Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja ma avan teile looduse leksikoni.
Seekord lähme seiklema, meremaailmaleksikon avaneb meile ühe
iidseima elusolendi koha pealt.
See on meririst tuntud ka kui millim allikas.
Meririst on meile kõige nähtavam esindaja loom,
hõljumist ehk zooplanktonit.
Igapäevaselt kipume me mõtlema endale omasel tasandil
ja märkama seda, mis meie teadvuses olemas
ja silmale nähtav. No näiteks suvel meres supelda ei tule meil ilmselt mõttessegi.
Et meie vahetus ümbruses hõljub miljoneid pisikesi organisme
kellega me siis koos suplemas käime.
Minu kõige meeldejäävam kohtumine meriristiga toimus hoopis
kaugemal Läänemerest.
Olime Eesti loodusmuuseumiga välisekspeditsioonil
ja jõudsime pärast pikka sõitu Musta mere äärde.
Kui snorgeldamis, eks esimest korda näovee alla suunasin,
siis avanes mulle midagi, mida on sõnadesse raske panna. Vesi oli selge ja merepõhi vajus üsna kiiresti sügavusse.
Kõikjal oli vetikamets ja selle kohal hõljusid meriristid.
Mõne hetkega olingi meriristide parve sees.
Unustasin täielikult kõik muud mõtted, see oli tõeline
hetkes viibimise tunne.
Märkamise peamine tuum saabki selgeks just sellistes hetkedes. Meririst on selline kergelt lillakas ja Ta jõuab meie
randades peamiselt suve teisel poolel kuid kus ta nii kaua
ennast peidab.
Sellele küsimusele vastamiseks on vaja vaadata lähemalt tema eluringi.
Meririst peab läbima enne meile tuntud kuju saavutamist,
mitmeid moondeid ja arengujärke.
Isane meduus saadab seemnerakud vette hõljuma,
kus siis osa neist emaseni jõuab. Munad viljestuvad juba emase sees.
Viljastatud munadest arenevad emasest meduusis
ja tema suu Sagalatel ripsmetega kaetud umbvastsed.
Nad on sellised ümmargused ja hästi-hästi karvased,
aga väga pisikesed, nii et neid silmaga ei märka.
Kuigi meduusi näha emast meduusi, siis.
Ta natukene värvub nende all selliseks kollakaks.
No seejärel, kui need umbvastsed siis seal arenevad,
lahkuvad nad lõpuks emasloomast ning ulbivad mõnda aega
planktoni seas. Seejärel nad arenevad sellisteks väikesteks polüüpideks,
selline karikakujuline, kinnituva eluviisiga loomakene
ja nad kinnituvad siis mõnele kõvemale pinnale.
Nad on sellised heledad karika äärtest eelduvad peened
niidid keset taolised kombitsad ja nende abil nad püüavad
endale toitu ikka selleks, et edasi areneda.
Seejärel hakkab polüpaljunema pungumise teel.
See on siis selline mitteseksuaalne paljunemise variant. Karika ülemine osa hakkab jagunema üksteise otsas lebavat,
eks plaadikesteks.
Ja need plaadikesed on sellised tähekesekujulised vastsed,
kes siis sealt järk-järgult hakkavad lahkuma.
Täht vastseteks kutsutakse neid imepisikesed
ja läbipaistvad.
Ja sellest staadiumist algabki taas meriristi hõljuv elulaad.
Ja tähtvastsetest arenevadki meile juba tuttava meduusi. Selline kuju ja tema eluring saab taas jätkuda.
Kogu see areng toimub Läänemere lõunapoolses osas,
kuid täiskasvanuks saades hakkavad nad kanduma,
hoovust ega ka meie vetesse.
Seega juhtubki igal suvel, no pigem suve teisel poolel neid
ka meie randa.
Aga rannaliivale uhutud med uuside üle kurvastada ei tasu,
sest üsna tõenäoliselt on nad selleks ajaks juba oma
sigimistsükli läbi teinud ja andnud alge uute meid uuside tekkeks. Ja see on nende loomulik eluringi lõpp ning nad on enda
geenid edasi andnud juba järgmisele põlvkonnale. Lähme korraks putukate maailma tahaks teile rääkida
sellisest naisest nagu maria Sibylla meridiaan kes avaldas
1679. aastal oma illustratsioonidega raamatu,
öö ja päevaliblikatest ning nende arengu staadiumitest.
