MINA OLEN Garmen Tabor ja loen teile jutu uued talved,
uued kombed.
Autor Kairi Look. Kalad kogunesid esimese lume eel.
See oli alati nõnda olnud.
Niipea kui lehed langesid ja lombid jäätusid,
toimus roostikus kalade täiskogu.
Kas kõik on kohal?
Küsis pea kala.
Kalad noogutasid, nii et järvepinnale tekkis virvendus.
Hästi, siis hakkame pihta, kostis pea kala. No mis teeme? Teeme nagu tavaliselt, kehitas vana ahven õlgu.
Vaatame, kuu auks tuleb ja hoiame eemale.
See pole lihtne, ütles pea kala.
Viimastel talvedel on auke juurde tulnud.
Asi kogub tuntust. Ma kuulsin, et see on nüüd spordiala, sosistas noor särg.
Ja Gea söömine pole enam moes.
Et arstid soovitavad süüa kala kaks korda mokk maha,
käratas pea kala.
Usu jah, kõike, mida järve peal räägitakse.
Tavaline kalamehe jutt.
Sergei vait ja puges põhjamutta peitu.
Maad võttis ärev vaikus. Mis siin ikka arutada, ütles vana ahven lõpuks.
Kui puurima hakkavad, pakime kokku ja kolime minema.
Peagala noogutas aeglaselt.
Hääletagem.
Otsus oli ühehäälne.
Kõik kalad olid poolt. Ei läinudki kaua, kui ilm läks krõbedaks.
Järv külmus kinni.
Peagi ilmusid jääle inimesed.
Nad tulid kambakesi, rasked saapad jalas,
rasked kuued seljas, õng ja kalamehekott näpus. Augud puuriti roostiku lähedusse, mis oli kalade lemmikpaik.
Aga kalad polnud rumalad, nad olid ammu jalga lasknud.
Nüüd elasid nad järve teises otsas ja tukkusid mõnusasti
paadisilla all.
Ühel eriti paka, sellisel hommikul ärkasid kalad heleda
valguse peale.
Taevas oli sinine, päike siras ja paistis neile otse silma.
Ärka ometi, raputas pea kala oma naist aia ruttu,
lapsed üles. Pea kohal, kõlasid inimeste hääled.
Rätu hüüdis pea kala.
Hädaoht läheneb, põgeneme.
Aga oli juba hilja.
Ülalt kostsid sammud ja augule langes tume vari.
Nüüdse siis algab, mõtles pea, kala tuleb õngekonks.
Sööd ja meil on ots peal.
Kala peab sööma kaks korda nädalas meenus talle varimuutus
suuremaks augu ümber läks pimedaks ja siis lupsas miski vete eemale. Karjus pea kala.
Siit tuleb.
Aga õnge ei tulnud.
Selle asemel ronis vette valge paljas keha
ja kukkus kides rapsima.
Oo, kui külm, hüüdis keha.
Kui hirmus, oo küll on mõnus.
Kalad tardusid paigale ja jõllitasid paljast sinakat keha. See rabeles jäätükkide vahel.
Kollane suusamüts peas, ohkas lõpuks rahulolevalt
ja ronis veest välja.
Kalad vahtisid 11 sõnatult.
Mis asi see veel oli?
Küsis lõpuks vana ahven.
Kas nüüd tahavad nad meile juba paljakäsi kallale tulla?
Õng pole enam moes või? Peagala vaikis.
Esimest korda elus jäi tal puudu nii sõnadest kui tarkusest.
Noor särg astus ette, see oli taliujuja,
hüüdis ta, see on ka moes, arstid soovida tahad?
Mine sina ka oma arstidega, pomises vana ahven,
aga ujus ülespoole ja piilus läbi jää.
Nad on ju kõik puha paljad, päris hulluks läinud.
See karastab, seletas särg, siis ei jää talvel haigeks. Ei või olla, pomises pea kala.
Ma hakkan vist vanaks jääma.
Oled sa päris kindel, et need kehad on ohutud?
Täiesti ohutud, ütles särg.
Mõned ei söö ei liha ega kala, ainult hummust.
Kalad vääristasid õudusest uimi.
Mis hummus veel on?
Purises pea, kala lõpuks. Aga vahet pole, kui nad meid kinni ei püüa,
siis ujugu terviseks.
Ja inimesed ujusid.
Kaladel läks küll natuke aega, et taliujujate ka harjuda aga
kevadeks tekkisid neil juba lemmikud.
Süda läks soojaks, kui üle silla kostsid sammud
ja paljas valge kehavete ronis.
Ning kui üks ujuja mütsi sillale unustas,
näppasid kalad selle ära. Mütsi sees oli mõnus istuda ja vaadata, kuidas hullud ujuvad.
See oli ilus talv.
