Moodsad elamisõpetused räägivad nagu ühest suust,  et me peame olema maailmale hästi avatud. Kas me oleme. Mind kasvatati ja ka ma ise olen paraku oma lapsi manitsenud  sõnadega mi vahti suu lahti, suu kinni, siis vahti. Väikelastena topime kogu maailma omale suhu,  et kui kõva või pehme, kibe või magus miski on. Kasvades õpime, et kõik ei tohigi suhu panna  ega ka suust välja ajada ning õpime suud pidama. Koos sellega areneb meis välja ainuomaseid ainult inimsoole  omaseid võimeid, näiteks kujutlusvõime. Hoiame küll suu kinni, aga kujutleme, et küll alles ütleks. Mõnus ju. Nüüd aga kujutlegem, et meil on suu asemel nokk käte asemel  tiivad varvaste vahel lestad ja me ei vaata tugitoolist  või diivanilt osooni, vaid kaljunukilt piiritud merd. Eesti väikestel meresaartel pesitsev alk on üks  eksootilisema välimusega lindusid, keda meil üldse kohata võib. Alke kutsutakse ka põhjamaa pingviinideks. Meil on põhiline elu möödub vees ja nii-öelda kindlale maale,  nad tulevad põhiliselt pesitsemise eesmärgil  ja seetõttu on ka see kehakuju neil selline imelik ja,  ja, ja nad pingviini hoiakuga on ja kui nad nüüd tatsavad  niimoodi ringi, siis meenutavad pingviini  ja ka põhja poolkeral. Võib nii-öelda, et on pingviini sarnaseid linde küll ja,  ja natuke ka Eestis. Lisaks Algile pesitseb meil alklastest veel  ka krüüsel. Kui neid inimesele öelda krüüsel, siis enamasti ta ei tea,  et see lind ja veel vähem seda, et see isegi pesitseb meil Eestis. Ma arvan, et paljudele inimestele, kes on sellised kultuurilembesed,  ütleb Krüüsel seda, et tegemist on rahvakultuuri kollektiiviga,  kes on pärit Paldiskist ja teeb väga ilusat muusikat. Aga miks on Paldiskis Paldiskist pärit muusikakollektiivil nimeks Krüüsel ongi  põhjus selles, et Paldiski Pakri poolsaar on Eestis  praktiliselt Ainukene piirkond, kus selline huvitav lind nagu krüüsel  pesitseb ja kuna teda tõesti siin ainult siin eelkõige võib kohata,  siis ei teagi Et inimesed, selline lind, on meil olemas. Krüüsleid arvatakse meil pesitsevat kuni 20 paari. Kaljupragudes pesitsevate krüüslite ainus teadaolev koloonia  on Paldiski linna külje all akripangal. Mina ei tahaks küll krüüsli peres sündida  ega kasvada. Ma olen kadestanud näiteks käbliku lapsi. Lapsi, või lehelinnu lapsi, kellel on selline mõnus pehme  pesa sulgedega vooderdatud, aga krüüsel teeb oma pesa  kuskile kaljukarniisile. Mingisse urkasse, kus on niiske Kes seinad hallitavad ja need pojad peavad seal oma umbes  kolm nädalat sellises rõskuses kasvama, et see võib olla  küll üpris ebameeldiv. Ka algid pesitsevad muidu kaljuseintel, kuid Eestis on nad  leppinud ka madalamate pesitsuskohtadega. Vähesed algid on oma koha leidnud meie kivistel väikesaartel. Alk on meil nüüd ka juba pesitsena kirjas  ja mitte ei ole ta selline tänase eilse päeva liik,  vaid esimest korda on kindlalt algi pesitsemist täheldatud  juba 20 aastat tagasi, aastal 1988. Ja Põhja-Uhtju saarel leiti kolm pesa ja aasta hiljem  siis 89 oli juba viis pesa. Noh, neid võis tegelikult hoha. Võtkem olla, aga ütleme, need on, on nüüd nii-öelda  tõestatud nähtud pesitsusjuhud. Alk ja krüpteerilased. Kuid segamini neid ei aja. Alk on märksa suurem kui krüüsel, kuid