See ja tema hiljem avaldatud raamatud olid pöördelise
tähendusega ja nihutasid putukate uuringute valdkonna piire
tegelikult üldse loodusest arusaamise piire.
Sest tol ajal ei pööratud putukate arengule suurt tähelepanu
ja ei mõistetud putukate moonet alates munast kuni valmikuni. Muide arvati, et röövikud tekivad kuskilt niimoodi
spontaanselt pärast kastet ja vihma lihtsalt taime lehtedele.
Munast arenemine ja valmikute munemine oli märkamata jäänud.
See lugu illustreerib hästi, kuidas mittemärkamine võib viia
vale tõlgenduseni.
Nii ilmuvad ka meriristid meie randa justkui putukad pärast
vihmalehtede peale.
Aga saimegi nüüd teada ja oskame ehk märgata,
kuidas see elutsükkel tegelikult käib. Kuuludes ise küll loom hõljumi ehk zooplanktoni sekka on
meriristitoiduks ikkagi sedasama zooplanktoni rühm.
Selles elavad pisemad kaaslejad ja kogu tema keha on
toitumiseks kaetud pisikeste rips mäkkestega mis siis kogu
kehale kogunenud toidu selliste rütmiliste liigutustega
looma suu avas, suunas lükkavad.
Ja kui mõni väiksem loom hõljumi loomad siukene meduusi
pinnale jõuab, siis vallandub seal kõrverakk,
mis pisikese looma halvab. Kõrverakk leidub, meri ristil üle keha.
Toidukogumisel ja suunamisel aitavad kaasa suuavajuure,
Seenduvad suus agarad, mida loomal on neli
ja tihedalt pikk, ehkki tema kummiku serva nii kutsutakse
meriristi keha paiknevad kombitsad paistavad nagu peened
niidikesed ja neid on väga palju.
Sealsamas ümmarguse kummiku servades paiknevad ka tema silmad.
Me tooside evolutsiooni uuringud on näidanud,
et eri liikidel arenesid silmad välja üksteisest sõltumatult
tervelt kaheksal erijuhul. Silmade kõige olulisemaks komponendiks on valgustundlik valgumolekul,
mida kutsutakse obsiiniks.
Absiin arenes välja umbkaudu 700 miljonit aastaid tagasi
meie ühisel eelasel ja on kõigi silmade algeks üsna kohe
pärast seda hargnesidki meie ühisest esivanemast meduusid
mistõttu võib arvata, et just meduusid olid ühed esimesed,
kes silma leiutasid.
Pärast med Uuse arenesid edaspidi vaid kahepoolse sümmeetriaga. Loomad. Nagu meiegi.
Nii on meduusid üks iidsemaid elusolendid rühmi Maal.
Ja sellest annab aimu ka nende radiaalne sümmeetria.
Pärast seda on absiin ja muud ehituskivid loomariigis kokku
pandud mitmeid kordi eri kujudel.
Mõelge siin rohutirtsude ämblikke või hoopis kaheksajalgade peale.
Kõik nad omavad neid samu ehituskive kuid näevad maailma
väga erinevalt. Siiski on maailma nägemise aluseks valgus,
mida aitab närvisüsteemile tõlgendada just seesama
valgustundlik valk hopsiin.
Valgust saavad tajuda ka need, kellel silmi pole.
Ka osadel meduusiliikidel ei ole silmi, vaid omavad
valgustundlikku valku hopsiini oma keha eri osades meri
ristil on küll silmad, aga lisaks sellele esineb tal
obsiiniga mujal kehas. Ja nii on paljudel loomadel näiteks mudatigu kes tunnetab
paljude kehaosadega varju ja kukutab ennast seepeale
allapoole kuna vari on tema jaoks märk valitsevast kiskjast.
Ja ka loomad, kes suudavad oma nahavärvi muuta ka nemad
kasutavad selleks hopsiini valke.
