Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja te kuulate looduse
leksikoni vanemate ja järglaste vaheline side,
olgu see siis otsene või kaudne, tagab sugupõlvede kestmise
ja määrab terve liigi tulevikku.
Me kõik pärime oma esivanematelt geneetilise pärandvara.
Nii käib segataimedel.
Lisaks pärimisele mikrotasandil käib pärimus ka inimeste
seas suusõnaliselt ja igal liigil on ka oma pärimuslikke liin,
mida mööda on arenenud. Kõiki neid eelnimetatud tasandeid kannab endas meie tänane
vaatlusalune rabamurakas.
Teinekord rabas jalutades õitsvaid murakaid kaid silmates on
vast nii mõnigi mõelnud, et siia tuleb tagasi tulla marjade
valmimise ajal.
Kevadel soodes murakaväljasid katvad valged õied on soos
kasvavate taimede seas ühed suuremad.
Kui aga õisi lugeda ei oska, siis võib korilase hing pettuda. Raba pealt võib eest leida vaid paljad murakalehed.
Sel juhul on marjakorjaja sattunud isaste taimede peale.
Siit tulebki üks muraka eripärasid välja,
mis on omane vaid väikesele osale taimedest.
Neil on eraldi isastaimed ja emastaimed.
Seda uurimegi tänases saates lähemalt. Suurem osa õistaimi on mõlemasoolised kuid vaid umbes viis
protsenti nendest on lahksoolised.
See tähendab, et neil on eraldi isastaimed
ja emastaimed.
Sellised on tuntumate seas näiteks paju ja kõrvenõges.
Taimede soo tunneb ära nende õites.
Sukeldume kõigepealt isase õie sisse.
Muraka isase õie sees sirutuvad välja tolmukad. Pika varre otsas on kahest ovaalse spaunast moodustunud tolmukotid.
Need ongi väikesed õietolmuvabrikud.
Õietolm koosneb tolmuteradest, milles igaühe sees peituvad
eeldas rakud millest arenevad seemnerakud
ehk isas organismi sugurakud.
Muraka emast õit.
Lähemalt uurides näeme sellest väljaulatuvaid Emakaid mis on
alt paksenenud ja ülevalt peenemad. Sellised Tõntsi otsaga.
Selle sees asuvad munarakud ehk emasorganismi sugurakud.
Vahest leiab ka rabamuraka seas õisi, kus esindatud nii
emakad kui ka tolmukad.
Tavaliselt talitab selline õis ikkagi kas siis isase
või emasena.
Teinekord on suisa viljatu.
Selline mõlema soo esinemine muraka õies on märk sellest,
et muraka eellane oli kunagi mõlemasooline. Rabamurakas paljuneb peamiselt aga mitteseksuaalsel teel
juurte abil.
Seetõttu ongi ühes paigas kasvavad taimed tavaliselt kõik
oma esivanema kloonid ja seega ka temaga samast soost.
Nii paiknevadki näiteks emased ja isased taimed üksteisest
sageli üsna kaugel.
Muraka viljastamiseks on vaja putukaid, kes tolmuterasid
pikkade vahemaade taha kannaks. Seda rolli täidavad suurepäraselt sirelased
ja õie Kärblased, aga ka kimalased, kui nüüd emane taim
edukalt viljastatud saab.
No see tähendab seda, et isasõiest pärit tolmutera reisib
putukaabiga emase õiele ja seal sirguvale Emakale.
Ja kui ka öökülm seda viljastatud taime nüüd ära ei võta,
siis ehkki alates kuskilt sealt juuli keskelt,
juuli teises pooles näha sooservades ja saartel mändide all
või lagerabas punakaid, kollakaid või ka päris valminult
juba selliseid oranžikaid, merevaigu karva murakaid. Murakas lisab rabamaastikuvärvi kevadel õitega
ja suvel marjadega.
See on väga kaunis vaatepilt.
Kuigi kevadel me tihtipeale rappa ei satu,
siis teinekord tasub seda vaatama minna ja tehagi kindlaks.
Kas teie sellises käidavas rabas on tegu emas Murakatega
või isas Murakatega.
Tema magushapukas omapärane maitse ja lõhna annavad suvele
ühe olulise tükikese juurde. Nii püüangi igal suvel ise ka kasvõi mõnegi hetke leida
Murakate seltsis veetmiseks. Kui olla botaaniliselt täpne, siis ei olegi murakaviljaks mari.
