Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja tänases leksikonis avan ma
teile ühe küllaltki tuttava linnu kuldnoka elu.
Kuid tihtipeale on see lind ka meie eksitajaks oma häälelise
helendusoskuse ja muutuva sulestiku tõttu
ja seetõttu me peamegi teda natuke paremini tundma õppima.
Kuid kuldnokal on ka üks käitumisviis, kus ta siiski kedagi
eksitada ei lase eriti mitte liigikaaslasi.
Ja siinkohal ongi tegu Barblemisega. Loojangupäikeses võibki näha kuldnokaparvi lendamas
täielikus üksmeeles, justkui oleks koreograaf need
hingematavad õhumanöövreid seadnud kasutades selleks
tuhandetes tiivapaaridest koosnevat linnuparve.
Aga see taevalaotuses aset leidev tants on palju enamat. See on pilgu heiti ühesse, fundamentaalse masse elu liikumismustrisse.
Seda mustrit arutamegi tänase saate teises pooles. Kuldnokka on peetud koostöö kui ka ühtsuse sümboliks ikka seetõttu,
et neid nähakse tihti koos.
Kollektiivsest käitumisest või liikumisest on huvitunud
palju teadlasi paljude sajandite jooksul.
Lisaks bioloogidele on see kollektiivne käitumine
inspireerinud matemaatikuid, füüsikuid ka arvutiteadlasi.
Lisaks sotsiaalteadustele on selle liikumise
ja käitumismustri uurimine aidanud arendada robootika
ja arengubioloogiasuundi ning aidanud aru saada keerukatest
või vähemalt esmapilgul tundunud keerukatest süsteemidest. See on toonud uusi teadmisi näiteks närvi-
ja immuunsüsteemi valdkonnas.
Kuldnokk on meil levinud pea igal pool.
Ta puudub meil suuremates metsa ja soo Laamadest.
Kuid veel seitsmeteistkümnendal sajandil oli ta küllaltki haruldane.
Eestis veel sel ajal tutvust tehes kutsusid inimesed teda
mõnes paigus ka Rootsi Varblaseks.
Mart Mäger oma raamatus Eesti linnunimetused räägib Rootsi
Varblase nime olevat külaelanikud selgitanud sellega,
et nad on alati seltsis koos, nagu rootsi mehed ikka käivad. Samas on ka tema laulmist võrreldud rootsi keelega.
Vanasti kutsuti kuldnokaga tihtipeale must rästaks,
mis siiski teaduslikult sellele linnule ei sobi.
Kuigi küllaltki lähedal on see lind küll suguliselt must rästele,
siis rästad on ikkagi rästalised ja kuldnokad,
kuld, nokalised värvulised mõlemad.
Kuid must Rästaga aetakse teda segamini siiani.
Siin on üks hea nipp, mida tasub meeles pidada. Musträstas on aasta läbi kuldnokk et kui kohtate sügisel
või talvel kollase nokaga kuldse nokaga lindu musta lindu,
siis võib küllaltki kindel olla, et see on isane,
musträstas kaugemalt saab neid ka eristada liikumise järgi.
Kui see lind, keda te siis kahtlustate, kuld nokkaks sibab,
siis tõesti ta kuldnokk on, kui ta hüppab maapinnal,
siis on ta ikkagi musträstas.
Kuldnokal on nokk kuldne vaid siis, kui on pulmaajad
ja ta on pulmarüüs. Ja siis on ka tema sulgedel tähnid, nii et ei olegi üleni must,
vaid selline erilise läikega ja tähnidega küllaltki kirju lind.
Eemalt võib ta siiski paista sellises üldises pildis must.
See pulmarüü, mida kutsutakse ka lindude puhul hund sulestikuks,
selle nii-öelda selga tõmmanud lind eristub oma sellest
puhkeolekus niivõrd, et teinekord peetaksegi seda pulmarüüs,
lindu täiesti eriliigiks.
