Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja eetris on esimene episood
saatesarjast looduseleksikon.
Kui raamaturiiulist võetud leksikoni sirvimist saadab
raamatu lehtede sahin siis looduseleksikon avaneb meile
kirju helimaastikku ja teinekord ka eriskummaliste häälte saatel.
Kuuldub tuntud ja tundmatuid.
Kuid loodus ei ole kunagi sama kõlaga.
Iga kord natuke teistmoodi. Looduses on ka lehtede koori ampluaa laiem.
Mühast puu võrades kuni krabistamiseni metsa põrandal.
Looduseleksikon avaneb kõigile, kes teda lehitseda soovivad.
Kuid ta avaneb meile teisiti kui raamat.
Loodusel on oma loogika ja teinekord on see nii keerukas,
et üllatame tihti teemades, kuhu oma loodusrännakutel satume. Täna kutsun ma teid tutvuma. Pisikese kalaga ogalikuga seejuures räägime ka hoolimisest hoolimisest,
kala maailmas ja ka looduses üldisemalt sealhulgas ka inimestest,
kes ju samuti looduse osaks on küllap toidulaual Me ogaliku
ei kohta. Kuid vahest on ogalikuga kõige sagedasemad
kokkupuutejust rannaliival.
Kujutagem ette sellist sooja mõnusat suvepäeva jalad
sahisemas rannaliival.
Sihuke mõnus krudin käib ja järsku midagi siukest teravat
torkab varvasse. See on võimalik, et osadel inimestel ainuke kokkupuude ogalikuga,
et võib siis endale tõesti ta mõnel suvepäeval jalga astuda.
Ja igatahes suurt rohkem ei, võib-olla ei räägita keegi siis
paari sõnaga kirutakse ja leitakse siis kähku võimalus
sellest okast või ogast vabaneda.
Kuid täna räägime sellest loomakest rohkem,
asume teda uurima ja saame tutvuda selle loomaga lähemalt
ja näeme, et tegemist on väga omamoodi kalaga. Kõige iseloomulikum loomulikult sellel tegelasel on ogad.
Ja need ogad on vormunud seljauime esimesest osast lihtsalt
kolm pikka, aga teinekord ka kaks või neli isegi mõnikord
väga haruldaselt.
Ta on neid viis, aga me oleme ikkagi harjunud kõige enam
kolme nägema.
Ja ka kõhuuimed on tal muutunud täielikult ogadeks.
Nii et üks parasoga rull, nagu teda on ka kutsutud mõnes
kohas rahvasuus. Teda on kutsutud ka nimega Luukarits kuid tänapäeval on
selle nime taga üks teine kalaliik, kellel on rohkem kui
kuusoga ja sellepärast ongi nad väga hästi eristatavad.
Ogalikust. Ogalik kasvab umbes sellise plastikkaardi
pikkuseks vahest ka pikemaks.
Kuid ta kaalub isegi vähem kui see plastikkaart.
Nii et tegemist on väga väikese kalaga, kuid välimus on tal
ikkagi väga omamoodi. Keha, värvuselt on ta ülaosa selline oliivroheline,
altpoolt hõbedane või valge kuid pulmade ajaks,
mis kestab maist kuni juulini muutub isane väga drastiliselt
ja tema käitumine samuti koos tema värvusega.
Tema küllaltki suured silmad võrreldes tema pisikese kehaga,
saavad sinaka läike.
Kõhualune värvub oranžikaks selliseks ütleme telliskivi punaseks,
selg sinkjas roheliseks, nii et ta näeb välja nagu tõeline
vete kuningas oma väikese krooniga, mille
ja vaat needsamad ogad. Ja muide, pärnu kandis ongi seda kala niimoodi ka kutsutud kuningas.
Käitumisest rääkides siis isane muutub selliseks agressiivseks,
aga see on vägagi mõistetav, sest et tal on plaanis rajada
endale pesa.
Mitte need on otseselt endale aga oma järeltulijatele.