Tegu on hoopis luuviljade kogumiga ja see koosneb ümaratest
mügaratest ehk luuviljadest igaühes neist luuseeme,
mis ümbritsetud mahlaka viljakehaga.
Meile tuntuim luuvili on näiteks ploom.
Murakas on palju kaltsiumi-magneesiumi ja rauda,
aga ka teisi kasulikke elemente.
Lisaks viljale kasutatakse rahvameditsiinis ka murakalehti
ja juuri ja marjade puhastamisele. Ülejäänud tupesid.
Murakas on aidanud nii külmetusnähtude kui ka kõhuhädade
korral on tõestatud ka vähivastane omadus.
Tema eeterlik õli koosneb tervelt 80-st komponendist.
On selge, et maitse kui ka meditsiiniliste omaduste poolest
murakas üks väga hinnatud taim.
Ja seda tuleb hinnata ka tema kasvukoha suhtes.
Nimelt on ka sood väga hinnalised kohad. Sood on olulised süsiniku hoiustajad, mis on praeguse
kliimamuutuste keerises vägagi oluline.
Ja sood reguleerivad maastiku veerežiimi.
Nad aitavad näiteks ära hoida lühemaid põuaaegu.
Pealegi on soodio pelgupaigaks mitmetele haruldastele
ja inimpelglik liikidele ning nad on rikastanud meie
kultuurilugu ja rikastavad meid tänaseni Ki elamustega.
Soodon pika aja jooksul välja kujunenud ja sellist
looduspärandit lihtsalt tuleb hoida. Kuigi murakas saab paljuneda juurte abil,
siis pikemate vahemaade taha saab ta levida just seemnete abil.
Ja pealegi jagatakse ümber sellise sugulise paljunemise ajal
geneetilist infot.
Nii kujunevad organismid vastupidavamaks
ja suudavad kohaneda muutustega paremini.
Sugurakkude tekkimise käigus vahetavad kromosoomid omavahel lõike,
mille tulemusena on igasugurakk natukene erinev
ja nende ühinemisel arenev organism alati unikaalne. Seega on igal suguliselt sigi val organismil sees
esivanemate pärandvara alati pisut segatud moel.
Kui nüüd muraka sugurakud on ühinenud ja arenenud on seeme
siis on vaja seemne idanema hakkamiseks tema ümber asuva
viljakeha purunemist.
Seega on seemnete abilisteks ikka nende sööjad,
linnud ja ka imetajad.
Kuigi seemnes on omajagu toitaineid idanema hakkamiseks,
siis vajab murakas edasi kasvamiseks koheselt ka toitained
väljaspoolt ja rabas neid teadupoolest napib. Nii ongi kõige suurem tõenäosus uusi rabamuraka tõusmeid
näha just siis, kui seeme on koos linnu väljaheitega
sattunud mätta pinnale ja saab toituda ka linnu väljaheitest.
Lindudest on murakamaiad levitajad, sooasukatest metsis,
teder ja sookurg, aga ka pardid ja teised veelinnud.
Nii ongi vaja murakal vähemalt kahe looma abi,
et tekiks kuskile uude kohta tema uus võsuke.
Kõigepealt putuk tolmleja, kes viljastab
ja seejärel saab hakata arenema seeme ning siis veel looma,
kes teda sööb ja purustab viljakeha ja annab oma
seedekulglas kaasaga lisatoitained. Lindude abiga on murakas jõudnud ka Põhja-Jäämere saartele.
Levila põhjaosas, Soomes ja Norras kasvab ta ka kuival
ja liivasel isegi kruusa sel mineraalmaal koos samblikega.
No tema jaoks ongi peamine, et oleks piisavalt happeline
ja niiske ning ka kliima, selline jahedus on olulise tähtsusega.
Meil Eestis leidub siiski murakaid vaid soos.
Kui jalutada Põhja-Soomes või Norra tundrates,
siis on see justkui retk tagasi minevikku Eesti looduses. Aega, mil jää alles meie maalt lahkunud oli.
Kogu elusloodus, mida me Eestis praegu näeme,
on kõik väljakujunenud pärast jääaega.
Kuskil 11000 aastat tagasi hakkasid jää alt paljastunud maa
lappidele levima taimed soojematelt aladelt.
