sellest,
kas ta on meie jaoks kasulik või kahjulik. Selline märkimine on aga väga enesekeskne.
Looduses ei esine sellisel kujul head ja halba nagu Talle
teinekord kipume tähenduses andma.
Loodus lihtsalt toimetab omasoodu ja nii ka selles elavad liigid. Looduseleksikon. Saate neljandas osas rääkisime planktonist mere avarustes,
hõljuvatest pisiloomadest.
Ka siin leidub liike, kes on veel alles hiljuti meie vetesse
inimese kaasabil jõudnud.
Minu tee võõrliikide juurde sai samuti alguse just
planktonist ja Mu esimene uurimus oligi vesi kirbust nimega ümarribi.
Tegemist on sellise ümara läbipaistva nõel silmast väiksema
tegelasega kellel on must silmatäpp ja sellised raagus puid
meenutavad karvased käpakesed. Uurimust alustades sain üsna kiiresti selgeks,
et teda on omajagu keeruline eristada meie kohalikust
liigist teravast ribikust.
Kuid nagu nimigi ütleb, on tulnuk vesikirbul kehal ümar
kühmukene ja meie kohalikul vesikirbul terav kühmukene.
Nii on ta eesti vetes olnud juba mõni aeg,
enne kui aru saadi, et juurde on tulnud uus võõrliik.
Ja seda juhtub päris sageli, kui mõni kohalik liik,
kui on väga sarnane sellele uuele võõrliigile
ja võõrliigi olemasolu leitakse juba aastaid hiljem. Esikirpudest üks suuremaid on pikaoga meenutava keha hetkega
pika saba line konksik.
Teda on rahvasuus hüütud ka sabaloomaks oma pikaoga
meenutava keha.
Hetkega võib ta teinekord kalavõrke ummistada
ja teeb sellega kaluritele tüli kuid samas on teda ka vaja.
Temast on kujunenud toiduallikas meie ühele olulisemale
toidukalale räimele. Nii võivadki uued liigid põliste liikide olukordadega soodustada,
pakkudes neile toitu, luues soodsama elupaiga
või täites muid vajalikke ja seni puuduolevaid rolle.
Lõpliku pildi saamiseks sellest, kuidas nad meie kohaliku
mereelu mõjutavad, ongi vajalik võõrliike lähemalt
ja põhjalikumalt uurida.
Merepõhjas etetes, kividel ja vetikate vahel seal,
kus elavad krevetid võib kohata ka teisi võõrliike
toimetamas üks paremini äratuntavaid on vööt-kirpvähk tema
tunnebki ära tumedate vöötide järgi, mis hõbeallikal
ja kollakal kehal hästi esile tulevad. Karpidest on meile omaseks saanud rannas jalutades ikka
siin-seal liival vedelevad liiva uurikarbi poolmed.
Kuid võib tulla üllatusena, et tegemist on samuti
võõrliigiga kes ei ole sööja sugugi jõudnud omal käel,
vaid ilmselt kunagiste viikingite kaasabil.
Mis teeb tast meie vanima võõrliigi.
Liiva uurikarpan roosakas peesikas meie suurim merekarp
ja mõõtmetelt ulatab ta varbaküünest kuni suure varba suuruseni. Ookeani vetes võib ta isegi kasvada selliseks.
Lapse jalalabasuuruseks elavad nad üle 10 aasta
ja vahest isegi üle 20 aasta.
Tema üks pool on pisut pikergusem kui teine
ja selline piklik karbi kuju annab talle võimaluse merepõhja kaevuda,
nagu nimigi ütleb liiva uurikarp.
Selle pikerguse kuju järgi annab teda ka teistest karpidest
üsnagi edukalt eristada. Ja need teised karbid on küll samuti sellised
heledavärvilised ja lamedad, kuid natuke sümmeetrilisema
kujuga heledam ja õrnema karbiga on meil Balti lamekarp
ja sellise paksema ning kollakama pruunikama karbiga alles
hiljuti meie vetesse tallutud mehhiko kiil karp.
