Loodusee leksikon. Tere, mina olen Lennart lennuk ja saatesarja viimases osas
räägin meeltest ja selle teema juurde juhib meid metssiga.
Metssea kohta on levinud palju eksiarvamusi.
Temast kõneldakse rahva hulgas kui räpasest
ja kommetita loomast.
Paljud näevad temas vaid rumalat põllu sonkijat.
Vahel kasutatakse vaest looma lausa sõimusõnana kuid ometigi
on temas peidus põnev ja armas loomus ning teda on ka
hellitavalt kutsutud metsanotsu. Seekordses leksikoni osas tutvustan elu seapesas,
nõnda, nagu see tegelikult on.
Lähemalt vaadates näitab nii mõnigi seategu,
et tegemist on targa puhtust armastava ja lausa eeskujuliku loomaga.
Siiski ei jää mõnikord ka seatemp tegemata.
Metsseapõrsas sünnib ilma lahtiste silmade
ja kõrvadega.
Nagu inimesel, mängivad kõik meeled ka sea elus rolli juba
sünnist saati. Meeleelundite ülesandeks on meid mõjutavad tegurid
närviimpulssidena meie ajju toimetada.
Saadud info põhjal tekivad aistingud ja tajud,
mida kasutame keskkonnas näiteks looduses viibides igal ajahetkel.
Me saame ise oma meeli treenida ja suunata,
tõmmates ninna kevade lõhna jälgides värvide mängu loojuva
päikese poolt toonitud pilvedel.
Kuulates lindude meloodilist, laulu ja suviseid Ritsikate
rütme kompides krobelist puukoort ja pehmet samblavaipa
metsal ning mekkides sügiseses rabas jõhvikaid. Metssiga oli juba ürgEestis, hirve ja Tarvase kõrval oluline jahiloom.
Kliima, jahenemisetammemetsade raiumise ning huntide
ja küttimise survel hakkas metsanatsu asurkond vähenema,
kuni väike jääaeg nad seitsmeteistkümnendal sajandil päris
minema pühkis.
1900 kahekümnendatel hakkas aga liikuma jutte imelikust olendist,
kes metsas uitas ja kummalisi hääli tegi.
Metssiga oli taas Eesti aladele jõudnud. Siinne arvukus kasvas jõudsasti, kuni 1040.-te alguse karmid
pakased mets ja asurkondi kahandasid.
Kahe talvega olid eesti metsad taas kord sigadest tühjad
kuid paari aasta pärast tulid sead siiski tagasi
ja on püsinud siin kuni tänase päevani.
Nende arvukus on viimastel aastakümnetel mitmekordselt kasvanud,
kuid tänaseks on sigadele osaks langenud uus proovikivi.
Aafrika seakatk. Eesti metssigade arvukus on erinevatel aegadel olenevad
paljuski inimesest.
Talvel ei saa enamik Eesti populatsioonist ilma lisasöödata hakkama.
Samas leidub ka päris metsikuid karju, kes kolavad ringi
laiadel Alam-Pedja aladel.
Metsanotsu on pigem soojalembene loom, kes on oma suguselts
lastest kõige kaugemale põhja jõudnud.
Kuid tedagi piirab külm kliima ja paks lumekoorik,
milles raske liigelda ja toitu leida. Seetõttu on Eesti mets ja leviku põhjapiiriks
ja Soomes leidub neid vaid paiguti soojematel aladel.
Koduloomana hakati siga pidama samaaegselt mitmes maailma piirkonnas.
Arheoloogid arvavad, et siga kodustate esimest korda 9000
aastat tagasi Lähis-Idas ja üsna varsti pärast seda Kaug-Idas.
Võimalik, et natuke hiljem kodustati sigaga Euroopas. Kui nüüd rääkida seapesast, siis on metssiga sellesamase
pesa ehitamisega lausa Guinessi rekordite raamatusse pääsenud.
Ta on nimelt suurim imetaja, kes poegimiseks pesa ehitab.
Igale pesaelule eelneb aga ikka jooksuaeg.