kõige lihtsam on  jälgida nende lindude nokkasid, mis on täiesti erinevad. Kui nad veest väljas on need juba paremini näha,  siis on heaks eristustunnuseks ju ka krüüsli erepunased jalad,  mis algil on, jalad mustad ja siis on veel nokk on erinev,  algi nokk oleks justkui multifilmides üks siksid kohata  selliseid momente, kus jääb mingil pardil näiteks pea  kuskile vahele ja, ja see nokk nii-öelda niipidi lapikuks  vertikaalselt lapikuks surutakse, et alginokk ongi selline lapik,  krüüslil on ta hoopis selline terav ja normaalne nokk. Nii alt kui krüüsel on mõlemad kalurid kuid nende  kalastamisviisid on erinevad. Krüüslid peavad kaladele jahti sügavamas vees  ja teevad seda tihti grupina. Neil on see toitumise erinevus selline, et,  et alk püüab põhiliselt suhteliselt madalast veest oma kalad  ja vähid kuskil nii viis kuni seitse meetrit,  aga küüsel võib sukelduda kuni isegi 45 meetri sügavusel. Noh, enamasti ta küll nii sügavast toitu ei otsi  ega siin Pakri poolsaare kandis vist polegi  nii sügav, mitte et eks neil on poegadele söögiviimine,  siis algi puhul on nähtud lausa mingi paarkümmend kala  korraga ja nad on niimoodi risti pidi noka vahel,  et et mitte mitte siis pikuti, vaid ütleme,  kui see nokk on siin niisugune pikem ees  ja see on siis kalu niimoodi tihedalt täis lükitud,  et et küllalt osav Lindude kalade, pilvede või taimede vaatlemisel võivad olla  praktilised eesmärgid nagu ilmaennustamine  või siis looduse monitooring. Aga enamasti vaatame me seda maailma lihtsalt niisama ilu pärast. Sest lisaks viiele üldse tuntud meelele on meil olemas  ka müstiline ilumeel. Veel enamgi, meis on lausa tarvidus ilu järele. Seejuures ei räägi me üksnes välimisest ilust,  vaid ka seesmisest. Et kui kole mees, see kusimoodo. Aga kui kaunis seestpoolt. Järgmises loos ei uurime looduse ilu siiski ülekantud  tähenduses vaid siseneme temasse läbi vägevate läätsede mikroskoobiga. Eesti loodusfotograafid on tänavu hulgaliselt mainekaid  rahvusvahelisi preemiaid võitnud. Üks eripärasemaid pilte on Nikoni väikese maailma konkursil  esikoha saanud foto, mis kujutab hariliku müürlooga tolmukat  kahekümnekordses elusuuruses. Pildi autor, Tallinna tehnikaülikooli teadlane Heiti Paves  uurib hariliku müürlooka oma igapäevatööna. Meie uurimisobjektiks on selline Valk, mille nimi on müosiin. Siin on mootorvalk, mis tekitab liikumisenergiat kasutades  keemilist energiat ja meid huvitab, milleks on taimel vaja  neid mootorvalke milleks inimesel on vaja,  see on ilmselge, see on selleks, et liigutada ennast  taimedel ju teatavasti ei ole lihaseid, aga ometigi toimub  seal pidev liikumine. Ja seda me uurime. Müürlook on uurimise aluseks seetõttu, et just  selle taime genoomi suutsid teadlased pea 10 aastat tagasi  esimesena kirja panna. Nii saab taime geenis muudatusi teha ning  siis nende mõju jälgida. Müürlooga elu algab akend, ent hästi valgustatud ruumis,  kus seemned pottidesse külvatakse ja taim talle soodsates  tingimustes kasvada saab. Kui soovitud keelmutatsiooniga taim vajaliku vanuseni jõuab,  rändab ta järgmisse ruumi, kus teda kaasaegsete  mikroskoopide all uurima hakatakse. Seekord peab müürloog siiski pisut järjekorras ootama,  