No näiteks kaheksajalg.
Ka inimesel asuvad mõned valgustundlikud valgud hoopis
naharakkudes ja on seotud haavade paranemisega meile olulise pigmendi,
melaniini tootmisega ja ka juuste kasvuga. See teema on hakanud meile avanema alles viimastel aastatel
ja siin on looduse leksikoni avamiseks veel kõvasti ruumi. Lisaks meie tuntud meri ristile on viimaste aastate jooksul
inimestele rannas ette jäänud ka meie vetes harvemini leviv
meduusi liik majoviitas marginata.
Kui meriristid on pealtvaates neli, Narvaga kolm kuni viis
hobuseraua kujulist sugunääret ja tema keha peamine osa
ehk ummik on selline, pigem lame siis liigi majoytas puhul
pealtvaates need sugunäärmed eelduvad keskpunktist kummiku
poole niimoodi sirgjooneliselt. Tema kummik on palju kõrgema kupliga kui meri ristil.
Meie vetes võib leida ka meriseent süüneja kapil latat.
Tema on selline paljugi värvikam meduus ja ka kummik ei ole
tal nii ümmargune, vaid pigem sopistuvat tema ääred välja.
Tema külgedel teenduvad pikad-pikad, niidikesed
ja suusagalaid on tal kohe hulganisti.
Meie vetes nad küll väga suureks ei kasva,
aga artilistes vetes võivad nad ikkagi peaaegu inimese
suuruseks kasvada. Tema võib ka inimest muide kõrvetada, kuid pole vaja karta,
et ta rannalähedasse vette siin Eestis satuks.
Kuna ta eelistab sügavamaid ja soolasemaid veekihte.
Kuigi ka meriristil ja med uusil majoytas on kõrverakud olemas,
siis on need nii väiksed.
Te ei suuda inimese nahast läbi tungida.
Siiski on ka kuuldusi juhtumitest, kus meriristiga
kokkupuude on ikkagi nahaärritust tekitanud. Seega tasub siiski igaks juhuks ettevaatlik olla.
Ka mina veendusin kokkupuutel meriristiga mustas meres algul,
et ma nende lähedale ei satuks.
Pealegi võib meie puudutus neid ju palju rohkem lõhkuda kui meid.
Lisaks on meie vetes võimalik kohata veel ühte meduusi
meenutavat looma kammlooma.
Kuigi sarnasus on olemas, siis on tegu üksteisest kaugete loomarühmadega.
Täiskasvanud kammloomade puhul köidab väga minu meeli,
kuidas nende liikumisplaadikesed valgusest murravad. Need helendavad niimoodi vikerkaarevärvides.
Seni on meie vetest leitud kammlooma isendid olnud kõik vaid
pliiatsi tera suurused.
Seevastu arktilistes vetes, kus on talle sobivamad olud,
võib sama liik saavutada lausa selliseid tikutoosi mõõtmed.
Ja on maailmas olemas ka veel suuremaid Kambloomi.
Kuigi meriristi närvisüsteem on küllaltki lihtsa ehitusega,
on sellel siiski olulised funktsioonid maailma enda ümber
tajumiseks ja muutuste märkamiseks. Nii on ka meie närvisüsteemil keskne roll märkamises.
Seda mürgitades ei toimime enam hästi, olgu siis mürkideks
halvad mõtted, et või meelemürgid.
Ka loodusel on ülekantud tähenduses oma närvisüsteem
ja omad mürgid, mis teda halvavad.
Õnneks oleme sellest üha teadlikumad ja oskame teha valikuid,
et loodust säästa nende mürkidega tegelemisest.
Eriti habras on just vee-elustik ja ta on mürkainete osas
eriti vastuvõtlik. Siin saame kaasa aidata Ta valides transpordiliik,
mis ei paiskab õhku raskemetalle, kasutades ka ravimeid
mõistlikult ja neid õigesti käideldes ning toetades mahedama
toidu kasvatamise viisi, mis ei tekita mereelule
lisakoormust liigset fosfori ja lämmastiku koguste näol. Looduseleksikon. Suuremaid planktilisi loomi tuuse ja kammloomi teati juba
ammustest aegadest kuid suurem osa loom hõljumist sai
nähtavaks alles seitsmeteistkümnendal sajandi lõpul,
kui mikrobioloogia isal Antoni van leevenokil õnnestus enda
leiutatud mikroskoobi abil näha elu veepiisas.