Kuigi metssiga võib paarituda läbi aasta,
sünnitab ta tavaliselt kevadel, sest peamine jooksuaeg jääb sügisesse.
Kusjuures, kui juhtub, et karja külastab piirkonna tugevaim
kult ehk isane siis hakkavad kõik emised üheaegselt hindlama. Nii saab kulti ühe ööpäeva jooksul panna aluse terve karja järelkasvule.
Kuldi muide tunneb eemalt ära talle kõhu alla karvadest
moodustunud pintsli järgi.
Poegimiseks eralduvad emased karjast.
Kesikud ehk noored metssead jäävad selleks ajaks oma pead.
Umbes kahe nädala pärast saadakse jälle perega kokku.
Taaskohtumisrõõm on suur poeginud emised tutvustavad
kiledate põrsa roiete saatel karjale uusi nägusid. Esimese nädala jooksul aga põrsad oma kärssa pesast veel
välja ei pista.
Kuid juba kahe nädala möödudes kõnnivad pisikesed omal jalal.
Põrsad on esimestel elukuudel triibulised.
Ohtu märgates pisipere liikumatuks ja nii on röövloomadel
raske neid ümbritsevast loodusest eristada.
Kui eemalt mets ja põrsakarja jälgida, siis sulanduvad nende
triibulised kasukad nii kenasti üheks massiks,
et ei saagi hästi aru. Pust hakkab ühe põrsa pea või teise põrsa saba.
Kui näed kevadel metsas sea poegimispesa,
siis soovitan kiirelt lahkuda ja vaikselt seda teha,
sest inimese kohalviibimine häirib pesaelu
ja emis ehk siis emane metssiga poegimise ajal üsna valmis
rohuallikat ründama.
Metsseapesa on oksa raagudest, teinekord ka pilliroost
ja muudest taimedest kokku seatud kuhil,
millel on sees väike õõnsus. Seega on tegu küllaltki korrapärase meistritööga
ja kindlasti mitte segi keeratud ja hooletusse jäetud asemega.
Nagu ennegi öeldud, siis pesaeluajal on emis
kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui talle ligidale sattuda.
Sama kehtib ka emise kohta, kes on põrsastega juba
poegimispesast välja kolinud.
Muul ajal on Eesti metsad rahumeelsed ja hoiavad eemale,
kui inimest haistavad. Metsseapesa ma veel metsas kohanud pole,
kuid looma ennast mitmel korral.
Üks erksamaid mälestusi on pärit rahaaugu hoiuala sügavast
kuuse metsast, kus ma ringi uitasin ja ühtäkki tajusin,
et keegi justkui vaataks mind.
Võtame siinkohal korraks pausi ja analüüsime seda tundmust. Kuidagi alateadlikult tekib meil vahest tunne,
et keegi jälgib, metsas lülitab see tajumeel eriti hästi
sisse siis, kui tihedamalt looduses käin.
Olen seda ennegi märganud, et kui mingil perioodil satun
metsa tihedamini, siis mõne aja pärast hakkan rohkem
metsloomi kohtama.
Meeled ja enda olek kohaneb metsarütmiga
ja ilmselt tajuvad seda ka loomad. Et kas inimene on kuidagi elevil või rahulikus meeleolus.
Seejuures ei piisa vähemalt minu puhul paarist korrast
metsas käimisest, vaid Pean ikka käima tihedamini,
ikka nädalas paar korda.
Siis hakkab see õige loodusetaju kuidagi meeltesse jõudma
ja nii olengi märganud, kuidas neil perioodidel,
kus rohkem metsa jõuan, suudan ka ise oma meeltes rahulikum
olla ja metsarütmis paremini liikuda. Ka siis, kui ma parasjagu metsas pole.
Loodus on meelerahupaik. Niisiis tagasi loo juurde olingi sel sügiskuul juba
mitmendat korda rahaaugu metsades ja tundsin,
et keegi jälgib mind.
Jäin seisatama ja sihtisin pilgu nii kaugele,
kui hämarduv mets sellel seigelda lasi.
Eemal kahe jämeda kuuse vahel seisis üks tume kogu.
