Nooruses tuli minulgi käia demonstratsioonidel  ja kanda plakateid mir piis rahu. Veidi hiljem kirjutas Sõber Kalle poliitilise traktaadi rahu  õhutajad ning lasi Nõukogude Liidust jalga. Mina aga elasin üle perestroika kapitalismi üles ehitama  mise linnu ja seagripi ning tulin täna vaatama,  et kas nüüd siis ongi rahu palmipuude. Vabandust vedajate all. Kõigil on vast tuttavaid, kes ei talu, pühasid  ega puhkepäevi kes ootasid pikisilmi, et need jõulud juba  lõppeks ja saaks jälle tööle minna. Kas pole vastu? Tooks liket rahu võib teha rahutuks rahutu sekeldamine,  aga tuua rahuldust ja hingerahu. Dialektika nimeline mõtlemisõpetus nimetab sihukest värki  vastandite ühtsuseks ja väidab, et kogu olemine koosnebki  vastu oksustest, kuhu ja mida me ka ei vaata. Meie vaatame nüüd jäälindu, kelle nimi on vastuoluline seetõttu,  et oma eluks vajab jäälind ikkagi lahtist vett kinni  jäätunud jõgi talle ei kõlba. Suure noka ja silmatorkava sinipunakirju sulestikuga jäälind  meenutab pigem puurist pääsenud papagoid kui põhjamaa jõgede asukat. Kuid jäälind ei ole siia eksinud puurielanik,  vaid meie iga-aastane pesitseja. Enamus selle seltskonna lindudest on tegelikult lõunamaa linnud,  seda me võime oletada juba nende toreda värvikuue järgi. Sellepärast et nii sätendavaid linde üldiselt meil  tüüpiliselt Eestis ei ole. Nimi on jäälinnul seda pentsiku, et jäälind on meil suvine  pesitseja ja enamus linde lendab jää tulekuajaks hoopiski lõunamaale. Jääga ei tohiks sellel linnul üldse midagi pistmist olla. Aga meil ilmselt omal ajal inimesed panid teda tähele just  selle valge lume valge jää taustal selline ilus sinine  sillerdav lind ja panid talle sellise nime. Jäälind pesitseb kagu ja Põhja-Eestis enamasti väikeste  ja tundmatute metsajõgede kaldanõlvades. Kõige tuntum jäälinnu elupaik on aga kahtlemata taevaskoja. Millest see tulnud on, et taevaskoda on saanud just tuntuks  kui Jäälinnu kodukoht? Ilmselt üks põhjuseid on tegelikult see Erik kumari omal  ajal siin teda kõvasti uuris ja. Inimesed ju tihti võtavad sellised lingid üle  või neil tekivad mingid sellised seosed. Ja kindlasti on see siin see koht, kus jäälindu on palju  lihtsam jälgida kui nende ma ütleks, et tegelikult  tüüpilistes elupaikades, sellepärast et metsaojal me kuuleme  ainult väikest heli, kui see lind ära lendab oma pesakoopa  juurest hal juhul me näeme seda pesakoobast kuskil kaldavallis. Aga siin on noh, sellised ilusad paljandid,  kus me näeme, kuhu ta sisse lendab, näiteks. Täpselt samuti me näeme, kui ta piki jõgi jõge,  ta lendab sinna pesa juurde madalalt, vee kohal lennates,  jällegi me paneme teda tähele paremini, nii et suhteliselt  lühikesel jupil jõest on ja ei siin õige mitu paari,  nii et noh, arvatakse, et viis kuni 10 võib neid siin olla. Väga raske on tegelikult seda täpset arvu kindlaks teha. Taevaskojas olevad liivapaljandid on jäälindudele pesade  rajamiseks justkui loodud. Jäälind on ise kõva uuristaja ja ta on nii kõva uuristaja,  et tal lausa esimesed kolm varvast on otsapidi kokku  kasvanud palju kaugemale kui teistel lindudel. Selleks, et oleks hea siis nendest aukudest seda  pesamaterjali välja visata. Kui mäger meie loomade hulgas tuntud pikkade urukäikude  kaevajana siis jäälind on seda lindude hulgas kõigest 40  grammi kaaluva linnu kohta kaevab