Haridus ja teadusministeeriumi küsitlusest tuli välja,
et Oktoobri pommiähvarduste päeval evakueerunud 40 protsenti
haridusasutustest ülejäänud, ehkki enamik jätkas koolipäeva põhja.
Prefektuuri operatiivbüroo juht Vaiko Vaher ütleb,
et koolidel peab küll olema kriisiplaan,
kuid PPA ei jõua nende olemasolu ega sisu kontrollida. Me töötasime välja juhendi, kuidas neid plaane teha
ja mida üldse plaanide tegemisel silmas pidada
ja jooksvalt siis harjutame ka need plaanid läbi koolidega,
kuna meid ei jagu igale poole, siis peamiselt kool ise korraldab,
aga oleme seal õppustel harjutamist, sealjuures. Haridus ja teadusministeeriumi kriisijuht Ivo Arro aga leiab,
et koolidel ei piisa pelgalt juhistest ning kriisikäitumine
peaks olema seadustatud. Kuidas see peab olema, kas see peab olema kellelegi määrusena,
et kuidas, millised tühised peaksid olema,
mis siis nendes hädaolukorra plaanides peaksid kajastuma,
et ma arvan, et see oleks nagu õigem, sest muidu juhtub nii,
et vaatan, kas ma ikka neid täidan või ei täida. Oro lisab, et enamik koole kuuluvad kohalikele omavalitsustele,
seega nemad määraksid, kuidas näiteks pommiähvarduse korral käituda.
Riigikoole oleks aga lihtsam suunata
siseministeeriumikoolide kriisivalmiduse.
Õppuse juht marti Magnus ütleb, et ministeerium just ei taha
seada rangeid norme, vaid soovib jätta vastutuse koolijuhile.
Ta lisab, et koolid on niivõrd erinevad,
et ühtne reeglistik ei toimiks. See, et neid 60 protsenti koolidest ei käivitanud,
evolutsiooniprotsessis on hea näitaja 40 protsenti on
põhimõtteliselt nüüd see pool, mis siis tegelikult on meil
vaja nagu heas mõttes kaasa aidata neid siis juhendada
järgmisteks kordadeks selliselt, et nad oskaksid õigesti käituda. Magnus siseministeeriumist kirjeldab, et enamikel Eesti
koolidel on kriisiplaan valmis ning üksikutel veel pooleli
aga nendib, et plaanide harjutamine ei ole veel sealmaal,
kus ta võiks olla. See on nüüd see mõttekoht, kokkulepe, mis koht,
kuidas haridusasutustega jõuda sinnamaani,
et neid plaanega reaalselt harjutatakse,
üks sinna plaan kusagil sahtlis, teine asi on see plaan sellisena,
et selle järgi osataks ka siis käituda täiesti ootamatus olukorras,
kui see oht peaks tekkima ja selleks on vaja teha harjutusi,
treeninguid. Peaasja kogemusnõustaja Heli Luik sõnab,
et õpetajate ja laste ärevus on pommilaine järel tõusnud.
Ta lisab, et koolide psühholoogilise kriisi valmisolek ei
ole hea. Mida praeguses hetkes, võib-olla sellest spämmilainest kõige
rohkem võiksime õppida, ongi see, et tegelikult koolis
organisatsiooni tasandil oleks nüüd täpselt õige hetk üle vaadata,
kas meil on olemas need vaimse tervise kriisikavad,
kui ei ole, siis nüüd on see hetk, et luua,
et kas, kas me saame teha nii, et meie õpetaja,
päriselt ka saab tegeleda enda vaimse tervise
ja sellise heaolu tagamisega?