Tema puhul on karbi liikme kohtades näha ka väike mühk.
Liiva uurik karp võib uuristada ennast kuni kolme enda
kehapikkuse sügavuseni vahest rohkemgi. No mõelgem ise, kui me oleks meres etes kuskil ütleme,
kuue meetri sügavusel sedasi mudas või liivas lebades ajab
ta välja ühe elundi sellise pikliku elundi,
mida kutsutakse Sifooniks ja toitub selle abil siis
Blancanist ja muust hõljuvast, milleks on siis peamiselt
surnud loomade vetikate tükid.
Kui liiva uurikark oma ütleme sifooni vastas,
kedagi tunneb, et keegi üritab teda sealt ära süüa,
siis ehmatab ta seda häirijat väga siukse järsu purskega
ja tõmbab enda jätke kiiresti setesse peitu. Läänemere lõunaosas Taanist leitud vanimad liiva,
uurikarbi poolmed, dateeritud 14.-st sajandist
ja see lubabki oletada, et selle looma tõid meile viikingid,
kes looma looduslikust elupaigast Põhja-Ameerikast siis
ilmselt tagasipöördumisel kaasa võtsid.
Kas oli see nüüd ballastiks kasutatavate kivide näol
või võtsid nad sihilikult toiduobjektina kaasa?
Seda me ilmselt teada ei saa. Eestini levis liiva uurikarp kuskil mõnisada aastat tagasi.
Ja muudatusi, mis ta selle aja jooksul on kaasa toonud,
on peaaegu võimatu teada saada.
Kuid tänaseks on ta ennast nii kenasti meie vetesse sisse seadnud.
Te ei kujutagi ette mereelu ilma liiva uurikarvita.
Tänasel päeval on teda igal pool ja massiliselt
ja seega on tal meie meretoimimises väga oluline koht.
Oma filtreeriva toitumisviisiga aitab ta Läänemerevett puhastada. See tähendab, et meie vees on vähem lämmastikku
ja fosforit.
Täiskasvanud liiva urit karp suudab ööpäevas filtreerida üle
50 liitri merevett.
Et kui nüüd kuulaja peaks parasjagu kohvi
või mingit muud jooki nautima, siis tassides teeks kuskil
100 kuni 200 tassi.
Olenevalt kui suur teie tass on päris suur kogus ühe
ööpäevaga läbi töötada. Ta on oluliseks toiduks põhjaelustikust,
toituvatele, kaladele, kuid ka lindudele,
näiteks aulidele, nende seas ja oma tegevusega loob ta meres
etetes elupaiku, teistele seelik rootatele. Peale liiva uuri, karbi tuli meile kuskil 150 aastat tagasi
ka tavaline tõruvähk, keda võime näha heledate mügarikena kividele,
puidule ja mujale kinnitatuna.
Karbi sees elab pisike vähilaadne loomakene,
kes oma käpakese karbist välja ajab ja veest endale toitu kahlab.
Üsna samaaegselt tuli meie vetesse elama ka muutlik rändkarp.
Ta on sellise kolmnurkse kujuga ja tumedamat tooni
triibulise mustriga. Inglise keeles on teda seotud sõbraga Ongi nimetatud sebra masseliks.
Meres leidub teda magedama veega kohtades,
näiteks jõe suudmetes, kuid rohkem on ta levinud magevees.
Ja ükskord ma sukeldusin rummu karjääris,
see oli aastaid tagasi ja sealt avanes selline küllaltki
sürreaalne vaatepilt.
Nimelt siis, kui karjääri ühes otsas kaevandamine lõppes,
hakkas seal kasvama kuusemets ja pärast kaevandamise
täielikku lõpetamist seiskus ka vee pumpamine
ja kuusemets jäi vee alla. Nii avaneski seal vee all sukeldudes.