ta uskumatult sügavaid käike. Kui ta leiab omale õige sellise koha, kus pinnas ei ole  päris liiga kõva, aga piisavalt hea selle jaoks,  et sinna urgu teha, siis see võib olla meeter isegi natukese  üle meetri. Nii et kõva töö tegelikult selle jaoks, et oma lapsed seal  üles kasvatada. Kui nüüd neid liivapaljandid vaadata, et seal on neid urgeri palju,  et nüüd ju kõik ometi jäälinnumad ei ole? Ei, kindlasti mitte põhimõtteliselt me saame nendel urgudel  vahet teha näiteks selle järgi, et kaldapääsu niisuguste  urud on pigem ümarad, jäälinnu omad on noh,  nii öeldakse ka, et sellise pirnikujulised  ehk siis nad on kindlasti altpoolt laiemad  ja kui meil õnnestub mõnda väga ligidalt vaadata,  siis peaks seal olema näha nii öelda Rattajäljed ehk siis need kohad, kust jäälind iga kord sisse  lennates natukese peab kraapima, et ennast edasi lükata,  seal. Urus, nii, et sinna tekivad tegelikult kaks vagu. Kui jääb endiselt kahtlus, kas paljandi seinas on tegu  jäälinnu või kaldapääsukese pesaga siis ei jää muud üle,  kui tuleb urusuu, et nuusutada. Üks hea võimalus, kui. Kuidagi õnnestub neile juurde saada, siis on alati nuusutada,  sellepärast et jäälinnu urg nagu tihti selliste ilusate  asjade puhul on kindlasti ka midagi. Mitte nii ilusat, jäälinurg haiseb koledasti,  pojad terve selle. Aja jooksul, mis nad seal pesas on, roojavad sinnasamasse. Ja. Tulemuseks on see, et see on ikka tõeline peldik  ja arvatakse, et põhjus, miks me tihti näeme jäälindu pesa  urust väljumas kohe vette sulpsatamas, on see,  et vanalind tahab ennast siis sellest kõigest puhtaks pesta. Kuni järgmise korrani, millal järgmise kalaga tuleb  siis kurgu lennata? Kas jäälinnu vaatamine muutis teid rahulikumaks  või tegi hoopis kärsitu? Oli see nii või naa, kuid uskuge, põhjus ei peitu jäälinnus. Meie meele ja hingeseisunditega on niisugune lugu,  et me ei võta neid endile ise. Võime küll otsustada, küllalt, aitab norutamisest,  kohe hakkame rõõmsaks. Aga tuhkagi ei hakka ju. Meeleseisundit antakse meile mujalt. Aga kes ja kuidas neid jagab, see on ja küllap jääbki saladuseks. Siiski on vaimsed praktikad tähele pannud. Inimese olemine muutub paremaks siis, kui ta ise teeb midagi head. Heast peast niisama midagi vastu tahtmata. Näiteks küpsetab mets loomadele pirukaid. Kui lumi maha tuleb ja maa ära külmub, muutub metsloomade  toidulaud kesisemaks. Aga kuidagi tuleb vilets aeg üle elada ja oodata uut kevadet. Vahepeal on inimese loodud söögiplatsidest  ja soolakutest metsaelukatele suur abi. Tõusva talvepäikese kumas käisime uudistamas,  mismoodi söödetakse loomi Raplamaal. Ikka kaera ikka, kaera. See tundub meile kõige rohkem peale minevat see kaer. Ja eks kõik õunadki on siia toodud, mis edasi,  kotitee kaupa? Metsloomadele jõuluajal söögiviimine kõlab igatahes romantiliselt. Aga kas seda võiks teha ka enne ja pärast pühi metslooma  tuleb külmaga ja suure lume ga aidata? Ikkagi siin kuu aega märtsikuu sees on metsloomadel väga  raske olukord, kui lumi on sügav ja on koorik peal  ja metssigadel on juba põrsad pesades siis tal ei ole aegagi  kaua käia kuskilt süüa otsimas. Eks sageli vaieldakse küll sellele vastu,  et Te söödate neid loomi, sellega nad paljunevad,  rohkem, seda rohkem kahjustusi tuleb. Aga teine pool on ka see, et, et kui neil on oma söömiskohad,  kus nad