Saates keskendume küll merele, kuid tasub meeles hoida,
et planktonit võib leida pea igalt poolt,
kust vett leidub. Ka väikesest süütust poriloigust sinu kodutänaval hõljumi
sekka kuulub nii baktereid, viirusi, vetikaid kui ka loomi,
kellest ühed suuremad on meduusid.
Merebioloog Aleksei Pintšuk on ajakirjas Neyer naljatamisi öelnud,
et tema silmis on loomhõljum märksa ilusam
ja huvitavam kui näiteks vaalade linnud.
Selles pisut sarkastilise väites on omajagu tõtt loom,
hõljurid, eriti need süvamereliigid on alles hiljuti
avastatud eluvormid kellega inimene pole suutnud veel harjuda. Seetõttu näivad nad meile justkui tulnukad.
Pisiolendeid me suvel meres supelda enda ümber ei taju.
Kuid nad on olemas ja neid on ohtralt.
Sellest, kui palju neid silmaga märkamatuid tegelasi on,
aitab aru saada.
Üks lihtne võte. Kujutage ette, et seisate kesksuvel, jalad soojas,
rannaliivas, kõrvus meremüha ja kajakate Kloovutamine,
taamal meri lainetama silmapiiril.
Pange nüüd palun kaks kätt kokku ja haarake oma mõttelisest
merest peotäis vett.
Vaatame, kes siia peodeid jäid.
Hakkame pihta, suurematest mitme rakulistest loomadest siin leidub,
siis loome hõljumi selliseid suuremaid elukaid. Ühes bioDSV-s on neid keskeltläbi kuskil viis.
Vaatame, keda siis nende 500-st siin leida võib.
Ahah, siin on ka näiteks üks aerjalgne, ta on selline
nõelasilma suurune pisivähk ja nad on ühed arvukamad loom hõljumis.
Tema keha on torpeedokujuline ja selle külge kinnitub mitu
paari jalgu ja ees on tugevad tundlad.
Nende jalgade abil on ta liikumises päris osav.
Kui tal on vaja näiteks mõne kala või linnu eest jalga lasta,
siis teeb ta sööstu, mis tema kehamõõtmeid silmas pidades on
maailmarekordi vääriline. Võiks öelda, et aerjalgse sööstud on ühed maailma kiireimad
liigutused loomade seas.
Kiirete hüppelaadsete liigutustega on mõne liigi
täiskasvanud isend suuteline sekundi jooksul läbima kuni 1000,
et enda kehapikkust.
Kujutage ette, kui täiskasvanud inimene suudaks joosta üks
kuni kaks kilomeetrit ühe sekundiga.
Aerjalgsete toitumine on tavaoludes selline,
et nad hangivad siis söögipoolist peamiselt kahel viisil. Nad tekitavad kas siis esiesemetega veevoolu
ja nopivad toitu sealt või varitsevad ja ründavad saaki
järsu sööstuga.
Järgmiseks leiame oma peopesast vesikirbu.
Läbipaistva ja kraadilise välimusega püsiolend.
Nad domineerivad pigem küll mageveekogudes,
aga Läänemerest leidub neid ka magedamatest osadest
ja oma nime on nad saanud tänu sellisele iseloomulikule
hüplevale liikumisviisile. Vesi kirbuliste ilu paistab hästi silma kiivriku puhul ümara
kehakuju ja küllaltki suure silmaga tegelane kuivanud puid
meenutavaid harali, käpad välja sirutatud,
nagu kuuluks ta kuulsa anime kunstniku ja,
ja meie saki loomingusse.
Temagi on eelkõige magevee, liikuid leidub vahel ka
Läänemere rannalähedastes vähe soolastes vetes.
Ka kiivrikute käitumist on põhjalikult uuritud. Kaitseks vaenlase vastu ilmneb kiivrikul omapärane keerutab liikumisviis,
mis röövlooma segadusse ajab.
