Bootkest spordis ainult tüdrukud. Tere kõigile, kes te olete asunud kuulama spordis ainult tüdrukud,
kaheteistkümnendat osa.
Mina olen Debora Saarnack ja mina Maarja Värv,
sel korral oleme otsustanud ette võtta toitumise teema.
Uuringud on näidanud, et saavutusspordiga tegelemine,
õigemini sellega kaasnevad surved, on riskiteguriks
söömishäirete tekkele ja sportlaste seas esineb
söömishäireid rohkem kui üldpopulatsioonis. Aga lisaks toitumishäiretele räägime sportlaste toitumisest üldisemalt.
Kõigepealt on meil külas endine profirattur Liisi alamaa,
kes on võitnud rekordilised seitse aastat järjest temposõidu
Eesti meistrivõistlused.
Saavutusi on tal ette näidata palju, palju,
aga liigume praegu toik toitumise juurde.
Tere, Liisi.
Tere. Liisi, sa oled olnud profisportlane. Siis sa oled olnud spordis. Kirjanik ja siis sa läksid õppima tervisejuhtimist just
kuidas see teekond sellise siis alani jõudis,
sul? Ma olen selle peale nüüd tagantjärgi natuke mõelnud,
et kuidas ikkagi see toitumine siis minuni jõudis
ja ma arvan, et ühelt poolt natukene äkki geenidest,
et mu ema on olnud ja ta oli koka nagu koolis
ja lasteaias, ehk siis selline menüüdega toimetamine on
olnud kodus teema.
Teiselt poolt just see väga tugev isiklik kogemus.
Et just profisportlasena öeldi tihti, et on vaja kaalu kaotada,
kehakoostist muuta. Aga keegi ei öelnud, kuidas seda tegema peaks,
vastavaid spetsialiste ei olnud, ma olin proff muidugi ka 10
aastat tagasi, et et see maailm on natuke nagu muutumas juba.
Aga jah, just selline, et ma nägin, et igasuguseid
toitumisnõustajad on just nagu jõualade esindajatele aga
mitte vastupidavusala sportlastele ja, ja kuna
seevastupidavusalade sport on mulle hingelähedane,
siis see oli mul natuke selline altruistlik eesmärk,
et midagi maailmale siis nagu tagasi anda. Et sul see põhihuvi oligi, siis sportlaste toitumine? Just et. Ja just vastupidavusalade sportlaste toitumine.
Aga kui üldse vaadata seda sporditoitumist,
et siis esimese asjana üldjuhul mõeldakse kohe
toidulisandite peale.
Aga kui mõelda nüüd sporditoitmist või vaadata nagu
püramiidina ja kolmeastmelise Ena ja siis toidulisandite osa
võiks olla seal püramiidi tipust selline üks protsente,
ehk siis 75 protsenti sellest kõige laiemast osaks võikski
moodustada selline üldine tavatoitumine,
mis on nagu kõikidel inimestel. Ma julgeks öelda, et igapäevaelu osa, kuna me teame seda ju
kogu aeg tegema, et elus püsida ja siis 24 25 protsenti seal
keskel on siis selline just nagu spordis spetsiifiline
toitumine ehk siis mida süüa, kui palju,
millistel hetkedel sellise ajastamin ajastamise teema rohkem? Noh, öeldakse ju, et kartuli-hakklihakastme peal
olümpiavõitjaks ei jõua, et mis see sportlane siis tegema peab? Aga seal ongi see, et kui me räägime juba tippspordist,
et siis selline toitained vajadus muutub nii suureks,
kuna sa treeningutele kulutad nii palju energiat.
Et just hiljuti näiteks üks saksa legendaarne triatleet,
kes siis on tulnud mitmekordseks täispikaks täispika
triatloni maailmameistriks ja olümpiavõitjaks.
Et tema tõi näite, et tema selline tugevam trennipäev siis,
et ta vajab sellel päeval söömiseks ütleme selline 5500 kilokalorit,
ehk siis, kui me võtame selle makrotoitaineteks lahti,
siis see on umbes selline 800 grammi süsivesikuid 160 grammi,
valku 160 grammi, umbes rasvu ja kui sa mõtled,
et mis see 800 grammi süsivesikuid siis on,
siis me võime seda võrrelda 16 klaasi riisiga,
mille ta siis päeva peale peab nagu ära jaotama. Et siis tulebki mängu selline sporditoitumisalane
spetsiifilisust ehk ta peab siis mõtlema,
kuidas ta, kuna sa juba 16 klaasi riisi päeva jooksul ära süüa,
ehk siis hakkab sul juba ju segama treeninguid,
et kuidas siis toit oleks võimalikult energia tihe,
et sa saaksid selle energia kätte, et neid treeninguid siis
piisava energiaga ikkagi sooritada. Mul sellega meenus kohe, et mingi mõned aastad tagasi Tour
de France'i ajal üks Norra ajakirjanik tegi eksperimendi,
et kas ta jaksab ära süüa nii palju, kui äkki oli Sky
tiimikokk tegi talle siis nende päevamenüü
ja minu meelest ta juba umbes veerandi sõi ära
ja siis ta oksendas, sellepärast et seal oli liiga palju kõike. Just et tavainimese jaoks need kogused on noh,
ütleme, et keskmine see noh, mitte väga aktiivse naise energiavajadus,
võib-olla seal 1700 kuni 2200 kilokalorit siis sõltuvalt vanusest,
pikkusest, soost, kaaluste seal on väga palju erinevaid tegureid.