Üks esimesi asukaid oli ka murakas, kes siin siis kanda
kinnitas ja võib arvata, et nende peal Datsusid tol ajal
ringiga Tarvad ja mammutid tõenäoliselt koguni karvased ninasarvikud. Siis oli siinsetel aladel tundra Eesti alal toimunud sadade
miljonite aastatetagune elu areng on säilinud maapõues
ja avaneb meile näiteks pankrannikul jalutades.
Seal paljendab meile eluslooduse ürgne lugu,
kus saame minna ajas nii kuskil 400 500 miljonit aastat
tagasi ja näha kiht keelt.
Millised elusorganismid on meie aladel elanud Eesti kohal mõlla,
siis ürgmeri ja kaugemal lõunas, Baltika ürgmandrit katvas
paleo Balti meres elasid mereelukad oma elu. Sündides ja surres setisid praeguste liikide esivanemad
tasapisi merepõhja ja neist moodustus meile hästi tuntud paekivi.
Paljude ajastute vahetamisel, jääaegade tulemisel
ja minemisel ja mandrite liikumisel.
Nihkusidki paekiviplatood tasapisi Eesti kohale praeguse
Eesti kohale.
Ja siin on ta täna meie ehitusmaterjaliks
ja ka uurimisobjektiks. Sealt olemegi teada saanud, et taimed arenesid välja vetikatest.
Vetikad ise ei paikne taimeriigis, vaid kuuluvad protistide sekka.
Esimesed taimed asusid maismaale kuskil 500 miljonit aastat tagasi.
Muraka perekonna esimesed esindajad arenesid ilmselt välja Põhja-Ameerikas.
Sealt edasi levis perekond murakas edasi Lõuna-Ameerikasse
ja Euraasias ning ka lindude abil kaugemale näiteks ookeaniasse.
See kõik toimus umbes meie otseni ajal.
Nii 20 ja rohkem miljonit aastat tagasi. Varaseimad märgid muraka perekonnast Euroopas on näiteks
leitud fossiiliseerunud seemnete näol ja need pärinevad
põhja tšehhist.
Praeguseks on küll Tšehhi, Saksamaa ja isegi Poola muraka
jaoks liiga kaugel lõunas.
Sealne kliima on läinud nende jaoks liiga soojaks pärast
jääaega ja selle aja jooksul on siis nad muutunud seal nii haruldaseks,
et nad on kaitse all ja neid peetakse seal reliktideks jäänukitaks. Praeguseks on Eesti Loodusele omased kuus liiki muraka
perekonna esindajaid kuid nagu juhtub tihti eestikeelsete
liiginimede seas, siis ei peegelduse alati nimes.
Ladina keeles on aga kõik ühise nimetajaga Ruubus.
Se Ruubus tähendab algselt põõsast ja nii viitab ilmselt
paljude murakaliikide ühisele omadusele.
Varjukates metsades, kuid ka soos võib kohata näiteks lillakad.
Ta on küllaltki levinud taim ja tema punane vili on söödav
kuid selline hapukam kõvasti apukam kui murakas ise. Ta ei ole ka nii sümmeetriline kui mõned teised
murakaliikide viljad.
Sellegipoolest on ta täiesti üleskorjamist väärt,
kuigi sageli jalutatakse sellest lihtsalt mööda.
Rabamurakas väiksem ja selline kitsuke kese on soomurakas
tema tumepunast viljane Eestis harva, sest meie kliima ei
sobi talle väga hästi vilja tekkeks.
Ja soomurakas on meil ka üsna haruldane kuna asub
lõunalevila piiril. Harilik vaarikas on samuti muraka perekonnast
ja aed vaarikas natukene väiksema viljaga.
Ning põldmurakas tuntud ka kui põldmari on oma musti viljaga
paiguti siiski Eestis päris mitmes kohas leitav
ja küllaltki maitsev mari.
Tähendab luuvili.
Eestis on ida ja lõuna pool paiguti levinud ka kitsemurakas
ja ta on põldmurakal sarnane ning tallan sellised tumedad mõrkjad,
marjad. Eestis kasvatatakse ka aedmuraka
ehk Pampli kultuursorte, mis on oletatud Põhja-Ameerikas
kasvavast mägi Murakast. Kokku on maailmas üldse umbes 500 liiki murakaid
ja lisaks nendele siis tuhandeid aretatud sorte. Looduseleksikon. Kogu elu areneb planeedile, edasi on muutuv
ja voolav on vanemaid ja uuemaid liike.
