Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja te kuulate looduse leksikoni.
Kui eelnevas osas rääkisime võõrusest, kui edasi viivast jõust,
sellest, kuidas tänu teadmatusele on meil olemas avastamise
rõõm siis seekord käsitleme võõrustamisega seotud kuid veel
tugevamat tunnet.
Hirmu, mis toob seda tugevama avastamistunde
ja põnevuse.
Looduses leidub hirmutavaid tegelasi omajagu. Vast ühed kurikuulsaimad neist on nahkhiired.
Küllap peamiselt on need loomad jäänud meile müstiliseks seetõttu,
et nad tegutsevad pimedas.
Pimedusekartus on vast midagi, mida oleme tundnud,
kõik pimeduses muutub kõik tundmatuseni ning samas meie
nägemismeele tuhmudes kuulmine ja lõhnameel ergastuvad
hakkame endale asju ette kujutama, andma vormid tulevormi.
Samuti on nahkhiirtest omajagu müüte. Müüdid tekivad paljuski teadmatusest, kartusest vajadusest seletada,
kuid müütidena seletamise juures saadab neid alati
müstifitseerimise vajadus, oskus lugusid põnevaks rääkida.
Nii on nahkhiired olnud inspiratsiooniks erinevate tegelaskujude,
näiteks Dracula ja Batmani loomisel.
Eestlased on aga neid arvanud vanapagana loomadeks
ja siiski on ka nahkhiiri peetud õnneloomadeks. Oma hirmudega tegelemine on vajalik ja vabastav.
Üks parimaid viise on oma hirme tundma õppida.
Ka mina kartsin kunagi pimedat.
Öiste rännakute ajal metsas muutusid kivid,
mets ja kultideks ja pikali kukkunud puujuurikad karudeks.
Kuid hirmutunne, et ikka ja jälle trotsides avastasin
järk-järgult enda jaoks pimeduses turvatunde.
Hakkasin aina rohkem ja pikemalt pimeda peale jääma. Järk-järgult hämara kätte jäämine aitab muutustega
sujuvamalt harjuda.
Esimene pikem üksinda metsas olemise ja pimeda kogemus oli
mul esimestel aastatel, kui Eesti loodusmuuseumis
metssigadest näitust tegin.
Tahtsin väga nende olevustega kohtuda ja neid salvestada.
Nii sättisingi ennast, mets ja söödaplatsi lähedale
jahimeeste tornivalvesse. Üsna huvitav oli jälgida järjest hämarduvad metsa
ja oma mõtteid, mis linnakärast järjest vaiksemaks jäid.
Nagu oleks mingi selgus koos pimedusega saabunud.
See oli mu jaoks uus ja kummaline, aga väga silmiavardav kogemus,
mida ikka ja jälle metsa kogema lähen.
Küllap on nahkhiired tekitanud hirmu just sellega,
et nad on pimeda aja loomad.
Nagu oma hirme, on ka nahkhiiri raske tundma õppida. Oma vaikset lendu lennates ja samal ajal lindudest niivõrd
erineval moel lõhus vigureid tehes võib ta nii mõnigi kord
kõhedust tekitada.
Hirme on kujundanud ka meie lapsepõlve kogemused
ja kultuuriruum.
Vanarahvas on uskunud, et nahkhiired suudavad läbi seina
minna et miski neid kinni ei pea.
Neid lähemalt uurides on tänaseks selgunud,
et nahkhiired oskavad keldritesse pugeda aga kõige kitsamate
avade kaudu. See lahendab nende müstilise ilmumise kartulikeldrisse.
Nii aitab sageli hirmudest vabaneda ka teadmiste kogumine
või mõnele lapsepõlves sisendatud asjale uue tähenduse andmine.
Täna on meil juba palju rohkem teadmisi ja paremad uurimisvahendid,
et kas seni varjatud asjades paremat selgust saada.
