Klassikaraadios on nüüd külas dirigent Õnne-Ann Roos,
kes umbes kümmekond päeva tagasi naases Lõuna-Koreast
ja suure eduga, sest et tema juhitav kammernaiskoor kevad
pälvis seal oma kategoorias esikoha.
See muusika, mis me äsja kuulasime, see on sulle kindlasti
hästi tuttav mitte ainult sellepärast, et see on üks
kuldsemaid palu eesti koorimuusikas, vaid ka sellepärast,
et see oli üks lugudest, mis oli kavas selles programmis,
mis tõi teil Lõuna-Koreas võidu. Ja Veljo Tormise muusika üldse on ikka ja veel hinnas nii
meil kui mujal maailmas, nii et temast ei saa keegi üle
ega ümber. Ja Veljo Tormis, ma olen ise palju laulnud
ja seepärast ma tunnen teda päris hästi ja lisa on alati ka
kooride kavadesse.
Nüüd sellesama sügismaastikke kanarbikuga.
Me lõpetasime kursi esinemise ja pärast seda oli tükk aega
vaikus ja siis vallandus tormiline aplaus,
nii et tormis on alati kindla peale minek. Ja eriti see kanarbikuna, seal lõpus on 11 häälne kord,
mida, nagu kõik koorid ei suuda üldse puhtalt ära laulda.
Et see oli meil üks selline maiuspala. Kus me oleme üsna ära harjunud sellega, et eesti koorid
käivad konkursidel ja tulevad sealt heade tulemustega tagasi,
aga need olid lausa maailmamängud.
Sellist nime kandis see konkurss seal Lõuna-Koreas
ja ma loen siit, et osales kokku 324 koori 35-st riigist.
Lõuna-Koreast ainuüksi üle 100 koori ja Eestist olite teie ainsad?
Kui palju seal neid kategooriaid üldse oli
ja mismoodi sa iseloomustavad kammernaiskooride kategooriat? Kokku oli kategooriad seal 28, tegelikult et see konkurss iseenesest,
mida nimetatakse maailma koorimängudeks on alguse saanud
2000. aastal alles, et ta ei olegi nii mitte väga vana
ja on iga kahe aasta tagant ja tegelikult see Korea konkurss
nüüd oleks pidanud olema eelmisel aastal,
aga selle haiguse pärast siis lükati ta sellesse aastasse.
Ja selles 28. kategoorias tegelikult enamus on klassikalise
koorimuusika kategooriad seal džäss pop ja gospel,
aga ülejäänud klassikaliselt nüüd naiskammerkoorideks,
miks me üldse sinna kategooriasse ennast lahterdasime,
oli see, et naiskooride kategooria hakkas peale juba siis,
kui meil oli laulupidu ja ikkagi koor ei olnud nõus
laulupeost loobuma. Ja siis naiskooride kategooria oli ennem juba ära
ja siis me otsustasime, et me seekord osaleme
naiskammerkooride kategooriasse, see tegelikult oli väga hea otsus,
seal ei olnud väga palju koore, kuid siiski väga tugevad koorid,
enamus nendest oli Lõuna-Koreast endast.
Aga ma arvan, et mis meele tõi, edu oli see,
et ikkagi kava koostamine.
Et meil Eestis on see väga heal tasemel. Et meie kava, kui nüüd tohib ka ette lugeda Sergei
Rahmaninovi koroodidzeedjevo Frodefiel Haim,
kes on üks Norra nüüdishelilooja toona Nobispaatsem,
kus ilusti klaveril saatis Irene Kabonen,
aitäh talle.
Bjääbesse oo ille Belleboon oli siis prantsuse vanamuusika
ja lõpetasime siis Veljo Tormise sügismaastikud viis,
kuus seitse. Siis tuul, kõnnumaa kohal, külm ja kanarbik,
nii et selline huvitav kava tegelikult. Kui sa koostad seda kava, mis su eesmärk oli,
kas näidata erinevaid koorivõimalusi tempolicivi
ja dünaamilisi ja stiililisi kontraste või on sul peasse
valem juba edukaks koorikonkursikavaks olemas? No ikka, ma olen ikka päris suurte kogemustega,
nüüd ma enam vähem tean, mida hindab rahvusvaheline žürii.
