Loodusee leksikon. Mina olen Lennart lennuk ja te kuulate looduse leksikoni.
Eelmises saates süübisime rohkem looduse,
helimaailma ja muusikasse looduses.
Täna avame selle ühte olulisemat osa rütme.
Rütm saadab meid läbi, elu on meie muusikalise taju valgeks
ja seda leiab ka mujalt kui helist.
Füsioloog Nikolai Pärna on kirjutanud oma raamatus rütm,
elu ja looming järgmiselt. Rütmilisus esineb sõna otseses mõttes kõikjal.
Ma päikese ja tähtede liikumises, ookeanitõusudes
ja möönades.
Lainete murdumises, tuulepuhangutes ja äikese kärgatustes
lehtede värinas ja okste kõikumises, lippu värelemises,
tuulekeeriste tantsus, kose kohinas ja oja vulinas.
Kõikjal-kõikjal maalia taevas leiame rütmilisust. Suve teises pooles saab heinamaadest niitadest tee
ja metsaservadest Tritsikate laululava.
See on üks väsimatuna tunduv rütm, mis saadab meid
suveõhtutel ja öödes.
Mandri-Eestis on kõige enam kuulda hariliku lauluritsikas eristamist.
Üksikute isendite tekitatud heli ühineb õhtu saabudes
katkematuks ja üheaegselt esitatud sirinaks nagu koorimuusika.
Laulu Ritsikatel on arenenud kuulmisorganid
ja helitekitamise aparaat. Tema instrumendi heli sünnib pesulauapillile sarnaselt.
Heli tekib siis, kui ritsikas hõõrub oma kühmulisi tiiva,
kandasid üksteise vastu lauluritsika helist.
Saame paremini aimu, kui seda aeglustame. Salvestusel kuulsime hariliku lauluritsikad,
kuid meil on ka teine lauluritsika liik roheline lauluritsikas.
Teda on levinud näiteks Hiiumaal ja Saaremaa läänepoolsel osal.
Kuigi mujal Euroopas lauluritsikad levialad kattuvad,
siis Eestis ei ole hariliku ja rohelist lauluritsikad veel
koos leitud.
Kuid ühel ja samal alal võime leida teisi Ritsika riike.
Lisaks puude ja põõsaste otsas laulda armastavale
lauluritsikale võime sagedasti kohatega peamiselt rohu sees
tegutsevad heinaritsikad. Kokku elab meil Ritsika liike kuskil kümmekond.
Ritsik lind võib samuti siriseda nagu ritsikas. Kuulame jõgi, Riddick lindu ja seejärel võsa,
retsik lindu. Putukamaailma tagasi tulles on Ritsikatele küllaltki
sarnased ka tirtsud.
Lihtne on neid eristada tundlate pikkuse järgi.
Need, kellel tundlad on kehast lühemad ongi tirtsud.
Samas kui ritsikad tundlate puhul on need pikemad kui
Ritsika enda keha.
Ja siin tasub küll ka meeles hoida seda,
et veel suve esimesel poolel võime kohata karitsikate noorjärke,
kellel siiski tundlad pole veel nii pikaks kasvanud. Seega see õpetus peab paika eelkõige suve teisel poolel.
Ka tirtsud tekitavad heli, kuid mitte nii valjut kui
ritsikad ja seepärast tuleb nende kuulamiseks pisut rohkem pingutada.
Mõni ritsikas laulab nii kõrgelt, et vaid parema kuulmisega
inimesed selle ära kuulevad.
Vanadusest tavaliselt kõrgete helide kuulmine kaob.
Nii ei kuule minagi enam oma kuue aasta taguselt
salvestuselt võsa ritsikad. Ainult siis saab ta kuuldavaks, kui seda heli aeglustada. Kuigi tirtsude heliaparaat töötab sarnasel põhimõttel,
siis paikneb see mujal.