Et kui me nagu sellega võrdleme, siis see on nagu üle kahe
korra rohkem kui keskmiselt nagu päevas süüa. No sa ütlesid, sina pole väga palju erinevaid tegureid,
aga see toitumine ikkagi alati ka ju erineb,
et ma ei tea, sa ei saa võrrelda iluuisutajate toitumiskava,
ma ei tea kellega. Just et, et see ongi, et igale sportlasele tuleb tegelikult
läheneda individuaalselt täpselt samamoodi nagu
treeningkavad on iluuisutajate teistsugused,
kui näiteks jalgratturitel.
Et ka toitumisel on, on täpselt samamoodi. Aga kui sellistele ütlemegi, siis võtame jalgratta profitiim,
et neil on kindlasti ju endal olemas, ongi
toitumisspetsialist ka kokad.
Aga siis on keegi, kes on võib-olla mingil väiksemal alal
või et lihtsalt neil ei ole tiimis toitumisspetsialisti.
Kas see lähenemine peaks olema see, et aga internetis on
nagunii kõik olemas, võtan sealt, või oleks soovitus ikkagi
vähemalt korra päri spetsialistiga maha istuda
ja need asjad üle vaadata? Interneti puhul peab seda arvestama, et seal kõigil on
vabadus öelda, mida, mida soovitakse, ehk siis peab olema
väga allikakriitiline, et muidugi, kui sul on väga suur huvi
ja võimekus siis sellest infost üles leida,
endale sobiv.
Et siis sa saad nagu ise hakkama.
Aga tihti see töömaht on nii suur, et ikkagi oluliselt mugavam.
Lihtsam on pöörduda siis spetsialisti poole. Ja vähemalt minu enda filosoofia on küll selline,
et kui ma teen sportlasega koostööd, siis ma proovin talle
anda edasi sellised teadmised, mida ta saab nagu terve oma
ülejäänud elu kasutada ka siis, kui ta on sportlaskarjääri
ära lõpetanud.
Et et niimoodi toitumisnõustajaga koostööd tehes sa saad
tegelikult kogu oma ülejäänud elukvaliteediga parandada. Aga kuidas sinul sa ütled, et saalid juba väga ammu profisportlane,
kui sa olid profirattur, kuidas Sull kogu see toitumise värk
üles oli ehitatud või kas kas sa pididki siis ise kuskilt
uurima või ikkagi tiim abistas? Meil tiimis ei olnud toitumisnõustajad.
Meil oli küll treener, kes oli vahepeal väga aktiivne,
katsetama igasuguseid huvitavaid. Tegi meie peal inimkatseid, siis ühesõnaga nagu näiteks
edasta tahtis nagu proovida, et noh, ütles meile mingil treeningtsüklile,
et ärge nüüd nädal aega suhkruid sööge ja,
ja siis proovime, et siis lisate Uueti uuesti suhkrud oma
menüüsse ja siis vaatame, kuidas see mõjub.
Aga ta ei nagu ei öelnud, et mida siis võiks süüa
ja siis ma olingi natukene nagu selline segaduses,
et oota kuidas siis või mida, ja siis ma mäletan,
et ma olin just nagu Eestist tulnud, mul oli eesti leib
kaasas ja siis ma lugesin seda, pakendi koostist ei teki,
siin on ju suhkur sees, ma ei saa seda ka süüa,
ehk siis see oli nagu maailma avastamine ise seal. Ja kuna oligi see, et lõpuks seda segadust oli palju rohkem
siis kui ma täna tagasi mõtlen, ma ei, ma ei saagi aru,
kuidas ma seal üldse siin või mida ma seinaga.
Aga jah, sellist teadlikkust ei olnud nagu absoluutselt. Aga kuidas sa siis said hakkama, siin sa ikkagi oled? Ma arvan, et seal oli lihtsalt see, et vaatasid silmanurgast,
mida teised teevad või püüdsid järgi teha.
Noh, itaallastel on natuke teistsugune kultuur ka,
et ma olin Itaalia klubides, et, et hästi palju oligi
sellist nagu Vahemeretoitu salatid, õlidega suured
lihaportsud pitsa, pasta just et kuidagi ikkagi said sealt
oma vajaliku energia kätte, aga ega noh,
Mul oli kindlasti ka neid perioode, kus kus ma olin
kindlasti nagu suhtelises energiadefitsiidis
ja ma arvan, et kehakaal langes, aga samamoodi langes nagu
ka sooritusvõime. Ma just mõtlesin selle peale enne, et meil oli siin paar
saadet tagasi, kui me rääkisime naissportlaste institutsioonist,
siis meil tuli ka arstiga juttu suhtelisest energiadefitsiidist,
et see on ju ka või noh, ma arvan, et see on asi,
mille peale paljud sportlased ise ei mõtle,
et et kuidas, mis sa siis tegema pead või kui palju su sööma
pead ja siis on jälle tuleb sinna, et ongi sul vaja
tegelikult spetsialisti abi, sest kuidas sa üldse tead,
et kuidas sul oleks need nagu tasakaalus,
et kui palju sa kaloreid kulutad ja kui palju sul siis vaja süüa? Seal on tegelikult paar lihtsat sellist nii-öelda nippi siis,
et üks on kõige lihtsam, et kui sa nagu ei kaalu oma toitu.