käivad söömas, siis nad ei kahjusta põllukultuure  nii väga palju, eriti kui need söötmiskohad on põldudest  ja kaugemal. Aastaid metsloomi toitnud Valdu ütleb, et alustada võiks  juba septembri lõpus, siis, kui põllud koristatud. Aasta lõpus pole söötmisega mõtet üle pingutada. Ent veebruarist peaks metsas elavate sigade  ja kitsede toidulauale juba rohkem kraami panema. Vaderi ametist võib loobuda aprillis, kui maa kannatab  tuhnita ja puudel leidub näksimiseks värskeid võrseid. Kuidas aga loomad söötmisplatsi omaks võtavad? Kui ta on käiguradade juures, need söödaplatsid  ja sageli ju meil metsameestel jahimeestel on need  söödaplatsid aastakümneid olnud juba agaga,  kui uus plats teha. Nad tulevad üpris. See, millised loomad söödaplatsil matti käivad võtmas,  on Valdul üsna täpselt teada. Kui raja kaamera on siin peal mul olnud söötmiskohtadel  ja siis on selline, mis nelja-viie põrsaga,  mis kaheksa põrsaga ja, ja siis on kesikute punt olnud  ja mis pildi peale on jäänud? Siinkohal on tegu siis soolakuga, et mida see soolak endast  üldse kujutab, täpsemalt. No soolak enamasti on ikkagi üks hea selline suur post,  on ta siis teinekord peenem, teinekord jämedam  mille siis otsa pannakse. Soolakivi on metsloomadele mõeldud sellised spetsiaalsed soolasegud,  kus on ka mineraalaineid täiendavalt juurde,  mis just metsloomadele kõige rohkem meeldivad. Ja sealt sealt nad saavad oma mineraale vajaduse kätte. Ja lootus on kogu aeg alati metsameestel. See, et siis on. Metsa kahjustamine. Väiksem teise soolakuposti juures pole mingit kahtlust. Sellise pliiatsi saab endast maha jätta ainult kobras. Et jõgi on üpris ligidal siin 150 meetrit,  mitte rohkem, aga see on samamoodi sigade töö  ja see ei ole mitte esimene soolak selle koha peal. See on päris mitmes eelmised junnidki on siin näha  ja ikka on see soolak ümber kukkunud, sellepärast et sead tulevad,  maiustavad samamoodi siin soolaga ja siis oma kihvaga  ja hammastega näksivad, nii kaua nad näksivad,  kui see soolaka puu jälle ümber kukub ja  siis tuleb jälle uus haab leida. Selle otsa jälle sool panna. Söödaplatsi tegemisel tuleb silmas pidada kolme asjaolu  jõuda kokkuleppele maaomanikuga, teha söödaplats kohta,  kus loomad käivad ning arvestada sellega,  et see jääks auto teedest kaugele. Sealsamas söödaplatsi teises servas seisab aga pukk,  mis meenutab kangesti jahimeeste varitsustorni. Vahest tuleb sellest karjast, kes söömas käivad,  ka mõned? Nii-öelda arengus mahajäänumad, väiksemad metsapõrsad  ka jahimehe söögilauale tuua, nii et eks see valik laskmine  ikka käib ka nendest söödakohtadest. Hoolimata sellest, et kaaslane otse nii-öelda sööklas surma sai,  tuleb loom varem või hiljem, ehk siis, kui kõht tühjaks läheb,  ikkagi söödaplatsile tagasi. Valik laskmise puhul tuleb tähele panna,  et ei kõmmutataks maha näiteks metsea emist,  kelle pojad metsa all ema tagasi ootavad. Mõni kilomeeter kaugemal aga näeme, kuidas tänapäevane  tehnoloogia on metsa jõudnud. Seda iseloomustab nüüd ühtepidi vaikselt sööda kokkuhoid. Teiselt võib-olla selline hea söögi jaotamine metssigadele,  metskitsedele ja, ja ka siis sortitatsiooniviisi,  et kui siia on segu pandud, on kaera, on nisu,  on maisi ja võib-olla veel ka natukene mineraalaineid  ja siis vastavalt aparaadile sööda jagajale kindlatel  