Kes elab Tartu sees?
Just nii, küsivad teadlased, kes koostöös Tartu linnaga
otsivad viise, kuidas linna rohkem rohelust
ja elurikkust tuua.
Viieaastase projekti esimesel aastal katsetati mitmetel
linna rohealadel niitmiskorra muutmist samale rohealal
niideti ühel osal tavapärase hoolduskorra järgi muru
pidevalt madalaks ja teisel osal lasti rohttaimedel kõrgeks kasvada,
õitsema hakata ja seemneid külvata. Niideti kord või kaks suve jooksul ja kesklinna parkides
lõpetati niidutaimede suvi vikatite abil.
Teadlased said siis vaadata, kas juba esimesel aastal,
mil niideti tavapärasest teises rütmis esines,
muutusi niitmata alad tekitavad aga inimestes vastakaid tundeid.
Tartu linnalooduse koordinaator Mirjam võsaste ütles,
et kui lasta murul pikemaks kasvada, siis valget ristiku
õied toovad linna kimalasi, liblikaid ja teisi putukaid harvem. Niitmise kasuks räägib võsaste sõnul ka veel üks põhjendus. Igal suvel on meil nüüd olnud sellised põuaperioodid,
et sel suvel oli kuu aega juunis ja tegelikult oli kohe näha,
et kõik need muruplatsid, mida me liidame tihedalt,
olid täiesti kollased.
Ja kõrval oli võrdluseks meil ala, mida me ei olnud niitnud
ja see oli ilusti roheline.
Ehk siis tegelikult, kui taimed on natuke kõrgema kasvuga,
siis nad hoiavad ka niiskust paremini, mis tähendab seda,
et nad ei kuiva suvel läbi ja nad ei sure seal ära. Et ka see on näiteks väga lihtne põhjus,
miks tegelikult tasub kõrgemaks.
Ja muidugi kõikvõimalikud teised putukad,
lindudel on rohkem süüa, võta sealt haljasaladelt,
tegelikult kõigile mõjub see hästi, isegi kui nad seda ei tea. Projekti esimese aasta eesmärk oli saada alusandmed,
mille põhjal saaks edaspidi muutusi hinnata.
Samas said teadlased juba esimese aasta järel mitme üllatuse osaliseks,
jätkab Tuulsepp. Näiteks oli väga suureks üllatuseks putukauurijatele,
et seal kesklinna parkides, kuhu just on rajatud need
mitmekesised rohealad, lilleniidud olid tekkinud liblikad
ja liblikaid sellistes niidetud muruga pargi lappidele ei
leia mitte kunagi, sest et röövikutel ei ole seal toidutaimi
liblikatel ei ole seal õisi, mille peal toituda
ja samamoodi on siis on siis ka taimede põhjal tehtud.
Uuringud muidugi näitavad, et see taimede liigirikkus on
juba kõrgem nendel aladel, mida harvem niidatisjon. See on väga lihtne ja loogiline, kuidas tuleb. Kui projekti esimesel aastal vaadeldi peamiselt loodust
ja loeti kokku, kui palju üht või teist liiki linnas kohtab,
siis järgmiste aastate tööd on silmale rohkem nähtavad.
Näiteks jõuavad ühel hetkel Tartusse linna lambad,
keda võib suvel kohata linna ujula lähedal.
Samuti on plaanis luua 20 kilomeetri pikkune linnalooduse matkarada.