Nii on ka nahkhiirte osas paljugi uut ja huvitavat leitud
ja neid teadmisi asungi käesolevas saates teiega jagama. Minu esimene lähedasem kohtumine nahkhiirtega leidis aset siis,
kui koos nahkhiirte uurijatega Oliver ja Rauno Kalda ka
välitöödele kaasa sain minna.
See oli omamoodi kummastav, kuidas muidu kõledas
ja pimedas maa-aluses käigus lisas omamoodi soojusteadmine,
et siinsamas minu ümber magavad ühed haruldased olendid
vaikselt talveund.
Hoopis inimene on see, kes neid võib häirida. See tekitas teatavat austust ja nõudis olema leebe oma
liigutustes kui ka hääletoonis.
Kui sain esimest korda magavat nahkhiirt vahetult
ja lähedalt uurida, siis olin veendunud,
et nahkhiired on hirmus armsad.
Nahkhiireliike on teineteisest üpriski raske eristada
ja lisaks on nad väga mitmekesise eluviisi
ja oskustega. Kui nahkhiiretiibu lähemalt uurida ja oma käega kõrvutada,
siis tabab üsna kiiresti seal sarnasusi.
Kuidas tema tiib on tegelikult käsi, mille sõrmeluud on
pikenenud ja nende vahele on kasvanud nahk.
Sellest ka nende seltsi nimetus.
Käsitiivalised.
Selline käsi tiib on loodud ehtsaks vigurlennuks.
Sekundi jooksul suudab nahkhiir teha mitu suurepärase
koreograafiaga pööret. Tõeline õhuakrobaat.
Nii on nahkhiir ainuke imetaja, kes oskab päriselt lennata.
Kui nüüd hirmudest rääkida, siis seoses nahkhiirtega
meenuvad kohe vampiirilood mis põimitud nahkhiirte verejanuga.
Siiski enamik nahkhiiri toitub hoopis putukatest,
nektarist või puuviljadest.
Nektaritoiduliste nahkhiirte tegevusest sõltub ligikaudu 500
taimeliigi viljakus. Tänu tolmeldajate nahkhiirtele saame süüa banaane,
virsikuid Yamangosid.
Aafrika ja Aasia troopilistes metsades elavad tiiburid,
toituvad puuviljadest ja toiduga.
Saadavaid seemneid nad ära ei seedi vaid kannavad hoopis laiali.
Nii aitavad nad siis taimedel levida.
Vaid kolm liiki, kes elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas,
toituvad lindude ning ka imetajate verest. Nahkhiireliike on aga tervelt 1400, nii et see veresööjate
nahkhiirte osakaal on küllaltki väike.
Verest toituvad nahkhiired ei karga kellelegi kõrri nagu
vampiir vaid nad hiilivad vaikselt oma sellisele
väljavalitud loomale.
Ligi, otsivad oma ninas sisalduva infrapunatundliku elundiga
üles veresoone ning lõikavad žileti teravate hammastega
ohvrile haava ja limpsivad sealt ohvri teadmata verd. Sellisel viisil toitudes aitab nahkhiirel tabamatuks jääda
ka tema süljes sisalduv tuimesti.
Eestis ega terves Euroopas seega veretoidulisi nahkhiiri pole.
Küll aga on pärit Rumeeniast Transilvaania piirkonnast
vampiiridel legende.
Nende legendide aluseks võis olla tõsiasi,
et nahkhiired võivad levitada marutaudi ja nendega kokku
puutunud inimene võis viirusega nakatades agressiivselt
käituma hakata ja marutaudi üks selline teada-tuntud tunnus
on ka ülitundlikkus valguse suhtes. Nii nagu siis vampiiride puhul sageli kujutatakse.
Ja seetõttu viidigi siis tollel ajal seda inimest vampiiriks pidada.
Kuigi tegelikult oli tegu maru tõudiga.
Kuigi veretoidulised nahkhiired tunduvad pisut hirmuäratavat,
siis on nad ühed hoolivamad tegelased üldse.