Ja kui ta on siis oma koha välja vaadanud
ja sellise pesaehitusmaterjali ka paika juba seadnud siis
kaitseb ta seda ala väga suure õhinaga, et keegi siis jumala
eest sedasama materjali võtaks või, või veel hullem,
tema enda pesa kallale ei tikuks. Ja ta tõesti muutub niivõrd ütleme siis mingis mõttes hoolivaks.
Ta on valmis seisma oma alade eest igasuguse hinnaga.
Nii et ta võib rünnata kõike, mis meenutab talle teist isast ogaliku.
See tähendab, et kõik, mis on punane ja pisutki natukene
kala kujuga.
See värv, mis tema kõhtu punakaks teeb läheb teise isasega
võrreldes veelgi intensiivsemaks.
Ja tuhmub pärast. Kui ta nüüd ütleme, kaklusest ikkagi saab natukene aega
või puhata siis kõige selle muu juures peab ta valmis saama
ka ikkagi selle kõige olulisema pesa.
Ja pesa valmistab ta taimejupp pidest, ta kannab kokku peeni
ja selliseid taimeosakesi, mis püsivad kenasti põhjas juurekiud,
sobivad hästi ja kannab neid selliste kämpudena kokku
mõnesse lohku.
Teinekord isegi võib selle lohu ise suuga teha,
mõnes ütleme peeneteralise liivapõhja kinnitab need kämbud
siis neerupealse, eriti Saabil. No arvatavasti ka täiesti tavalise sellise sülje abil.
Ja kui sa kallal seda sülge saab olla, ütleme,
et see on siis mingisugust tort, selline lima moodi eritis
puurib siis sinna pesa, siis väikese õõne.
Tegemist on sellise, ütleme, keskmise väiksema õunasuuruse
ümmarguse moodustisega.
Nüüd kui pesa on valmis asuta ootama emast
ja endiselt tõrjub siis isaseid kalu eemale. Eks emane võib juba olla varemgi käinud seal pesa uudistamas
ja seda ehitustegevust jälgimas, kuid isasel pole ta
vastuseni aega huvi tunda olnud.
Kuid nüüd, kui pesa on valmis, siis demonstreerib isane oma
sellist tõelist tantsuoskust ja lauluoskust.
Võiks isegi öelda, et seda tantsu on küll suhteliselt raske kirjeldada.
Aga seda võib näha ka mere ääres siis viibides mõnes
madalamas vees mõne rahulikuma ilmaga, kui lainet aga pole,
siis võib seda ogalikkusel väga kenasti jälgida. Ja need liigutused on sellised Xaki sarnased.
Ning häälitsusi me küll tõesti kuule.
Mererannas olles aga ogaliku laul kõige ilusam laul saab
olla ikkagi selline kriginaid ja krigisevad häälitsusi täis,
et, et see on siis kalamaailma väikene operett.
Ja kui siis emasele tõesti see laul ja tants sellist muljet avaldab,
siis näitab ta isasele oma sellist marja täis kõhtu,
et lükkab oma pead natuke tahapoole ja näitab,
et tal tõesti midagi pakkuda on sellele isasele. Ja nüüd läheb siis isane eriti hoogu ja hakkab emas ümber tiire,
tehes seda siis pesa poole juhtima.
Et ta läheb siis sellisesse natuke peaga allapoole asendisse,
läheb pesa juurde ja sihib siis peaga selle pesa sissekäigu poole.
Emane, siis läheb sinna pesa sisse ning vajab nüüd isased
natuke abi, et isane teda siis tagant puksi pisut
ja selle peale siis lastakse see mari välja,
sinna pessa. Ja kui see mari on nüüd lastud sinna pessa välja seal ühes
portsjonis võib-olla pisut üle 100 marjaterakese siis isane
läheb ja viljastab selle ning ajab emase kähku kähku pesast eemale,
sest pärast sünnitamist on emasel kõht jube tühi.
See marjaterakene tundub nii maitsev tema jaoks.
Nii et huvitaval kombel isane teab nende marjade rakeste väärtustega,
emane näeb nendes ainult järgmist lõunaeinet.
