Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja seiklen looduse leksikonis.
Täna avab leksikon meile järjekordse liigi
ja juttu tuleb looduse ühest eksootilisemast taimest.
Kuldkingast.
Kuldking kuulub orhideede sekka.
Orhideed on üks maailma suurimaid taimerühmi kui mitte isegi
kõige arvukam.
Nad on tõelise maa-aluse võrgustiku häkkerid,
lõhnameistrid ja osavad meelitajad. Võiks öelda ka, et putukamaailma triksterid.
Kõike neid varjatud suhteid asumegi nüüd avama. Meil on orhideed tuntud ka kui käpalised.
Käpaliste nimi tuleneb nende juuremugulakujust,
see meenutab laiali sirutatud sõrmedega käppa.
Selline juuremugul on eriti iseloomulik sõrmkäppadele,
kusjuures paljudel orhideedel juuremugulaid ei olegi,
sealhulgas ka meie tänasel jutu alusel kuld kingal on risoom
hoopis teistsugune.
Aga sellest natukene edaspidi. Kauni kuldkinganimi on tekkinud taime kuldkollase
kingataolise õie järgi.
Rahvasuus on teda kutsutud ikka kinga või selle murdeliste teisenditega.
Pätt. Pastlad paljuski on seda lille seostatud Käoga kuku linnuga.
Eks käo-le mahuned kingad paremini jalga küll,
kuigi nime järgi on rahvas neid proovinud jalgaga lastele
tite pätid, Õiga püüle, püübastel kuldkollase õie,
sellised violett jas, pruunikad, kate lehed annavad
kingakujule veelgi tähendust juurde.
Nad meenutavad sellised lahti unustatud vastlapaelu,
millest üks paindub õie kohal ja teised kaks külgedel. Orhideed on oma õitekujude poolest meeletult mitmekesine taimerühm.
Selle taga on selline ennenägematu evolutsiooniline nihe
orhideede geenides.
See on nende arengus lubanud õite eri osadel individuaalselt
areneda tihtipeale üsna dramaatilistel viisidel,
on segaaset leidnud.
Selliste imede märkamine on üks suurimaid rõõme mida
looduses käikude lammutada saame. Tiiu Kull oma raamatus kuldking on kirjutanud ime märkamisest.
Et imet näha pole vaja muud, kui olla kogu aeg hästi tähelepanelik.
Elu ime on peidus igas taimeski.
Taimi kasvab aga Eestimaal enam kui 5000 erinevat liiki rikkus,
mille valdamiseks tuleb vaid silmad lahti ringi käia.
Kui te küllalt kaua te heidete paigus käite,
siis kohtate ükskord kindlasti ka selle raamatu kangelannat
sest ta ei ole välja mõeldud. Ta on päriselt olemas.
Nii õnnestus minulgi esmakordselt kuldkinga kohata oma kodu
lähedal täiesti ootamatult ühe rohundite rikka kuusiku all jalutades.
Küllaltki selline varjuline mets ja jalutasin seal
ning järsku jäi mu jalge ette kuldsete õitega kaunistatud puhmas.
Täitsa teiste taimede varjus.
See oli tõesti väga ootamatu kohtumine.
Kuid nüüd on seda kohtumist mul kombeks korrata iga kevad-suvi,
iga kord, kui jälle aeg kätte jõuab, lähen teda vaatama
ja iga kord on see kohtumine meeli avardav. Ja isegi kui ta on sellise suure kuldse õiega,
siis ta peaks hakkama kaugelt silma.
Aga ta oskab ennast metsataimestikus väga hästi ära peita.
Nii et otsida tuleb ikka hoolega.
Isegi kui ma tean, et enam-vähem, vaat siin selles kohas ta
peaks asuma.
Selline tunne, et ta nagu ei tahakski ennast igaühele avaldada.
Just metsas põõsastikus, viga, puisniidul,
mõne puu põõsalähedasest ta tihtipeale ennast varjabki. Nii võibki ta jääda märkamatuks sellisele pilgule,
kes vaadata ei oska võib-olla lihtsalt seda vaatamise tuju.
Üks lahendamata küsimus, mis orhideedega seostub,
on siis selline, et miks nad üldse on haruldased.
Äkki nad on valinud endale sellise strateegia põhjusega.