Nende uurimisel on tabatud korduvalt selliseid olukordi,
kus orvuks jäänud nahkhiirepoja on enda hoole alla võtnud
kadunud ema koopakaaslane. Ühe uurimise ajal oli nahkhiiri jälgitud juba mitu kuud
ja nähtud, kuidas emased täiskasvanud omavahel sõprussuhteid
olid loonud.
Ja äkitselt juhtus, et üks neist emastest suri.
Kuid väga hämmastav oligi see, et mis järgmisena järgnes,
oli see, et tema siis sõbranna võttis tema orvuks jäänud
poja enda hoole alla.
Veretoiduliste nahkhiirte seas luuakse sõprussidemeid
eelkõige toidu jagamisega. Nimelt peavad nahkhiired tihti sööma ja kui mõnel neist ei
õnnestu ö lõpuks kõhtu varju leida siis võib ta abi saada
mõnelt teiselt nahkhiirelt, kes oma kõhutäit jagab.
Küllap lihtsustab ka nende söögiobjekti vere vedelus seda jagamist.
Veretoiduliste nahkhiirte vaheliste sõprussidemete loomine
meenutab paljuski inimestevahelist suhete seadmist.
Alustatakse aeglaselt ja ajapikku süvendatakse suhet,
kuni selleni välja, et ollakse valmis teise eest elu andma. Veretoiduliste nahkhiirte puhul tähendab see seda,
et jagatakse oma kõhutäit teisega ja riskitaks ise nälga jäämisega. Just sellisena kostub puuviljatoiduliste egiptuse öö
tiiburite omavaheline suhtlus puhkepaigas võrreldes
nahkhiirehäälitsusi tema liikumisega ja leides nii korduvaid olukordi,
kus kindel häälitsus kaasneb kindla liigutusega on teadlased leidnud,
et nagu inimesedki vaidlevad nad toidu üle,
kauplevad paremaid magamiskohti välja või ajavad eemale ligi
tikkuvaid tegelasi.
Sotsiaalsust leidub kõikide nahkhiirte seas. Neurobioloog Maicel Jartsev on kirjeldanud puuviljatoidulisi
nahkhiiri uurides, kuidas koopasse sisenedes tõstad pea
ja need kümneid tuhandeid egiptuse tibureid laes rippumas.
Seda nähes tekkis tal küsimus, et miks küll nii lähedal
olevad nahkhiired küllaltki valjut häält teevad
ja selgitas nahkhiirte aju aktiivsust uurides välja,
et seal toimub suhtlus ja sõprussidemete loomine,
suuremaid gruppe hõlmates, nagu inimesel on oluline
seltskonnas viibida ja ennast hästi tunda. Näiteks rääkides mõnd lugu laiemale seltskonnale. Putuktoidulised nahkhiired teevad näiteks koostööd toidu
leidmisel üksteisele teadaandes, kus asub rohkem putukaid.
Eesti looduses olen osa saanud ka nahkhiire parvlemisest.
See leidis aset sügisel ühe nahkhiirte talvituspaiga ava lähedal.
Neid oli seal nii palju, et aeg-ajalt vuhisesid nad mu
kõrvust üsna lähedalt mööda.
Sel ajal tehakse veel viimast lendu.
Ilmselt näidatakse noortele talvituskohad kätte
ja nii toimub selline mõnus sotsiaalne oleng. Nagu selline pisukene pidu.
Sügisese tähistaeva all.
Käib ka omavaheline suhtlus.
Õhus oli kuulda selliseid kõrgeid krudisevaid,
häälikuid ja nahkhiired.
Ilmselt vestlesid nohikute omavahelist suhtlemist kuulebki
ka inimkõrvaga, kuid nende toiduotsingul kasutatavad
häälitsused jäävad siiski meie kõrvale tabamatuks. Nimelt kasutab nahkhiir saagi leidmiseks kajalokatsiooni.