Ritsikad hõõruvad üksteise vastu tiiva kandasid kuid tirtsud
hõõruvad oma tagareid kiiresti edasi-tagasi hoopis kate
tiivasoone vastu. Tirts on meil üle 20 liigi, neist sagedamini kohatav on
käristaja kes meie eest põgenedes meid sellise kärina
sarnase häälega ehmatada tahavad. Titslaste seltsist on meil ka kolm liiki Sirtslasi,
kes hääleaparaati küll ei oma.
Mõlemad, nii ritsikad kui tirtsud, kui ka Sirtsud kuuluvad
kõik sihk diivaliste alla.
Neile on iseloomulik pikk külgedelt kokku surutud keha
ja pikad tugevate reielihastega tagajalad.
Need võimaldavad neil teha pikki hüppeid.
Ritsikad on selles osas küll veidi kohmakamad
ja kaugushüppes tirtsudega pigem võistelda ei suuda. Vähemalt juhul, kui kehapikkust arvesse võtta.
Sest et täiskasvanud ritsikad on täiskasvanud tirtsudest suuremad.
Siig diivalistest on meie looduses ka veel olemas,
Kilgid. Kilplaste hulgas on siis olemas selline pöidlaküüne
pikkune toakilk, kes paraku on küll üsna haruldaseks jäänud
vanasti laulist Ta vanades talumajades.
Ja Fred Jüssi on ka rääkinud, kuidas neid võis isegi
Tallinnas kuulda. Kui läbi linna öösel kõndida, siis võis neid kuulda
ventilatsiooni löörist, kus nad siis laulsid.
Ja lisaks sellele on meil ka maa Kilk, kes on Eestis alati
haruldane olnud.
Ise kohtasin ma ühte kilki Rumeenias.
Tõlkisime ühe künka otsas ja selle jalamil oli tiik.
Öösel ärkas tiik ellu, konnad laulsid üle suurte väljade
ja nende seast kuuldus ka mulle natuke vähem tuntud laulu. Läksin lähedale ja leidsingi pisikese kilgi oma öiseid rütme
tekitamas oma uru avas. Lisaks laulu Ritsikale ja teistele pritsika riikidele tirtsu
liikidele võib meie loodusesse sattuda ka kirevamaid ütleks
harjumuspärasest kirevamaid lennutiibadega,
rändtirtse sihtivaliste seltsiistujad.
Kummalise välimusega on kaerasorid.
Üks liik elab ka meil peamiselt Eesti kaguosas,
kuid leida on ka teistest paikadest, näiteks ka Ruhnust
või Pärnust. Tal on väiksed silmad ja lamedad esijalad,
mistõttu on see Liik saanud ka nimemutt ritsikas.
Ta elab maa all ja seepärast pole teda ka sageli näha,
kuid see juust on kuulda ja tema valju hääl kostub kaugele.
Valju heli tekitamises on kaerasori tõeline meister.
Tema maapinna lähedal laienev mitme avavusega urg toimib
akustilise kõlakojana.
Putukas ise on laulmise ajal sügavamal urus
ja taguotsaga siis avause poole ning tekitabki seal hääli
sarnaselt oma kehaosi üksteise vastu hõõrudes. Öösiti tuleb ta siiski ka maa peale ja võib-olla ka oma
raskepärast lendu võib siis näha teda lendamas.
Tal on nimelt selline kobakas keha ja küllaltki lühikesed tiivad,
nii et see lend väga sihvakas ei saa olla. Kaerasori on kutsutud ka latika põrriks,
kuna suve alguses, kui ta laulab, on ka latikakudeaja algus.
See on veelgi üks rütmiliselt korduv nähtus looduses.
Helisid tekitavad lisaks ka veel Dirtyd ja tirtide sugulased.
Tsikaadid on ühed valjema putukamaailmas,
nad küll Eestis elaga kaugemates kohtades neid võib kohata
ja ühe kõige Pikema võib-olla rütmi leiabki ühest tsikaadi elutsüklist,
kes veedab tervelt 17 aastat maa all. Ja seejärel ta tuleb suurte hordidena sealtmaalt välja,
tekitab valju heli ning teeb oma maised tegemised ära.