sest aparaadi all on parajasti üks teine taim. Siin on üks väga tavaline toataim, mille ladinakeelne nimi  on tradeskantsia. Eestikeelne nimi on ka tradeskantsia, aga rahvapärane nimi  on juudihabe. Siin on nüüd selle tradeskantsia õis. Täiesti tavaline õis, kus on üks emakas,  tolkneb siit välja. Tal on kolm kroonlehte, kolm tupplehte kroonlehed,  on need roosakad siin tupplehed? Kuus tolmukat ja millegipärast on siis sadade kaupa tolmukakarvu. Tolmukakarvad on sellised suhteliselt unikaalsed struktuurid,  kus rakud on lineaarselt üksteise otsa pandud nagu ketti. Sellega on seotud üks. Lugu või legend, mida võib-olla tasub just rääkida praegusel  üleilmsel tarvini aastal. Nimelt. Noor Darvin. Kui ta läks oma ümber maailmareisile purjekaga piigl võttis  kaasa ka mikroskoobi ja selle mikroskoobi,  soovitas tal kaasa võtta just konkreetse mudeli  või mis, või selle, mis tal just parajasti oli soovitas  talle ott tuti. Botaanik ja mikroskopist Robert Braun. Brown oli tarvinist tunduvalt vanem ja tarvin pidas ennast  nagu tema õpilaseks. Ja. Kui Robert Braun ükskord näitas talle oma mikroskoopi all  just selle tradeskantsia õie tolmuka karvu  ja kui tarvin seda vaata siis ta oli täiesti jahmu  ja küsi, mis asi see on. Braun ütles väga kelmikalt, see on minu pisikene saladus. Mis see saladus tegelikult on, seda me selle mikroskoobi  jälle ei näe. Aga kui me vaatame seda suurema suurendusega,  siis me näeme, et seal sees keeb elu. Seal organellid liiguvad tohutu kiirusega. Kui tihti teie töös juhtub seda, et te panete midagi sinna  mikroskoobi alla ja siis tekib see naaretarvine efekt,  et ohoo, mis asi see on? Oi, see tekib iga kord eriti kui ma panen  selle tradeskantsia jälle sinna alla. See on selline pilt, mida ma võin vahtide tundide kaupa,  kuigi tegelikult seal midagi ei muutu, nad muudkui liiguvad  ja liiguvad. Selline liikumine toimub peaaegu igas taimerakus  ning just seda Heiti Pave uuribki. Taime erinevad osad rändavad ükshaaval mikroskoobi  vaatevälja ning pisukese ootamise järel hakkavadki stressist  taastuva taimerakkudes porganellid taas liikuma. Vot see ongi Robert Browni saladus ja kuhu need osakesed  seal nüüd siis liiguvad? Ja kui ma teaks siis oleks Robert Browni saladus lahendatud. No ega neil eriti kuskile minna ei ole, kui me vaatame seda  kahe raku liite kohta Noh, kui me viitsiksime veel veerand tundi oodata,  siis mõnikord tekib mulje, nagu nad läheksid ühest rakust teise. Aga tegelikult seda ei juhtu. Minu jaoks on see täiesti hämmastav, et selline nähtus,  mis on teada juba 180 10 aastat, kui vähe me tegelikult teame,  mis seal tegelikult juhtub. See on fundamentaalteadus. Me ei otsi kohe esimeses lähenduses mingisuguseid praktilisi  või majanduslike rakendusi. Kuigi. On viimasel ajal ilmunud ka töid, kus on inimesed leidnud,  et müosiinidel on ka mingi roll näiteks patogeenide liikumisel. Patogeenideks võivad olla viirused, bakterid põhiliselt küll viirused. Patogeenide liikumisel taime sees rakust rakku,  ühest kohast teise. Ja kui me teame, kuidas patogeenid kasutavad taime oma  vahendeid liikumiseks no me võime siis loota,  et me saame kuidagi neile teele ette astuda. Tänapäevased võimsad mikroskoobid