Ta hõikab kõrgeid helisid ja kuulab teistelt objektidelt
tagasi põrkuvaid kajasid.
Nii tekib tal ettekujutus ümbritsevast keskkonnast
ja ka putuka asukohast, kellele ta parasjagu jahti peab.
Kajalokatsiooni helisid aitavad kinni püüda nahkhiire
keerulise ehitusega kõrvad, mis on võrreldes tema
kehasuurusega lausa hiiglaslikud ja võimelised helide
peegeldusi laitmatu täpsusega vastu võtma. Nahkhiire kaja.
Lokatsioon töötab sarnaselt auto liikumisandurile.
Mida lähemale nahkhiir putukad jõuab, seda sagedamini saadab
ta kajalokatsiooni helisid välja ja nii saab nahkhiir teada
oma saagi kõige täpsema asukoha.
Järgnevalt kuuleme tiigi lendlase toitumiseli,
kus järjest sageneb hääl tähistab putuka lähenemist
ja selle järsk kadumine püüdmishetke. Et see häälitsus oleks inimesele tajutav,
siis olen seda 10 korda aeglustanud. Nahkhiir püüab lendava putuka kinni kas hammastega
või siis tihtipeale toimetab ta saagi endale suhu tiiva abil.
V ja tiigi lendastele meeldib veepinnal tegutsevaid putukaid
tagajalgadega püüda.
Just veel Endlase näitel on uuritud nahkhiirte hääleulatust
ja tuleb välja, et nende hääleulatus on tervelt seitse oktavit.
Keskmiselt on inimese hääleulatus kolm oktavit,
kuid mõned üksikud suudavad välja võtta seitse
ja isegi rohkem. VEEL Endlast uurides leiti, et madalamate meile kuuldavad.
Selliste sotsiaalsete häälitsuste puhul kasutavad nad
kurguhäälikuid nagu siis inimeste seas.
Kurgulauljad teevad. Kui nahkhiire kajalokatsiooni helid on inimkõrvale
kuulmiseks liiga kõrged siis terava kuulmisega inimese kõrvu
võib kosta siiski Eesti kõige madalamalt häälitsev nahkhiir.
SUUR Videvlane. Meie kõige väiksemate nahkhiirte püük mee
ja kääbusnahkhiirte häälitsused on aga meeletult kõrged.
Järgnevalt kuulame 10 korda aeglustatult kääbusnahkhiire
kajalokatsiooni häälitsusi. Meie üks levinumaid liike pruun-suurkõrv erineb Eesti
teistest liikidest selle poolest, et suudab oma suurte
kõrvadega kuulata putukate tekitatud helisid
ning seetõttu tabada ka seinal puhkavaid putukaid,
kes oma tiibasid või jalgu liigutavad.
Tänu sellele saab suurkõrv talveunest pause teha
ning vahepeal koobastes ja keldrites talvituvad liblikate
toel pisut keha kinnitada. Suurkõrvad on ka üks põhilisi liike põhja-nahkhiire kõrval,
keda võime kohata maa keldrites näiteks karta. Tuli järel käimas. Eesti nahkhiired on kõik putuktoidulised
ja seega võib neid toitumas näha putukarohketes kohtades.
Putukajahiks sobivad suurepäraselt veekogude kaldad,
metsaservad pargid ja lagendikud.
Harvem näeb nahkhiiri toitumas tihedas metsas.
Nivici pilkases pimeduses liikudes suudab nahkhiir
vigurlennul osavalt liikuda ja pelgalt kuulmist kasutades
jahti pidada. On kardetud, et nahkhiir lendab inimesele pähe kuid selleks
on ta liiga osav ja kui ta ka lähedalt mööda lendab,
võib-olla see lihtsalt tema uudishimust selle inimese vastu.