Paljuneb ja sureb.
Ja see ring kordub iga 17 aasta tagant.
Selline rütm vee all on üheks valjema helitekitajaks.
Kollaserve ujur ja lindude seas on levinud ka helid,
mida tekitatakse sulgedega, kus samuti heli tekib kindlal
sagedusel vibreerivad sulgede ka siis näiteks sõtka
või kühmnokk, luigelend või k tikutaja, kes seda kummalist heli,
mida me kuuleme, tekitab sabasulgedega. Meie ümber ja sees toimuvad paljud protsessid kindla rütmi
ehk kordamismustri järgi.
Samas on nende protsesside kulgemise kiirus
ja tempo nii elus kui ka eluta looduses väga erinev.
Eriti suure sellise rütmi kontrasti leiame näiteks imetajate maailmast,
kus siis Eesti väikseima imetaja kääbus-karihiire süda taob
sel ajal juba sajandat lööki kui meie maailma suurima
imetaja sinivalarinos on kõlanud vaid üks emakas. Maa ühe aastaga on Jupiteril möödunud vaid üks kuu.
Need võrdlused on vähesed sellest rütmide
ja tempode palju kihilisest maailmas, milles me elame
ja toimime.
Rütm aitab elusorganismidel toimida kooskõlas üksteise
ja ümbritsevaga.
Iga üksiku elusolendi sisemaailma hoiavad tasakaalus just
rütmiliselt nähtused. Sisemisi rütme käivitavad omakorda välised.
Seega kohtame rütmeni mikroskoopilisi stes rakusisestes
protsessides kui ka kosmilistes tsüklites ümbritsev loodus
mõjutab elusorganismi rütmiliselt päevast päeva
ja aastast aastasse.
Terve eluaja vältel.
Ka universumis on kõik pidevas liikumises.
Läbi aegruumi kulgevad sajad miljardid galaktikad
ja igaühes neis sajad miljardid tähed. Paljude tähtede, sealhulgas meie päikese ümber tiirlevad
planeedid iga planeedil on oma rütmi ning tempo.
Ja ühtedel planeetidel kulgeb ööpäev kiiremini kui Maal,
teistel jälle aeglasemalt.
Kuigi inimesele tundub planeetide liikumine igikestev
ja katkematu, siis tegelikult on igal päikesesüsteemil
ja planeedil oma eluiga.
Seda mõjutavad mitmed muud rütmid, näiteks Päikese põlemisel
toimuvate reaktsioonide või universumi paisumist
ja kokkutõmbumise üritab. Maal aset leidvad loodusrütmid sõltuvad otseselt
või kaudselt kosmilistest tsüklitest.
Ühe täistiiru tegemine ümber päikese võtab maal aega 365 päeva.
No umbes nii sinna-tänna ja see katkematult korduv kosmiline
rütm võimaldab meil nautida aastaaegade vaheldumist.
Maandünaamiline ja väga muutlik planeet.
Tsüklilised liikumised Päikesesüsteemis panevad paika
looduse ning elu taust, rütmi, kus vahelduvad korrapäraselt
öö ja päev ning aastaajad. Aastaajad avalduvad maailma eripaigus üsna erinevalt.
Eesti parasmõõtmelises kliimas on nii loomad kui taimed
kohastunud pidevate muutustega.
Vastavalt aastaajale langetatakse lehed või pakatatakse pungi.
Minnakse kuhugi kuiva kohta talveund veetma
või askeldatakse vilkalt pesaehituse kallal.
Igal liigil on eluks erinevatel aastaaegadel omad kohastamised.
Omades rütmides. Nii ka olen enda puhul märganud, et maakohas tegutsedes
aitab selline igapäevane elu siduda Ennast looduse rütmiga
näiteks talvel ikka tavaliselt metsategu ja,
ja ka metsavaikus kevadel-suvel linnurahu,
kus siis metsas väga töödi tohiks teha ja pigem on seal
sellised vaiksed toimetused näiteks heinaniitmise näol
ning sügisel siis puudetegu, kus võib sellist puulõhkumise
häält kuulda rändlindude saatel. Nendel hetkedel mõtlen, et küll on ikka hea Eestis elada,
kus aasta ringi niivõrd erinevaid kogemusi saab kogeda ja,
ja niivõrd hästi tunnetada.