Ja sa ei tea täpselt, et mis sulle, kui palju sa sealt
toidust energiat saad, et siis järgida taldrikureeglit,
et sõltuvad siis energiaintensiivsusest pikkusest,
siis seal panekas seda salatit rohkem või vastata rohkem.
Valgu osakaal taldrikul on enamasti suhteliselt sarnane
muidugi oleneb ettevalmistus, et kas see on nagu
ettevalmistusperiood või võistlusperiood. Ja, ja teine on see, et lähtuda ikkagi oma enesetundest,
et et selle termin on biofeedback'i, ehk siis jälgid,
kuidas on su üldine meeleolu, kuidas on su uniga,
sa magad hästi?
Kuidas sa ennast treeningul tunned, et kui sealt hakkab
midagi nagu ikkagi ära vajuma, et siis tasuks mõelda oma
toidulaua peale või siis ka üleüldise tervise puhul,
et kui sa ikkagi näed, et naiste puhul näiteks see on tükk
tükele jääb ära, et siis tasub ka vaadata toidulaua poole
või siis tunned, et Juukseid hakkab kuidagi palju peast ära
tulema või küüned on nõrgad, et, et siis on ilmselt
toidulauale on ikkagi midagi viltu. No mina lugesin ka, vist oli üks briti toitumisnõustaja,
kes ütlesid, sedapidi on see asi, et sportlased Nad ei saa aru,
et nad tegelikult söövad just liiga vähe,
et ongi, et nad ei tea, kui palju nad peaksid rohkem sööma
ja ütles, et selline kuldne oleme nii-öelda saladus.
Headeks ehitusteks ongi see, et tõeline mõõdukas toitu
toitaineterikas toit pakub meile nii füüsiliselt kui
emotsionaalset rahulolu, et see on ka, ma arvan,
õiget päris ennast piinama ei pea hakkama ju. Just et üks selline võib-olla ma ei tea,
kas just päris viga saab öelda, on see, et
kategoriseeritakse toit headeks toitudeks
ja halbadeks toitudeks aga tegelikult peaks ikkagi mõtlema,
et mis hetkel sul mingit toitu vaja, et kui sul ongi mingi
hästi mahukas treeningperiood, siis noh,
sa võid selle tüki kaks kooki endale lubada,
et et see mõju nagu halvasti, aga sa peabki nagu mõtlema
just selles kontekstis, et mis on minu eesmärgid,
mis minu neid valikuid siis toetavad. Ja siis sellest lähtuvalt arvestama.
Et ma olen ka oma sportlastele öelnud, et et sul on alati
valikud ja siis tee nendest valikutest nagu parim,
et noh, näiteks kui sa peale võistlust sa ei ole nagu ette mõelnud.
Millegipärast ei ole toitu kaasa võtnud kohe autosse,
pead kuskile sõitma hakkama ja sul on seal tee ääres ainult McDonald's,
aga sa mõtled oma peas, et noh, see on kiirtoitma ei tohiks
seda süüa, seal on halb, ma olen tippsportlane. Et siis sel hetkel tegelikult kui sul on valida,
et kas ma ise üldse, kui ma söön seda burgeri,
et siis parem söö see burger, et see hakkab su juba
organismi sellist taastamist kasvõi natukenegi toetama,
et sel hetkel nagu nälgimine oleks palju halvem variant,
et jah, oleneb nagu olukorrast ja teine asi,
mis tihti kipub natuke nagu huvitav olema.
Et mida lähemal on võistlus, seda rohkem inimesed hakkavad
nii-öelda tervislikult toituma. Ehk siis, kui räägitakse tervislikust toitumisest,
mõeldakse, et Ma panen oma taldrikule siis salatit
ja juurvilju ja igasuguseid selliseid mis arvatakse,
et on nagu hea, aga tegelikult eriti kui võistlused on juba
üle pooleteist tunni pikad või siis veel pikemad siis tuleb
nii-öelda tervislikule toitumisele täpselt vastupidises käivitada,
et kõik need juurviljad, kus on palju kiudaineid,
need jätta hetkeks kõrvale. Täisterapasta asendab varem selle nisujahust pastaga.
Et jah, kõik oleneb kontekstist. Aga kui sul on need enda sportlased, et kas kui sa nendega
siis konsultatsioone teed, et kas on mingid sellised,
noh, sa paar tükki tõid välja ka veel mingid,
mis levinumad probleemid või vead, mida tehakse valesti veel?
Et noh, ongi, et sa sööd valesti, enne võistlusi,
aga aga veel, et mida igapäevaselt näiteks tehakse.