Selline vaatepilt, kus okasteta kuuse võrad laiusid seal
ja katsid neid siis rändkarbid, et see nägi välja nagu
jõulupuude selline väli kuskil teispoolsuses,
mille kohal mina siis hõljusin.
Oleks see vaid unenägu, kuid rändkarp on tõesti asustanud
juba mitmeid veekogusid ja suudab kasvada igal pinnal.
Olen teda näinud kasvamas ka klaasil. Tal on kinnitamiseks niitjad, moodustised,
mis kleepuvad pindadele.
Neid kutsutakse püssiusteks.
Kuid lähiajal on meie vetes võõrliike aina rohkem
ja nende hulgas on avastatud ka varem kirjeldamata liik.
Küllalt on põhjus selles, et liigi nii-öelda kodukohas ei
ole siis mereelustiku nii põhjalikult veel kirjeldatud.
Niisiis lähemegi korraks hulkare susside juurde. Troopilistes meredes on nad sageli ühed ilusamad tegelased,
meenutades tihti värvikirevaid tolmu harjasid.
Nii on ka meie üks uusimaid tulnuk liike,
seesama kelle liig siis esmakordselt Eestis kirjeldati
Ogajas tolmuhari.
Tema pikergusest kehast ulatuvad välja siis sellised kombitsad,
mis tõesti moodustavad lehviku, mis natukene sarnaneb tolmuharjaga.
Kokku on meie meres hulkharjasusse kuskil üheksa liiki
ja neist tuntuim on harilik harjas limukas. Ta on küll ilma sulgete harjasteta, kuid siiski üsna
värviline ja tegutseb merepõhjal ringi liikudes.
Temale sarnaneb kujuks tulnukliik Virginia korgid,
suss, kes võib kasvada kuni täiskasvanud mehe käelabapikkuseks.
Virginia korgits.
Uss saab hästi hakkama ka hapnikupuuduses.
Ja võõrliigid ongi sageli sellised väga vintsked sellid,
kes saavadki hästi hakkama ka sellistes oludes,
kus kohalikud enam väga hästi ära ei ela. Miks on meil nii palju võõrliike ja kuidas nad nii hõlpsasti
endale koha leiavad?
Vastuseks, et see, et siinne loodus on kujunenud umbkaudu
10000 aasta jooksul enne lasus siin viimase jääaja paks mandriliustik.
Lapsekingades loodus astub siin alles oma esimesi samme
ja seepärast on kohapeal välja kujunenud vaid mõni üksikliik.
Suur osa vee-elustikust on siia levinud kaugemalt,
nii põhjast kui lõunast. Kujutage ette pooltühja parkimisplatsi, kus on kohti küllaga.
Just selline näebki välja Läänemeri siia asuma tulnud
võõrliikidele kus tühjad ekskohtadeks on ökoloogilised nišid.
Ökosüsteem ei ole jõudnud veel pärast jääaega 10000 aastaga
läbi põimuda ja seepärast ongi Läänemeri võõrliikidele
küllaltki vastuvõtlik.
Tulnukliikide poolt esile kutsutud järsud muutused võivad
aga senist habrast tasakaalu liialt kallutada. Tulnukliike on siia toodud nii Uus-Meremaalt,
Ponto Kaspia piirkonnast kui ka Põhja-Ameerikast.
Võõrliigid satuvad Läänemerre enamasti ballastveega,
mida laevad tasakaalustamiseks kaugematest meredest peale
võtavad ja seejärel siinkandis vabastavad.
Ballastvesi on järjest parem võimalus liikide levimiseks.
Laevad on kiiremad ja veemahutid suuremad,
mistõttu suudavad reisi üle elada ka väiksemataluvusega liigid. See on hea näide, kuidas tehnoloogia areng
ja majandusühiskonna pealesuruv iseloom sunnib looduse kulgu
oma loomulikult rajalt kõrvale.