Et ikkagi erinevad žanrid, erinevad stiilid,
ajastud ja ikkagi oma maa heliloojate tutvustamine ka
kindlasti sinna juurde. Lisaks sellele konkursile andsid teiega veel Lõuna-Koreas kontsert,
eks ole. Ja meil oli sõpruskontsert siis sealsamas Gangnangis
ja see pidi küll olema vabas õhus, aga huvitaval kombel see
konkurss oli siiski korraldatud juulis, kus Koreas on
sellised mussoonvihmad ja seal oli ikka päris palju neid
vihmaseid ilmu, nii et me tegelikult siis esinesime ühes
kooli saalis, aga seal oli ka päris palju kuulajaid.
Ja me siis koos esinesime.
Lõuna-Aafrika meeletult suur koor oli, 100 inimest ei
mahtunud peaaegu lava peale ära ja selline nagu mis tuli
sealt võib-olla meil ei kohta seda nii solist,
selline energiapahvak niimoodi, et ta lõi lihtsalt nagu
esimese hooga täiesti tummaks. Aga nad muidugi dünaamiliselt olid väga paindlikud need
Piano nüanssidest kuni Fortissimani välja,
mis muidugi tahtis selle kooli saali küll õhku tõsta.
Siis oli üks taikoor noortekoor, kes esindas rohkem rahvamuusika,
nad olid väga ilusti riides oma nendes ilusates kuldsetes
kõikides ja tegid seal koos siis liikumistega oma
rahvamuusikat ja oli üks hiinakoor, kes võib-olla ei olnud
nii heal tasemel, aga nendel oli huvitav kava esinesid
klaveri saatel. Et mida nüüd need mõned koorijuhid ütlevad,
et noortekoorid väga ei suuda enam A capella lauldagi.
Et see on ka selle võib-olla pandeemia käigus nagu natukene läinud,
A capella laulmine, võib-olla ei ole enam nii omane,
pigem toetutakse klaverisaatele või millelegi.
Et meie seekord panustasime küll A capella laulule.
Sõpruskontserdil me tegime seal oma huvitavat kava,
ei saa mitte vaiki olla, muidugi seal meie naislaulu seltsi
siis nagu hümniks nimetame juba ja mis väga,
ma teadsin, et nendel ei ole r-tähte. Ja siis olid sellised laulud nagu Edgar Arro seatudki dramas
ja Mart Saare igihaljaslindude laul, kus nad liili röövli sirts,
sirts ja selle R-i peale terve publik nagu hakkas kohe
plaksutama keset laulu.
Et see r-täht neile väga meeldis ja see oli senine efekti
lugu meil. Ja siis, et nagu järgmisel päeval oli konkurss meil,
et ka mõned konkursil laulud, siis tegime seal plussis kiigelaulud,
mis olid olnud ka juba laulupeol siin. Ja Pärt Uusberg ka on alati väga teretulnud oma vokaali
ja ilusa, sellise Eesti keele poolest.
Nii et need laulud, mis me seal nüüd esitasime,
sõprus kontsertitel, olid kõik eesti keeles,
nii et see, meil on alati see väike missioon ka tutvustada.
Esiteks Eesti muusikat ja eesti keelt igal pool maailmas. Kuna oli siis tõesti 35 riigikoorid seal kohal,
siis sa osalesid oma kooriga tõelises virvarris geograafia
mõttes ka rahvuste mõttes, kuidas eesti koorikultuur
või koori kõla kõige selle kirju pildisest välja paistab,
mismoodi laulavad teised ja mismoodi laulame meie. Ma arvan, et Eestis on rohkem selline.
Võib-olla, eks ole, meil ei ole väga suurt vibratot,
kuigi ma isegi selle Rahmaninovi ka midagi.
Me natukene jõudsime juba selleni, et rohkem kasutada vibratot.
Aga meil on selline puhas, sirge, helge toon.
Et sellega saab nagunii ta korda väga puhtaks timmida.