Ma arvan, et see on Eesti looduse üks ägedamaid võimalusi
kogeda aasta ringi rütmi. Looduse leksika on ka meie seekordse saate peategelasel.
Lauluritsikad on oma aastaringtirtsude ja Ritsikate elu
kestab ühe suve.
Selle jooksul arenevad loomad läbi mitmemoone täiskasvanuks.
Nad paarituvad, munevad, hukkuvad külmade tulekuga.
Kevadel hakkab kooruma munadest taas uus põlvkond.
Nii see eluring käib. Kuid liigume nüüd lühemate rütmide juurde,
kui seda on aastaring.
Üks küllaltki pikk, kuid siiski lihtsamini märgatav rütm on
meile öö ja päeva vaheldumine.
Öö ja päeva vaheldumine toimub tänu maa pöörlemisele ümber
oma telje. Ja põrlemisel paistab päikesevalgus järgemisi
uuele osale maapinnast, samal ajal, kui ülejäänu mattub pimedusse.
Öö ja päeva vaheldumise rütm maal on igavikuline
ja korduv seni, kuni kestab maatants ümber oma telje. Enamiku loomade elurütmi mõjutab just seesama ööpäeva vahetumine.
Osa loomi on päeval aktiivsed ning puhkavad öösel.
Õhtuhämaruses ilmuvad välja öise eluviisiga loomad,
kes päeval helistavalt varjulises kohas puhkavad.
Paljudele loomadele on tegutsemiseks meelepärane just see
osa ööpäevast, mil päev läheb üle ööks või ööst hakkab saama päev.
Siiski on olemas ka liigid, kes toimetavad vaheaegadega kogu
ööpäeva vältel näiteks selleks mutid. Päeval liuglevad õhuavarustes suurem osa linnuliikidest
putukatest ja oma värve näitavad sel ajal ka päevaliblikad.
Ka kalade season, päevaseid tegutsejaid,
näiteks haug.
Kuid ka tema nagu teised kalad on kõige aktiivsem ikkagi
varahommikus või hilisõhtus.
Ka maod on päevasel ajal nähtavad, näiteks rästik pesitab
ilusa ilma korral päikese käes. Pilves ilmaga redutab aga kivihunnikus.
Jahti peab ta siiski pigem videvikus ja kui tal kõht on
parajasti täis söödud, siis ei pruugi ta mitu ööd oma
varjualusest lahkuda.
Öösel tuleb oma puhkepaigast välja näiteks nööpsilmadega
okkaline loomake, siil.
Samal ajal metsades muutuvad aktiivsemaks mitmed imetajad
sealhulgas meie ainuke kaslane ilves. Kuid ka kährik, tuhkur ja nugis.
Öösel liuglevad puu võrade lähedal ja veekogud kohal
nahkhiired kes jahivad öiseid putukaid, sealhulgas ka ööliblikaid.
Ka linnu maailmas on öised tegutsejad nagu kakud
ja ka öösorr.
Veekogudes peab öösiti jahti angerjas ja öisel metsa
põrandal Sibivad jooksiklased. Selliste söja päeva katketes saadab meid aga hulk pisemaid rütme.
Ühel juunikuu päikeseloojangu ajal vaatasin rannas kivi peal
toimetavaid kärbseid.
Paljud neist tegid aeg-ajalt tiibadega liigutusi
ja seal tundus olema oma rütm.
Miks nad nii käituvad, kas see on mingisugune omavahelise
suhtluse vahend?
Need küsimused hakkasid mind huvitama tema
ja hakkasin otsima vastuseid tehtud uuringutest. Tuleb välja, et paljude kärbseliste, näiteks toakärbse puhul
võib tiibade poolt tekitatud helide puhul olla tegu suhtlusvahendiga.