Või ongi see nende viis elada? Ruhnus käies olen tihti mõelnud, et kuidas sealsed käpalised
sinna levinud ikkagi on kas inimese kaasabil või,
või loomade abil.
Nüüd olen saanud teada, et orhideedel on tolm,
seemned, need on sellised imepisikesed silmale peaaegu et
nähtamatud sulestki kergemad.
Need seemned kanduvad edasi ka kõige õrnema tuulega
ja võivad levida nii kuni 500 kilomeetri kaugusele. Kui tavaliselt on seeme varustatud toitekoega,
siis sellesse ime kergesse seemnes ei mahu selliseid toitaineid.
Ja nad vajavad idanemiseks kaaslast seent.
Oma abistajaga suhte sõlmimiseks peavadki need kohale
jõudnud seemned jõudma kõigepealt ka sügavale pinnasesse
ja seejärel leidma sealt pinnasest veel üles sobiva seeneliigi.
Ning alles siis saavad nad idanema hakata.
Nii et pole mingi ime, et nad nii haruldased on. No mõned erandid siiski on.
Vanilli perekonda kuuluvatel orhideedel on viljad
ja kleepuvad seemned, mis ilmselt on mõeldud ikkagi
loomadega levitamiseks.
Vanill on muide ka meie armastatud samanimelise maitsetaime
looduslikuks allikaks.
Et. Oleme ka orhidee maitset tunda saanud, ise. Looduseleksikon. Sukeldume nüüd seente ja juurte maailma.
Siin läheb käpaliste lugu eriti põnevaks.
Nagu juba ütlesin, siis saab seeme areneda vaid seente abil.
Sellise mikroseene abil, mis asubki ainult mulla sees välja
ta sealt kunagi ei tule.
Ta elab sellise niidistikuna ja orhidee asub kohe oma
esimeses elujärgus sõprussuhtesse sümbioosi.
Ja sellest saab tõesti aastatepikkune suhe,
kui isegi mitte eluaegne. Enne seda, kui esimese kuldkingalehekesed päevavalgust
näevad on seenega ta juba sõbrustanud vähemalt neli aastat.
Seni käib elu maa all ja maa alla suurem osa sellest
taimeelust jääbki.
Suurem osa ajast veedab bki tegelikult kuldking maal
risomina vaid mõneks ajaks näitab ta oma maapealset ilu
ja koondub siis taas Maal tegutsema.
Seen suudab lagundada mullas leiduvaid osakesi,
nii et need ka orhidee-le tarbitavaks saavad. Nii arenebki see kooselu seene ja taime vahel taime juurest
ja seeneniidistik, kust tekib selline kooselu vorm mida me
kutsume müko Riisaks.
Sellise suhtevorme mitmeid on selliseid,
kus seen saab taimelt toitaineid vastu kuid on ka neid,
kus peamiseks abisaajaks on taim.
Vähemalt talles seemnena ja enne esimesi maapealseid võrseid
on kindlasti seen peamine toitainetega varustaja. Seenelt saadava toiduvajadus võib kuldkingaga väheneda
või mingitel perioodidel isegi kaduda.
See juhtub siis, kui taim juba oma lehtede kaudu
päikesevalguses saab fotosünteesida.
See tähendab, et ta oskab päikeseenergiast süsihappegaasist
mineraalidest toota eluks vajaliku süsiniku.
Ja selle kõige käigus tekib ka hapnik.
Sellistel soodsatel aegadel võib kuldking hakkama saada ka
ilma seeneta kuid tihedama metsa all. No sellise nagu mina näiteks iga aasta siin vaatamas käin
seal metsa all kindlasti kuldking vajab seent,
sest päikesevalgus talle kuigi palju sinna jagu,
et oma lehtedega seda kogu energiat toota,
millest ta ära elaks.
Väga võimalik on ka see, et seen pakub orhidee-le kaitset
mullas elavad haigustekitajate eest.
Orhidee suhe seentega on võrreldes teiste seenega Emmivate
taimedega väga unikaalne. Kui tavaliselt pakub taim seenele süsiniku
ja saab vastu fosforit ja lämmastikku, mis on sellised kõige
levinumad toitained üldse taimemaailmas kõige vajalikumad
kõigi nõutumad, siis orhideede puhul selline toitainete
vahetamine tihti peale muutub kahesuunaliseks.