kellaaegadel teatud portsud lastakse sööki välja. Eri kellaaegadel välja jagatav söök tagab selle,  et kõhu saavad täis mitmed karjad mitte ainult tugevamad tegijad. Ja tuleb välja, et loomad õpivad kella päris kiiresti tundma. Kuigi raskusi on distsipliiniga. Ega ta alati ei ole niimoodi, et, et oodatakse kogu aeg,  nagu inimestel on söökla järjekorras, et kell on 12 hakkab  lõuna ega siis sageli on niimoodi, et ikkagi nagu täna  öösigi ei ole ju keegi siin käinud, söödi mujal kõht täis,  seda sööki ei tahetud. Linnalaps arvaks, et näiteks jõulude ajal tuleks  metsloomadele viia tingimata leiba. Kas see läheb. See kõige parem mõte just ei ole see leiva mõte,  esiteks on see vägisi saadud sool või, või  mis mis iganes. Ja eks eks ka selle söötmisega on selline asi,  et juhuslik koht, kui ühte kohta maha visatakse,  eks ta on rohkem pigem isegi prahistamine,  võib ütelda, mina pigem arvan ikkagi, et,  et õigemad on niisugused kindlad söötmiskohad  ja ta mujalt ei ole süüa saanud ta selle kindla koha pealt,  kus ta selles viimases hädas alati omal kõhu täis on saanud,  et ta sealt oma kõhu täis saab. See on palju parem mõte. Visamat sorti käsitlus väidab, et isend on rahul  siis kui tema esmased tarvidused, tungid  ja himud on rahuldatud. Paraku on inimeses himusid, mida pole iialgi võimalik  täielikult rahuldada. Näiteks uudishimu, mis aina paisub ja aina kasvab. Just uudishimu sundis Kristjani, kes on ju pealtnäha igati  mõistlik mees minema räätsadega rappa. Meie uudishimu paneb aga meid vaatama, et kuidas tal seal  läheb ja mida ta seal näeb. Mart, meil on täna plaanis räätsamatk, rabas,  aga algab see matk hoopis siit. Orutalu maadelt orutalusid on Eestis vähemalt kaheksa tükki,  mille poolest see siin eriline on? Ohkem kui kaheksa aga see orutalu siin köitere külas on  eriline selle poolest, et siin on metsavahiametit pidanud  Jüri Hansen, kes oli siis Anton Hansen Tammsaare vend. Kui Tammsaare tervis natuke kehvemaks läks,  et siis ta veetis siin väga suure osa oma ajast  ja paljud Tammsaare teosed on just nimelt. Oru talu majas siin kirjutatud ent 1953. aasta esimesel mail  said ilusa ning tööka küla kõik elanikud täpselt ööpäeva aega,  et oma kätega rajatud kodud maha jätta ning mujale kolida,  sest nõukogude armee plaanis siia oma harjutusväljakud rajada. Majad jäid tühjaks ning 50 aasta jooksul on loodus teinud  oma töö. See on nüüd siis oru naabertalu laane talu  ja siin laane talus elasid ka niisugused väga huvitavad inimesed,  kellega Tammsaare läbi käis ja siin siis peretütar Laane Leeni,  Meieni Ploompuu, teda peetakse kõrgpoja,  anna prototüüpiks, et enamus sellest kõrgpoja peremehe  tegevusest toimub siin Koit terve külas ja Koit terve mail. Kui seda pilti vaadata, kuidas ta vanasti välja nägi,  siis oli siin selline ilus lage talu, praegu on paras mülgas,  et kas siin omal ajal tehti siis kõvasti kuivendust  ja siin teeti kõvasti kuivendust ja arvatakse,  et vargamäe Andrese võitlused siis sooga  ja kuivenduse tegemised on tegelikult see aines on just siit  Koiterve küla suurtest kuivendustöödest saanud alguse. Me oleme üks tund aega siis nüüd ringi mütanud  ja ausalt öeldes hakkab juba kohale jõudma küll,  et mis tunne omal ajal võis olla nendel tõe  ja õiguse tegijatel, kes pidid ikka pidevalt kaevama  ja kaevama ja kaevama, et