No võib-olla siiski teinekord, kui on tõesti väga selline
kahune soeng peas, siis nahkhiired lihtsalt ei saa oma
kajalokatsiooni õigesti tõlgendatud, et oli kaja sealt
ütleme siis sellisest summutavast soengust,
need helid vastu ja nii võib ta tõesti korraks sinna
juustesse takerduda, aga see on ju kõigest väike eksimus,
üldsegi mitte tahtlik. Üks levinumaid arvamusi on nahkhiirte puhul see,
et nad on pimedad kuid tegelikkuses näevad nad hämaras
inimesest isegi paremini.
Nägemist kasutavad nahkhiired tõenäoliselt kaugele vaatamiseks,
kuna kajalokatsiooni ulatub vaid lähedalasuvate objektideni.
Looduse leksikoni viiendas osas rääkisime,
kuidas pika treenimisega suudab pime inimene samuti
kajalokatsiooni abil ümbrust tajuda ja isegi küllaltki
täpselt objektidest endale ajju kujutisi tekitada. Looduse. Miks ikka kevadel kogunevad emased nahkhiired poegimiskolooniasse,
et üheskoos oma kõhus arenevaid looteid soojendada
ja selliselt nende arengut ka siis kiirendada?
Selleks valivad nad mõne soojema ruumi või prao,
mida päike soojendab näiteks puu, õõnsuse
või ehitises leiduva Õnaruse.
Olen vanade majade juures märganud, kuidas palkmajade peale
pandud laudise allserva on kogunenud pisikesi riisiterasuuruseid,
mustjaid, ümaraid, pabulaid. See on nahkhiire Guana väga hea väetis aiataimedele
ja hea märk elurikkusest.
Maja laudise ja palkide vahel tekib selline minitroopiline
kliima mille soojuses arenevad emaüsas looted väga kiiresti
ja juba jaanipäeva paiku.
Sünnivadki pojad.
Olenevalt liigist on ühel emasel korraga üks
või kaks poega. Pisikesed nahkhiired kasvavad soojuses ja emapiima süües
kiiresti ning õpivad heades tingimustes lendama juba kuu vanuselt.
Sügisel hajub koloonia laiali, Eestis talvituvad liigid
lähevad maa-alustele varjepaikadele lähemale
ja rändliigid alustavad teekonda lõunasse.
Seni Eesti suurim poegimiskoloonia on leitud Tartumaalt palupõhjast,
kus loendati üle 600 tiigi.
Lendlase suurim teadaolev koloonia paikneb aga USAs Texase osariigis. Sealses praken Keivi koopas küündib brasiilia kurdmokkade
arvukus lausa 20 miljonini.
Nahkhiireemad suudavad oma lapse üles leida ka hiiglaslikest kolooniatest.
Selleks kasutavad nad nii haistmismeelt kui ka kuulmist.
Iga nahkhiirelaps on oma emale eksimatult äratuntav.
Nahkhiirte kohastumused maailma erinevates elupaikades
hakkama saamiseks on tähelepanuväärsed.
Võtame näiteks rippumise puhkeasendis, nahkhiir ripub pea
alaspidi küünistega kroberisse pinnasesse kinnitades
spetsiaalse kõõluste mehhanismi abil kinnitab ta nii et loom
ei pea ise üldse lihaseid pingutama ja saab rippudes lõdvestuda. Rippumise ajal takistavad vere pähe valgumist aju koljus
asuvad õõnarused.
Rippumine annab nahkhiirele mitu eelist.
Nii on lihtne lendu minna, ta peab ennast lihtsalt lahti
laskma ja juba ongi õhus.
Ka ei pääse kiskja trippuvale nahkhiirele nii kergesti ligi,
kui näiteks maas, lavale või oksal istuvale loomale.
Rippuvas asendis võib nahkhiir viibida väga pikalt
ja talveõunaajal lausa, kuid. Pooled Eesti nahkhiireliikidest jäävadki talveks Eestisse.
Kõik viis lendlase liik pruun-suurkõrv, põhja-nahkhiir
ja osa hõbe-nahkhiirtest.
Nahkhiirte kehatemperatuur on sel ajal vaid mõni kraad.