Kord annab seen orhideede süsiniku, siis taim seenele,
kordana orhidee seenele, hoopiski lämmastikku
ja fosforit ja siis jälle see Norhi teele neid samu asju
tagasi justkui tunneksid orhideed ennast seenega suheldes
vabalt ja ei hoia kinni kindlast suhete korraldusest. Mulla ja taimevahelisi protsess on siis uurinud ka Fildi
Ülikooli professor kettifyyld ja ta nimetanud taolist
pikaajalist suhet ka võta nüüd maksa hiljem suhteks.
Sellest on kirjutanud ka Merlin Shell reid oma raamatus läbi
põimunud elu mis nüüd hiljuti ka eesti keeles ilmus.
Ja ta on siis kirjeldanud seda järgmiselt.
Selline võtta nüüd ja maksa hiljem.
Suhe annab orhidee-le võimaluse üles kasvada
ja hakata seenele tasuma hilisemas eas, kui ta suudab juba fotosünteesida. Kui seen on ühenduses mitme orhidee ka ja üks nendest alles sirgub,
siis saab seen nii kaua kenasti hakkama teiste orhideede abiga.
Ja kui nooruke suureks kasvab, hakkab ta tema seent toetama.
Sellises kooselus saabki seen edaspidi noori orhideealgeid
toitainetega abistada.
Orhidee on lisaks enda liigikaaslastega suhtes olemisega
üles seenevõrgustikku seotud lähedal kasvavate puude
ja põõsastega ning saab üle seenesilla ennast ümbritsevatele
hiiglastelt toitaineid võtta. Hiiglased on siis siinjuures puud ja põõsad.
Näiteks sõltub sellisest kolmesest suhtest Austraalia
edelaosas elava orhidee Läänemaa käpa elu.
Ta on hetkel ainuke teadaolev orhidee, kes elab terve elu
maa all saab seeneniidistiku kaudu toitained lähedal
kasvavalt põõsalt.
Seega käib suhtlus päris mitme taimeliigi vahel.
Ka Eestis leidub orhideesid, kellel lehti polegi,
kes ei fotosünteesi. Neil on ainult vars ja selle küljes asetsevad õied.
Nad sõltuvad toitainete saamisel peamiselt seenest.
Neid liike on kolm.
Kõdu-koralljuur, lehitu, pisikäpp ja pruunikas pesajuur.
Taolisi suhteid seentega omavad Maal umbes kümnendik kõigist taimedest.
Et kutsutakse müko troofideks.
Orhideedest on kõik liigid, mida üle maailma leidub ligi
28000 seotud vähemal või oma elust vähemalt osaliselt seenega. Kuid pelgalt seen üksi ei ole alati mullast ammutavate toitainetetekitaja.
Seal on oma roll mängida tervel mulla elustikul bakterid,
ripsloomad, müübid, kes lagundavad surnud taimeosasid ka vihmaussid,
kes kobestavad mulda mille käigus vesi ja õhk pääsevad
kergemini pinnasesse.
See loob taimedele kasvuks vajaliku keskkonna.
Seega maa-alune suhtlemine meie eest varjatud osa orhidee-le
sama oluline kui tema ilusad paljunemiseks
ja levimiseks vajalikud õied. Muide, osade käpaliste nimetused ongi meil seotud juurtega kõdu-koralljuur,
kelle risoom tõepoolest meenutab hoopis koralli
ja pruunikas pesajuur, kelle risoom meenutab linnupesa
ning harilik muguljuur, kelle juur?
No nagu aimata võitegi on muguljas ka kuldkinga enda juuri
meenute käpa vaid on siksakiline.
Igasak tähistab üht aastat, sest igal aastal areneb risoomi
tipus kaks punga millest siis suurem pung edasi areneb. Kui me leiame mitme võsuga kuldkingapuhma,
siis on üsna kindel, et seal on see juur juba päris
keerukaks kujunenud, et on ühest pulgast tekkinud taim
ja teine punkt on otsustanud samuti arenema hakata sealt
siis omakorda hargnenud ja, ja siis tekivadki sellised
suured kuldkingapuhmad metsa alla või puisniidule.
Juurel on muide funktsioone palju, lisaks toitumisele on kinnitumine,
ühendumine no et üldse anda võimalus võrgustikke luua ka
kasvamine ja ütleme siis säilimine selles mullas. Et kui me vaatame risoomi, siis ta ongi selline säilitamise
või varumisena mõeldud elund mingis mõttes kelder.