Võtsin vaiksete liigutustega ja ise seesmiselt rahulikuks
jäädes kaamera ja piilusin läbi teleobjektiivi. See oli metssiga.
Lasin kaamera kergelt alla ja jäin liikumatult kuulatama.
Jah, ta liikus minu poole.
Õige pea sain aru, et tegemist on hoopis terve mets
ja karjaga sammude kuivanud leht, tede sahin
ja üksikud praksatused lähenesid koos juhtimisega kelle
tagant paljastus veel mitu sama suurt emist
ja kari nooremaid loomi ehk kesikuid. Lasin karvastel metsa Holanditel endast mööduda.
Selles hämaruses ja tol ajal käesoleva kaameraga poleks
nagunii mingit õiget pilti saanud.
Seega otsustasin mälupildi kasuks ja keskendusin kõikide
meeltega kohtumise hetkele.
Kui metsakari oli minust möödunud ja sõrgade müdin kaugenenud,
kajas eemalt järsku kõrgemat Ruigamist ja sammude müdin
muutus järsult tihedaks ja taas lähenes kiiresti mets-kari
jooksis tuldud teed tagasi. Järelvaid meeldiv metsseale omane muskust meenutav lõhn,
mis sügisese kuusemetsal hõljus.
Hiljem olen mõelnud, et mis võis neid ehmatada.
Küllap oli see minu enda jäljerida, mille otsa nad sattusid.
Nimelt tunneb metssiga lõhna imeliselt hästi.
Metssea pikk ja Lõmmis kärss on tänu oma suurusele väga hea
lõhna avastaja.
Sageli juhtub, et enne, kui inimene metsa nodsut märgatagi jõuab,
on see iga inimese lõhna juba tajunud ja kiiresti jalga lasknud. Isegi poole ööpäeva vanused inimese jäljed muudavad metsa
nutsu valvsaks.
Kuid kärss vastu maad toitudes ei pane sead vahel
ümberkaudseid lõhnasid tähele ja nii võib inimenegi metsas
mõnele toituvale karjale peale sattuda.
Lõhnad mängivad suurt rolli juba sünnist saati.
Lõhnasignaalidega märgistab metsiga territooriumi
ja suhtleb liigikaaslastega. Näiteks antakse lõhnaga teade ohust või paaritumise soovist.
Muide, tänu heale lõhna mälule suudavad nad jälgede järgi
eristada teisi indiviide.
Nii on igal notsul oma lõhna tunnus see midagi säärast,
kuidas meie tuttava inimese juba hääle järgi kaugelt ära tunneb.
Jahimees ja kirjanik Lorond käbe nõu on kirjeldanud,
et mets ja hõng on väga tugev ja meeldiv mitte nagu kodu seal.
Seo tööl, meenutab aniisiseemneid ja vihmajärgset asfaldi lõhna. Pisut piprane ja muskusena.
Jahimeestele ja mets ja entusiastidele on see hõng tõeline
parfüümi ja annab märku, et siga pole kaugel.
Niisiis, soovitangi mets ja elupaikades ringi liikudes oma
lõhnataju proovile panna ja aeg-ajalt nuhutada.
Inimene suudab eristada kuskil triljon erinevat lõhna.
Nii tasubki oma lõhnataju ikka treenida ja loodus pakub
selleks imelisi võimalusi. Metsa lõhna tasub metsa sotside näiteks mõne suurema kuuse alt.
Neid kasutavad metssead tihti ööbimiseks.
Magamiseks seab metsanotsu mõne suurema puu all
või tehnikusse sisse mugava lohu.
Ja magamisaseme servad on tavaliselt ääristatud oksarisu
või pillirooga.
Suvel on see lihtsama ehitusega ja talvel Boltserdatakse
aseme põhimõnikord pehmema materjaliga, no et oleks soojem. Magamisasemed on karjal lähestikku, vahel mahutakse ka
ühtlase kurde lohku ära, kuid kuldid magavad karjast. Alati eraldi. Looduseleksikon. Siga on intelligentne loom, väidetavalt on teda lihtsam
treenida kui koera.