Ja isane teab seda marjade väärtus niivõrd,
et ta on valmis nende eest hoolitsema, pikalt. Mitte nüüd tõesti emastele kuidagi liiga teha.
Et on ka palju kalaliike siiski, kellel emane hoolitseb
marjateradest ja seal on siis hoopis vastupidi isased need,
kes tahavad ära süüa seda marja.
Aga jah, ogaliku puhul siis tõesti põneval kombel isane on see,
kes nende marjade terakestest hoolitseb ja ta käib need siis
aeg-ajalt uimedega õhutamas de võimedega selliseid lehviku
sarnaseid liigutusi. Ning kui ta märkab, et mõni marjatera ikkagi ei ole päris
hästi arenema hakanud, siis ta eraldab selle pesast viibset
pesast eemale ka muud prahi jäänuseid ning vahepeal muudab
isegi nende marjad, erakeste asukohti, kõik allpool olevad
terakesed kaasaks võimalikult palju nii-öelda õhutatud.
Kui need marjaterad siis lõpuks kooruma hakkavad,
siis ega ogalik jätta seda hoolt, et endiselt hoolitseb Sis
maimukeste eest ja ta on niivõrd agar, et isegi kui mõni
selline maimuke peaks natukene kaugemale uitama minema pesas,
siis ta tassib selle uite kas või suus pessa tagasi. Isased annavad oma järglaste eest hoolitsemisele kogu oma
jõu ja lähevad tavaliselt pärast Edukat pesakonda igavesele puhkusele ja nii me võimegi neid
maiseid jäänuseid suviti rannaliivalt leida,
endale ka võib-olla jalg astuda.
Kuid ärgem siis pahandage ogaliku peale,
kui ta terav oga meie jalga kipub torkama.
Ta on teinud ära tubli töö ja tal on täielik õigus igaveseks
puhkuseks selles rannaliivas.
Ja eks lõpuks muutuvad ka tema teravad luud hoopis osaks ju
sellest rannaliivast, mis meil mõnusalt jalge all krudiseb. Tublid pesameistrid kalade seas on ka Luukarits
ja sellised tegelased nagu madunõel ja merinõel.
Merinõel ja madunõel on mõlemad sellised piklikud kalad ütleme,
sellised pastaka suurused või natukene kitsamad kui pastakas.
Ja sageli siis kõiguvad kuskil vetikate vahel sabaga hoides
kinni pea ülespoole maskeerudes sealhulgas oma ümbritsevaga kõik,
kuidas siis selle vetikaga samas rütmis.
Kuid need kalad on oma isalikkusega veelgi suuremad musternäidised. Siin võikski nüüd küsida, et kas tõesti on tegu sellise
imelise juhtumiga, kus on võimalik ka mees sünnitus.
Nimelt on merinõel ja madunõel väga lähedalt sugulased meri
hobukestega kes on siis meile tuttavad võib-olla mõnest
loodussaatest ja meenutavad siis pea pooles tõesti hobuse
pead ja keha on selline krõnksias.
Merinõela ma teen veel, ongi põhimõtteliselt meie kohalikud Merioobukesed,
kuigi nende keha on sirge ja meri jobukeste üks selliseid
ütleme kõige huvitavamaid jooni ongi see emane,
siis munebki neile marja, sellisesse haudetaskusse
ja näiteks madu nõela puhul paigutab emane marja otse isase
kärgia naha külge, et tal sellist haudetaskut küll ei ole. Aga siiski sinna naha külge ta selle paneb
ja merinõela isal on ikkagi selleks lausega haudetasku,
nii nagu päriselt Meli hobukesel on.
Need kalad on, võikski öelda nagu mees, sünnitajad,
kes oma marja siis oma naha küljes hauduvad.
Nii kaitsevad nad oma järeltulijaid sõna otseses mõttes
omaenda nahaga.