Kuhu siis taim poeb sellistel toitainevaestel aegadel nagu
talvel peitu.
Seal mulla all muide toimub ka selle juure kõdunemine,
eksis suremine, aga samal ajal ka teisest otsast kasvamine
ja arenemine.
Nii et põhimõtteliselt võiks nagu öelda,
et et orhidee on surematu. Ta lihtsalt ühest otsast muudkui aina kasvab
ja kasvab juurde.
Ja teatud tingimustel võib leida isegi sadu aastaid vanu
orhideesid kui mitte isegi tuhandeid.
No teoreetiliselt isegi nad võivad elada terve igaviku. Kuid lähme nüüd taas maa peale tagasi sest sealgi leiame nähtusi,
mida silmale on teinekord raske märgata.
Õitega kaunist kuldkinga kohates võib olla kindel,
et tema on kasvanud kuskil no ütleme vähemalt kaheksa aastat.
Pigem isegi tavalisem on, et ta on kasvanud 15 kuni 17 aastat,
et see on tõesti aeg, kus ta esimest korda siis oma õisi ilmutab.
Ja see õite ilmumine tähendab, et kaunis kuldking on
täisealiseks saanud. Ja see on ju võrreldav põhimõtteliselt, et inimese eluojaga,
nii et võiks öelda, et ta kasvab nagu meiega samas rütmis.
Kuldkinga läheb muide teiste Eesti või ka isegi kogu
parasvöötme käpalistega võrreldes õitsemiseni jõudmisega
kõige kauem aega.
Õitsemine ise kestab paar nädalat, et siin leidub tegelikult
veelgi üks väga põnev suhe, mis on vajalik selleks,
et saaks tekkida üldsegi seemned, millega siis orhidee ka paljuneb. Ja käpaline nimelt vajab putukate abi putukate abi,
kes neid tolmeldaks.
Kõige paremini sellesse tolmeldamise maailmast pääsemiseks
olekski ennast hea kujutada üheks isaseks erak mesilas,
eks. No näiteks punasaba liiva mesilas, eks ta on selline.
Või meie nüüd siis juba hetkel oleme sellised musta kehaga,
roostes, pruuni, karvase, sellise mõnusa kehaga
kiletiibadega sumisema.
Mõnusa metsa all.
Lendame sellise kevadsuvise salumetsa all
ja meie ümber kõrguvad hiiglaslikud kased sealhulgas ka mõni
pärn või tamm. Aga no meil mesilased ei ole sellest suurt midagi,
mis puudega tegu on.
Lendame edasi ja meist kordi suuremate naadilehtede
ja sõnajalgadega täidetud džungli kohal.
Järsku hakkab meile ninna mingi meeldiv lõhn?
See on feromoon, mida kuldking eritab.
No see tundub meile sellise kodupaika meenutava
või pesapaika meenutava või isegi äkki toiduna väga põnev lõhn,
lähme lähemale. Vaat seal juba paistabki kiirgab õis, kuid see ei paista
meile kuldsena nagu inimesele vaid lausa kiirgab.
Sest et meil on ultravioletne nägemine, me näeme seda õit,
ultraviolett, sena, rohekana või sinikana.
Igatahes on see väga kutsuv.
Lendame mõnusalt lähemale ja õiele maanduma,
veenab meid punavärviline täpiline Õie sisu.
Meile paistab see tegelikult siniselt kiirgavalt siuksed sinised,
kiirgavad täpikesed ja meenutab meile nektarit. Maandudes saame aru, et peame minema veelgi sügavamale
kuldkinga huule sisse.
No proovime siis siseneda taime varre poolt aga siin
turritavad jäigalt karvad vastu.
Lähme teiselt poolt, siin on justkui liuväli
ja mis meil niimoodi vupsti huule sisse viib,
kuid all ootab meid kui ebameeldiv üllatus,
siin polegi nektarit. No mis siis muud, kui nüüd on vaja välja tagasi saada,
kuid tuldud tee on libe, lausa kaetud õlikihiga
ja kui nüüd siit üles ronida, tuleb vastu allapoole
keerdunud äärel.
Aga vot teisel pool on üks selline sammas
ja see jagab teekonna kaheks väljakäiguks.