Et võib-olla mõnikord need teiste maade koorid natukene
isegi sele vibraatoga liialdavad ja siis need akordid enam
ei kõla ilusti puhtalt. Aga jah, et võib-olla meil on ka veel õppida natuke ka teistelt,
aga selles mõttes, et Eesti koorid on väga sellise selge,
puhta kõlaga, et niisugune karge kõla, et see läheb
kindlasti meeldib kõigile. Žürii koosnes kindlasti kindlasti asjatundjatest,
kui teile kammernaiskoorikategooria kuldmedali üle anti,
kas siis zürii poolt tuli ka kommentaare,
miks just teile ja mille eest? Vot see oli natukene selline valukoht seal,
et meie žürii ka ei kohtunudki ja sellist suulist
tagasisidet meil ei ole tutt ja ma ei tea,
kas seal antaksegi, kuna seid koore oli seal hirmus palju.
Ma usun, et vist ei tulegi seda, et nad lihtsalt panevad
punkte ja siis keskmine pannakse siis seal välja,
meie žüriis oli siis viis liiget.
Tsikli oli siis koreast endast Giovanni Atši aitaaliast ana,
Laura rei on Sis Uruguaist, Jan Micheck tšehhist
ja Aifhoi lim Singapurist. Ja nad panid üsna kõrgeid punkte meile, et sinnad iga laulu
kohta pannakse siis neli erinevat punkti seal on
intonatsioon siis üleüldine koori kõla, nooditäpsus
ja siis artistlik ja selline meeleoluline Impressioon,
nagu sina kirjutad, kirjutatud ja kõik need žüriiliikmed on
siin meile väga heldelt punkte andnud.
Aga natukene on huvitav selle Uruguai naisžüriiliikme siin
tema on pannud näiteks meile Ille Belleboni eest nagu poole
vähem punkte kui teised, aga see õnneks ei kõigutanud nagu
seda üldpilti. Ja siis, kui meile anti see nagu esikoht üles,
oli väga ülev ja selline meeltülendav, see et mina,
ma arvan, ei olegi olnud nii suures sellises seltskonnas,
kus antakse neid auhindu.
See oli siis kang, nõngi, olümpiastaadion. Ja seal olid siis kõik need osalevad koorid,
mis siis teises pooles seal oli kahe poolega see konkurss,
et meie osalesime seal teises pooles, osad kategooriad olid
siis esimeses, mis algas juba kolmandal juulil,
need sinna me ei oleks jõudnud.
Ja meie kategooriad oli siis kaheksa kuni 12,
juuli. Ja, ja see juba see nagu see alustati,
sest nagu nendest, kes oli siis pronksmedal,
hõbemedal ja siis kui meid ei olnud veel välja hõigatud,
siis no minul hakkasid küll silmad täiesti jooksnud,
ma olin nii õnnelik, sest me olime nii palju vaeva näinud. Ja tegelikult see, mis seal ikkagi toimus,
oli ime. Nii selle sõidu mõttes kui ka koori enda
kokkuvõtmise mõttes, et, et, et see tipphetk minu jaoks
oligi tõesti see konkursi laval olek.
Ja siis me koos Merily loogiga, kes on meie hea koorivanem,
läksime siis seda auhinda vastu võtma ja siis see žürii
esimees tšikk, lee koreast.
Siiski ma nägin, et ka temal olid natuke sellised hellimus,
pisarad silmas ja sellest oli näha, et ta oli ikkagi väga
nagu vaimustatud meie esinemisest. Kohe saame tuttavaks selle naiskoor kevadega,
kes on siis nõnda kõrged hinnangud saanud rahvusvaheliselt
žüriilt ja tulnud võiduga koju Lõuna-Koreast,
aga enne, kui koorist juttu teeme, kuulame koori.
Ja see laul on Pärt Uusbergi-lt.
Mis on inimene? Mis on inimene? Nii laulis naiskoor kevad, mille dirigent õnne on,
roosvee on stuudios, oli juttu juba sellest,
et Lõuna-Koreas toimunud suurel konkursil oli koor edukas
ja võidetud oma kategooria kuldmedal aga saame siis mõne
minuti jooksul ka selle kooriga tuttavaks.