Ja teaduskatsetes mängivad sead paremini videomänge kui primaadid.
Lisaks on tal hea mälu, tänu millele mäletab õpetatud loom
isegi poole aasta pärast oma ülesannet.
Tänu heale mõistmisele kasutatakse sigu narkootikumide
otsimisel ja ka hinnatud trühvlid leidmiseks.
Ta on üks vähestest loomadest, kes suudab mõista peegelduse olemust. Ühes teaduslikus katses asetati toidukauss nurga taha niimoodi,
et seda oli peeglist näha ja vaid mõni üksik siga läks
kaussi peegli tagant otsima.
Enamik neist suundusid otsejoones nurga taha asuva kausi juurde.
Siiski ei ole veel tõestatud, kas iga ka sellest aru saab,
et ta peeglist iseennast vaatab.
Eneseteadvuse uurimisel kasutatud peegli katse on siiani
edukalt läbinud vaid mõned loomad näiteks šimpans
ja pudelnina delfiin ning üllatusliku Teimetajast erandina
ka harakas. Peegli katse seisneb selles, et loomale tehakse näo
piirkonda värviga täpp ja seejärel jälgitakse tema käitumist.
Et kas ta hakkab täpi endalt maha hõõruma
ja ennast parema nurga alla sätes uurima.
Või käitub ta lihtsalt nii, nagu oleks näinud oma liigikaaslast.
Kui siga tõlgendab nähtut küllaltki intelligentselt,
siis üldjoontes pole tema nägemine kiita.
Inimest on ta võimeline eristama alles 100 meetri pealt
liikumatult inimest ei pruugi ta märgata isegi paarimeetrise
vahemaa puhul. Kuid seda ainult juhul, kui tuul inimese lõhna seani ei puhu.
Nii olin ka mina metssigadest vaid paarikümne meetri kaugusel,
kui nad minust mööda jalutasid.
Ka tuul puhus tol korral seakarja poolt.
Siiski on seanägemine kohanenud hämara valgusega.
Kõige paremini eristabki ta siniseid toone,
mida on pimedas kõige hõlpsam märgata.
Teaduskatsetused näitavad, et rohelisi ja punaseid tooneda
hallist hästi ei erista. Ilmselt on see seotud esimeste imetajate arenguga,
kes elasid dinosauruste ajal, olid väiksed
ja öise eluviisiga, nii areneski nende nägemismeel eelkõige
hämaras valguses värve eristama.
Ka vaateväli on sigadel meie omast erinev.
Tänu küljepealsele silmade asetusele näevad sead oluliselt
laiemat ala kui meie.
Kuid mõlema silma nägemisulatusest kattub kõigest väike osa
ja nii tajub ta objektide sügavust ja ruumilisust vaid väga
kitsas vahemikus. Mida ta siis mõlema silmaga haarab?
Selle ruumitaju testimiseks on muide väga hea
ja lihtne nipp, on vaja vaid üks silm kinni katta
ja proovida siis mõnda ruumilist objekti näpuga kompida
näiteks sobib selleks väga hästi mõni toataim.
Kuigi nägemine on metsana sul kehvapoolne,
siis kuulmine on tal suurepärane.
Nad eristavad muid hääli taustamürast ja iga kahtlasema
plõksu peale teeb seakari üheskoos kuulamispausi. Sead suhtlevad omavahel rühitsuste, norsatuste
ja uratustega et anda üksteisele teada näljast janust,
hirmust ja muust elulisest.
Metsseal on eristatud kuni 20 eri häälitsust.
Lisaks käib metssigadel suhtlus ka saba abil.
Sabaga väljendab metssiga oma emotsioone
ja suhtleb liigikaaslastega.
Näiteks raputab metssiga saba, kui ta on närviline kuid
mõnuga süües lööb ta sabaga rahulikult, rütmimetssiga ei
hoia saba kunagi rõngas nagu kodusiga. Kui eelnevalt rääkisime sellest, et seapesal on tegelikkuses
palju korralikum välimus, kui sellele kiputakse tähendust
andma siis on ka sea samastumine räpasusega tema suhtes
omajagu ülekohut teinud.