Väga hea. Valime siis näiteks paremapoolse väljakäigu
ja ronime siit nüüdsest ütleme Dust natukene kujutavast
õiest välja. Ja samal ajal siin ronides nüüd skleepubki meie seljale
mingi imelik kotikene, see muide kuldkingaõietolmupakike.
Aga mis sellest seal eemal juba paistabki järgmine õis.
Ja nii see õietolm järgmisele kuldkinga taimele kandubki,
kus kohtub Emakaga ja hakkavad arenema uued seemned. Looduseleksikon. Juba Darwinid kummastas orhideede edukas tolmeldamine
ja ta imestas, et kuidas need putukad aina järjest
külastavad orhideede õisi, ise sealt midagi saamata.
Kuid siin tulebki välja orhideede osavus suhete seadmise
ühel põhinipil meelitamisel.
Siin ma tookski ära mõned värskemad leiud meie loodusest
ja ka maailma loodusest.
Läheme korraks Hiina 3000 meetri kõrgusele youshani mäele
ja seal kasvab siis selline kuldkingaliik nagu küblipeedium fargesiil. Tema lehtedel on selline hallitust meenutav mustjas
laiguline muster.
Ja Need on ka siis kärbeste hulka kuuluvate seene Kärblaste
eksitamiseks seal.
Et nad meenutavad siis sellist mustjas hallitust
ja samal ajal muide, seesama liik saadab välja ka lõhna,
mis meenutab sellist mädanenud taime, mida siis seen juba
vaikselt sööb. Aga tegelikult on see hoopis orhidee enda Siuke loov lähenemine,
kuidas saaks paljuneda ja nimelt see kärplane,
seene Kärblane, kes sinna maandub, saab jälle taaskord petta
ja hülgesiis needsamad tolmu terakotikesed.
Ning edasi lennates juba siis järgmises taime märgates,
ta viib need sinna kohale.
Sellise avastuseni muide jõudis song Jin Ren,
kes uuris seal Jeani mäel seeni ja leidis,
et seinte peal on orhidee poliiniumid. Kuidas need küll sinna said ja hakkas siis asja uurima
ja nägigi, et seene Kärblased neid ilmselt sinna kannavad,
aga kust nad tulevad, vot sellest samast kübribeedium
Fargesi liigist.
Meie omade käpaliste seas on ka meelitajateks siis näiteks kärbesõis,
kes on sellise putuka Dimiteerib õiega ja lõhnaga,
meelitab samuti ligi endale isaseid kaevur herilasi,
need on siis herilased, kes liiva siis käike kaevavad. Kaevur herilane arvab, et tegu on emase poolega
ja hakkab seal siis kopuleerima.
Ning niimoodi ta need tolmuterakotikesed endale jälle külge
saab ja viibki järgmise viieni.
No Kesk-Ameerikas on samuti selliseid põnevaid nähte,
näiteks seal niiskete metsadega vahelduvatel kaljudel kasvab
muskus ämblikkäpp.
Nagu juba nimigi ütleb, siis ta meenutab sellist välja
sirutavad kate lehtedega. Ämblikku. Kaugelt vaadates võibki ta siis tõesti ära petta.
Ta näiteks mõne herilase, kes muide sealkandis ämblikest
toitub ja proovib ta siis seda õit rünnata ämbliku pähe,
kuid jällegi tolmuterad niimoodi edasi kanduvad.
Muide, sellel taimel on ka suhe päris ämblikuga,
et sedasama õie peal peab jahti üks väike valge pisikene ämblik,
kes varjab ennast selle õie toonidesse.
Ja tal ei tulegi seal sugugi väga kaua oodata,
sest et selle õie peale tulevad ka väiksemad putukad,
kes siis nii-öelda ahistavad mingit head lõhnaselt. Muide, leidub ka üks kuldkingaliik, kes siiski pakub
tolmeldajatele vastutasu, ei ole ainult petturid.
Kagu-Aasia sellises mägises maastikus elab siis kuldking,
Kepripeedium subtroopika ja ta kasutab muude vigurite hulgas
ära ka üht sellist väga haruldast võtet.