Ja kaan eriliigiks peetud kuldnoka noori isendeid,
kes on küllaltki tagasihoidliku pruuni sulestikuga. Sulestik on neil selline, kuna kogu energia läheb
kasvamisele ja no lihtsalt ei ole mõtet sellist auru panna
ilusa välimuse peale, kui on kõigepealt vaja suureks kasvada. Kuldnoka arvukuse tõusu Eestis seostatakse tihti pesakastide
kasutuselevõtuga 19. sajandil kuid ta elab ka puuõõnsustes,
mistõttu või seda Eestis juba enne seda arvukam olla.
Kui inimese silma alla jõudis siiski pesakasti pesitsejana anda,
meil siiani väga hästi tuntud.
Kuigi kuldnokk on meil tänapäeval juba väga arvukaks saanud,
siis ei ole ka temal olnud alati kõige kergemad ajad.
Tema arvukus langes drastiliselt 70.-te lõpus
ja läks paarkümmend aastat, kuni nende, ütleme siis selline
tavaline olukord taastus 1990.-te alguses. Õnneks ikkagi hakkas kerkima ja tema peamised toitumisalad
siiski küll on ka tänapäeval aina vähenemas,
Need on siis niidud ja seal siis on peamine selline huvi
kuldnokal leidagi oma poegadele näiteks selgrootuid
sealhulgas ka mardika tõuke.
Nii et selliste niitude kadumine on tõesti teda mõjutanud
ja kaovad nad siis põhiliselt kuivendamise
ja sellise intensiivse põllumajanduse tagajärjel kus
kasutatakse ka putukamürke. Seega me saame mõjutada ka ise kuldnoka head käekäiku
näiteks eelistades talukaupa suurtootjatele.
Ja ei tasu selle kuldnoka arvukust üldsegi mitte alahinnata.
Et on ajaloost varemgi teada selliseid vägagi arvukaid linde,
näiteks rändtuvi kes siis omadel aegadel Ameerikas rände
ajal võitis kate Ta taevalaotuse päris mitmeks tunniks,
et need lihtsalt oli nii palju.
Kuid tänaseks on ta siiski välja surnud juba. Tavaline liik ei pruugi ollagi niivõrd tavaline mõne aja pärast.
Nii et tasub kaitsta ka neid, kelle puhul tundub,
et, et neil läheb hästi.
Kuigi rändlindudena siiski kuldnokk ka enamus meilt ära lendavad,
jääb neid ka Eestis igal aastal sadu, kui isegi mitte tuhandeid.
Ja nad jäävad talvituma just Lääne-Eesti rannikualadele saartele.
Näiteks Ruhnu saarel on neid kindlasti näha.
Ja kui nüüd rändlindude peale jutt läks,
siis suvel võib näha ka meil eksikülalisena sellist huvid
vastavat liiki nagu roosa kuldnokk. Ta näeb välja pisut, et nagu hallvares oma selliste
värvikombinatsioonide poolest, aga selle halli asemel on
siis pigem selline roosakashall ja, ja ta on loomulikult
kuldnoka suurune, väiksem kui hallvares.
Kuldnokk on muide väga hästi ära õppinud ikkagi sellesamase
pesakastis pesitsemise ja nende puhul on ka hästi teada,
et nad on liig, kes väga selliseid uudseid asju ei karda,
et paljud liigid ei saa paraku inimesega kohanetud just seetõttu,
et neil on selline foobia form nagu neofoobia. Millegi uue kartus kuldnokkade puhul õnneks seda häda ei ole.
Ja kui nüüd siiski tahta meelitada kuldnoka endale aeda
ja käes on suvi siis ega linnukasti panekuks ei ole kunagi
valet aega, võib sellega juba praegu panna
või sügisel panna.
Teinekord ongi hea, kui see kast natukene loodusest saab
juba olla. Ja kastipanekul tasub alati meeles hoida,
et kui see kast sinna panna, siis tuleb selle eest ka hoolitseda,
nagu peremees ikka seda kasti puhastama ja vaatama,
et kasti elanikele oleks sealkandis ka piisavalt toitu
ja varjumisvõimalusi. Kuid kuldnoka puhul õnneks ei ole seda häda,
et kaste liiga palju saaks.