Sest noh, mina tean näiteks seda, et et kui paljude jaoks
tervislik toitumine ongi, et salat ja juurikaid
ja kana või kala on ju, et jumala eest, mitte midagi muud ei söö,
aga see ei ole ju ka mitmekesine toitumine. Ja et mitmekesine toitumine ei tähenda seda,
et sa mingid toidugrupid oma laualt välja jätta,
et vaid seal olenebki, siis nendest vahekordadest kõik.
Aga kui ma vastupidavusalasportlastega räägin just eriti noorsportlastega,
siis üldjuhul teatakse väga hästi valkudest,
et Ta on ja et neid on vaja palju ja üldjuhul nad söövad
neid hästi, aga kiputakse vähend siis teadma süsivesikute
ja rasvade kohta. Ja kuigi tegelikult vastupidavus spordi juures on oluline
aru saada, et kõik need pastad, saiad-leivad juurviljad,
puuviljad, süsivesik on seal on süsivesikuid sees,
mis on siis peamine energiaallikas ja vastupidavusala spordi
juures on, on see nagu ülioluline neid süüa,
et neid ei tohiks kindlasti välja jätta.
Aga aga valgutarbimise juures. Ma olen tahtnud pigem rõhutada seda, et nad saaksid aru,
et seal on oluline järjepidevus.
Ehk siis tihti mõeldakse.
Okei, mul on vaja see kaks grammi valku päevas,
ütleme ümmargused, kaalun 60 kilo, arvutatakse välja 120 grammi.
Ja siis see jaotatakse kolme põhitoidukorra peale ära,
aga vahepala tunnustatakse, et valkude juures on oluline,
et nad, et toimuks valgusüntees, sa pead seda sööma päeva
peale ära jaotatuna, ehk siis võib inimorganismiga tuua
sellise paralleeli katlamajaga. Katlamajal on oluline, et sa seda köeksid siis terve päeva vältel,
et ta soojannaks, kui sa hommikul viskad sinna kõik selle
sõja alla, siis ta ei anna sul nagu õhtuni sooja.
Ja, ja siis on see oht, et katlamaja võibki katki minna.
Noh, inimene nagu katki ei lähe, on ju.
Aga kui sa sööd liiga palju valku korraga,
et siis enim organism on selles mõttes tark,
et ta võtab selle vajaliku, mis tal vaja on siis toimetab
sellega ja see, mis üle jääb, selle ta saadab nagu rasvhapete,
eks sinna rasva varudesse. Ehk siis pigem on oluline see päeva peale ära jaotada
ja jälg jälgida, eriti et sul just need vahepalad oleksid ka kaetud.
Et tihti võetakse vahepalaks üks kaks õuna,
mis on siis süsivesik aga võib-olla viiksid sinna selle
mingi juustupulga või midagi kodujuustu juurde süüa,
et siis nagu toetaks seda sportlast nagu paremini.
Ja kui veel mõelda mingite levinumate vigade peale,
siis ongi see, et toidulisandite-le antakse ülipalju sellist,
sest jõudu või siis tahad, kui sa tihti sotsiaalmeediast,
et eeskujud tarvitavad mingisuguseid imejooke
või vitamiine, mineraalaineid ja nende eeskujul siis
nii-öelda igaks juhuks tarvitatakse midagi juurde. Või siis sponsorid annavad, et kuule, et sa oled
lootustandev talendikas sportlane, et tarbi minu toodet aga
tihti just nagu tippspordi kontekstis ei mõelda sellele,
et toidulisandid on tegelikult äri ja äriline eesmärk on
ainult raha, ehk siis need inimesed, kes neid toidulisandeid
müüvad Seal võivad tekkida erinevad ohud ja. Kui, kui need tooted ei ole kontrollitud,
siis tippsportlane ei panda nagu positiivse dopinguproovi
näiteks ja sellega ongi tema karjäär rikutud,
ehk siis tegelikult maailma antidopingu agentuur on ka öelnud,
et sportlane ise vastutab, mida ta sööb.
Ja, ja sellepärast ongi nende toidulisandite puhul ka oluline,
et kaalutakse siis kasu ja kahju sellist vahekorda
ja et iga inimene saaks aru, et mis on just emal nagu oluline,
et kui minul on vaja näiteks rauda juurde süüa siis Maarjale
või Debora teil võib-olla ei ole vaja, et see oleneb nagu
teie Teie siis vereproovis tuleb, mul on vaja jälle juust. Ja see toidulisandite turg ongi selline reguleerimata.
Ja, ja tihti on ka see, et tekivad seal võib olla tootjate
poolt selliseid hügieeninõuetele mittevastavuse,
ehk siis ühe lindi peale võivad sattuda kokku kaks toodet,
mis on täiesti ohutud, aga kui need segunevad,
siis ei teata veel, et võib-olla sellele organismile
mingisugune halb efekt.
Ja, ja kolmas pool on muidugi see, et sa võid kasutada
täiesti ohutut ja puhas toodet. Aga kui sa seda liiga palju tarbid, siis ei ole ka jälle hea.
Kõige lihtsam näide on näiteks, söön purgitäie C-vitamiini,
C-vitamiin on ju hea, on ju minu immuunsüsteemile.