ei võimalda taimerakke  mitte ainult vaadelda, vaid ka filmida ning seda lausa kolmemõõtmeliselt. Nii saab vajadusel kasvõi iga organelli teekonna  ning liikumiskiiruse täpselt kirja panna. Müürlooga rakus toimuv sagimine on küll põnev ent ei meenuta  kuidagi neid kauneid värvipilte, mida Heiti Paves hobi  korras teeb. Elusorganismides on tegelikult hämmastavalt vähe neid värvaineid,  no taimes on noh, loomulikult on klorofüll,  mis tekitab selle rohelise värvi, on veel pigmendi. Aineid noh, see juudihabe on nagu eriti rikkalik,  teiselt poolt on see leht lilla Kroonlehed on otstest lillad. Aga ega erilist värvide mitmekesisust ei ole. Ja siis ei jäägi muud üle, kui. Tuleb need värvid sinna ise sisse panna. Ja teadustöös on väga laialt kasutatav selline. Nähtus, mida kutsutakse floressensi? Kui me Ergastame mingit ainet mingi valgusega kindlal lainepikkusel,  siis foresseeruvad ained kiirgavad välja teist värvi. Et mõneti on see Taim siis siin ekraanil nagu selline värvi iseraamat,  kuhu iga fotograaf oma oma meelepärit Mõnes mõttes küll jah. Ja noh, kui me tõesti tahame värvipilti,  kus oleks palju värve. Ühe jõhkrusega ma juba sain hakkama, rebisin õie küljest ära. Ma võin ju selle õiega panna fiksaatorisse  ja teha sinna raku kestale augud sisse, et erinevad värvid  sisse läheksid. Ja saabki mitme värvilise pildi. Nii lihtne see muidugi pole ja hea tulemuse saamiseks tuleb  üksjagu vaeva näha. Asi algab aga modelli valikust. Ma vaatan mikroskoobi all mingisugust kas  siis tolmuka pead, et see on üks igavene ilus asi,  et seda oleks tore pildistada. Kui ma hakkan seda pildistama, siis ma pildistan  ja keeran teda ja nii ja naa. Ja lõpuks viskan kõik minema, sellepärast et sealt ei tule midagi. Teinekord juhtub niimoodi, et on kohe niisugune koht. Võib-olla ei ole mingisugust teaduslikku väärtust  või üldse mingit väärtust. Ja samas kui leiad selles umbrohus mingisuguse ilusa asja,  see on ka hea tunne ka, et, et ei juuri siiski mitte maailma  kõige koledamat objekti või kõige mõttetumat. Aastaid mikroskoobi fotograafiaga tegelenud Heiti Paves  unistab aga suuremalt kuidas pildistada liik. Liikumist. Raku sees, kui me vaatame nüüd raku sees seda liikumist Ja paneme ta seisma. Siis me näeme, et siin on jah, mingisugused osakesed Kui me nägime enne, et nad liigumist me võime ette kujutada,  aga kui me pole seda enne näinud siis siis meil ei teki  mingisugust seost liikumisega. Lihtsalt on niisugune suhteliselt igav pilt,  seni ei ole ühtegi niisugust ligilähedalegi pilti minu  arvates kujutavaks liikumist. On teil omad mingid lemmikud ka välja kujunenud,  ma ei tea, kas liigiti või siis taimeosade kaupa,  et seal õisi on parem pildistada kui juuri  või vastupidi. Õisi on kindlasti parem pildistada jah? Mitte ainult sellepärast, et õied on juba kaugelt vaadates ilusamad. Nad on kuidagi. Vähem siputavad ka. Kus sõna see organell ehk eesti keeles elundikene õppisite selgeks. Tublid. Nüüd aga õpime teleekraanilt seda,  kuidas langetada metsa nii, et ise ellu jääda. Neile, kes ütlevad, et nendel pole vaja metsa langetada  iialgi kostab mets vastu. Ellu tuleb jääda alati. Täna oleme Osooniga Raplamaal Russalu külas  ja uurime