Nimelt kui Hong Yang oma kaaslastega taimeõiele maandavaid
sirelasi nägi ja lähemalt uurides siis teada sai,
et selle Aasias elava kuldkinga sellised tumedad
punakaspruuni õiekeele sees on valged karvased tutid mille
järgi sirelased laskuvad, siis neil tuligi mõte,
et sirelased ju oluliselt tolmeldajad ja muuhulgas toituvad
sirelased lehetäidest ja kasutavad nende leidmiseks ära
muuhulgas ka signaale mida taime eritab,
kui lehetäid teda söövad. Nii et seesama taim eritab lihtsalt ilma söömata sedasama lõhnasignaali.
Ja selle peale tulevadki siis Sirje jalased kohale
ja söövad neid, lehetäisid meenutavaid karvatutte
ning levitavad siis neid tolmuterakesi sellisel viisil hoopiski.
Muide, ise just kohtasin looduses ühte sellist lehetäidekolooniat,
kes tõesti nägi välja nagu valget karva tutikesed.
Arvasin, et seda lugu lugedes, et ainult Kagu-Aasias leidub selliseid,
aga tuleb välja, et ka Eesti looduses on täitsa sellised
valgeid karvatutte meenutavad lehetäid olemas. Aga kas mõni orhidee ka, kes oskab nende lõhna matkida või,
või taime, keda süüakse, lõhna matkida, seda hetkel ei tea.
Mingeid vihjeid on küll.
Näiteks punase neiuvaiba kohta, kes pidavat eritama oma
lehtedest samasugust lõhna, kui kapsa säilitab siis,
kui kapsaussid teda söövad.
Nii et siis jällegi röövputukad saaks aimu,
et ahah, seal on need kapsaussid, keda saab edukalt ära süüa. Aga paljud käpalised siiski sisaldavad ka sellist nektarit
ja pakuvad seda ikkagi omadolmeldajatele,
nii et kõik nad ei lihtsalt ei meelita, vaid annavad ka
midagi vastu.
Ja nendest meie looduses on siis näiteks seesama neiuvaip,
kellest juttu oli.
Nii et lisaks sellele nipile annab ta ka nektarit.
Ja ka käokeeled on siis hektarist küllaltki rikkad taimed. Kuid neil on hoopiski õied, on sellised pikkadega annustega,
sinna kannuste põhja ulatuvad ainult liblikad oma pika imilondiga.
Vot siin jäävadki mõned suhted sellisesse varjatumasse aega
ehk pimeda peale, nimelt siis sama käokeel hakkab lõhnama
alles pärast päikeseloojangut ja sõprussidemeis ööliblikate surudega.
Ööliblikad on muide mesilaste kõrval peaaegu sama olulised tolmeldajaid,
kes on pisut võib-olla vähe tähelepanu saanud veel.
Aga nende suhted taimedega on lihtsalt seal öö varjus ja,
ja seepärast ka vähe uuritud. Kuid sellegipoolest on juba teada saadud just sellel põhjal,
et on püütud kinni siis neid samu liblikaid uuritud,
nende külge kinnitunud õietolmu.
Ja sellest siis nähtud neid taimi, mida nad ilmselt külastavad.
Ja seal sees on ka taimi, mis on meile aedades väga olulised,
näiteks maasikad, tsitruselised, luu, viljalised,
ploomid, kirsid näiteks, ja Nad näiteks tolmeldavad ka
mustikaid ja vaarikaid ja, ja ka õunad. Tolmuterad on siis nii-öelda ööliblikate kehadel vihjet andnud,
et õunapoisi nad külastavad.
Just selliseid puitunud taimi, viljapuid
ja põõsaid.
Need ööliblikad just kõige enam armastavadki,
tuleb vähemalt välja uuringutest.
No arvatavasti on ööliblikate levik tihedad suhted just
heleda tooniliste õitega ja sellised õied,
mis siis aktiivseks muutuvadki öösel ja hakkavad siis
niimoodi tugevamini alles öösel lõhnama. Seega on see suhete rägastik ikka päris põnev
ja mitmest tegelasest koosnev.
Siia võiks veel nimetada siis Tiiu kulli välja toodud suhteid,
näiteks kuldking saab kasvada ka vaid koos puude
või põõsastega, kes talle poolvarjulist elupaika pakuvad.
Ilma nendeta lagedal ta hakkama ei saaks.