Igal liigil on see helisagedusi isemoodi,
mille põhjal on võimalik ka teinekord liike isegi määrata.
Just nagu Ritsikatel.
Sääskede puhul on teada, et isased sääsed kuulevad oma
tundlate abil emaste sääskede lendamisel tekkinud heli
ja oskavad seejärel leida üles nende liiki kuuluva emase sääse. Seetõttu on ka isastel sääskadel tundlad suured karvased
ja eri liikidel erikuju.
Sääskede puhul on leitud ka seda, et lähestikku lendavad
sama liigi sääsed hakkavad tegema tiibadega samadel
sagedustel liigutusi.
Tekib ühtlane rütm, mis võib saavutada täielikku sünkrooni.
Karitsikate puhul on leitud sellist ühise rütmi tekkimist.
Seda juhtub ju ka meie inimeste maailmas,
teatris või kontserdil plaksutades samuti meie neuronites,
kui aju. Meie igapäevaseid toiminguid aitab juhtida. Paljud asjad sünkrominiseeruvad siin samadel põhjustel.
Nad on mõjutatud kõrval toimuvatest samaväärsetest protsessidest.
Matemaatik Yoshiki kuramata kirjeldas sünkroniseerimise
nähtuse põhjused ka matemaatiliselt ära ja jõudis jälile
universaalsele mudelile, mis näitas, et kõik taolised
sünkrooniliselt nähtused pritsikategoor,
käte plaksutamine, ka kuldnokkade parves,
lend on kirjeldatavad samade põhimõtetega. Seda annab selgitada kahe pöörleva noolega,
mis 11 mõjutavad.
No kujutame ette, et seina peal need pöörlevad kaks noolt,
nad on omavahel mingisuguste jõujoontega seotud.
Ja mida erinevas suunas need nooled näitavad,
seda suuremat mõju nad üksteisele avaldavad.
Kui nad niimoodi nüüd seal mõnda aega pöörlevad,
siis nad lõpuks leiavadki selle sünkrooni,
sest et kui nooled satuvad samasse asendisse siis nende
vahel mõju kaob ja nad saavad nii-öelda ilma sellise
vastupanuta liikuda. Ja nii jõuavadki ja need nooled üksteise mõjus lõpuks sinna olukorda,
kus nad pöörlevad sünkroonis.
Ja seda võib ka kogeda ju rahvamassis plaksutades.
Proovige teinekord, kui on jõudnud kätte näiteks mõne
etenduse finaal ja on tekkinud selline sünkroon,
plaksutamine, selle vastu rütmi plaksutamine
või hoopis teises, isegi mitte samas rütmis.
Plaksutamine on teinekord väga keeruline
ja seepärast ongi just selline isetekkeline rütme sünkroon
väga tavaline, igal pool looduses. Nii sünkrooniseeruvad ka ritsikad.
Ühel hetkel, kui nad suveõhtus laulavad Nagu maismaa peal liigub ka veekogudes kogu elu ööpäevase
rütmi taktis.
Miljardi pisi organismi tõusevad öö saabudes üles veepinna
lähedusse ja laskuvad alla koidu hakul.
Leidub ka selliseid erandeid.
On neid liike, kes liiguvad just hommikul üles
ja öösel v sügavustesse kuid õliumi ööpäevane üles-alla
liikumine on maailma suurim ränne, mis tiksub maakera
veekogudes peatumata nagu suur kellavärk. Peamiseks mõjutajaks on selliste vertikaalsete rännete puhul
peetud päikest.
Loome õliumi, ehk siis zooplanktoni puhul on oluline just
see asjaolu, et ta toitub pisikestest vetikatest
ja protistidest kes hoiavad veepinna ligidale just nendel hetkedel,
kui paistab päike.
Nad toituvad valgusest fotosünteesi abil.
Nii ongi päeval ülemistes veekihtides oluliselt rohkem toimetamist. Kuid mõned loomhõljum tegelased on leidnud ka turvalise aja
just öösel tegutsemiseks.