seda, mismoodi käib ohutu metsa langetamine. Taavi, milline on üldse õige aeg metsa langetamiseks? Vanarahvas ütleb, et siis, kui maa on külmunud aga kuna meie  Eestimaa talved enam ei võimalda sellist metsa tegemist,  siis siis võtame siis nii, et niikaua, kuni leht on maas,  nii kaua on ikkagi õige aeg metsa teha. Täna võtame ette selle kuuse siin, millised ettevalmistused  tuleb teha, kõigepealt. Võibolla esimene asi on siis nii-öelda langetamiskoha ettevalmistamine,  et ei oleks väga palju risu jalgade juures siin. Et ei tekiks komistamisi, kuna saag on ikkagi ohtlik  töövahend ja õnnetusi juhtub tihti. Enne veel, kui saak käima tõmmata, tuleks ära koristada kuni  pooleteist meetri kõrgusel asuvad oksad mis võivad muidu  silma minna. On oluline, et saag oleks alati teisel pool puud mitte,  me ei seisaks otse sae taga, kui me seda tööd teeme. Et see on hästi oluline, et et kui siit tuleb löök,  et siis see saag läheb üle õla, mitte ei tule meile vasta kiivrit. Puu kukkumiskoht pannakse paika puukalda järgi. Kui mahavõetav puu on näiteks paremale poole ühe meetri  võrra kaldu tuleks teda sihtida kahe meetri võrra vasakule. Ka aeg. Äri tamisel tuleb olla tähelepanelik. Taavi soovitab müra kaitseks kasutada kõrvaklappe. Õige käivitamisasend on siis jalgade vahel  ehk saag on korralikult toestatav ei tohiks kunagi saagi visata,  sest siis võib juhtuda vot niisugune asi,  käimaminemise momendil võib ka minna saag jalga. Et selleks on palju õigem panna saag siia põlvede vahele  ja üritame siis tõmmata. Seda nimetatakse siis langetuslõikeks, langetussälguks,  mida iganes. Et esimene asi, kui seda langetussälku hakkame tegema on see,  et sellega me määrame puulangetussuuna, see on nüüd  siis kõige olulisem selleks on saagidel peal mingisugune  risti element, mis on siis plaadiga risti. Sellel sael on näiteks ketipidur kus saab  siis väga hästi vaadata langetamisesuunda. Et siit ketipiduri pealt näitab meile täpselt  selle suuna, kust, kus siis puu peaks langema. Järgmine oluline asi on see Need mõlemad lõiked nii ülemine, kui alumine,  peavad ristuma ühes kohas. Ei tohi tekkida nii, et alu pealmine lõige läheb sügavamale  kui teine lõige, et see lõikamispunkt oleks ilusti ühes kohas. Siis väga oluline asi on see, et see langetussälgu nurk ei  tohiks olla väga väike. Sest see, kui puu hakkab kukkuma ta lahti,  muidu pideriba ja see puu enam ei lähe sinna suunda  kus me tahame, vaid ta näiteks allub tuule mõjule,  allub kaldele oluliselt rohkem kui, kui ta. Kui ta peaks, mida mädanepuu, seda paksemaks tuleb ta siia,  see pideriba. Et nagu me siin näeme, see puu nüüd ongi  siis mäda. Oleme nii-öelda selle puu mahavõtmisega jäänud veidi hiljaks,  puhastasime ära natukene külge. Et me saaksime täpselt hinnata, kui paksuks jääb see pideriba. See pideriba on nüüd selle puu langetamise juures  ka üks noh, võib olla kõige olulisem, nagu. Instrument, et nii kui me selle pideriba läbi laseme,  nii ei ole kasu ka sellest langetussälgust siin mitte midagi,  see puu kukub sinnapoole, kus tema on kaldu  või siis sinnapoole, kuhu tuul teda lükkab. Nii, aga nüüd siis viimane liigutus, laseme läbi teise poole. Poole serva ja see puu peaks hakkama kukkuma  