Oli kord ag, meil aeg oli aeg. Ja ruum oli ruum. Kas siis nüüd enam nii ei ole? On ja ei ole ka. Kuna juba ligi sajandi eest tegi Albert meile teatavaks,  et ei ole olemas omaette aega ja ei ole omaette ruumi. On üks ainumas, neljamõõtmeline, aegruum,  kõver, pealegi. Nüüd ongi heaks kombeks kaasa noogutada. Ja jah, see erirelatiivsusteooria teame,  teame, oleme õppinud. Minugi õpingu raamatusse kord MC ruudu eest kirjutatud väga hea. Aga kui üritada enam-vähemgi aus olla, siis tuleb mul tunnistada,  et ega ma seda aegruumi ei jaga lõpuni tänaseni. Formaalloogilise mõtlemisega võin ju asjast  ehk just nagu arugi saada, aga kõik meeled karjuvad vastu,  et kuda nii, kuda nii. Ometigi on meie seas inimesi, kes liiguvad suurema  targutamiseta aegruumis nagu kalad vees. Näiteks Hendrik Relve. Meie ekraanidel lähebki ta nüüd sirgjoones. Vabandust, ikkagi kõverjoones sinnapoole maakera  ja mütsti otse kiviaega. Ja džunglisse tulekut ja metsa korravaidega kohtumist olin  loomulikult lugenud, et see ürgne rahvas elab tänase päevani  sõna otseses mõttes puu otsas. Onni pääsemiseks on ainult üks võimalus ronida üles  püstloodis latti mööda, mille sees on pisikesed sälgud. Nii esimest korda elus siis tagasi puu otsa. Muidugi korra vaidel sest saadik seda latti mööda koduukseni  turninud käib ronimine mängleva kergusega. Ja pealegi on keskmine korvai mees tõtt-öelda oma kaks korda  kergem kui minusugune valgenahaline mehe mürakas. Meiesuguste kaalu jaoks ei ole see päris mõeldud,  see nagu hakkas vabisema ja õõtsuma, siis tekkis päris õõnes tunne,  aga huvitav oli, aga nüüd me oleme ometi siin ladvaonnis  sees ja elu käib. Puu otsa ehitatud kodu on selles mõttes geniaalne leiutis. Esiteks ei ulatu siia kunagi tulvaveed, need on siinkandis  väga järsud ja kõrged tulema. Teiseks ei pääse siia üllatama vaenulikud võõrad,  kui selliseid peaks olema. Ja kolmandaks on siin üleval alati mõnus vari  nii päikese kui ka vihma eest. Ja siin on ju niinest seinad ja niinest põrandad. See tähendab, et, et siin puhub kogu aeg tuul  ja õhk on alati värske. Ladvaonni katuseroovide vahel märkan, et seal mingisugused  kolbad ja luud, aga õnneks siiski mitte inimese omad. Seal proovide vahel oli siis iga korvi küti uhkus,  tema kütitud loomad ja nende abil võrgutavad korvai mehed naisi. Sest kui naine tuleb siia ja näeb, kui palju siin konte on,  siis järelikult on hea küt ja toidab ka minu ära. Lähen talle naiseks. Meie suureks üllatuseks põleb purukuivas puuonnis tihtipeale  lahtine lõke. Selle peal küpseta kestetakse mitut sorti taime  ja lihatoite. Aga mitte ilmaski ei keedeta, sest metalli  ja metallist nõusid traditsioonilises korvi peres ei tunta. Lõket hoitakse põrandal nii osavalt, et tonn põlema ei lähe. Aga kuidas tuli üles saadakse? Korralaide iidse kombe järgi käib see nii,  et hõõrutakse loomanahast rihmaga kuiva palmioksa. Kuumus läheb nii kõrgeks, et oksa alla pandud ninekiududest  tuust võtab tuld. Aga korovidel on säilinud muidki väga vanu  ja haruldasi oskusi. Siin me jälgisime nüüd. Väga ürgset kala küünise valmistamist. Naised tõid praegu saagu lehti, seesama saagu  mis on siinseks leiva algaineks. See lehed toodi sealt jõe äärest, sest ta kasvab ainult  niiskes kohas saaga. Ja nüüd hakatakse sellest punuma. Naiste osavõtt käte all valmib kalapüünis ikka hämmastavalt kiiresti. Ja ilus on vaadata, kuidas lapselaps püüdlikult vanaema jäljendab. Ja kui mõelda, siis selline ju ongi korvaide ainus kool  metsakool vanavanemate ja vanemate sabas matkides. Niimoodi saadakse samm sammuti selgeks metsaelu tarkusi. Põhimõte on nüüd selline, et need korvid lastakse vette  ja siis samast puu otsast hangiti üks sipelgapesa. See on siin troopikas, siis sipelgapesa puu otsas. Ja selle tükid pannakse siia peibutiseks,  kalad siia korvi sisse ja pealt kaetakse korvid rohuga  ja kalad lähevad lõhna peale, kohale hakkavad