On liike, kes pole oma kuju ja olemast muutnud sadu
miljoneid aastaid kuid suures osas on siiski kõik muutumises.
Samas on pärand infonaga midagi algset Meis kõigis säilinud
meie geenides selle lahti mõtestamiseks,
sukeldumegi, peenematele, tasanditele.
Siin saab käia radu, mille kaudu iidne pärandvara
ehk geneetiline info edasi kandub. Alustame teed sugurakkudest.
Vaatame korraks suurusvahemikke, võtame siia kõrvale.
Näiteks inimese juuksekarva.
Muraka tolmutera on vaevalt pool selle juuksekarva paksusest.
Selle tolmutera sees on rakk, millest areneb enne
viljastumist seemnerakk mis emakas asuva munarakku viljastab.
Vanemate ja järglaste vaheline seos tekibki juba enne selle
järglase sündi. No taimede puhul siis enne seemnest idanemist siis kui
vanemate sugurakud ühinevad ja seemneraku
ja munarakuga pärandatakse järglasele edasi.
Geneetiline info.
See on pärandvara, mis liidab uued arenevad organismid
katkematu liinina kokku kõigi nende esivanematega.
Kuid näiteks vetikatele ja eostaimede hulka kuuluvatel
sõnajalgadel ja sammaldel ei ole tolmuterasid. Nende seemnerakud on varustatud viburitega,
millega nad suudavad liikuda vees.
Teinekord piisab isegi kastest või voolavast veetilgast.
Sõnajalgtaimedel näiteks põld ocial ja mitmel imara liigil
on selliseid pikergused või isegi spiraalselt väändunud
seemnerakud millel on liikumiseks olemas viburid.
Vetikatel näiteks põis Adrul ja sammaltaimedel on pigem
ümarad seemnerakud, millel on pikad viburid
ja neid on sageli mitu. Kuigi seemnetaimede sugurakkudel üldiselt viburit puuduvad,
siis on ka siin erandeid.
Hõlmikpuu kolmnurkse tolmutera sees oleval seemnerakud on
siiski viburid olemas.
Tema seemnerakk näeb välja nagu pisut selline Lopergune pall,
mille kühmuga otsas on mitu rida, ripsmeid natuke meenutab
isegi sellist ripslooma.
Ja hõlmikpuu kasvas maal juba dinosauruste ajal. Jõuan ka see liikuv seemnerakk veel märk esivanematest,
eostaimedest ja vetikatest, kellest seemnetaimed lahknesid
juba mõnda aega tagasi.
Seemnerakkude kujud on väga erinevad ja nende pinnad samuti eriilmelised.
Eriomadustega.
Näiteks on loomade abil levivate tolmuterade pinnad
kleepuvad ja krobelised ja sageli kaetud ogadega.
Ikka selleks, et paremini küüti hankida ja nii Emakani jõuda. Osalised tolmuterad on näiteks võilillel
ja paiselehel.
Murakal on selline pisut Loperkust palli meenutav tolmutera
mis on Globelise pinnaga.
Ka on oma osa putuka külge kleepumisel staatilisele elektril.
Tavaliselt on putukas ja taim vastastikuste laengutega
ja nii tõmbuvad tolmuterad putuka külge juba enne tema
maandumist õiele. Lisaks putukatele levivad tolmuterad ka tuulega.
Meenutame siin sarja teist osa, kus rääkisime kuld kingast
ja tema sulg kergetest veelgi kergematest seemnetest.
Sageli on suve esimeses pooles meri kaetud kollaseid viirge
tekitavate männi tolmutera de hordidega.
Mikroskoobi all meenutavad need kahe eriti suure silmaga
kärbsepead kelle niinimetatud silmad on tegelikult õhukotid
ja loodud just tuulega levimiseks. Eks paraku satub neid ka suures koguses vette,
aga tuul, tolmleja taim toodab tolmud eri kohe varuga.
Nii ongi paljud tuule ja ka veega levivad tolmuterad,
sageli väiksemad, kergemad, siledamad ja kuiva pinnaga.
Sellised tolmuterad on lisaks Männile veel saarel Sarapul
kuid ka näiteks aru heinal ja põis rool.
Hüppame nüüd seemnerakke, uurides korraks ka loomariiki.
Ka siin on selliseid eriilmelisi seemnerakke. Loomade seemnerakkudest on meile tuttav tüüpiline imetaja
seemnerakk Biburiga kuid eri liiki imetajatel võivad need ka
kujult erineda.