Peale selle oskab kiivrica väga edukalt surnut mängida
ning vaenulikus keskkonnas moodustab ta enda kestale
kaitsvaid ogaseid.
Meiegi vete suurimat vesikirpu, pikka saba,
alist konksikut ehk liiki serkopaagis Bengoi,
keda teatakse ka sabaloomana võib hästi tähelepanelikult
silmitsedes näha ka palja silmaga. Kuna koos oma pika kehaga on ta umbes küünepikkune
ja parim koht selleks on suvel Pärnu lahes siis,
kui vesi on kõige soojem.
Kuid väiksemad tegelased leiduvad siin peopesas veel
ja nendeks on keriloomad.
Nad on sellised piklikud või ümarad, erikujulised loomad
ja nad on oma nime saanud oma kehas paikneva keri aparaadi
järgi mis aitab tal toituda ja liikuda. Nende viie hulkrakse hulgas, kellest me osaga siis tutvusime.
Võib-olla ka meile silmaga nähtavate loomade vastseid
näiteks karpide miniatuurseid, läbipaistvaid järeltulijaid,
meil näiteks tulnuk liigina elutsevad krabi esimesed arengu
staadiumid on planktonis ja hulkade susside vastsed
ja teised rohkem ja vähem tuntud veealuse maailma asukad.
Nii oleme me meres ujudes kokku puutunud kõiksuguste
mereelukatega lähemalt, kui seni arvata oskasime. Ja kui nad suureks kasvavad, siis kohtame neid rannavetes,
nende karpe ja kesti võib hõlpsasti leida randa kantud adru
vallidest ja muust vetikavaibast.
Niisiis võivad meiega aastate eest samas vees hõljunud
loomade karbid meid taas kohata mõnel päeval rannaliivas. Keerame nüüd veelgi suurema suurenduse peale
ja liigume veelgi peenevatele tasanditele.
Meie biodeid.
Ta on sattunud üle 200 üherakulise tegelase,
kellest suurema osa moodustavad ripsloomad.
See nimi on küll ekslik, sest nad ei kuulu loomariiki
ega ka taimeriiki ega seeneriiki.
Õigupoolest pole teadlased neid kuhugi riiki otseselt
suutnud rühmitada. Nad on protistid.
Enamik mere planktoni seas elavatest protestidest on inimese
juuksekarvast vähemalt kaks korda peenemad.
Küllap kõige paremini tuntud ripsloom on kinglooma nime
kandev tegelane, kes on piklikovaalse kehaga ripsmetega
kaetud ja läbipaistev, nii et kõik tema raku organellid
kumavad sealt.
Mereasukad on king loomast mõnevõrra siiski erinevad
ja mõnda neist ümbritseb kellukesekujuline kest. Neid kutsutakse tintinaadideks sarnaselt Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilile,
mis tuleneb ladinakeelsest sõnast tinti naabolum
ja tähendabki kellukest. Suurem osa ripsloomi on siiski ilma kestata
ehk paljad rakud kuid seest vägevate spiraalselt keerlevate ripsmetega.
Oleme harjunud neid organisme pidama lihtsateks.
Sageli räägime Olamatest ja kõrgematest organismidest.
See on aga iganenud suhtumine loodusesse.
Ka esmapilgul lihtsad organismid võivad näidata keerukat
käitumist näiteks uurist Jeremy, kuna Vardena üherakulise
pluatisti stentor rohelise lee käitumist
ja see trompetit meenutav kinnitava eluviisiga tegelane elab
ka meil Soome lahes. Kuna Vardena sai teada, et ta võib täitsa vabalt muuta oma
meelt ja tema käitumises on kindel hierarhia.
Kui teda ärritada, siis roseli tavaliselt paindub
ja ajab oma ripsmed turri.
Kui teda edasi tülitada, siis laseb ta ennast lahti
ja ujub minema.