sipelgaid otsima,  aga välja nad ei oska enam tulla. Ja niimoodi nad kaheksa kileks. Siin nüüd. Lastakse kalu viga meelita. Küünised sisse ja nüüd need jäävad siia. Või vähemalt õhtul õhtul tullakse vaatama,  kas on sisse tulnud kala, kalavõibolla kämbla pikkune,  kes sinna satub või siis ka mingid mageveekrevetid,  vähid. Ja kui õhtul ei ole midagi olnud,  siis jäetakse ta veel järgmise hommikuni kirekale kuskile. Nüüd me oleme siis viga jõudnud järgmise tegevuse ni. Puu ja nooled on igapäevases elus. Alati kasutuses. Vibu on tehtud palmist teatud palmiliigist. See on rotani palmist vibunöör ja need on  siis teatud palmiliigist, nooled. Siga võidakse lasta selle terava otsikuga,  siis hiilitakse seal umbes kolme meetri peale  ja lastakse ülimalt täpselt südamesse ja see suurem nool  selle suurema otsaga, see on nüüd pambusest pea  ja see on nii sea laskmiseks kui ka kui läheb sõjaks  ja vaenlase vastu. See on haruldasi kohti maailmas, kus tänapäevani on  kasutusel kivikirves. Me läheme mõttes ajamasinaga tagasi. 10000 aastat. Nüüd on selle kivikirve Pingutamine ja nüüd seob selle niinega kinni. Pingutab hästi kõvasti, et ikka kirves hästi otsas seisaks. Nüüd üritan mina kivikirvega puud rajada. No nii Läheb nagu tihti mööda ja ikka nürim on ka,  kui. Nagu väga nüriteraskirves, aga. Aga aga asi edeneb ja kui ikka rauda pole leiutatud  ja sul on ainult kivi. Niimoodi On ikkagi inimkond elanud ja raiunud. Ei saa. Siia lõppu siis moraal. Kui tahad metsakorovaid ikka tõeliselt lõbustada,  siis ürita kivikirvega raiuda. Talle teeb ikka südamest nalja, et kusagil maailmas võib  leiduda mees, kes ise juba täitsa vana aga kivikirvega ei mõista,  ikka veel ümber käia. Ka meile oli aastatuhandeid relatiivsusteooriast märksa  olulisemaks asjaks kivikirves. See oli meie peamine tööriist, peamine relv  ja ka kultusvahend. Me tahusime kivikirveid ka läbi kogu pronksiaja  ja veel rauaaja alguses. Aga siis võttis ikkagi võimust raudkirves  ning algas üleüldine allakäik. Ajaloole loodusläheduse seisukohast tõepoolest kivikirvega  ei oleks me suutnud tõenäoliselt rajada ei linnuseid  ega linnu näiteks Tallinna ja Tartut. Tänaseks oleme nende kahe linna alt raiunud maha 200  ruutkilomeetrit metsa. Aga õnneks ei ole me teinud seda korraga,  vaid aegamisi sajandite jooksul. Seevastu meie põhjanaabrid võtsid niisama suure raielangi  ette poole sajandi eest ühe korraga. Maailmas on palju räägitud vihmametsade lageraiest ent  ulatuslikku lageraiet on tehtud ka meie kontinendil. Euroopa suurim lageraielank asub siin Kesk-Soomes,  kus pärast teist maailmasõda raiuti puhtaks enam kui 20000  hektari suurune maa-ala. Sõjas ümber asunud inimesed vajasid tegevust. Samuti oli Soome riigil tarvis raha, et tasuda nõukogude  liidule reparatsioonimakseid. Metsandusprofessori ning Soome metsavalitsuse toonase  direktori Nils osara järgi nime saanud osara langid pakkusid  selleks häid võimalusi. Looduskaitse oli karmil ajal teisejärgulise tähtsusega. Varmasti üks suur süü oli see, et seal tarviti tööda  ja mis oli tööd ja. Tal oli muud aega häigu elemis olu suhted  ja esita arvustel tuva oli targa seda saatus,  see raha sel on 50 alumullata? Ei ei seda koetud, olen ka pahane seda metsa hülütamist. Muude ühte alu. Japuud hakati üks piiku, kaks üks piliku,  nelja miljon kuud tiomeetria ja sillandusi  ja hakati ja vastan havupuu ja koju jaapani seal kalati ja,  ja tõdede lahoma, kus ka selle elu elu taludellis ta mergi düst. Ja tosia hemoneolise see kaugukuledus, moodudune jokivarteen  ja siit puud uude, näita joki mö. Mere, mis enne toodeti tehtale ja See oli, oli aga radionaalise toimida sigalite kumpidi,  perusta kaiki ja kämbiste ja huldatse lähtenii,  see oli taluriliste rustel tubasid leht ja vist hakuta  tavalasuurina keskitüksne ja, ja alus ja tee välialu edamuta  oli ühte heikuja ja selle hunukunduse ja metsijani nähti