Liikidel, kel emasloomad paarituvad elu jooksul vaid ühe isasloomaga.
Näiteks osadel kimalastest ei olegi seemneraku liikuvus
kuigi oluline, mistõttu võib seemia rakul vibur ka puududa.
Vibur tagab küll kiirema liikumise, kuid viburita
seemnerakke on jällegi lihtsam toota. Kui isaste konkurents emase viljastamiseks on väike siis
arenevadki suuremad seemnerakud.
Riikidel, kellel isaste omavaheline konkurents on väga suur,
on jällegi nutikam toota palju pisikesi seemnerakke.
Alati ei peagi olema seemne rakul vigurit,
näiteks Varbussi seemnerakkudel puudub selline sabamoodi,
jätke talle aitab edasi liikuda hoopis mitmete sõrmekestega.
Kulenud. Kõige pikem seemnerakk on äädikakärbsed
ja see võib olla tikutoosist isegi pisut pikem. Seega on seemnerakk kärbsest endast umbes 20 korda pikem.
Võrdluseks, kui inimene toodaks enda kehasuurusega võrreldes
nii pikki sugurakke, siis ulatuksid need üle korvpalliväljaku. Kuidas nüüd siis sugu ikkagi määratakse,
kui nüüd munarakk ja seemnerakk kohtuvad siis viljastumise
hetkel antakse edasi ka mõlema vanema pärandvara.
Ja enamikel liikidel kujuneb sel hetkel ka sugu.
Nimelt kui sugurakud liituvad, siis määratakse sugu neis
olevate sugukromosoomide kombinatsioonist.
Imetajatel, sealhulgas ka inimesel määrab järglase soo just
isaselt pärit kromosoom. Enamikel taimedel ei ole selgelt eristuvaid sugukromosoome.
Neil paiknevad soo määramisega seotud piirkonnad.
Mitmes kromosoom, mis nii on ka muide murakal sugukromosoome
on teadlased suutnud tuvastada vaid mõnel lahk soolisel taimeliigil.
Näiteks valge Pusu rohu viljastumisel määratakse sugu
sarnaselt nagu loomadel kus isase soo määrab X
ja Y kromosoomide kohtumine ja emase soo XX kromosoomipaar.
Mõnel taimeliigil näiteks kõrgel maasikal on leitud ka
vastupidine olukord, kus emasel on x ja y
ja isasel hoopiski XX kromosoomipaar. Kuid ka loomariigis pole soo määramine alati nii selge nagu
inimeste puhul.
Paljude putukaliikide emasloomadel on küll kaks sugukromosoomi,
kuid isastel putukatel on vaid üks x-kromosoom.
Seda tähistatakse Ki x null, kus siis null näitab teise
kromosoomi puudumist.
Soo määrab sel juhul sugukromosoom idelt avaldavate geenide hulk.
Selline ilma Y-kromosoomid, ta süsteem esineb ka mõnel
üksikul imetajaliigil. Lindudel on soo määramine vastupidine neil on emasloomad,
need, kellel on kaks erinevat sugukromosoomi
ja neid tähistatakse sett v ja hoopis isastel on kaks
sarnast sugukromosoomi, ehk siis kaks setti.
Mõnedel liikidel määravad so hoopis keskkonnatingimused,
näiteks alligaatoritel ja mõnel kilpkonnaliigil määrab
järglase soo väliskeskkonna temperatuur.
Imetajate emasloomadel on kaks sarnast sugukromosoomi
tähistatakse nii nagu ikka x x ja isasloomadel kaks erinevat
kromosoomi X ja Y-seemnerakus on kas x või y. Kromosoom ja munarakus on alati kromosoom x x.
Seega määrab järglase soov kindlasti just seemnerakk.
Muide, sageli on arvatud, et y-kromosoomi nimi tuleneb tema kujust.
Tegelikult ei olegi sageli see y kujuline,
vaid lugu on hoopis järgmine, et esimesena avastati
x-kromosoom ja pandi talle nimeks lihtsalt X,
mis tähistab ingliskeelset sõna, seks eesti keeles sugu
ja Y-kromosoom sai oma nime, sest et ta järgneb tähestikus yksile. Paljudel suguliselt sigivatel organismidel pärandub isaselt
pojale Y-kromosoom.
See kromosoom pärandub edasi muutmatult.
Seega on pojal, isal, vanaisal ja kõigil eelnevatel
esiisadel sama Y-kromosoom.