Nende normaalne kehatemperatuur on kusjuures 40 kraadi.
Ja talveõunaajal süda lööb kõigest paarkümmend korda minutis.
See on kolm või neli korda vähem kui Meie süda sihukses
puhanud olekus. Sellises taktis elades kulub energiat vähe
ja nii veedavadki nahkhiired pikka talve söömata nagu
idamaised joogagurud.
Meie laiuskraadidel kestab paastuaeg ligikaudu kuus kuud.
Selleks ajaks koguvad Ki nahkhiired enne talve endale naha
alla korraliku rasvavaru ja otsivad siis sellise piisavalt
sooja talvituspaiga.
Inimeste jaoks ebameeldivalt pimedad, niisked
ning külmad kohad. No näiteks maa-alused tunnelid, tehiskoopad
ja keldrid.
Ka kaljulõhed on nahkhiirte jaoks parimad talvekorterid.
Seal leiduvatest pragudes ja aukudes on nad pakasekraadide
eest kaitstud.
Piisab vaid paarist soojakraadist ja niiskes tõhust,
mis ei lase nahkhiirtel ära kuivada. Paraku on nahkhiirte elupaigad kadumas või ohus
ning vajavad seetõttu kaitset.
Eriti haavatavad on loomad just külmal ajal talveund magades.
Ohtu tajudes ja põgenemiseks valmistudes hakkab nahkhiir end
tasapisi väristades üles soojendama.
Nii kulutab ta suure osa oma rasvavarust,
mida seetõttu ei pruugi kevadeni jätkuda.
Nii tasubki nahkhiiri võimalikult vähe häirida
ja kui otsest vajadust pole, siis nende talvituskohti pigem
mitte külastada. Kui pooled meie liikidest jäävad Eestisse talvituma,
siis sarnaselt inimesele meeldib ka osadele nahkhiirtele
külm poolasta soojemates tingimustes veeta.
Seetõttu rändavad ligikaudu pooled Eesti nahkhiirte
liikidest külma saabudes lõunasse.
Nende ränne ei toimu parves, vaid üksi või mõnekaupa koos.
Soojemaid olusid lähevad otsima kääbus, püügmeja,
parginahkhiir, Videvlased ning osa hõbe-nahkhiirtest. Ka need liigid veedavad külmaaja talveunes,
kuid Eestist palju soojemates piirkondades.
Pikim Eestist alanud rännak on teada parginahkhiirel,
kes rõngastati Võrtsjärve ääres ning leiti pärast vähemalt
1530 kilomeetri pikkust teekonda Hollandist Rotterdami linnast.
Kuid meie lähikonnast on teada ka üle 2000 kilomeetriseid rändeid.
See, kuidas nahkhiired rändel orienteeruvad,
on olnud pikka aega saladuseks. Nüüd aga parginahkhiirt uurides on teada saadud,
et nahkhiir võib tajuda maa magnetvälja silma sarvkesta
rakkudes asuvate raudoksiidi magnetiidi osakeste abiga.
Ja need annavad siis nahkhiireajule infot pooluste paiknemisest. Pimedaga on nahkhiired nii hästi kohastunud,
et sellest on saanud nende trump.
Nad on tõelised hämaruse trotsijad.
Päeval nahkhiired magavad või ootavad vaikselt paigal,
püsides pimedust.
Valguse eest harjuvad nad ehitiste Urgetes
või puuõõnsustes.
Päikese loojudes sätivad nad ennast taas toitumisretkele. Nahkhiired tegutsevad pimeduses, siis on nende päralt kogu
öine putukarohkus, millele päevased putukajahtijad ei konkureeri.
Lisaks väldivad nahkhiired öösiti tegutsedes päevaste
röövlindude saagiks langemist ja päikesekiirgust mis nende
tumedaid karvu katteta tiibu liialt võiks kuumutada.
Nahkhiired on öise toiduahela tippkiskjad.