Et nad on erinevalt siis teistest sellistest kastis
pesitsevatest lindudest vägagi liikuvad ja käivad toitumas poole,
kuni, isegi terve kilomeetri kaugusel.
Et vaheliselt öeldaksegi, et selliseid väiksemaid kaste
väiksematele pesitsejatele ei tasu väga lähestikku panna,
tasub hoida natukene vahet. Aga kuldnokast edasi räägime tema koostöövaimust
ja koostöö käib neil ka poegade kasvatamisel.
Emane isane on mõlemad vägagi agaralt selle pesa
hoolitsemise juures ja ja nad saavad koos pesitsedes kasuga
mitmel moel.
Et vahest ongi ühes etenduses puus nähtud üksteise peal
justkui korruselamus elamas mitmeid kuldnokapaare
ja pesakondi. See on tõesti hea viis naabrivalveks, et kui näiteks mõni
pesapoegi või mune innustav röövel tuleb,
siis teatavad nad ka oma naabreid ja saavad koos paremini
hakkama tema tõrjumisega.
Samas on kuldnokal ka selline Seltsimise aspekt alati juures,
et talle väga ikkagi meeldib olla koos teistega.
Ja koosviibimine lihtsalt on nende loomuses.
Selliste sotsiaalsete loomade puhul on teada ka,
et kui neid näiteks eraldada grupist, siis neil stress võib
omamoodi kasvada. Ja tähendab kuldnokal on ka leitud, et selline eraldamine
võib siis tema tervist halvendada.
Parves aga kuldnokad jälle tugevnevad ja tekivad
liigikaaslaste vahel positiivsed sidemed
ja tervis taas paraneb.
Nii et need muutused on väga hästi jälgitavad kuldnoka ajus
toimuvates neuro bioloogilistes ja ka biokeemilistes protsessides.
Et tänapäevaks on see väga hästi teada. Nüüd kuldnoka ühe võib-olla säravama oskuse laulu juurde minnes.
Varakevadel ükskord kõndisin ma oma kodutänaval
ja kuulsin puu otsast siukest natukene veidrat laste kisa.
Vaatasin väga suure üllatusega siis üles
ja seal oli hoopis kuldnokk.
Hiljem olengi kuulnud teda ka sookurge järele tegemas
ja miks mitte ka autoalarmi, et linnas õppivad linnud
linnahelidest ja nende laulukooliks saabki tihtipeale mõni
tehisliku meheli. Isaslinnurepertuaar võib koosneda 20-st kuni 70-st laulukatkest.
Vanarahvas muide on öelnud kuldnoka laulus on viis viit
kuusk hõõrutust ja seitse siidisõlmesidumist.
Et siin ei tasuks küll samas teda segi ajada ööbikulauluga.
Nii et siin ongi oluline siis ööbiku puhulise laksutamine,
mis on temal, on oluline, mida kuldnokk nii hästi ei harrasta. Muide, Ameerikas, kus ta on küll võõrliigina lahti pääsenud.
Muide, sellega on selline lugu, et ta lasti sinna lahti ühe
sellise ekstsentrilise Shakespeari fänni poolt,
kes siis tsentraalpargis lasi lahti järjepanu linde,
kes esinesid Šexpyri kirjutistes ja sealhulgas ka kuldnokk
lahti lasti ja Ameerikas siis on see lind ka selline,
keda tohib ka kodustada.
Kuna ta on võõrliik, siis on talle ka kodus õpetatud näiteks
ütlemagi lauset tsentraalpaar, kus ta esialgu sinna mandrile pääses. Kuid eestlased on tema laulu kirjeldanud sellise väga mõnusa rütmika.
Võiks öelda, et luuletusega selle luuletuse
või katke on kirja pannud Mall Hiiemäe oma raamatus väike
linnuraamat rahvapärimusest.