Sa juhatad nõmmel üsna mitut koori ja kevad on siis samuti koor,
mis tegutseb Nõmme kultuurikeskuses. Ja ma juhatan seal veel mudilaskoori nõmmelill,
seenioride naiskoori, Nõmme siis on mul tütarlaste ansambel
Fiore ja ka solistiõpe, et kes soovivad,
siis saavad ka solisti õpet.
Kevad on loodud 2006 ja selle kutsus kokku Elvira maasalu,
kes töötas seal päris pikalt.
Aga nüüd olen mina ka juba märkamatult, kuidagi need aastad
lähevad need 2015 sügis ma sinna läksin. Ja ma alustasin viie lauljaga täpselt ja nüüd meid ametlikus
nimekirjas on juba 42.
Ja muidugi see nõuab päris suurt tööd, nii et Eestis need
koorijuhid on lihtsalt nii südamega asja juures,
et meil on selline missioonitunne ja ja selline natukene
imelik isegi tehakse tegelikult seda ka organisatsioonilist
tööd palju rohkem, võib-olla kui võiks või peaks.
Aga see kõik annab siiski mingi tulemuse,
sest et siis on endal pärast hea, et see kõik see suur töö
ja vaev on siiski kroonitud nüüd selle kuldmedaliga. Me saime tegelikult maikuus ka ühe teise koha Euroopa olümpiamängudel,
mis ei ole nii väga tuntud sündmus.
Ja siis. Mulle väga meeldib käia siiski võistlemas,
annab koorile mingisuguse sellise natukene teha tahtmise
sellise mingi eesmärgi, kuigi kontserdite andmine on ka väga tore.
Nüüd, mis puutub seda Nõmme kultuurikeskus,
siis ma tegelikult tahaks väga tänada kõiki oma koorilauljad,
kes on võimelised siiski sellistes suurtes saalides esinema,
sest et meie prooviruum on väga väike, nii et kui mina panen
oma käe niimoodi üles, siis ma puudutan juba lage. Nii et seal sellist akustikat ei ole üldse olla.
Ja muidugi sooviks, et võib-olla saaks tihemini ka suurde saali,
seal on küll rahvatants, et nendel on ka ruumi vaja.
Ja meie ainukesed esinemised, mis on väljaspool,
ongi kohe suurtes saalides, nii et me proovida ei saagi väga mujal,
et Meil on küll, nüüd me kasutame selliseid tehnilisi vahendeid,
nii et mina laulan kõik kooride siis partiid sisse
ja siis nad saavad ka ise sellega harjutada. Meie koorist umbes viis lauljat on käinud muusikakoolis
ja loevad noot.
Nii et ülejäänud ma pakuks 35 lihtsalt suure töö
ja tahtmise ja sellise mõnusa tegelikult meil on väga mõnus
seltskonnaelu seal meil on toredad naised koos,
kõik, ma imetlen neid, ma imestan, mõnel on seal neli last,
mõnel viis last.
Nii et nad suudavad veel selle kõige muu kõrval Käia kooris
ja nautida seda koorielu. Ja see reis, ma arvan ka, lähendas meid väga üksteisele,
et see oli tõesti tore.
Ja me oleme kõik selle lummuses veel, nii et mina ka ei ole
sellest veel välja saanud, nii et kõik juba küsivad,
et kas me järgmine aasta läheme järgmisel aastal,
nüüd on needsamad koorimängud Uus-Meremaal,
mis on veel kaugem koht ja mõned juba kangesti tahaks sinna minna,
aga ma arvan siiski, et rahalistel põhjustel sinna jääb
siiski minemata. Et seekord ka ma tahaks tänada Eesti Kultuurkapitali,
kes meile eraldas veidi raha.
Aga Me taotlesime päris mitmest kohast ja kahjuks ikkagi ei
anta väga heldekäeliselt, nii et me ja hooandjas saime ka
natukene head inimesed, kes meid toetasid.