Tänapäevaks on laevaliiklus tohutult kasvanud
ja sama on teinud ka võõrliikide arv.
Alates 1999.-st aastast on Eesti meres leitud 14 uut asukat
kellest kaks on tõsisemalt mõtlemapanevad.
2003. aastal jõudis meie vetesse ümarmudil,
kes kiiresti siinseid põhjaelustik asustama asus. 2005 oli ta juba väga plahvatuslikult levinud
ja kõigepealt siis Muuga lahes järel Saaremaa vetes
ja siis juba mujal.
Alates 2011.-st aastast on suurem osa Pärnu lahest asustatud rändkrabiga.
Nii ümarmudil kui rändkrabi söövad suures koguses kohalikke karpe,
sealhulgas ka söödavat rannakarpi ja balti lamekarpi kes on
merevee filtreerijateks ja puhastajateks.
Nii võibki kokkuvõttes merevee kvaliteet
ja maismaalt jõgedega sissetulevat toitainete näiteks
fosfori ja lämmastiku osakaal siis siin suureneda
ja mere vastuvõtt halveneda. Ega siin targemat teha polegi, kui kasutada uustulnukate hüvesid,
sest välja Me uustulnukaid lõplikult püüda ei suuda.
Kogenud merebioloog Jonne Kotta soovitab muuhulgas ka
mudilat ja Mehhiko kiilkarpi süüa, et nad pidid olema
küllaltki maitsvad. Võõrliigid ühtlustavad keskkonda, nii nagu kaubanduse on üle
võtnud suured poeketid, kus igal pool pakutakse samu tooteid
ja kohaliku on vähe, nii ka toimub sarnane asi looduses
võõrliikide tagajärjel.
Järjest globaliseeruvas maailmas saab paratamatult mõjutatud
ka loodus. Seoses võõrliikide sisse talumisega maailma eri
paikadesse muutuvad ühetaolisemaks ka liikidevahelised
suhted looduses. Võõrliik loob sidemeid, mida kohalikes ökosüsteemides enne
ei eksisteerinud ja ühendab ka omavahel ka üksteisest varem
lahus olnud ökosüsteeme.
Nii nagu investori portfoolio-le annab tugevuse see,
kui raha on panustatud mitmesse eri valdkonda korraga
hoitakse tules mitu rauda siis samuti on ka looduses
mitmekesised ökosüsteemid toimiv, tugeva looduse toeks
ja pehmendavad kõiksugu järske muutusi, näiteks nagu katastroof,
haigusi, üleujutusi ja põudasid. Teadlased vaatasid 75 aasta jooksul kogutud andmeid
ja leidsid, et suhteid võrgustike arv, kus figureerib
võõrliigist loom või taim on nende aastate jooksul seitse
korda rohkem.
Selline ühetaolisemaks muutumine ja ka olemasolevate
ökosüsteemide tasakaalu nihestamine võib tuua kaasa uusi
haiguspuhanguid ja järsemad kliimamuutusi.
Miljonite aastate jooksul välja kujunenud suhtevõrgustikud
muutuvad inimeste kaasabil sissetallutud võõrliikide mõjul
kiiremini kui kunagi varem. Kuid sisse toodud liigid võivad kohaliku ökosüsteemiga toetada.
Näiteks Havai saarestikus rebivad enamik taimi loomadega
kuid kuna sealne loomade kooslus on järjest vähenenud,
lihtsalt inimesed on loomad välja tõrjunud siis liike on
seal ka välja surnud ja seal võtavadki, nii öeldes siis
selle rolli seemnete kandmise rolli üle sinna sisse toodud
võõrliigid ka näiteks mustas meres on teada näide,
kus sinna sisse toodud võõrliigi ameerika kammlooma aitas
kontrolli alla saada üks suurem tulnuk kammloomaliik. Kuid need näited on ju olukordadest, kus inimene on ise juba
olemasolevat ökosüsteemi muutnud.