Nii on saanud teadlased uurida ka Y-kromosoomi
pärandumisliini ja on leitud, et enamik eesti meestest
põlvneb vaid viiest umbes 20000 aastat tagasi elanud mehest. Need mehed tõenäoliselt suurte hõimude pealikud,
kelle järeltulijad saabusid Eestisse erinevatel põhjustel
osad neist küttide ja korilastena loomade järel pärast jää taandumist.
Ja teine suurem laine leidis aset juba siis,
kui inimesed tundsid koduloomade pidamist,
põlluharimist ja pronksist tööriistu.
Emalt pärineb järglasele muutumatul kujul mitokondri teena
ja nii on kõikidel naistel oma esiemadega sama mitokondri teena. Lisaks sugu määravatele kromosoomidele saab igaüks
vanematelt kaasa teatud arvu teisi kromosoome.
See arv erineb liigiti, inimene pärib 23 paari,
kromosoome murakas aga 28 paari ja enne raku jagunemist
pakitaksegi need kromosoomid tihedalt pulgakesekujuliselt kokku.
Kromosoom on DNA ehk pärilikkusainepank.
See hoiab endas esivanemate pärandvara.
Tavaolekus on kromosoom raku tuumas lahti hargnenud
ja nii saab sealt asuvatelt geenidelt lugeda valkude
valmistamiseks informatsiooni. Geen on kindel DNA nukleotiidide järjestus,
mis on informatsioon valgutegemiseks, see on siis
põhimõtteliselt võiks vaadata seda kromosoomi kui sellist raamatukogu,
kust saab välja lugeda teatud lauseid ja nendest valmistada
siis teatud valke.
Justkui oleks need omaette sellised retseptid.
Ja ühes DNA molekulis võibki olla tuhandeid geene.
Need geenid ongi siis need nii-öelda retseptid,
mille abil saab luua tuhandeid valke ja valgud kujundavadki
organismi ja selle tunnused. Nii pärimegi Me silmavärvi näojooned, aga ka isikuomadusteks
vajalikud eeldused oma vanematelt.
Järglased pärivad vanematelt oma geenid.
Kuid lisaks sellele mõjutavad vanemad ka oma järglaste
geenide avaldumist ja tunnuste väljakujunemist.
Näiteks olenevad järglase tunnused emasorganismi
hormoonidest või isa seemnerakkudes leiduvatest ainetest.
Järglaste arengut mõjutavad ka vanemate käitumine,
hoolitsus ja samuti keskkond arengut mõjutama eelkõige Me
ise oma igapäevaseid valikuid tehes ja harjumusi kujundades. Ka loovus ja andekus ei ole täienisti päritavad,
vaid nende tunnuste avaldamiseks on sageli vaja teha kõvasti tööd.
Jaan Aru oma raamatus loovusest ja logelemisest on kirjeldanud,
kuidas näiteks nutitelefoniga lihtsa sotsiaalmeediarullimise
asemel võiks teha ajule keerukamaid ajaviitmise valikuid.
Näiteks lugeda raamatut, joonistada, mängida,
pilli kirjutada või kuulata mõnd harivat saadet.
Neid nippe saab jagada ka oma järeltulijatele. Nii saavad nad kujundada endale rikkalikuma
ja loovama elulaadi.
Valikuid on mitmeid ja nendega saamegi kujundada oma
potentsiaalide avamist.
Oma päritolu tundmine esivanematest kuni evolutsiooniliine
pidi meie kõigi ühise eeldaseni kuni isegi tähetolmu välja
annab meile tervikliku maailmatunnetuse.
Oma pärinemis lugu tundes teame paremini oma kuuluvust
ja seotust loodusega. Meid ümbritseva keskkonna mitme kihilisuse tunnetamises on
oluline essents.
Kuidas jää liikumisest ja sulamisest on pärandatud meile
pinna vormid, kuidas on kujunenud meid ümbritsev elusloodus
ning milliseid tegusid ja maamärke on loonud meie esivanemad
ja on säilinud tänaseni pärandmaastikul.
Kõik need on osa meist ja meie loost.
Oma lugu tasub tunda tugevate juurtega, oleme iseendast
teadlikumad ja hoiame end vaimselt püsti
ja püsivana. See oli seitsmes osa Lennart Lennuki saatesarjast
looduseleksikon uus osa juba nädala pärast. Looduseleksikon.