Siis väheneb oht kellelegi saagiks langeda.
Kuigi toitu on sellel hetkel vähem, siis risk on väiksem.
Suurem osa hõljumis siiski rändab päikese järgi
ja uued avastused on ka näidanud, et samamoodi rändavad
ookeanisügavustes elavad hõljumi loomad kelleni valgus ei jõua.
Teadlased pakuvad sellele nähtusele mitmeid põhjuseid. Võib-olla tajub süvaveeloomhõljum hääle või veekeemia
muutusi ülemistes kihtides ja talitab selle järgi.
Võimalik, et hõljumil on ka oma sisemine kell,
mis paneb nad isegi valguse puudumisel ööpäevarütmis liikuma.
Tõenäoliselt on tegu terve ahelreaktsiooniga,
mis ketrab päevast päeva nagu toidu ahelgi kus analoogina
võib vaadelda toidusaadavust ja sellele vastavalt tarbijate
arvu kasvu või kahanemist. Kogu elu Maal toetub mikroobidele.
Viimased uuringud on näidanud, et just need kõige pisemad
käivitavadki rütmilisi protsesse.
Hiljuti on leitud, et ookeanis elavate fotosünteesivad
bakterite puhul esinevad kindlad geeniaktiivsuse perioodid,
millele järgnevad kõrgemate organismide aktiivsusperioodid.
Kõrgematel ka mitte fotosünteesivatel olenditel.
Aga sellised aktiivsusperioodid kaovad, kui neist
fotosünteesivad bakterid eraldada. Seega võib ookeanis toimuvat vaadelda kui harmoonilist koorilaulu,
kus üks laulurühm järgneb teisele ja rütmi hoiab mikroelu
justkui dirigendi taktikepp. Kui loomade käitumises on aktiivse elutegevuse
ja puhkeaegade rütmilisus ööpäevade lõikes hästi täheldatav
siis taimede puhul on seda raskem tajuda.
Silmaga ei märka, millal taimed on aktiivsed
ja millal, et vähemalt mitte nii kergesti millal nad
hingavad ja toituvad ja millal nad puhkavad.
Sellegipoolest eksisteerib rütmilisus ka taimede elus.
Lihtsam 500 silmaga näha on õite avamise
ja sulgumise jälgimisel ööpäeva vältel. Selle järgi, millal õied on avatud, võib taimed jagada
hommiku päevaliikideks ja õhtuliikideks.
Õie avamist ja sulgemist reguleerib taime sisemine
bioloogiline kell ning teatud liikidel ka välised olud.
Õied tõmbuvad kokku niiskuse, vihma või tuule eest
ning puhkevad taas soodsamal ajal.
Õistaimed on peamiselt putuk, tolmlejad ja evolutsiooni
käigus on nii hommiku päeva kui õhtu öötaimedega koos välja arenenud. Samal perioodil tegutsevad putukad, kes taimi tolmeldavad.
Leksikoni sarja teises osas rääkisime ka orhideedest
ja nende seas ka käokeeltest.
Kahelehine käokeel, kes on tuntud ka kui ööviiul ei erine
päeval ega öösel oma kuju poolest väga palju.
Tema õied on sama erksad ka päeval.
Kuid siin peitubki aktiivsus hoopis lõhnas.
Tema õied hakkavad lõhnama alles hämaruse saabudes
ja meelitavad ligi just ööliblikaid magusa hektariga maiustama. Kuid visuaalselt aktiivsust on näha näiteks longus põisrohu
puhul kelle sellised põisi meenutavad õied on päevasel ajal
kortsus ja sellise närtsinud ilmega õhtuhämarikus,
aga õied justkui ärkavad ja muutuvad värske ilmega avanenud õiteks.
Nii kutsuvad nad ligi samuti ööliblikaid.
Kes siis sellise pika londiga nende õitesügavustest nektarit
saavad imeda.