selle sooga võidelda. Peale selle, et nad siin kuivendasid siinseid maid,  olid nad ka laste sellised mängukohad, et teadaolevalt  siinsed piirikraavid ja, ja Koitjärve peakraav,  et lapsed olevat seal päris palju mänginud ja,  ja seda me mäletame tõest ja õigusest. Kuidas lapsed kraavi aares mängisid, et tõenäoliselt see  ainestik on ka siitkandist võetud? Tänapäeval mängivad kraavipervel koprad,  kelle hambatöö tulemusel kunagine vesisus üha enam taastub. Loodus renatureerub, nagu meie retkejuht ütleb. Oleme jõudnud rabaservale. Kui madalsoo on ümbritsevast maastikust madalam,  siis raba ehk kõrgsoo on nagu nimigi ütleb,  kõrgem kui ümbritsev maapind. Ka Koitjärve raba kumeras on ilusasti näha  ning rappaminekuks tuleb astuda paar sammu ülesmäge. Siis on aeg jalga panna, räätsad. Räätsadega, siis on kaks olulist reeglit. Üks reegel on see, et sa, kui sa edasi astud,  siis sa pead jalga ilusti üles tõstma, niimoodi kui sa olid  mööda maad lohistanud, nagu vahest tehakse,  siis jääb see mätta taha kinni. Ja teine asi on see, et ära kunagi astub tagasi. Et kui sa astud tagasi niimoodi, siis jääb see rääkida,  gumine ots kinni ja siis sa kukud. Et kui sa tahad tagasi minna, siis sa pead ümber keerama,  niimoodi. Näed nii. Päris vett mööda nendega vist ei käi, aga kui kui märjast  kohast läbi saab seal, kus turbasammal on  ja niisugune õõtsik peale sealt saab nendega ilusti üle. Rabas käies tuleb siis silmas pidada, et enamasti on kindlad  kohad kõrgemad mättad ja sinna võib oma jala toetada. Aga just sellised õõtsiku kohad, siin on  siis näha, et mõned niisugused tunnustaimed on nagu see nokkhein,  et nokk, hein on üldiselt niisugustes kohtades,  kus on niisugune küllalt vesine ja, ja liikuv vesi  ja nokkheina vahepeal siis vajub päris palju  ja siin keskel on veel näha niisugune mudane koht,  et seda nimetatakse üks, üks muda hälveks,  sellise koha peal on siis targem nagu rätsaga  ka mitte ronida ja sellise koha peal isegi rätsa ronida on,  on suht suht keeruline, et siin on see on näha,  et see on niisugune. Õõtsik, et siin peab olema, peab olema hästi-hästi hästi  kerge ja kui me siit selle õõtsiku servalt võime rahulikult jalutada,  siis siin õõtsikul on, tuleb just oma oma raskust osata jagada,  et peab olema niimoodi kerge nagu. Laval peab olema, rabas, peab olema kerge nagu tantsija,  nagu aunet suves öeldi, et, et just, et ta peab oma oma  niimoodi kaaluma ja balanseerima ja, ja teine asi on see,  et kui nagu vajud nii, sa pead kohe niimoodi ettepoole viskama. Ka sellises kohas juba kui hakata niimoodi rapsima,  et noh, praegu me läksime Praegu me kergendasin aga näiteks hakata rapsida No ja mida inimesed sageli teevad, et nad hakkavad rapsima  ja siin siin praegu veel kannab koorik. Aga mingil hetkel läheb see koori niimoodi raksti läbi  ja siis kaob pind jalge alt ja siis oled kuni puusadeni sees  rohkem ja siis mida, mida sa teha kindlasti ei tohi,  et mida hakatakse tegema, et, et kuidagi tahapoole ennast upitama. Et rabas on niigi vajud nii, kohe kummardad ettepoole. Näed siin kuidagi see õõtsik, päris hästi peab. Ja teine asi on see, kui nüüd hakkad jalga välja võtma,  siis ta tõmbab vaakumisse. Et siis ka paljud lendavad ninali siin rabas kohe,  kui ma panen nüüd jala siia, siis ma olen kohe sellest  praeguses koorikus, ma