Ja see kõlab järgmiselt.
Tseeuu. Tiidu jaak teeb pulmad, kas tõesti,
kas tõesti tõsi, jah, tõsi?
Jah. Kust ta võtab, kust ta võtab Sakalas Tsakalast,
keda võtab, keda võtab praegu Tiitu räägu Tiitu,
kas see on rikas, kas see on rikas, põhjatu,
rikas, põhjatu, rikas kui vana, kui vana? 22 22? Oh sa kallis aeg, eks ma ütelnud kohe vanapoisi aru.
Liiga lühike võtab naisukese üsna lapsukese,
kus Burmalised, kus Punvalised, tartlased,
virulased, võrulased, Järvakad, pärnakad,
ka kõik mulgid, ehk mulgid, ubamulgid ka ubamulgid ka hõissa siu.
Et selline laulukene, siis on Vändrast 1952. aastal kirja pandud. Nüüd pesaelust edasi rääkides on huvitavat teada ka isase
kuldnokameelitamise oskuste kohta.
Lisaks sellele heale lauluoskusele on tal varuks muudki
isalind dekoreerib pesa selliste lõhnavad taimedega
ja kasutab siis nende leidmiseks ka oma lõhnataju.
Nii et kui on arvatud, et lindudel lõhnataju on kehva,
siis kuldnokal vähemasti on see täiesti olemas.
Ja tema üks meeldivamaid taimi on raudrohi. Et tõenäoliselt pesa ehitamiseks kasutab ta seda siiski
lõuna pool, ütleme Saksamaal, kus on juba pesitsemise ajaks
eesti raudrohi oma võrsed välja pistnud.
Eestis tõenäoliselt seda ikkagi ei juhtu.
Kuid tõesti, see lõhn võib emast ahvatleda
ja seda on ka näidatud uuringutes, et raudrohu ka nii-öelda
koosnevates pesadest on emasid rohkem huvitatud.
Ja muide, selle pesa tervislikkus on ka poegadele kasuks. Kuigi kuldnokk on tuntud koostöö ja üksmeelse linnuna,
siis tuleb ikkagi välja tuua ka tema salakavalust.
Nad munevad muide liigikaaslasse pesadesse.
See on nüüd selleks, et oleks lihtsalt enda järglast veel
suurem võimalus ellu jääda.
Ja kuldnokkade seas on leitud muide ligi poolte pesade puhul
võõras muna tihtipeale emane, kes siis selle sinna muneb,
lõhub vana muna ära või lükkab selle üle,
nii et munatarbijaks samaks. Tema siis selline väike salakaval trikk jääks märkamata.
Evolutsiooniliselt rääkides võiski näiteks kägu,
keda me ju teame sellise teiste pesas munejana.
Ta võiski välja kasvada sellest samast käitumisviisist,
et algul muneski nii-öelda liigikaaslase pessa
ja seejärel hakkas tasapisi munema ka teiste liikide pesadesse.
Ja tänapäeval juba ongi välja kujunenud siis selline liik,
kes ise enam pesa ei ehita, vaid kasutab seda teiste ressurssi. Kuigi käo elu tundub lihtne, siis ega tänapäeval ikkagi kägu
olla väga lihtne ei ole.
Ta peab leidma kindla aja, millal see muna sinna õigesse
pessa muneda ja, ja mitte seejuures ka vahele jääda.
Ja samuti on ka kägudel omad liinid, näiteks rool,
linnupesas sündinud emane kägu oskab just Roo linnumunade
moodi mune muneda.
Kuid kuldnokk ei ole siiski ainus liigikaaslase pessa mune
ja et seda sama trikki on leitud ka teiste lindude puhul. Samas siiski kuldnokka jällegi ausis tõstes on teada juhtumeid,
kus ta on ka mõnele naabrile appi läinud
ja aidanud siis temal järglaste eest hoolitseda.
Väga harva juhtub ka seda, et ta läheb või mõnele teise
linnuliigi pesakonnale.