Ja eks neid häid näiteid ongi vähe ja need on ka sageli juhuslikud.
Ega tahtlikult ei tohikski loodusesüsteemidesse uusi
tegutsejaid lisada.
Selline biomanipulatsioon on ohtlik ja võib kiiresti
kontrolli alt väljuda.
Me ei tunne loodust nii hästi, et võiksime selle toimimise
enda kätesse haarata. Kust maalt on keegi või miski meile võõras
ja kust maalt saab ta meile tuttavaks.
Päris läbinisti saame ilmselt tundma ühtegi esetega olendit,
ka iseennast, mitte.
Nii on igas tuttavas natukene võõrast ja igas võõras pisut oma.
Tegeleme paljuski iseenda otsimisega, probleemidele
lahenduse leidmisega või ka teadmiste arendamisega millestki
vastuseid ju otsitakse kõikjal muusikas,
kunstis, teadvuses, kõikjal elus. Seega ilma võõrata ilma tundmatute ei oleks enam otsitava tähendust.
Ei oleks enam seda edasiviivat jõudu, mis meid siinses
kultuuriruumis ajendab ja tegutsema paneb.
Poeet, matemaatik ja astronoom humar, keda on tõlkinud Uku Masing,
on kirjutanud.
Selle ilma mõistatust ei lahenda sina ega mina.
Toda saladuslikku raamatut ei loe sina ega mina.
Tahaksime mõlemad meeleldi teada, mis varjab loor. Aga kui langeb loor, siis pole enam sina
ega mina. Kuulsin neid ridu Pärt Uusbergi loomingus.
Koori head ööd, vend ettekandes.
Tallinna toomkiriku avara interjööri ja koorimuusika
koosmõjul jõudis tundmus minu arust see eriti tugevalt.
Kui palju me tunneme maailma, mis on meie ümber
ja kui palju me tahame seda tunda.
Kui me saame tundma maailma oma ümber läbi
ja lõhki kõikvõimalike molekuli struktuuride,
geenijärjestuste ainete omavaheliste reaktsioonide heli,
valguslainetust, mateeria omadustega, saame maailma tundma
pisemast kvantmaailmast kuni universumi mõõtmeteni välja. Mis siis tegelikult võiks juhtuda.
Eriti olulise tähendusega on mul Omar Haiami viimane rida
aga kui langeb loor, siis pole enam sina
ega mina. Ja kui langebki loor, kui saame kõik teada,
siis poleks enam midagi, mille kohta küsida Poleks enam
vastuseta küsimusi, mis meid innustaks otsima.
Meie olemus muutuks täielikult.
Ei oleks enam võõrastega oma, need mõisted lihtsalt kaoks,
sest kõik oleks lihtsalt üks. Ilmselt sarnase tunde võibki anda mõni meditatiivne olek,
valgustatuse tunne.
Budistliku või mõne sarnase maailmapildiga inimese maailmast
väga palju ei muutuks.
Sest seal ongi oluline kõiksuse taju ja hetkes olemine.
Või nagu on Elen Lotman toonud mõiste ükskõiksus.
Kuid meie kultuuriruumis on teadmiste otsingul võõral tundma
uute teadmiste järgi janunemisel väga suur roll. Seega võõrus meile vajalik, see pakub uut
ja huvitavat ja tuttavaks saamise teadasaamise rõõmu.
See annab paljudele asjadele mõtte.
Paljuski elame selleks, et tundma õppida.
Nii muugime Me aina looduse saladusi ja rõõmustame uute
teadmiste üle.
Me transformeerima võõrast omaks.
Ja mida rohkem me seda teeme, seda vähem on hirmu,
seda rohkem on arusaamist. Kuulsite saadet sarjast looduseleksikon.
Saate autor on Lennart lennuk ja tänase saate alapealkiri
oli elegantne krevett ja võõrastamine.
Sari jätkub nädala pärast. Looduseleksikon.