ja kui ta kukkuma ei hakka, siis me lükkame talle antavilega liiku. Isegi kui me oleme suhteliselt kindlad, et see puu kuskile  tagasi ei hüppa siis ohutustehnilised eeskirjad näevad alati ette,  et taganeda tuleb õiges suunas ja õigele kaugusele. Ja, ja see õige taganemise suund on siis selline,  et kui sinna on meil see puu kukkumise suund,  siis me peame kukkuma mitte otse tagasi,  vaid natuke siia kõrvale, umbes paari-kolme meetri kaugusele,  et selline oleks selline ohutu. Ja siis siin me oleme kaitstud alati 100 protsenti. Järgmiseks tuleb ette võtta puu laasimine,  mis nõuab väga tähelepanelikku lähenemist. Laasimise juures ohtlik asi on see võime lasta endale jalga,  kuna see saag liigub meil siin suhteliselt jalgade lähedal  aga selleks, et seda mitte ei juhtuks, tuleks kasutada  spetsiaalset riietust, mis on siis selline metsatöö jaoks  kohandatud riietus, kus siis saag läbi tegelikult ei lähe. Ehk siis kui kasutades sellist turvariietust,  siis põhimõtteliselt sellised väiksed traumad on välistatud,  siin sees on sellised kiud. Mis siis momentaanselt, nii, kui see kett siit riidest läbi läheb,  jõuab ta siia kiududeni ja tõmbab ta kohe keti seisma,  nii et jalani ei jõua siit miski, et see on katsetatud. Ja ise ka kogemata katsetanud ja meelega katsetanud  ja tõesti see läbi siit läks. Nagu tähele panite, siis liikumine laas. Esimesel toimub ainult sellel momendil, kui saag on teisel  pool puud. Selle ohutuse tagab ka see, et kui kui me saeme  teiselt poolt neid oksi, siis jääb meie jalgade  ja sae vahele puu, mis siis tagab meie ohutuse  ja sellel momendil võime siin julgelt liikuda. Ja sellel momendil kui me saime enda poolt oksi,  liigume me ainult põlvedest ja ei astu jalaga ülesse. Laasimise puhul on oluline, et puu oleks umbes põlve kõrgusel. Leiame ikka metsas, kas siis eelnevalt langetatud puu  või nagu siin on näha, et siin on. Ilusti üks vana maslamant puu on meil siin all,  puu on õigel kõrg ja see töökiirus on oluliselt suurem. Taavi turvariided on punast värvi ikka selleks,  et ta metsas paremini nähtav oleks. Ainuüksi see värv ei taga meie ohutust metsas,  kui me oleme mitmekesi Langil, et oluline on ka see, et, Et me peaksime piki vahet, et kahe töö platsi vahe ei tohiks  olla vähem kui kaks korda puu pikkus, ehk siis,  kui selle puu pikkus on siin 24 meetrit,  et siis ehk enam-vähem 50 meetri kaugusel võiks  siis olla järgmine mees, kes teeb tööd. Topeltdistants on vajalik selleks, et kui langetada puu,  juhtub pikali ajama järgmist puud siis võib see juba  kaaslast ohustada. Taavi rõhutabki, et üksi ei tohi metsa tegema minna  ja turvalisuse huvides on mõistlik panna jalga vastavad  saapad ning suruda sirmiga varustatud kiiver pähe. Juhtub ka tihti, et metsas tuleb. Pähe mingisugune kuivanud puulat või või,  või mingi suurem oks ja selle vastu see kiiver aitab,  aitab ime hästi ja samuti sirm ilma sirmita. Sellisel juhul peaksid olema mingid kaitseprillid ees,  aga, aga sirm on siiski mugavam. Elu on samavõrra võimas kui habras müsteerium  mille säilitamiseks tuleb täna mütsikõrvad alla lasta,  sall tihedasti ümber kaela mässida ja suu õigel hetkel kinni panna,  et süda ära jahtuks. Ütlen veel ainult.