Aga millegipärast mul hakkab nagu kõhus keerama
ja kõht läheb lahti, et teistpidi, siis ei ole ka ju jälle
hea trenni teha, näiteks. Aga kas sa näed, et need toidulisandid on spordimaailmas
kasvav trend, siis kasvõi igapäevaelus ma tean ise naisi,
kes ongi uhkustavad, et nemad hommikul isegi hommikusööki,
see, et nad võtavadki neil Cap purgikesi täis,
võtavad oma toidulisandeid sisse isegi nagu toidulisandite
nimekirja pikem kui kellelegi poenimekiri.
Et kas sa näed, et see nagu spordis ka kasvav trend? Kas ta just kasvuhoone, aga, aga ta on spordis jah,
väga populaarne, et nagu ma enne välja tõin,
et kui ma ütlen sporditoitumine, siis kohe pannaksegi võrgus võrdusmärke,
et sporditoitumine on toidulisandid ja tihti ei teadvustata seda,
et kui sa sööd mitmekesiselt tasakaalustatud oma toidukorrad
ära et siis sa tegelikult saad juba kõik olulised vitamiinid,
mineraalained sealt toidust kätte.
Aga kui me räägime toidulisanditest, siis tegelikult
toidulisandite alla võib ka mõelda igasugused valgupulbrid
ja spordijoogid, batoonid. Et siis lihtsalt jah, lähtuda sellest, et et kas mul on neid vaja,
kas ma võib-olla saaksin tavatoidust needsamad asjad kätte,
et seal jälle oleneb nagu natukene ka konkreetselt
konkreetsest juhtumist ja inimesest. Kohati tundub, et kui inimesed siin mõtlevad,
et nüüd ma hakkan hästi tubliks ja tervislikuks
ja käin hästi palju jõusaalis, siis on põhiline kohe pean
ostma enda, selle püti valgupulbrit ja siis iga kord neid
valgujooke tegema.
Ja siis on üldse, kui ma olen, ma ei tea,
näiteks Instagramis tulevad ette mingid videod,
et näed, et siin on, kuidas teha tervislikku kooki
või midagi, siis sinna käib alati umbes kolm lusikatäit
valgupulbrit siis et kas see on normaalne. Kas see peab seal olema?
Tegelikult sa saad sama koguse valku kätte,
ütleme näiteks kodujuustust, et seal ei ole vahet,
kas sa jood seda taastuvsoki või sööd kodujuustu.
Vastupidavusala sportlaste juures on pigem oluline jälgida,
et kui me räägime taastumise kontekstist.
Üldiselt mainitakse, et valk aitab siis lihasel taastuda,
kasvada, areneda, aga sealjuures unustatakse ära süsivesikud. Et et tihti öeldakse, et tegelikult see suhe peaks olema
isegi kolm ühele ehk siis süsivesikuid, ütleme 60 grammi
valku 20 grammi.
Ehk siis tasuks, kui vaadata ka, mis on nagu valgupulbri
sees on, et kui seal on ainult valget, siis mõelda,
et äkki see banaani juurde sinna või siis praegu on ka
sporditurul olevatele valgujookidele on siis ka see
süsivesikusisaldus seal olemas. Aga kui mõelda, et kas siis süüa neid valgutooteid,
sest meil on, turul on ju igasuguseid, kui lähed poodi,
on meil siin valgu, kohukesed valgujäätised igal pool võime
seda valgubatoonid just et kumba siis eelistada,
et kas siis neid valguga täiendatud tooteid
või siis tavatoitu.
Et noh, Nende valgutoodete nendes ei ole nagu selles mõttes
midagi halba, aga kui me kogu oma menüü asendame siis
nendesamade valgupatoonide ja valgujookidega siis meil jääb
see tavatoidulaud tähelepanuta, ehk siis me ei saa sealt
jälle enam kätte neid vitamiine ja mineraalaineid,
mida meil on kah tegelikult vaja ja siis me peamegi ostma
omale hommikuks sinna need purgikesed, et,
et sealt nagu siis juurde saada. Et seal tuleb lihtsalt leida endale selline hea
ja mõistlik tasakaalu. Teiega on Maarja ja Debora. Aga kui me nüüd liigume edasi, siis selle juurde,
millest Deboraga enda sissejuhatuses rääkisid et sportlastel
paratamatult on suurem oht, et tekib mingisugune toitumishäire,
sest sest tahetakse saavutada, siis on vaja teatud moodi
välja näha, on, on ju ka uuritud, millistel aladel üldse on
suurem oht, et ei ole ainult need nii-öelda ilualad
või esteetilised, et ma ei tea, iluvõimlemine,
iluuisutamine või puhtalt need, kus on mingeid kaalukategooriaid,
vaid ongi ju samamoodi ka vastupidavusaladel on see,
et pean olema hästi null rasvaprotsendiga
ja nii edasi, et kui palju sina enda õpingutel siis nende
toitumishäirete poolega kokku puutusid. Aga võib-olla õpingute jooksul käisime üle selle teema,
aga ma räägin rohkem nagu isiklikust kogemusest,
kui ma seal maailmas ise sees olin.
Seda toitumishäirete poolt olen kuulnud ka ka sportlastelt,
et see probleem on aktuaalne.