tunnen, kuidas siuke juurte nii-öelda  ragin käib ja, ja ma olen kohe läbi, näed nüüd ma vajun. Rohkem ei taha vajuda. Üldiselt need räätsad vist on rabapinnase suhtes päris säästlikud,  et räätsa ja ühest kü küljest teevad inimestel raba peal liikuma,  mis turvalisemaks ja teisest küljest on nad  ka rabale palju paremad, kuna inimjala mõju ei ole  nii suur raba peal ja, ja see sealt, kust inimesed  räästadega läbi käivad, seal see taimestik taastub päris kiiresti,  et justkui käia lihtsalt saapad, et siis on need saapajäljed,  on, on näha veel päris pikalt, et siis sa lõhud  selle rabakooriku nagu ära ja raba taimestiku. Aga räätsadega sa natuke ainult lamandad teda ja. Ning ega kõik matkajad peagi tingimata liikuma rivis  ja eelkäija jälgedes. Matkale tuleb väga erinevaid inimesi, et osad,  kes tahavad väljakutseid, osad, kes tahavad rahulikult  kulgeda ja loodust nautida, räätsamatkad rabas on,  on väga hea neile mõlemale, kuna siin saab valida,  kas minna turvalisemat teed, minna ringiga  või minna keerulisemat teed ja minna otse. Mul on jalad juba natuke märjad, nii et ma jätan  selle niiskema koha sulle siis seekord. Kuigi ma üritan rohkem jalge ette vaadata,  kui Mart jagub, rabas märgi kohti siiski mõlemale hakkab  juba hämarduma, kui me viimaks Koitjärje raba keskel asuva  puudesaluni jõuame. Selle keskel peidab end ootamatu nimega järv. Kivijärv. Kivijärv on üks huvitavamaid rabajärvi Eestis,  nimelt et selle rabajärve keskel on Saar,  mis on siis mineraalmaa saar ja seal saare peal on päris  suured kivi kivirahnud. Et see on selge, suht harukordne nähtus,  kui see soostumisprotsess siin pihta hakkas,  oli selle praeguse saare koha peal siis kuskil kaheksa  meetri kõrgune küngas ja nüüd on siis ümberringi juba  kasvanud järjest, et praegu ta on natukene veel järve  veepinnast kõrgemal, see rabasaar, aga tõenäoliselt varsti,  kui see raba veel kasvab, siis see saar hakkab vaikselt vee  alla jääma ja seesama teekond, kus me täna kõndisime,  see olevat olnud ka Anton Ansen Tammsaare üks lemmikteekond  ja ta olevat eriti osav old rabamätaste peal hüppaja. Nii on ehk seegi osaliselt Tammsaare teene,  et Koitjärve rabamatka peetakse Eesti ökoturismi märgise ehe vääriliseks. Lahti seletatult tähendab ehe ehtsat ja huvitavat Eestit. Ent selle märgi saamiseks peab retk vastama päris mitmele põhimõttele. Põhimõte number üks on see, et vähima võimaliku mõjuga  loodusele ja samamoodi ka kohalikule kultuurile  ja siis ökoturism peab ka olema hariv, et,  et saada uusi, uusi teadmisi, et mitte lihtsalt et lõbus oleks. See muidugi ei ole välistatud, et lõbus on,  aga et saada uusi teadmisi ja oluline on veel see,  et ta oleks võimalikult traditsiooniline,  et, et räätsad kuigi meil on niisugune uue maja tooted,  need räätsad, aga selliste räätsadega käisid. Meie esivanemad juba aastasadu ja aastatuhandeid soo peal  niimoodi soo peal liikumine on hästi kaugetest aegadest  pärit juba lõpuks ta peab ka siis kohalikule elanikkonnale  kasu tooma. Nende pedajate all on korraga iidne ja uudne rahu  ja rahutus, lollus ja tark. Minagi mahun ära korraga nii siia kui ka teie teleekraanidele. Ja veel on siin aeg kaasaeg tänapäev. Ehkki me seda eriti ei näe. Aga vaatame Nii. Kalendriaasta lõpuni on jäänud 75 ja pool tundi. Kasutage seda aega hästi. Kolm osoon.