Nii on teada näiteks Kanadast juhtum, kus isane kuldnokk
toitis männikirjurähnipoegi ja seda tegi ta korduvalt seal.
No siin võib-olla, et kuldnoka sellise veidra käitumise võis
põhjustada see rähnipoegade kisa, et see justkui siis võis
talle päästikuna mõjuda, kuna ta oli juba selline valmis
pesitsemiseks isane. Selliste juhtumite puhul on siiski tegu üksikute juhtudega
ja sell imestab meie nappi teadmist suhete keerukusest looduses.
Ja lõppeks ei saa ka välistada, et nii nagu inimeste seas
leidub heas mõttes veidralt käituvad isendeid,
on neid ka linnuriigis olemas. Loodusee leksikon. Nüüd aga siis selle põneva parvlemise juurde.
Ühed, võimsamad loodusnähtused, meie looduses on kõige
silmapaistvam just sedasama kuldnokkade parvlemine.
See on tõesti vägev pilt, kuidas üksikud indiviidid saavad
ja oskavad käituda sellises üksmeelsuses.
Nad käituvad tõesti nagu üks organism täielikus unisoonis.
Kuidas need loomad saavad siiski liikuda niivõrd koordineeritult,
nagu oleks koreograaf? Neid seadnud läbi pikkade treeningute, see on tänapäevaks
siiski natukene veel teadmata, kuid on tulnud juba mõningaid
uusi avastusi ja kuldnokkade parved tulevad kokku sageli ka
pesitsemise ajal.
Vanalinnud ööbivad Sis samades kohtades näiteks mingites roostikes.
Ja nii võib ta moodustada siis ööbimisparvi,
sageli roostikese põõsastikes ja veekogude kallastel.
Kuldnokki võib kohale lennata kuskil isegi 50 kilomeetri
ümbrusest et lihtsalt koos ööbida. Eestis on muide rekordarv 150000 isendit
ja seda on siis lugenud kuu, ornitoloog Valdur paakspuu
1961. aastal Matsalu roostikus.
Tavaliselt on siiski neid niimoodi tuhandetes,
noh, ütleme 10000 ja alla selle.
Aga maailmas on nähtud Barblemas k kahe miljonilise hiigelparvi.
Et see on midagi väga võimast.
Ornitoloog Margus Ots rääkis, kuidas nad Tuco Paaliga
loendasid aardla poldril ööbima tulnud lindudest kokku 57000 isendit. Siiski sellistel puhkudel ei ole tegu otseselt Barblemisega,
vaid kogunemisega.
Ja Ta kirjeldas seda niimoodi, et kuldnokad muudkui õhtu
saabudes tulid sadade kaupa ja maandusid mauhti ühte
kindlasse põõsasse kust nad siis alla roostikku laiali hargnesid.
Nii et minule tekkis küll sellest kujutluspilt nagu üks suur tolmuimeja,
mis tõmbab selliseid tolmukübemed loendamatul hulgal kokku kokku.
Aga tolmukübe näiteks sel juhul siis kuldnokad
ja tolmu ime otsikuks väike põõsas keset roostikku. Hommikul, kui nad ärkavad, käib enne toite paika siirdumist
väga kõva kisa.
Hommikuses roostikus. Kuid siiski, tulles tagasi selle Barblemise juurde siis
tekib küsimus, kuidas nad nii voolavalt ja justkui suur
organism liiguvad.
Ja siin on üks selline võib-olla mõtteharjutus,
mis aitab seda mõista loomade ajatunnetus.
Meie inimestena näeme kuldnokki tohutu kiirelt liikumas,
kuid nende enda ajatunnetus võib olla oluliselt aeglasem,
et nad lihtsalt oma liikumisi näevadki küllaltki normaalsete liikumistena. Siia võiks rääkida ka sellise naljaka mõtteeksperimendi,
mida pakkus välja putukateadlane Urmas Tartes.