Jätkuvalt jah.
Et seal ei ole, noh, tihti arvatakse, et võib-olla on see
pigem selline naiste probleem või, või pärusmaa,
aga tegelikult seal ei ole nagu vahet ka ka meestel
ja meeste maailmas on väga see teema aktuaalne. Ja just nagu vastupidavusala töö spordi kontekstis ka,
et tihti usutakse, mida kergem oled, seda lihtsam mul on ka
sealt mägedes ja tõusudest üles saada.
Aga siin võib-olla tasuks see välja tuua,
et et on olemas söömishäired ja häirunud söömiskäitumine.
Ehk siis ma usun, et väga paljudel sportlastel,
kes vaatavad ennast peeglist ja saavad aru,
et et no no ei ole päris see nagu tahaks,
tahaks võib-olla peene välja näha, ilusam,
otsivad mingisuguseid ideaale, järgivad rangeid dieete,
et neil ei pruugi veel olla söömishäired,
et neil ongi see häirunud söömiskäitumine
ehk siis sealt on võimalik siis veel nii-öelda samm tagasi astuda. Ehk siis, kui sul söömishäire on juba, et siis seal puhul
võiks ikkagi nagu arstid sekkuda, et, et sellest probleemist vabaneda.
Aga häirunud söömiskäitumise puhul aitab ka selline
teadlikkuse tõstmine võib-olla ka enda ümber sellise
sõprusringkonna siis loomine, kes pigem julgustab
ja toetab ja kritiseerijat.
Tihti võib-olla see on ka see, et kui keegi treener
või siis lähem inimene ütleb kasvõi ühe lause valel hetkel,
et siis annab nagu väga tugeva tõuke söömishäire tekkimiseks. Et tasub kindlasti olla tähelepanelik, märgata?
Jaa. Aga milline sul see enda kogemus on, et ma ei tea,
kas sulle isiklikult on treener näiteks kunagi öelnud,
et kuule, et siit võib-olla oleks vaja, nüüd ma ei tea,
500 grammi, kaks kilo alla võtta või, või sa tead,
et on kellelegi teisele öeldud, kuidas see mõjunud on? Isiklik näide on võib-olla lihtsalt massööri puhul,
et enne võistlust eriti kui on külm võistlus,
siis määritakse ratturitel üldjuhul jalgu sisse.
Siis massöör vaatas, et kuule sul siit natuke nagu rasvane,
et võib-olla peaks nagu menüü üle vaatama
ja teine näide on lihtsalt see, et Ta oli selline talvine
periood ja klubil oli uuesti kokkusaamine meil oma
klubimajas selline noh, nii-öelda nagu õdus õdus õhkkond kus
siis kõik said kokku ja rääkisid juttu, aga üks
tiimikaaslane oli siis talve jooksul natuke kosunud ja,
ja see jäänud märkamatuks. Ja, ja ikkagi see teema tõstatati väga teravalt üles.
Vestlus toimus itaalia keeles, hetkel ma kõikidest sõnadest
aru ei saanud, aga see olukord läks seal väga teravaks,
üks tüdruk ikkagi oli pisarates.
Mina teda järgmisel kahe, kolme kuul ei näinud,
kui me võistlemas käisime, kui ta tagasi tuli,
et mina teda ära ei tundnud, et ta oli nagu piitspeenike,
et. Ja peale seda ei ole ma ka temast nagu mitte midagi kuulnud,
ehk siis tegelikult sel hetkel tõenäoliselt see ka seal
langes väga ebatervislikult. Ja, ja see rikkus küsis, ma julgen öelda,
et selle lootustandva Itaalia jalgratturi tulevikku Aga kuna sul on see kogemus, et sa oled ise olnud profisportlane,
et kuidas oleks selline kõige nagu leebem,
viis läheneda sellele, et noh, et mitte lihtsalt öeldi,
et kuule sa meie juurde võtma või tagumiku paks
või midagi sihukest, et nagu ilusti öelda,
et tead, et me peame midagi ette võtma. Seal ongi see, et, Tuleb läheneda sellise teadlikkuse tõstmisega,
võib-olla pannagi sellised eesmärgid ja rääkida,
et kuidas nende eesmärkideni siis jõuda.
Et tegelikult. Maailmas on vähe uuritud sellist sportlaste teadlikkust,
aga usutakse, et teadlikkus on nagu üks samm,
mis siis ajendab nii-öelda tegevustele, et
ja kui sa saad aru, et ma ikkagi peaks selle paar kilo alla
võtma ja sulle räägitakse, kuidas sa seda tegema pead,
et siis sul tuleb selline nagu sisemine tahtmine seda teha
ja tervislikult teha ja. Ja jah, just see, kui selle teadlikkuse teemaga siit edasi minna.
Et Eestis on tehtud ka mõned uuringud jalgratturite
ja murdmasuusatajate pealt ja sealt tuli välja,
et see teadlikkus on tegelikult madal, et üldiselt,
kui me räägime sportlaste toitumisest, siis selline suur
pilt võib jääda, et, et portlased valdavalt teavad väga hästi,
mida nad söövad.