Marjade ohtlikku võitlust väldivad nad väga omapärasel viisil,
nagu ma juba enne ütlesin, nad on võimelised vetikaks
või taimeks maskeerunud ma nii, et nad lihtsalt väldivad
seda võitlust, mida ogalik muidu peab. Meri hobukeste ja, ja ka võimalik, et tõesti sellesama
merinõela puhul, kellel on siis haudetaskud nende puhul on
täheldatud seda, et nad suudavad neid arenevaid embrüoid,
mis seal marja sees peituvad ka põhimõtteliselt toitainetega
siis toita ja samuti hapnikku ja immuunsüsteemi toetavate
ainetega toetada.
Nabanööri küll ei ole nendel Maria terakestel,
nii et otseselt kummalisel kombel ei seostu aga siiski läbi
sellise platsentalaadse aine. Need ained võivad marjad erani ja embrioni
ja areneva maimukeseni jõuda isa kalalt.
Nii et on veel mõndagi, mida avastada sellise elus poegimise,
evolutsioonis ja looduse rütmis. Kalade seas hoolimine on meile nüüd küllaltki palju
tuttavamaks saanud, kuid ka inimesel on üsnagi sarnased mehhanismid.
Ja kui vaadata tagasi miljonite isegi sadade miljonite
aastate taha siis leiame, et meie esivanematel on olnud
tõenäoliselt sarnased mehhanismid, mis tähendab,
et see hoolimine on kandunud üleni meisse kaladesse kui ka
teistesse loomadesse.
Mine tea, võib-olla ka taimedesse, aga sinna taimemaailma me
täna ei läheb. Eks inimestele sarnaste selliste tundmuste omandamine siis
teistele loomadele võib olla küll natukene võõras,
aga kindlasti nõustuvad siin kuulajad paljuski sellega,
et loomadel ikkagi on omad tujud.
Ja üks selline kala, keda on siis uuritud tujude poolest on
Burtoni käbedi Laapia.
Tegu on sellise rikas tanga Nika järves ja sellega seotud
jõgedes elava, väga kireva kalaga kaasamas üsnagi pisikese
kalaga ning tema puhul on aru saadud tema tujud. Tema käitumine võib olla vägagi muutlik just nagu meil.
Ja seepärast on ta teadlastest ka palju huvi tekitanud.
Käbe teraapia uurimisel on saadud aru, et kala tunneb ära
näiteks ka selle, kui teisel kalal on hirm.
Ja hakkab ise ka kartma.
Seda tundmust muide reguleerib aine, mis on ka meis
inimestes tuntud hoopis sellise ainena kui armuhormoon õnnehormoon.
Jaga emadus hormoon, nii et jõuame justkui ringiga tagasi
sinna hoolimise ja eriti siis poegadest oma järglastest hoolimisse. Käbe tilaapia on muide ise ka järglaste eest hoolitsev kalaliik,
kuid temal teeb seda emane ja hoiab oma marja siis terve
selle arenemise vältel suus ning pärast koorimist ka maime
hoiab suus kuni paar nädalat, nii et pesade hoid kasutabki
selleks oma suud.
Aga nüüd hormoonist rääkides, siis selle hormooni nimi on oksütotsiini.
Ja see oksitoksiin toimib tavaliselt inimestes sellise virgatsainena.
Ta on väga oluline näiteks partnerlussuhetes lähedustunde
usalduse loomisel ka väga tugevasti seotud emalik,
hoolivus ja näiteks ka sellise kopulatsiooniga seotud
käitumine paaritumisega käitud, tegelemine mistõttu teda on
ka siis tõesti armu hormooniks kutsutud,
kuid oluline on ta ka mälu ja õppimisvõime
ja ka sõltuvuskäitumise puhul. Nii et ta läheb tõesti väga laialt igale poole laiali.
Aga kui nüüd tagasi tulla selle hoolimise juurde,
siis kaladel on ta seotud ka arusaamisest
või ütleme, sellest empaatias siis teise kala suhtes,
kui tal on hirm.
Ja järelikult ei ole see hirm mingis mõttes hoolivusest
niivõrd kauge, kui me esialgu võimegi arvata.