Kus ta siis tõi võrdluse kärbsest, kes istub kinosaalis
ja vaatad filmi, kuid tema ei näe mitte liikuvat pilti,
vaid hoopis pildiseanssi.
Nii et 24 kaadrit sekundis on tema jaoks liiga aeglane,
et sellest tekiks mingisugune siuke voolav pilt. Kuid see küsimus, miks need parved ikkagi tekivad
ja kuidas need liiguvad, on loodusuurijaid huvitanud juba sajandeid.
Ja veel alles siin 20. sajandi keskpaigas oli juhtivteooria,
et tegu millegi Telepaatilisega mõtete ülekandmisega,
justkui suudaksid need parves käituvad, üksteise mõtteid
lugeda või kõik ühe juhi käske kuulda ja neid üksmeelselt
siis täita.
Kuid tegu on siiski illusiooniga, et tänaseks on siiski
selgunud nii mõndagi. Näiteks on hakatud mõistma seda, et sellised justkui
mustreid tekitavad parves käitumised lasuvad küllaltki
lihtsatel käitumuslikke laulustel.
Kuid enne, kui me päris sinna teaduslikuks lähme,
vaatame veel mõnda näidet, on ju seda kollektiivset
käitumist märgata ka sipelgate lõputult liikuvas reas meresügavustes,
ujuva kalaparve, keeristes, V-kujuliselt lendavate
rändlinnuparvedes ka kätega tehtud lainetused laulupeol,
isamaaliste laulude ajal on sarnase mehhanismiga. No näiteks sipelgad pesa ja toidu vahel tekivad nende puhul
väga kiiresti sellised rajad ja see tekib siis järgmiselt,
et üks sipelgas, kes toitu otsib, kui ta selle allika leiab,
siis ta suundub pesa juurde tagasi ja seal nii-öelda
suundumise ajal jätab siis raja peale väga palju feromoonide jälgi.
Ja selle järgi siis nii-öelda kõik, kes selle rajaga ristuvad,
kõik sipelgad hakkavad mööda seda rada käima,
sest noh, midagi huvitavat siin peab olema. Ja kui nad samamoodi seda toitu leiavad,
siis jätavad neid feromoonide, jälgin see aina rohkem
ja nii tekibki lõpuks selline tohutu vool selle toiduallika
ja pesa vahel.
Heeringate puhul muide, on selline parve käitumine teada,
et nad kuulatavad üksteise tehtud hääli.
Nimelt suudavad nad siis ujupõie abil kuuldavale kutsuda
selliseid kummalisi pulbitsevaid hääli ja selle järgi siis ütleme,
vee all on neil isegi pimedas, kus pole väga hästi näha
midagi või ütleme, küllaltki sogases vees võimalik liikuda
ikkagi vägagi ühtses rütmis. Ja ka nahkhiirte parvlemine on üks väga kihvt loodusnähtus.
Eestis tekib neid küll väiksemal kujul, kuid siiski sügisel
koopasuu ees vahtides olema neid nahkhiiri näinud.
Aga ka loomade ränded on kindlasti üheks sellise
kollektiivse käitumise nähtusteks ja kuldnokad kogunevad ju
endale rändeid suurtesse parvedesse.
Muide maailma esimene rõngastatud lind, mille järgi ju Neid
rändeid vaadatakse, et kui kaugele teks mõni lind läheb. Maailma esimene oligi kuldnokk ja ta rõngastati viiendal
juunil 1899. aastal.
Seda peetaksegi maailmas esimeseks teadusliku märgistamise juhtumiks.
Kui me nüüd rääkisime siin feromoonide sipelgate seas hääl
signaalidesteeringate seas siis kuldnokkade puhul pole
siiski veel päris täpselt teada, mida nad seal parves
liikudes kasutavad, kas nad kuulatavad või tunnetavad õhuvoole.
See vajab veel uurimist. Kuid kollektiivse käitumise uurijad on siiski näidanud,
et selline liikumine saab toimida mõnel lihtsal alusel kus
siis iga indiviid lihtsalt käitub teatud lihtsate reeglite kohaselt.