Ja üle-eelmine linnaosa vanem siis Grete,
sellist suur tänu talle andis ka meile nagu selle siis
majutuse jaoks veidi raha. Majutusime seal Koreas päris kaugel sellest keskusest,
kuna me võtsime kõige odavama hinna, mis seal pakuti
sellisesse üks katoliiklus kui ülikooli ühiselamu,
mis oli väga askeetlik, aga meile see sobis,
siis me saime seal rohkem isegi harjutada
ja väljas sees ei lubatud laulda ja siis konkursi kavas siis
oli nii, et üks proov, kaks tundi saime siis harjutada
tasuta sees ruumis, kus oli ka klaver, mis oli meil vajalik. Ja üks siis me ostsime kaks tundi veel, oli ilma klaverite
ruum ja ülejäänud ajame siis harjutasime õhtuti tavaliselt õues,
et see oli ka täitsa põnev. Tuleme tagasi selle koori tegevuse juurde siin Eestis.
Mainisid, et enamus lauljaid peavad kõvasti iseseisvat tööd tegema,
et partiid omandada, kuna nooditundjaid vähe.
Usun, et näiteks kui konkursiks valmistutakse,
siis on mängus ka väike piitsaga, mis see präänik on,
millega sa meelitad, võtad lauljaid igal nädalal proovi,
neid on palju, nad tulevad järelikult vabatahtlikult
ja hea meelega kohale. Kas sa koostad kavasid nende meeldimise ja soovide järgi
või on lihtsalt see koorielu nõnda lõbus või? On lõbus ja, ja ma arvan, et ma ise seal ka ikkagi mõnikord mõtlen,
et oi, et kas sa üldse olnud sobiv, et ma seal ikkagi
natukene näitlen ja siis teeme sinna igasuguseid.
No mina seal lavastan ennast ja räägin siis oma juhtumisi
ja sees on ka huvitavad ja siis räägivad teised oma
juhtumisi ja ja kindlasti ma arvan, sellest rutiinist,
mis nad tunnevad oma tööelus, on see väga suur,
selline nagu puhkus mõnes mõttes, et see
ja mida ma alati toonitan, ka seda ei pea minema joogasse te
pea minema jooksma, kui me kõik ilusti kooriproovis kasutame
kõiki oma lihaseid kõiki oma emotsionaalselt,
nii füsioloogiliselt, et see tegelikult mõjutab tervet keha. Ja alati on niimoodi, et kui kooriproovi tullakse sellise
natuke väsinud ja sellised tülpinud näoga siis ma iga kord ütlen,
et nüüd, kui kooriproov lõpeb, siis kõik on poole kergemad
ja lausa lendavad siit koju suure energiaga
ja ma ise kadedalt, kui on mul hästi läinud,
need proovidega on siis suur energia, tuleb lihtsalt sisse,
et ei õhtul enam magamagi. Klassikaraadiokuulaja nüüd tuttavaks saanud kullaprooviga
kooriga kuldmedaliga pärjatud naiskoor kevad.
Ma usun, et praegu kõik lauljad alles hingavad sügavalt
välja ja puhkavad, aga kui sügisel kontserdielu aktiivsemaks muutub,
millal ja kuhu siis tulla kuulama kevadet? No mul nüüd sööd talveks tegelikult jõuluajaks on mul hoopis
teistsugune kava plaanis täiesti popp ja gospel.
Nii et midagi jälle uut ja põnevat.
Ja mingil ajal on mingisugused esinemised ka veel,
aga need ei ole veel päris kindlad.
Aga see, et nüüd koorilauljad puhkavad, see ei vastagi tõele,
sest et nad juba mina ise võib-olla tahakski natuke puhata.
Aga juba kirjutatud, millal jälle saame proovi tulla? Me juba tahame proovi tulla.
No millal siis juba, et kas ja see ongi huvitav?
Ma mäletan oma nagu nooruspõlvest, et suvel koorib,
puhkasid kõik aga nüüd on päris palju festivale,
igasuguseid esinemisi.
Nii et sellised head meeleolud, sellised mõnusad tegemised
nagu mõjuvad koorilauljatele väga sellise efektiivselt,
et nad soovivad rohkem isegi tegeleda koorilauluga,
kui võib-olla isegi mõni tavaline tööinimene. Siia jutuajamise lõppu saame kuulata ühe laulu,
mis oli samuti teie konkursikavas siin küll laulmas,
Eesti koorijuhtide naiskoor aga dirigeerib stuudiokülaline
Õnne-Ann Roosvee, aitäh selle intervjuu eest. Aitäh klassikaraadiole.