Ükski liik ei ole nahkhiirtest söömisele spetsialiseerunud.
Siiski võivad nad vahel langeda mõne kaku ohvriks. Talveunes olles ohustavad neid aeg-ajalt ka närilised.
Suurimaks ohuks nahkhiirtele on inimtegevusega kaasnev
elupaikade kadumine, vanade metsade raie
ja maastiku ülevalgustamine.
Vahest võib ka hirm täitsa aru.
Nii juhtuski koroonapandeemia ajal, kui nahkhiiri hakati
seostama selle viiruse levitamisega siis hakkasid inimesed
eri maailma paigus nahkhiiri hävitama. Tänaseks ei ole aga Covid 19 pärinemine endiselt täpselt
teada ja väga suure osakaaluga on selle levitajad.
Eks siiski, inimene ise.
Ka looduses on hirmudel oma kasulik osa.
See on ellujäämise instinkt, mis hoiab ära sekelduste eest.
Uue ennenägematu asja kartmist nimetatakse mõistega neofoobia.
Paraku on sellest ohtude eest hoidval omadusel saanud
osadele liikidele takistus tõrge maailma vastu,
mis inimese poolt niivõrd palju on muudetud. Nimelt kohanevad uut mitte kartvad loomad paremini,
inimese teismaailmaga.
Neufoobidel on aga kohanemisraskused.
Meie eelmistest osadest on edukaks näiteks kuldnokk,
kelle eduks on oskus pesitseda inimese poolt meisterdatud
pesakastides aga ka majade tuulekastides.
Nii on ka mitmed nahkhiireliigid õppinud elama inimese poolt
rajatud ehitistes ja et loomad meie ehitistes seinast ikka
sisse seavad. Selle üle võib vaid rõõmu tunda ja kooselu õppida.
Oleme ju meie need, kelle tegevuse pärast ei leidu enam
piisavalt looduslikke elupaiku vanades metsades leiduvaid
õõnespuid näiteks.
Kuid paraku ei ole mitte kõik liigid uuele vastuvõtlikud
ja nii on ka nahkhiirte seas, kes ei kohane miljoneid
aastaid eksisteerinud elupaikade asendamisega tehismaailma näol.
Seetõttu peame meie looduse Neufoobidele tõsist tähelepanu
pöörama ja aru saama, kuidas ja kui palju on meil vaja elupaiku,
et need liigid püsima jääks. Palju on loodust ülemüstifitseeritud ja antud osadele
liikidele negatiivseid tähendusi nende väljanägemise
või käitumise põhjal kuid see kõik tuleneb peamiselt teadmatusest,
mis tekitab teatavat hirmu.
Olen inimestelt küsinud, mis on nende võimsamad
looduselamused ja sageli on need seotud hirmuga.
Nendes lugudes on siis selliseid väga hirmsaid hetki kirjeldatud,
kus mõni loom neid vaikselt kuskilt jälgib
või või on kuuldud mõnda hundi ulgumist. Ja see tunne, kuidas ihukarvad püsti tõusevad
ja meeled ergastuvad, täielik kohalolu ja ellujäämise
instinkt käivituvad.
See on miski, mis jääb sügavalt meelde.
Hirm tekitab sageli lisaemotsioone.
Inimeste muljeid ja jutte kuulates on hirm muutunud meie
lugudes põnevuseks ja elamuslikuks.
Esimeses saates rääkisime, kuidas hirm on seotud ka empaatiatundega. Tugevaid tundeid tuleb osata tunda ja kes jätab need tundmata,
see lõikab ennast ära osast elust.
Seega tasub hirmudele vastu minna, neid mitte karta.
Nii ongi iga tutvus harjutus meie maailmapilti kujundav
ja rikastav.
Seega ei tasu ka liialt palju võõrastada,
vaid tunda tundmatust rõõmu. See oli üheksas osa Lennart Lennuki saatesarjast looduseleksikon.
Viimane saade on eetris juba nädala pärast. Looduseleksikon.