Ja tema õie peal peab jahti ka krabiämblik,
kes on siis värvunud täpselt selle kuldkingaõie värvi. Ja pealegi on see krabiämblik ära tabanud oma jahipaiga siis
suurima sellise plussi, et sinna ju lendab saak lihtsalt ise
kohale lõhna peale.
Nii et väga hea on teda sealt kinni haarata.
Meie poolt enne siin kehastatud erakmesilasi ta nüüd päris
kinni ei võta, aga aga õiele tulevad Ligiga paljud väiksemad
kiletiivalised ja mardikad, kes on siis kellele
krabiämblikud parajaks suutäieks. Lisaks krabiämblikud, kes kasutab oma suurte esijalgadega,
siis sellist püüdmistehnikat on ka ämblikud,
kes kutsuvad võrku sinna kuldkinga huuleava peale
ja püüavad niimoodi siis väiksemaid tegelasi kinni.
Ja lisaks on siis ka Tiiu Kull nimetanud kuldkingalehtedest toitavaid,
et USA tigu, karustigu ja Kadirtide hulka kuuluvad vahustaja vastsed,
kes teeb kuld kingale sellise vahutaolise kodu endale.
Orhideede puhul on suhete võrgustik tõepoolest väga lai. Siin kirjeldatud selline taime-seene- ja loomavaheline
kooselu on omakorda põimitud veel mitmed haigustekitajate
parasiitidega toiduvõrgustikust üldse rääkimata.
Orhideed on seega ühe suure koosluse toimimise oluliseks
osaks ja seetõttu on neid oluline uurida
ja kaitsta. Kuldking on muide esimene parasvöötmes elav käpaline,
kes üldse kaitse alla võeti.
Nii et selline tõeline Eesti või ka Euroopa looduskaitse etalon.
Tänaseks on ta muide üleeuroopalise kaitse all
ja see näitab omakorda pisut kurba nooti,
et me ei ole teda piisavalt hästi osanud hoida.
Orhideede Mattoonide vormide rikkuses on tõelised imed.
Nad on olulised suhet, sidujad nii mullas kõhus,
kuid paraku on nad ka ühed kiiremini kaduvad liigid. Ülemaailmseid haruldusi ähvardab muuhulgas ka ilutaimedega äritsemine.
Sel põhjusel suri näiteks veenuseking.
Pappi jopeedium, Vietnam meese juba neli aastat pärast seda,
kui ta üldse avastati.
Pelgalt sellist rahale keskenduva suhtumise tõttu on paraku
metsa raiumise tagajärjel kadunud paljud orhideede elupaigad.
Ka on oma osa teinud veerežiimi muutus ja kraavitamise
ja kaevandamise näol. Ja need on ka Eesti mured.
Meie mitmekesine ja elurikas maastik on muutunud
ühetaolisemaks monugultuursemaks.
Siin on vanade metsade kõrval suures ohus ka näiteks puisniidud.
Veel 100 aastat tagasi muide, leidus Eestis puisniite
850-l 1000-l hektaril ja seda on rohkem kui kolm Saaremaad.
Ja tänaseks on neid järel vaid 750 hektarit,
ehk siis ala on tõesti vähenenud 1000 korda. Rannaniitudega koos on kadumas ka orhidee rohekasöös keel pärandkooslused,
puisniidud ja rannaniidud on muide üheks ilusamaks suhtevõrgustikuga,
mis inimene looduse sees eksisteerida, see on üldse suutnud luua.
No inimene tegelikult võttis selle rolli üle kunagiselt rohu
sööjatelt suurtelt Roosujatelt, kelle ta ilmselt välja
küttis ja asendas kodustatud loomadega.
Tänapäeval kahjuks aga ei kanna inimene enam seda rolli
piisavalt edasi. Suur osa nendest pärandkooslustes peetud loomadest on viidud
nüüd laudadesse.
See näitabki seda, et inimesena oleme kaugenenud taolistest
suhetest loodusega ja meile märkamatuks jäänud nii mõnigi
oluline väärtus.
Me ei oska enam suhestuda loodusega millest me ise
tegelikult osa oleme.
Seda tunnistades on aga võimalik edasi liikuda
ja mõelda endale selgeks looduse terviklik toimumine
ja see, millises suhtes me ikkagi loodusega olla tahame. Loodusest aina rohkem teades oskame aina paremini selles ise
ka toimida.