Aga nendest uuringutest on siis välja tulnud,
et tegelikult nagu nad tipendat vaid teavad,
aga, aga mitte ka piisavalt ja ma oma diplomitöö kirjutasin
ka siis sellel teemal, et võtsingi ühe noorte triatleetide gruppi. Mõõtsin siis nende teadlikkuse.
Koolitasin neid erinevatel teemadel viis nädalat peale
laupäevast ujumistrenni kutsusin kokku tunniks ajaks
rääkisime seal taastumisest üldisest toitumisest
toidulisanditest ja siis selles samas kehakuju kuvandist ja,
ja siis viie nädala pärast siis mõõtsin,
kuidas teadlikkus muutus.
Ja kui esimese testijale olin ära teinud,
siis eeldad tavalt oligi nende teadlikkus pigem madal,
ehk siis selle testis loetakse piisav teadlikkus on 75
protsenti nendel noortel oli keskmine, oli 55 kõige madalam
tulemus oli 35 ja siis ühel sportlasel vastas siis sellele
75-le ja, ja rohkemale üheksast. Ehk siis see vaatepilt oli tegelikult kurb,
aga viie nädalaga siis see keskmine tõusis ikkagi 73
protsendi peale ja kõikide kõige madalam tulemus oli 68 protsenti,
ehk nad on väga seal piiri lähedal.
Mis ei tähenda, et nad siis suve jooksul ikka ämbrisse ei astunud,
et ikka juhtus seda, et küll sai võistlusel energia otsa
ja nii edasi.
Aga ikkagi ka tagasiside küsitlusest tuli välja,
et sportlased ise peavad oluliseks selliseid,
et koolitusi, et teadlikkust tõsta. Treenerid pidasid oluliseks ja treener tõi hiljem ka välja,
et tegelikult trennides ilmusid spordijoogid,
varem käidi ainult veega ja kuna see koolitus toimus meile
peale ujumistreeningud, siis esimesel koolitus korral nad
tulid sinna kohale, meil kaks kätt taskus,
niimoodi okei, hea küll.
Aga kui me olime juba rääkinud peal noh,
treeninguteks taastumine nagu algama, kuna tegemist heitratlettidega,
siis neil pealelõunal tuli juba järgmine treening. Ja siis juba kolmandal korral neil olid laua peal siis
erinevad nagu joogid, söögid, mis siis aitasid neil seda
taastumist kiirendada, et juba sealt see väike muutus tuli?
Jah, selline teadlikkuse kasvatamine on ka üks väga oluline teema. Aga kui sportlasel on vaja kaalust alla võtta,
olgu siis, et tal on mingid ülekilod, mis segavadki
võistlemist või on see, et on mingi kaalukategooria jaoks,
on vaja alla võtta.
Mis need kõige paremad lahendused siis on,
kas lahendus, mida noh, kui lugeda siin ka Eesti meediast on,
et treener on öelnud, et ta õhtusöök vahele
ja joo keefiri või jätta lõuna ja õhtusöök vahele,
joo vett. Kas need on lahendused? Pigem tulekski vaadata ülema, siis taldrik
ja lähtuda sellest taldrikureeglist, kui ei taha üles
kirjutada omal. Seda kaloraaži, mis seal päeva jooksul tarbida,
et noh, kõige lihtsam variant on muidugi,
et vahetab seal kirju, näed, mida sa sööd,
kui palju sa sööd, arvutad välja, mis sul see energiavajadus on?
Kui palju sa kulutad?
Palju sa siis tarbid ja siis seal võiks olla see negatiivne energiabilanss,
selline 500 kilokalorit.
Ja siis üldiselt tähendab see seda, et nädalas on kaalukadu ümmargused,
selline 400 500 grammi ehk siis see teekond on tegelikult
täiesti selline pikaajaline. Aga jah, kui noh, ongi sportlasel on juba kalduvus
söömishäire poole.
Ja selline toitude kaalumine ei ole selles mõttes kõige
parem lahendus, et kui ta nagu grammi täpsusega hakkab järgima,
siis ta võib nagu see kaal võib veel rohkem sinna
söömishäirepoole minna et siis jah, pigem vaadata oma need
toidukorrad üle, et ühe toidukorra suurus ju sõltubki sellest,
et kuidas ma selle taldriku laadi, et sul võib see taldrik
olla 300 400 kilokalorit ja see võib-olla sul 1000 1500
kilokalorit ka, et et siis toidukordade ärajätmine ei ole
hea lahendus, aga aga lihtsalt siis vaadata üle,
kui suured need portsjonid on, et need kataksid päevase energiavajaduse. Aga kas see ajutise meetmena või see noh,
et kui öeldakse, et ta oma täna jätan õhtusöögi ära,
aga see vist äkki võibki siis nagu anda juba ka teed nende toitumishäirete,
nii et siis sa mõtled järgmistel kordadel ka,
et aga ma siis ei söögi. Ja et see hästi palju oleneb, mis su peas toimub.
Et kui kogemata jääb ära see üks toidukord
ja midagi ja see ei ole sinu jaoks probleem
ja sa järgmisel päeval sööd siis natukene rohkem.
Et siis sellest ei ole nagu midagi.