Puhtusest hoolib siga väga, kuid tal on ennast keeruline ise puhastada,
kuna ta ei paindu kuigi hästi.
Seepärast teevad head koostööd, nad näksivad hammastega
karjakaaslase karvast parasiite välja, näiteks seatäisid
põdrakärbseid või siis ka piste Kärblasi. Kasukat aitavad puhastada ka vareslased,
kes sellisel moel kõhutäidet otsivad.
Taolist sümbioosi, kus siis vares oleks hea kukil
ja kakukesed väikseid putukaid välja ei näe siiski kuigi tihti.
Kuid see on siiski märk sellest, kuidas on parasiidid kaasa
aidanud liigisisesele ja liikidevahelisele spetsialiseerumisele.
Parasiitidest vabanemiseks on ka hea regulaarselt mudavanni võtta.
Lisaks on mudavann ka mõnus jahutaja kuumal suvepäeval. Nimelt ei ole sea higinäärmed kuigi töökad.
Seda hoolimata inglisekeelsest kõnekäänust.
Svet laika piig mis eesti keeles tähendab,
higistab kui siga.
Tegelikkuses siga higistada ei saa ja tal tuleb end koerale
sarnaselt suu kaudu jahutada.
Pealmise mudakihi ajab metsa nutsu maha koos vana karva
ja parasiitidega. Hiljem aitab nahale jäänud mudakiht verd imevad putukad
eemal hoida.
Parasiitidest aitab vabaneda ka kuusevaik sigalaseb kihvade
abil puust vaigu jooksma ja hõõrub end seejärelvaiguga kokku.
Nii võibki metsa nutsu radadel liikudes märgata vaiku
ajavaid kuuski, mida on omajagu nühitud ja kui hästi otsida
puukoorevõi mõne oksatüüka küljest, leida seal ennast
hõõrunud metsa, nutsu karvakese puit kasutavad kuldid ka oma
territooriumi märgistamiseks. Võimsaim kult selgub selle järgi, kes märgistuse puul
kihvaga kõige kõrgemale tõmbab.
Lisaks kihva jäljele sügab Kulten vastu puud
ja eritab puutüvele uriini, millest jääb maha tugevalt
nuuskpiiritust meenutav lõhnajälg.
Siis teavad kõik sead, kes on selle metsategija. Nendes kohtades, kus maa on pehmem, jäävad metssigadest maha sõrajäljed.
Hoolikamal vaatamisel on sageli näha ka sõrgatsite jälgi.
Need sõrgatsi tasuvad sõrajälgede taga ja teiste Eesti
hirvlastega võrreldes jäävad mets ja jäljed suuruselt põdra
omadele tunduvalt alla.
Aga metskitse omadest suuremad.
Punahirve jälg võib kogukama kuldijäljega olla ka sama suur
kuid siiski hoiavad punahirve sõrad rohkem kokku
ja ka sõrgad Sid asetsevad üksteisele lähemal. Pealegi ei jää punahirve sõrgatsid sageli jälgedel näha.
Metssea laialihoidvad sõrad aitavad tal liikuda ka pehmetel,
pinnastel ja metsanutsu rada pidi uidates võib matkaline
sageli jõuda sea toitumisaladeni.
Toitumisalast annab märku üles tuunitud maa
ja maa tuhnib siga oma kärsa abil.
Maa sonkimiseks on kohanenud ka tema kiilukujuline keha,
mille kogutasakaal ja jõud koondub etteotsa. Kärsson sea üks iseloomulikumaid kehaosasid,
mis eristab teda äratuntavalt teistest imetajatest.
Metsanotsu kärss lõpeb kõhre helise kettaga,
mida seestpoolt toetab pisikene luu.
Selline kärsaehitus annab seale väikese buldooserivõimed,
mis teeb maa seest toidu kättesaamise hõlpsaks.
Isegi talvel, kui maa on külmunud, pääseb metssiga oma
tugeva kärsaga juurikatele ligi. Tõhusust lisavad kihvad, mis kullil on eriti võimsad.