Hämaras on ka põisrohu ja käokeele valged õied eriti silmatorkavad,
natuke nagu isegi öö kukkusid seal. Kuid valgete õitega on ka vesiroos, kes ei ole
ööliblikate-le suunatud, vaid ootab hoopis oma suurtele
avatud õitel eelkõige päevaseid, mardikaid
ja õhtuks õied sulguvad.
Õhtuks sulguvad ka tulikate ja kellukad õied,
keda tolmeldavad mitmed päevase eluviisiga mardikad,
mesilased ja kimalased.
Nüüd jõuame ka taimede liigutamise juurde. Neil on selleks vähemalt kaks moodust.
Taimede selliseks üheks mooduseks on siis kudede ebaühtlane kasv,
kus kiiremini jagunevad või pikenevate rakkude taimeorgani
külg kummerdab ja vastaskülg jääb nõgusaks.
Nii sulgub ja avaneb näiteks võililleõis. Uurime võililleõit nüüd lähemalt ja näeme,
et võililleõis ei olegi tegelikult päris õitsvaid õisi,
mis tähendab, et ta koosneb siis mitmetest õitest.
Et kõik need pisikesed õiekeeled, mida me näeme,
ongi omaette õied.
Ja iga keeleke on omaette selline liikumisorgan,
millel siis sisekülg vastavalt kas kasvab
või kahaneb, õigemini millal siis siseküljel olevad rakud
kasvavad näiteks kiiremini siis kui õisik avaneb
ja sulgumisel kasvavad jällegi selle õiekeelevälised rakud kiiremini. Niimoodi saabki siis õis sulgudaja avaneda.
Teiseks võimaluseks taimeriigis on spetsiaalsete rakkude
siserõhu muutumine, seda rõhku kutsutakse ka sellise sõna
nagu turgari all.
Seal siis nimelt surutaksegi vesi kas rakkudest välja
või tõmmatakse rakkudesse tagasi.
Ja niimoodi muutub siis rakkude pingulolek,
mis kutsub esile taimeosade liigutused. Näiteks jänesekapsas kasutab siserõhku.
Päeval paneb ta oma lehed horisontaalselt,
et püüda siis võimalikult palju valgust kinni
ja öösel laseb ta need longu.
Ja niimoodi tagab selle, et vett aurab vähem taimest välja. Lähme nüüd tagasi loomade maailma seal on kogu organismis
üks tugevamaid rütme, südame töö.
Üldiselt on nii, et mida suurem on loom,
seda aeglasemalt tema süda lööb ja seda pikem on tema eluiga.
Nii on elu jooksul löödud südamelöökide arv laias laastus
kõigele teatel sama miljard lööki eluajal.
Inimene on siinkohal tänu tehnoloogia ja meditsiini arengule erand.
Nii on ka meil inimestel siiski omad rütmid,
kindlad ajavahemikud päevas, kus oleme loovamad
ja ajad, kus on parem puhata. Mõni inimene on kiirema sisemise rütmiga kui teine.
Nende erinevate rütmidega arvestamine on empaatiline oskus,
kus näiteks kaks erineva rütmiga inimesed saavad kokku
ja ühildavad oma rütmi.
Ütleme siis kiirema rütmiga inimene natukene aeglasemaks
ja aeglasem, aga natuke kiiremaks.
Kui eelmises osas rääkisime looduse keelest,
siis on olemas ka rütmiga seotud keel, millest inimkond on
palju olulist saanud. Selleks on morse.
Rütmipillid on meie iidsemad instrumendid,
mida kasutasid meie esivanemad suhtlemiseks.
Rütmihindame me muusikas ka tänapäeval.
Rütmid juhivad meid ja meie aju südant rake kogu kehas.
Rütmid on meie elus olulisel kohal, oluline on neid märgata
iseendas ja meid ümbritsevas looduses.
Ja nii saamegi elada looduse ja iseendaga ühises rütmis
ja leida ühiseid hetki, kus saame tunnetada seda ülimat tunnet,
olla kaaslastega ja loodusega sünkroonis. See oli kuues osa Lennart Lennuki saatesarjast looduseleksikon.
Uus saade juba nädala pärast. Looduseleksikon.