Kusjuures inimesel ka muuhulgas sama hormoon,
oksidad siin, leevendab näiteks hirmu ärevust
ja see ongi mind viinud mõttele, et hormoon,
mis on oluline empaatia tekkimises, reguleerib samal ajal ka hirmutunnet. Seega hirm ja hoolimine on väga tugevalt seotud.
Seega on tegu pigem sellise reguleerijaga,
mis ütleb meile, millal on olukord nii hull,
et tuleb joosta ohu eest või hoopis nii meeldiv,
et tuleb luua suhteid.
Seega ülimalt oluline ellujäämiseks kindlasti.
Kuid kas iga hirm on põhjendatud, vot seda olen ma tajunud
viimasel ajal palju kui olen tundnud hirmulood sees. Ja olen ka aru saanud sellest, et kui looduses rohkem käia,
kaob ka see hirmutunne.
Et see lahustub lihtsalt nende teadmiste sisse,
mis looduses tekivad, mida rohkem sa õpid tundma tundmatut,
seda vähem siis seda hirmuga nii-öelda seal on.
Ja noh, öeldakse ju ka seda, et hirmule tasub vastu minna.
Et see ongi tõenäoliselt seesama hirmu ka
või hirmu tekitavate siis tundmuste endale tuttavaks tegemine. Omast kogemusest olen siis juba selle selgeks saanud,
et mida rohkem looduses käia, seda vähem on seal hirmu
ja seda rohkem õnnetunnet.
Et seesama hormoon ilmselt vallandub seda paremini,
mida lähedamal meie loodusele oleme ja mida rohkem me temast hoolime.
Mida rohkem me teda teame? Loodusee leksikon. Ogalike on Eestis ka püütud üsna suurel hulgal kuni sadades tonnides,
muide ja peamiselt on ta pakkunud meile siis õli
ja kalajahu.
Kalajahu on muide andnud ka hinnatud just sellepärast,
et, et ei ole tal seda kala maitset juures ogalikus tehtud kalajahul,
just nimelt aga ka keemiatööstuses on võimalik Kogajalikus
saada värvi, värvi, toormett, nahkade parkimiseks vajalikku
ainet ja ka lambiõli, kuid ka näiteks ravimina on teda
kasutatud siis põletushaavade jaoks ja kuni siis selleni,
et põldudel väetiseks kasutada. Ogalike püük on hakanud nüüd uuesti jälle huvi pakkuma
ja mõned uurimustööd on näidanud, et ogalike võib olla kuni
viiendik kogu Läänemere kalade biomassist.
Ohaliku enda roll on väga oluline röövkalade
ja veelindude toiduna.
No näiteks sellised linnud nagu Kosklad,
tiirud aga kormoranid toituvad ogalikest päris suures koguses.
Kaladest leiab teda näiteks haugi ja ahvena toidulaualt,
kuid ogalik ise näiteks sööb sama toitu,
mida räim. Et seega võib ta räimele olla konkurendiks
ja ta võib süüa ka ahvena marja ära. Kuid siin nüüd ongi selline võib-olla meie roll ka oluline
inimese roll, ahvena püügis või ka haugi püügis,
kes siis ogaliku söövad.
Et mida arvukamalt me neid röövkalasid püüame,
seda paremini toimib ka see süsteem seal allpool,
et seda okkaliku ei ole liiga palju.
Nii et ei söö sedasama meile olulist püügikala ära kui tema,
ütleme siis marja ära. Ja kormorane tasub ka selles mõttes hoida ikkagi ma tean,
et kalameestele kormoranid sugugi ei meeldi kuid mõtelge
jälle selle peale, et kormoranid toituvad väga suures osas
juustogalikest ja ka näiteks ümarmudilast,
kes on meie võõrliik samuti kalameestele,
pigem ikkagi selliseks nuhtluseks.