Toidu leidmisel on oluline ka hästi arenenud haistmismeel.
Meelepärase toidu tunneb siga lõhna järgi ära ka siis,
kui see paksu mulla või kõdukihi all metsanutsu tunneb isegi
rohkem kui seitsme meetri sügavusel asuvat toidu lõhna.
See, millise innukusega nad trühvleid otsivad,
on ilmselt seotud trühvli kavala lõhna trikiga.
Nimelt sisaldab trühvel lõhnakomponenti,
mis sigadele paaritumisaldis vastassugupoolt meenutavad. See on üks tõestus sellest, kuidas meeled mängivad rolli
liikidevaheliste suhete arenemises.
Trühvli põhiline trump ongi tema eriline lõhn
ja kui mõni gurmaanist metssigadele seene üles leiab,
siis saab ta aimuga maitsest.
Lõhna ja maitseomadused on trühvlile eluliselt olulised,
sest ilma lõhnata teda ei leitaks ja ilma maitset.
Ta teda ei söödaks, seega ka ei levitatakse tema eoseid. Edasi kasvab ta ju maa all ja ise ta seetõttu oma eoseid
levitada ei saa.
Trühvli lõhna- ja maitsekoostisosasid toodavad mitmed
elusolendit koostöös.
See ei ole ainult trühvliseene enda panus,
vaid tegu on terve mikroelustikku komplektiga.
Trühvlipinnal ja sees elavad bakterid ja mikroseened lisavad
kõik omalt poolt midagi et nende kodukohaks oleva seene
olemasolu saaks jätkuda. Nii on mikroelu kaasatud ka meie meeltemaailma.
Kui nüüd aga mets ja juurde tagasi tulla,
siis suure sonkimisega avaldab metsa nutsu taime kooslustele
nii halba kui ka head mõju.
Haruldaste skooslustes käib ta maiustamas näiteks käpaliste mugulatega.
Teisalt kobestab mõnes teises kohas pinnast,
mis taimede seemned sügavamale viib ja aitab nii kaasa metsa uuenemisele.
Lisaks sööb ta maipõrnika tõuke ja teisi puude kasvu
pärssivaid tegelasi, hoides nii looduse tasakaalu. Just maad tuhnides leiabki metssiga enamuse oma toidust.
Toidu osas on siga täielik gurmaan.
Sellest annab tunnistust ka tema keele maitsmispungade
rohkus mida seal on kolm-neli korda rohkem kui inimesel.
Kuigi siga on kõigesööja, siis eelistab ta rohkem taimetoitu.
Selle hulka kuuluvad heinputke angervaksa pilliroo
ja hundinuia maa-alused osad kuid käiakse ka põllul
kartulite ja maisiga maiustamas. Meelispalaks on tammetõrud ja võililled.
Loomne toit koosneb peamiselt putukatest,
tigudest, vihmaussidest ja kahe paiksetest.
Vahest saab ta kätega mõne väiksema imetaja.
Maitsemeeleosas on muide üks küllaltki kummaline mõtteharjutus.
Kuigi me tunneme maitset oma suus, siis tekib see maitse
tegelikult meie ajus.
Seega läbi närviimpulsside maitseb toitu tegelikult meie aju,
aga me tajume seda oma suus. Kohati esineb inimestel kummalisi meeletajusid.
Ligi viis protsenti inimestest näevad numbreid
ja tähti värviliselt, tunnevad sõnade maitset
või kuulevad pilte.
Sellist erilist tajumist kutsutakse sünesteesiaks
ehk mitmiktajuks.
Mitmiktaju tuleneb sellest, kui ühe meele poolt saadud
närviimpulsid tõlgivad taju. Teise meeleelundikeelde California ülikoolis viidi läbi uuring,
mis annab tunnistust, et me kõik oleme beebidena olnud mitmiktajuga.
Võimalik, et oleme maitsnud heli, kuulnud pilte eluperioodil,
mil aju ja närvisüsteem alles kujunesid välja.
Teadlased on leidnud, et finast ees ja on ka mõningal määral õpitav.