Ja nii ongi juba näha loodussõbraliku sellise püsimetsanduse
võtteid oskavate inimeste ütleme osakaalu suurenemine ühiskonnas,
kuigi noh, hetkel on nad veel haruldased vahest isegi
haruldasemad kui kuldkingad ise.
Aga siiski oleme aru saanud, et mets on terviklik kooslus,
mitte ainult puit. Kui teda lagedaks raiuda, siis hukkuvad ju sajad,
kui mitte tuhanded liigid.
Samuti oleme mõistnud, et mida lühemaks jääb raiering,
seda vähem jääb vanemaid metsasi mis sobilikuks paigaks
kuldkinga-le ja tema kaaslastele liikidele,
kes ei saa elada noores metsas.
Selliste koosluste taastekkimine nõuab dekaade kui mitte
isegi sajandeid. Nii et orhidee ei saa lihtsalt üksinda asuda elama
sellisesse noorde, alles kujunemas elupaika,
kus pole temaga seltsi, vaid seeni, baktereid,
putuk, tolmlejaid ega ka taimi.
Seepärast ei käsitlegi ammu enam looduskaitsjad
või bioloogia või ka siin õnneks laiemalt mõned erialad.
Ühtegi sellist organismi eraldiseisvalt,
ükski elusolend ei saa eksisteerida teisteta. On ju aru saada, et omavahelised suhted on olulised taimede
ja loomade toimimises ja sealhulgas ka inimeste hoiavad need toimimas.
Näiteks koos meile omaste mikroobidega aga ka liikidega meie
ütleme siis toitumist, kaitset, paljunemist,
kasvamist kui ka käitumist juhib päris suur seltskond liike.
Meie eluks vajalik toit, et vesi ja hapnik saavad ka tekkida
vaid meie ümber elavate liikide koostöö tulemusel.
Mida läbi põimitud on see suhete võrgustik,
seda paremini ta toimib ja selleks on vaja suurt elurikkust. Iga seos niidike annab meid kandvale võrgustikule aina
suuremat tuge.
Lihtsalt öeldes, mida rohkem on looduses liike,
seda paremini ta toimib.
Õnneks oleme taas meelde tuletamast loodusega suhete
tähtsust oleme saanud teadlikuks nende seoste olemasolust
ja olulisusest.
Ja nii on hakanud paranema aga mõningate elupaikade olukord. Meil on võimalus veel pöörata tagasi praegune olukord sinna,
kus liigid ei olnud veel väljasuremisohus.
Praegu on need liigid küll olemas, kuid samamoodi jätkates
nad surevad.
Eestis hooldataksegi järjest rohkem loopealsed
ja puisniite keskkonna mürgitamise asemel oskame juba leida alternatiive.
Ja märgaladele antakse aina uusi võimalusi näiteks kunagiste
kuivenduskraavide sulgemisega. Nii saabki loodusvõimaluse ise taastuda.
Et häid suhteid hoida, tuleb vahel osata olla lihtsalt
alandlik ja lugupidav.
Loodusesse suhtumises on need oskused elutähtsad.
Muide, saame palju ära teha ka enda sisemise elurikkuse toetamiseks,
kui me toitume tervislikult.
Ka meil on oma mikrokaaslejad nagu orhideedel,
mikroseened. Nad saadavad meid igapäevaste toimetuste juures näiteks meie
soolestikus elav mikroPjota mis aitab meil seedida,
kuid kujundab ka meie tuju, võid ujutust reguleerib meie tervist.
Kuid ka maailmataju maailmataju on oluline märkamaks enda
ümber olulisi suhteid ja neis osalema oma parimal viisil.
Eks kõige mõnusamad mõtted tulevad ikka teiste seltsis tuttavatega,
töökaaslastega, sõpradega, kuid miks mitte ka sõpradega loodusest,
oma käikudel, loodusesse olen veendunud,
et ainuüksi looduses viibimine selle suhete võrgustikku
tajumine muudab mõttelõnga tugevaks paikapidavamaks,
kindlamaks ja loovamaks. Kui meil on head suhted meid ümbritsevaga,
meie siis kasvab, aga siis on hea ka meil endil
ja meid ümbritsevatel liikidel. See oli teine osa Lennart Lennuki saatesarjast
looduseleksikon järgmine saade juba nädala pärast. Looduseleksikon.