Justkui rahvasummas liikuv inimene.
Et esimene asi, mida täidetakse, on see,
et tuleb liikuda eemale liiga lähedal olevatest naabritest
samas vältides ikkagi kokkupuuteid, seejärel ikkagi liikuda
samas suunas oma lähedalolevatega ja vältida eraldumist
grupis ja nii lihtne see parves käitumine justkui ongi. Tõlline lihtsuse võlu.
Kuid kuidas saab see mehhanism ikkagi nii sünergiline
ja samas täiesti Te arvamatu olla, et seda peab veel
tänapäeva teadus siiski lahkama?
Samasuguse iseloomuga liikumisi võib peale loomarühmade
märgata ka näiteks haavade paranemisel, rakkude liikumises
või bakterikooslustes ka paljudes füüsilistes
ja keemilistes süsteemides. Küllap ühel päeval aitab see kuldnokkade taevatants veel
muukida lahti meie sellist elu ühte iseloomustavat imelist sünkroniseeritud,
samas ikkagi ette olematut sätit liikumist. Rühmakäitumise üks põhiolemusi ongi ühtse eesmärgi suunas liikumine,
üksmeelel olemine ja selline koostöö on oluline nii mitmeski
elu aspektis.
Koostöö ja üksmeelsus ja ka ükskõiksus on äärmiselt olulised.
Seda kui olulise tähendusega on see sõna ükskõiksus on välja
toonud Elen Lotman oma ööülikooli loengus.
Ja ta ongi seal öelnud, et kuigi praeguses tähenduses on see
sõna meile tuntud, kui sellises vahet pole väljendis siis
siiski tasuks mõelda temast kui ükskõiksusest. Nii et Elen Lotmani alustanud selle mõiste puhul tegu ühe
budistlikuma sõnaga üldse eesti keeles.
Ja ta kirjeldab seda mõistest arusaamist umbes sellise tundega,
et kui sa koged, seda, kuidas mina ja maailm oleme täpselt
üks ja sama ja kui justkui tekib see tunne,
et oleme alati olemas olnud ja igavesti olemas olnud
ja selline ütleme, kõiksuse taju või kõiksuse tunne tekib,
nii et see ongi nagu see ükskõiksus. Ka loodusmuide saab pakkuda sellist ükskõiksuse tunnet,
kuidas me oleme ikkagi osa tervikust ja selle tunde üheks
eelduseks on imelik, kui see ka ei ole üksindus.
Üksindust nimelt on ju kahte sorti, vähemalt on siis
päriselt see üksindus, kus ei tunta ta mitte kedagi peale iseenda.
Aga on ka sellist, ütleme, meeldivat üksindust
ja sageli väljendub see viibides looduses.
Isegi enda puhul olen ma märganud, et kui ma viibin üksi
looduses kasvõi mitu päeva siis ei tunne ma ennast
tegelikult niivõrd üksi kui vaid pigem ükskõikselt. See koostöö ja ükskõiksus toimub meis pidevalt.
No kujutame ette, kuidas triljoneid üksikud rakud
moodustavad selliseid ideedest, pakatavaid,
teistega suhestuvad ja oma meelte tujudega elusolendeid olgu
need siis inimesed või mõned muud loomad Õiga taimed,
seda keerukus saab tulla mitmetest väga lihtsatest osistest,
ütleme siis siin juhul rakkudest illustreeribki hästi jusse
kuldnokkade parv, kus iga lind omaette arvestab oma väheste naabritega. Ja koos vormivad nad sellise imelise vaatemängu ise seda
suurt pilti nägemata.
Siit selgubki, et meil tuleb teha koostööd
ja sageli kipume mõtlema, ütleme ühiskonnast,
kui meist ja nendest.
Aga tasuks võib-olla mõelda, et oleme ainult meie,
et jääme siiski igas hetkes üksteise vastu viisakaks
ja proovime aru saada üksteisest. Ja liigina oleme siiski ju siin maal üks tervik,
mõni küll erinevam, mõni vähem, kuid sellegipoolest oleme
üksteisest sõltuvad ja peame nii-öelda koostöös toimima.