Nii et ega need kormoranid ei ole ka suurt midagi nii halvad,
vaja natuke neid lähemalt tundma pidaja ja aru saada,
kas nagu päriselt ka on see nende vastu olev selline nurin
põhjendatud ogalik, võib-olla ka väga suure elurikkuse pakkuja,
nimelt elab tema siis 47 erinevat parasiiti. Parasiidid küll meile endale võib-olla väga ei meeldi,
aga nad on toiduahela sellises toiduvõrgustiku sidumises
väga olulised. Kuid rääkides hirmust ja hoolimisest ja võib-olla ka
ogalikust siis on üks tore lugu, mida rääkis mulle sõber
Joonas Plaan.
Nimelt nad olid ühel laiul välitöid tegemas vendade ussidega
ja otsustasid teha uhad.
Ainuke kala, keda nad küll kätte said, oligi seesama ogalik.
Ja see samane uhhaa tegemine tundus neile esialgu väga hea
mõte oli varutud üks väga ilus, uudne pott tehti üles,
väga mõnus lõkke koguti kokku, need ogalikud pandi sinna
ilmselt muudki maitsvat sisse ja pärast mõningat keetmist selgus,
et sellest supist ikkagi asja ei saa. Nimelt olid ogalikest järelvaid kestad ja nende vahel nüüd
väike hoiatus hulpisid ringi, siis sellised paelussid tundub
päris kole pilt.
Kuid samas, kui vaadata paelussi sellisest vaatevinklist
ja tema maailma sukelduda, siis ega seal midagi koledat ei ole,
et see on täiesti loomulik maailm, teinekord isegi ilus
maailm tuleb lihtsalt mitte isegi langeda,
vaid võib-olla tõusta sellele samale tasandile,
kus need meile väga võõrad elusorganismid toimetavad. Ja ilusam näha looduses kõikjal.
Sama selline vastandlikkus on tekkinudki elurikkuse
ja ilu puhul.
Näiteks bioloog Veljo Runnel on toonud välja ilu
ja elumõistete vahelise konflikti.
Kui ta uuris linnaaedade elurikkust.
Sageli näiteks iluaiandus ja elurikkus vastanduvad teineteisele.
Et esmapilgul võiks ju arvata, et ilu ja elu tähistavad
sarnaseid väärtusi, kuid kui me ikkagi hakkame vaatama,
mida nad tänapäeval meile tähendavad, siis teinekord see ilu Näiteks peavad ju paljud ilusaks, madalaks niidetud muru
kuid samas niitmata ala mõnes linnaaias on sellise eemale
tõukama tähendusega.
Teisalt jällegi on seesama küsimus, et kas asi on ikkagi
meie ilumeeles, et kas me saaks seda kuidagi arendada edasi
ja proovida sinna sisse rohkem sellist maailma tuua,
mis meile on hetkel võõras, minna rohkem looduse sisse,
vaadata mikrotasandit ja uurida, mis on selle Meile
võib-olla natuke koleda niitmata ala puhul ikkagi ilusat. Ja kui nüüd sinna sisse piiluda, siis näemegi seal ju sumisemaid,
putukaid, õitsvaid, lilli või ka kõrrelisi mille õied küll
meile võib-olla ei ole nii ilusad või tuntud.
Kuid kõik see vormib ju ühe osa sellest süsteemist,
mille sees ka meie oleme millestki meie sõltume
ja mille sees meie toimime.
Nii et selline ilumeeleharjutus on igati hea meile endale ka.
Kui me suudame näha ilu natuke laiemalt näiteks ilu näha
mädanenud puus või ilu näha mõnes sellises hoolitsemata aianurgas. Ja siit ongi võib-olla küsimus, et millest me hoolime,
mis on meie jaoks hoolimine ja millest me ei hooli,
et kas hoolimine on niitmata jätmine või hoolimine on niitmine?
Mina ütleks, et hoolimine on see niitmata jätmise osa siin
ja hoolimine Sis loodusest laiemalt. See oli esimene osa Lennart Lennuki saatesarjast looduseleksikon.
Järgmine osa nädala pärast. Looduseleksikon.