Teinekord võtab see kauem aega, kuid on kindel,
et algul proovib ta lihtsamaid viise tülitajast vabanemiseks
kuid siis lõpuks otsustab ta viimase asjana siiski ise jalga lasta. Selline käitumiste jada nõuab organismilt teatavaid otsuse
tegemise mehhanisme molekulaartasandil mis on senitundmatud
ja õhutavad teadlasi asja edasi uurima.
Teoreetiliselt võib tegu olla isegi rakutasandil oleva
teadusega kuna võrdena on öelnud selle uuringu järel,
et see illustreerib hästi, kuidas me mõnikord ignoreerime
asju mitte sellepärast, et neid ei eksisteeri vaid sellepärast,
et need ei tundu piisavalt tähtsad, et neid märgata. Aga vaatame nüüd veelgi suurema suurendusega oma peo täide
merevette ja näeme, et seal hõljub ringi selliseid rohekaid tegelasi,
kes sisaldavad endas kloroplaste roheliselt hiilgavaid kloroplaste.
Ja siin on tegu nüüd fütoplankton iga kelle alla kuuluvad
siis vetikad, Dino flagellaadid ja kõiksugu muud tegelased.
Ja neid on siin peopesas tervelt 50000.
Ühe rakkolistest algloomadest veelgi pisemad tegelased
pakuvad siin tõelist sümmeetria ja mustrite mängu. Siin on ümmargusi, piklike ogadega ja eriskummalisi koonus
jäid tegelasi.
Toonid on valdavalt rohelised, kuid sekkaga pruuni
ja punakat.
Need on imepisikesed, vetikad, ränivetikad,
Dino Flo kellaadid ja teised eluvormid kes energiat
põhiliselt valgusest, lämmastikust ja fosforist fotosünteesi
teel ammutavad. Ühise nimetajaga fütoplankton.
Tänu fütoplanktoni fotosünteesi valevõimele tekib mere
esmane orgaaniline aine mida zooplankton aplalt sööb.
Just vetikatest koosnev hõljum panebki meie
meretoidupüramiidile vundamendi.
Nii on nad ka meie meres tulevate saaduste osas üliolulise tähtsusega.
Need on vahest nii rohkelt, et on isegi rohekategeeristena
kosmosest näha. Seda vaatemängu kinnitavad satelliidipildid.
Hingake korra sügavalt sisse. Ja korra veel selle teise hingetõmbe eest võite tänada just fütoplanktonit,
sellepärast et poole hapnikust toodavad just nemad.
Hapnik tuleb meile just tänu sellele fotosünteesile.
Kuid fütoplanktoni maailmas esineb lisaks valgusest energia
saamisele ka orgaanilise aine söömist.
Seda kutsutakse, miks atroofiaks?
Osad rakud omastavad fotosünteesi imist,
võimaldavaid, kloroplaste oma saagiks langenud vetikatele. Ja niimoodi muutuvadki ise ka fotosünteesivad,
eks, kuid jätkavad ka seda söömise teed.
Seega oleme nüüd selgeks saanud, et plankton on kogu elu
alustala ja sellele toetub ka elu maismaal.
Lisaks on planktoni kanda ka surnud elu ümbertöötlemine
ja mineraalide taastootmine.
Olles toiduks kaladele, karpidele ja teistele planktoni
toidulistele on nad toiduvõrgustiku vundamendiks. Mikroelustik, mida leiame merest, annab meile vajalike
aineid toidutööstusest kuni meditsiini.
Kaua aega arvati, et loomuliumi loomakesed
ja vetikad ja kõik seal elavad tegelased triivivad üksnes
passiivselt ega mõistagi ise liikuda.
Ehkki pikki vahemaid läbib plankton tõesti hoovuste abil
siis ta ise seda kuigivõrd ei taju.
Näiteks liiguvad ripsloomad oma ripsmete abil
ja liikumisvõimelised on ka mõned vetikad,
näiteks vagu vibur vetikas, Aerja algsetest
ja vesikirpude rääkimata. Neile on hobused umbes sama märkamatu kui meile maa
kiirlemine ümber päikese.
Seega võiksime endid tunda loom hõljumina,
kelle mereks on universum ja hoovuseks maa. Kuid on ka vähem liikuvaid tegelasi nagu bakterid
ja viirused.