Aga kui sa näiteks ühe söögikorra ära lähed,
järgmisel päeval kaalu peale, vaata, ütlesid numbrid,
okei, näe, tuli natukene alla, on ju siis sellest lähtuvalt
mingisuguseid järeldusi. Et siis võib-olla see kaalunumber üksi ei ole päris see asi,
millele võib-olla võiks nagu tähelepanu suunata,
ainult et muidugi me teame, et üks kilogramm rasva,
üks kilogramm lihast on ju üks kilogramm on ju,
et noh, kaalu mõttes sama, aga kui sa vaatad seda
proportsiooni või suurust, ehk siis 60 kilogrammine,
naisterahvas ja 60 kilogrammini naisterahvas ei pruugi nagu
täpselt samasugused välja näha, isegi kui nad on sama pikad. Et kindlasti tasuks seda kehakoostise komponenti ka seal arvestada.
Ja teine asi on see, et kui sa oledki söögikorra vahele
jätnud ja see kaal langeb, et see ei pruugi olla kõik rasva arvelt.
Tihti on see, et kui keha jääb energiavõlga,
siis jällegi keha on tark, ta hakkab seda siis energiat
tootma ka valkudest, mis siis tuleb meil lihastes lihast
ja siis on meil vesi, ehk siis see vesi sealt see
kaalulangus võib-olla ka sealt vee arvelt. Et seal on tegelikult palju faktoreid, mis võivad siis rolli mängida. Aga mõnedel nendel kaalukategooriaga aladel on ka see,
et vahel on sportlasel vaja juurde võtta hoopis,
kuidas seda saab niimoodi teha, et sa lihtsalt ei söö pitsat
ja hamburgerit, vaid, vaid sööt nagu tervislikult,
et sa saad ikkagi lihast juurde. Ja et seal ongi siis oluline juba see noh,
üks asi on see, et kui ta, kui palju energiat tarbime,
teine asi on siis see makrotoitainet Osakaal või siis suurus, ehk siis kui sportlane tahab juurde
võtta lihast ehk siis ta peakski nagu seda lihaskasvu
soodustama ja pigem nagu keskenduma sellistele valgulistele
toitudele ja siinkohal mitte ainult loom selle valgule,
aga taimsele.
Et seal siis olenebki siis nendest nendest suhetest rohkem.
See kaalu tõstmine. Kui sa peaksid nüüd hästi lühidalt kogu selle meie vestluse
veel kokku võtma, et mis on sportlasele kõige olulisem teada
enda toitumise kohta? Kõige olulisem teada? Arvan, et sportlastel on oluline jälgida iseenda sisetunnet
või üldse sellist enesetunnet.
Et keha on tark, ta annab sulle märku, signaalide ütleb,
kui sul on kõht tühi, kui, kui sul on päriselt kõht tühi,
siis pigem söö, et see võib-olla isegi nagu kasulikum,
kui mitte söömine.
Ja ikkagi seesama teadlikkus, et kui sul on küsimusi,
siis kindlasti küsi ja suhtu kriitiliselt allikakriitiliselt
siis igasugusele infole, mis internetis levib,
et seal ei pruugi kõik olla. Naised kipuvad ennast mitte ainult spordis,
ka muus maailmas, teistega võrdlema seda ka kindlasti teha
ei tohi, nagu ütlesid, et kaks 60 kilost naist võivad olla
väga erinevad, et seda enam ei tohi teistega ennast võrrelda. Ja et noh, maailmas ongi see, et aetakse taga seda iluideaali,
aga nagu me teame, siis võib-olla kaks protsenti siis vastav
kõikidest inimestest nendele iluideaalidele,
et et pigem jah, suhted on nagu iseendasse,
sõbralikult vetegi, et just toit on nagu kütus süüa selleks,
et treenida, mitte treenida selleks, et süüa ja,
ja sealt nagu, kui sul on, kui sul on iseendaga head suhted,
sul on toiduga head suhted, siis kõik see mõjutab ka su treeninguid,
saavutusi, tulemusi. Aitäh, Liisi, minu meelest oli väga põnev vestluse,
mina sain jälle nii palju targemaks.
Mul on väga hea meel, et sa meile külla tulid.
Aitäh. Teiega on Maarja ja Debora. Alati ei lähe elus kõik nii, nagu sa oled plaaninud
ja kui te kuulsite mind saate alguses ütlemas,
et kõigepealt on meie külas Liisi alamaa,
siis tegelikult on meil täna nüüd ainult liisi külas kuna otsustasime,
et Liisiga oli juba piisavalt pikk ja huvitav jutuajamine süsteeme.
Toitumise teema kahes osas. Jah, järgmises saates on meil kogemuslood sportlastelt,
keda on kimbutanud toitumishäired ja selleks,
et seda ühte saadet mitte nii pikaks ajada,
siis mõtlesimegi tõstame neid kaks eraldi lahku.
Nii toitumisjuttudega oleme me siis uuesti tagasi kahe
nädala pärast, aga vahepeal võite meile ka kirjutada sporditüdrukud,
et ERR aitäh kõikidele kuulamast ja ilusat päeva,
ilusat päeva. Pood käest spordis ainult tüdrukud.