Nii me kindlasti jõuame ka looduse toimimisest kaugemale.
Siin tasubki meelde tuletada seda, kuidas sipelgad näiteks
suudavad üheskoos luua barbekesi sildu, ületada keerukaid
olukordi ja kui me olemegi tänases olukorras keskkonnaga
natukene pahuksis, siis peame mägi tegema sipelgat eeskujul koostööd. Isekus ja sellised ise maailmad, mis põrkuvad selles koosmeelsuses,
on pigem tänapäevases toimimises siiski no enam mitte nii
hästi edasi kandvad jõud.
No näiteks evolutsiooniteooriat on ka tõlgendatud mõnikord
liiga ühe palgeliselt.
Nimelt mõistab suur osa inimkonnast seda teooriat,
kui tugevam jääb ellusuhtumisega Kalevi kull muide pöörab
meie tähelepanu aga linn margulise endosümbioosi teooriale,
mis näitab, kuidas evolutsioon on olnud võimalik just tänu koostoimimisele. Kalevi kull on kirjutanud, kuidas sümbioos on liikide
kooselu mis põhineb positiivsel suhtel noh,
kas siis ühe- või teistsuguse kommunikatsioonivormis.
Aga igatahes koostööl ja evolutsioonipuid,
muide joonistati seitsmekümned aasta lõpus bioloogiaõpikutes
just sellise konkurentsipõhjal.
Aga tänapäeval on see muutunud ja just 70.-te alul läkski
liikvele selline hüpotees. Sümbioosi kaudu võivad just paljud elunähtused ka
evolutsioon olla, palju paremini seletatavad.
Nonii saab tõlgendada ka kollektiivset käitumist,
ka sel juhul toimib koostöö, seda, miks see on toimunud
või miks see on sündinud, selle kohta on küll ka selliseid,
ütleme siis konkurentsiteooriaid, no näiteks mida suuremasse
grupp appi siis kuulud, seda väiksem on tõenäosus
ärasöömiseks langeda. Et justkui nagu oleks isekus selle taga.
Aga samas kui hakata ikkagi seda gruppi käitumist,
vaatame lähemalt, siis on teada, et Grupis liikuvad loomad
ehk siis koostööd tehes loomad suudavad palju paremini,
näiteks kuldnokkade puhul siis röövlindude eest,
et eemale hoiduda ja sõna otseses mõttes läheb röövlinnul
pilt eest kirjuks, kui ta kuldnoka parve näeb.
Nii et oluline on tõesti teada neid viise
ja ega leida neid viise, kuidas koos toimida
ja vabaneda isekusest. Muide, ka loovus saab tekkida vaid koostööst.
Jaan Aru on selgitanud seda kui eritükkide kogumist ajju,
kus need tükid siis ühel hetkel kokku sobitatakse
ja tekib uus teadmine, uudne idee.
Ka siin mängib rolli üheskoos tegutsemine närvirakkude vahel
ja nende vahel loovad ühendusi sünapsid.
No kui indiviidide ühtekokku ütleme kogunevad siis ei saa
nende käitumist samuti pidada juhuseks. Selline, sadade põnevate tegelaste aktiivne mõtlemine,
liikumine, tegutsemine, elamustest, ahetamine,
kuulamine ja loomine viib teatud sünergia nii.
Seda sünergiat saavad tunda kõik, kes sellest osa tahavad saada.
Olgu selleks siis näiteks teatrietendus või näitus
või laulupidu või hoopiski varahommikuses kastes Hillerdavad ämblikuvõrgud,
pritsika, koor, elurikkusest pakatav lamapuit
või juurte võrgustik meie jalge all. See on elu ise. See oli kolmas osa Lennart Lennuki saatesarjast
looduseleksikon uus saade juba nädala pärast. Loodusee leksikon. Lennart Lennuki loodusrännakud