Bakterid on selles peotäies vees kuskil 50 miljoni kanti.
Ja neid me hakkasime märkama alles tänu Anton van lõuenneuki
leiutatud mikroskoobile.
Me tulime teadlikuks sellest nähtamatust maailmast meie ümber.
Alles siis see oli seitsmeteistkümnes sajand selle ajani
märganud enda ümberorganisme, kellele me võlgneme oma
eksistentsi alates energia tootmisest meie sees
ja lõpetades hapnikutootmisega Maal. Bakterid olid just need, kelle tegevuse ja arengu käigus
tekkisid meie energiavarustuse eest vastutavad mitokondreid.
Ja samuti olid nad esimesed, kes hakkasid hapnikku tootma
planeedil maa.
Need olid nimelt tsüanobakterid, keda teatakse sinivetikate
nime all. Tänaseks me teame, et meie soolestikus elab rohkem
baktereid kui linnud ees.
Ja muide, ühes teelusikatäies mullas on sama palju
mullaorganisme kui inimesi planeedil maa. Nii et tasub vahepeal mõelda nendele pisikestele
nähtamatutele tegelastele, kes meid kannavad. Üks väga hea tähelepanu juhtimise viis mõne liigi
tundmaõppimise juures on seda liiki proovida joonistada.
Nii olen ise saanud palju teadlikumaks mõndade liikide kehaehitustest.
Näiteks kui joonistan pisikesi aerjalgseid,
siis hakkan märkama nende karvade asetust
ja lihaseid ja õlikogumeid nende kehas.
See on tõsiselt huvitav rännak niimoodi pliiatsi libisedes
kogu liik läbi tunnetada. Märgata saab ka kõrvadega, mitte ainult silmadega linnulaulu
õppides näiteks, sest et iga õpitud laule tahab manada pildi
lauljast endast, tema käitumisest eelistustest.
Ja kui mõõda metsa käia, erinevaid linnulaule kuulata,
siis tekibki juba silme, et selline kirev seltskond
lindudest ja nende suhetest teadmised mula alusest elust
tekitavad meile samuti pildi sellest, mis toimub meie jalge all.
Ja kui niimoodi metsas või pargis kasvõi isegi tegelikult ju
linnatänaval kuulates ja vaadates pilti näiteks põõsastikust
või puust või sagevatest tegelastest jalge all lihtsalt teades,
et nad seal on siis tekivadki ju meie teadvusse sellised nägemused,
et millised ained siin ringi liiguvad, kes omavahel suhtlevad,
millise tähendusega võivad olla üldsegi need hääled,
mida me kuuleme. Ja sellist tunnetust ei saa esile kutsuda ilma märkamiseta
ilma teadmisteta, mis tulevad läbi märkamise.
Lisaks teaduslikule märkamisele oskusele on väga oluline ka
sisemine märkamine.
Märkamise oskus rikastab elu.
Mida paremini oskame me tähelepanu juhtida
ja mida rohkem meil on teadmisi selle juhtimiseks seda
põnevamaid seoseid me loome ja seda rohkem me märkame. Seda põnevam on elada.
Muide, muidu roheline mass muutub meie teadmiste arenedes
meie jaoks liikidest kubisevad suhete võrgustikuks.
Oma käikudel loodusest tuletan endale ikka meelde,
et loodust on eriti hea kuulata ja vaadata hetke olemise
olekus istuda ühe koha peal ja lihtsalt lasta pea mõtetest
tühjaks jälgida ümbrust sulandada ümbritsevaga üheks.
Nii tekib ruum, kus uued märkamise tasandid käivitub,
võtavad ja sellega koos avanevad looduse järgmised kihid. Putukad ja mutukad sibavad puukoore vahel
ja mahakukkunud lehtede krabisedes.
Linnud tulevad üha julgemalt ligi ja ajavad omi asju segamatult.
Kuskil kaugemal kuuldub mõne suurema loomajalal,
praksub oks.
Omamoodi rahu ja vaikus võtab oma hõlma alla. See oli neljas osa Lennart Lennuki saatesarjast
looduseleksikon uus saade juba nädala pärast. Loodusee leksikon.