Seda olevat kergem treenida just lastel,
sest nende närvisüsteem ei ole veel nii põhjalikult välja arenenud.
Nii ongi paljud mitmiktaju ka inimesed kaotanud oma sellised
erilised võimed täiskasvanuks saades, kuid on ka neid,
kellel need püsima jäävad. Inglismaalt pärit jams vannet on on rääkinud,
kuidas ta tunneb suus sõnade maitset.
Ta meenutab koolipõlvest, kuidas Inglismaa kuninganna
Änboleini nimi tõi tema suhu alati pirni,
kommi maitse ja oma kohtingukaaslasi või sõpru valisid aga
selle järgi, kuidas nende nimed maitsesid.
Näiteks on talle alati meeldinud rabarberi
ja kummikommi maitse. Seda, kui universaalne on tajumine on näidanud katsed,
kus mitmiktajuga inimesed on maalinud kindlaid heliteoseid kuulates.
Seejärel on neid maale näidatud tavatajuga inimestele
ja küsitud, et milline maal läheb millise teosega kõige
paremini kokku ning enamik inimestest viibki kokku õige
maali õige heliteosega. Meelte olemasolu ja nende kasutamine on oluline osa looduse toimimisest.
Paljuski on meelte areng saatnud looduse evolutsioonilist
kulgemist sadade miljonite aastate jooksul.
Meeled on saatnud ka meie saatesarja läbinud teemasid moel
või teisel oleme puudutanud ka looduse seda osa,
mis meie meelteulatusest väljapoole jääb.
Me kogeme maailma sellisena, nagu ta meie meeltele esitatud on.
Ja teadmistega saame siiski viia selle kogemisega kaugemale,
rikastada oma taju teadmiste toel. Nii oleme läbi 10 saate läbinud muuhulgas ka pisikese meelte kooli.
Saime teada, kuidas suudavad kalad tunda empaatiat,
kuidas käpalised on meistrid putukate meeli kasutama.
Vaatasime lähemalt kuldnoka Parlemist, kus on vaja üksmeelsust,
mis muide saab tekkida vaid meelte koosmõjul.
Saime aimu ka nägemise arengust, kui juttu oli med uuside
näitel meie ühest olulisemast meeleelundist silmast aga ka
laiemalt valguse tajumisest. Küürvaal viis meid suhtlemisega seotud meelerännakule.
Nii saime teada, kuidas kuulmise ja helitekitamise,
kuid ka teiste elundite kaudu toimub looduses suhtlus.
Samuti uurisime rütmitaju, mis saadab Loodust igal sammul
ja milles osalevad mitmed meeled.
Rääkisime Murakast ja sellest, kuidas tema meeli rikastav
maitse ja muud omadused ikka ja jälle pärandvarana edasi
kanduvad ning keskendusime võõrastamisele
ja hirmude kujunemisele, kus on samuti mängus tajud
ja meeled. Oleme koos sel teekonnal saanud loodusest
killukese rohkem teada ja ehk ka vihjeid selle kohta,
kuidas oma meeli looduselamuse rikastamiseks kasutada. Loodan, et saadet kuulates sõite ligemale sellele,
mida meie oma meeltega igapäevaselt ei taju.
Aitäh teile, kallid kuulajad, oli põnev teiega koos
mõtterännakuid läbida.
Kuid looduseleksikon ei lõpe siinkohal, see on avastamist
täis ja elamustest punguv.
Seda leksikoni saab avada igaüks, kel looduse vastu huvi
ja kus ikka mujal kui liivas, ahinal, mererannas
või metsasügavuses samblavaibal sammudes keset laukaid,
lagerabas, jõhvikamekk suus või isegi linnaniidul õhku nuusutades,
kus iganes te oma meeltega loodusele lähemale saate. Kohtumiseni uutel lehekülgedel ja teadmistevõrgustikes. See oli viimane osa Lennart Lennuki saatesarjast looduseleksikon.
Kõik 10 saadet on järelkuulatavad klassikaraadio
koduleheküljel ja jupiteris. Looduseleksikon.