visata,  uuris ta site Gerrala ja, ja The uuristamine,  et ja see. Jäi miga ta nüüd püriti, jätame selle nii hoonukuuldus,  et ta selle taludele sta tulemas. Hiiglaslike raielankide kohta on liikvel olnud mitmeid musti  stsenaariumi alates sellest, et endist elurikkust ei õnnestu  seal kunagi taastada ning piirkond muutub tundraks kuni selleni,  et nii ulatuslik lageraie on muutnud lausa Põhja-Soome ilmastiku. Oli tunduda ühtne isu alul as olla vaigutuks ja. Oli oli arma, raiu see see jääkta. Aga Nobeli. Tulen ja, ja ta uue metsa sünni mööda korjama. Jääli ette isolagi alus. Deeri ja, ja rie ja nali. Pi ko aluveda 60 lõbusta 70 tunne poole peal,  st et Tatuma kaheksakümnendaile nad tuli,  tuli metsa kanalinduna ja, ja siit tuli miski hirvi makana,  et üle. Noaseaudu, ja mida nüüd on, on tehtud näide meie metsa sorima. Ja, ja, ja. Osara lankide hea taastumine üllatas ka piirkonnaga tutvumas  käinud Eesti metsaeksperte. Need alad on väga hästi uuenenud. Need alad on väga hea tervise juures. Nendel aladel on äärmiselt kõrge uluki arvukus  nii metsis kui Põder. Et igal juhul positiivne üllatus. Pikka aega Soomes on metsa raiutud niimoodi talupojatarkuse järgi,  et, et paremad puud metsast välja nopitud ja,  ja kehvem kraam nagu alles jäetud ja selle uuendused on  alles nüüd hiljuti tegelema hakatud, et kas see on  ka mingisuguse muutuse kaasa toonud? Jah, et tõsi on, et tegelikult lageraie lõppraiena on Soomes  lubatud alates aastast 1940 ja enne seda nad tõesti raiusid  ainult ilusaid puid. Aga viiekümnendatel. Soome väga kõvasti panustama metsaselektsiooni. Ja selle 60 aastaga on nad tegelikult suurendanud kolme  peapuuliigi männikuuse ja kase juurdekasvu 20 kuni 30  protsenti ja lisaks sellele mahukasvule on tegelikult  oluliselt paranenud kvaliteet, tüveomadused,  okslikkus ja kõik muu. On olnud aegu, mil metsandus katab enam kui 80 protsenti  Soome ekspordist. Seetõttu on metsakasvatus ja aretus siin riigis erilise  tähelepanu all. Soome metsa uurimisinstituudi teadlased on  metsaselektsiooniga tegelenud aastakümneid. Aga miks üldse on vaja metsapuid aretada,  miks ei võiks neil niisama kasvada lasta? Ja metsatee suurele tärgi. Praegu, mil osara raielanki katab taas viisakas mets  mida arvatakse olevat rohkemgi kui enne lageraiet,  on see ka märgilise tähtsusega. Osara lank sümboliseerib ühtaegu nii inimese ahnust  ja tegusid, mida selle rahuldamiseks ollakse valmis tegema  kui ka looduse hämmastavat taastumisvõimet. Kui me ühendame aja ja ruumi, saame aeg ruumi,  mida käsitleb erirelatiivsusteooria. Kui me aga liidame aegruumile ka massi või lausa massiivi,  näiteks tohutu metsamassiivi, siis saame üldrelatiivsusteooria,  mida me mõistame tavaelus veelgi vähem kui mõni üksik erand  välja arvata. Sõber Donald pajatas mulle vene seersant st,  kes ühendas massi ruumi ning aja täieliku enesestmõistetavusega. Andis sõdurile labida ja käskis nüüd kaevata. Alt kuni lõunani. Lõunasöök ja uni ongi sõduri jaoks kaks kõige tähtsamat asja. Millise riigi sõjaväes aga ei teeniks, ikka sööks  ja magaks, sööks ja magaks. Õppused õppusteks. Et meie saade aga ei ole siiski militaarsaade,  ei lähe me nüüd ka kasarmusse, vaid hoopiski loomaparki,  kus vaata, kuidas tunnevad endid seal meie metsade supermagajad,  karu ja kährik. Saabuva talveni on jäänud vaid loetud nädalad  ja küllap pole ka esimene tõsisem külmalaine enam mägede taga. Meie metsade talvised uinujad, näiteks pruunkaru  ja kährikkoer otsivad nüüd korraliku ninaesise asemel hoopis  mõnusat lesimist. Hilissügiseks väheneb metsloomade aktiivsus,  valmistutakse külmaks ja toiduvaeseks hooajaks. Osa imetajaid kogub piisava rasvavaru ning viibib ebasoodsa  perioodi taliuinakus. Kui looduses reguleerivad talvitumiskäitumist mitmed välistegurid,  näiteks väheneb toidupoolis, siis Elistvere loomapargi asu  kad tühja kõhu pärast muretsema. Ei pea. Loomapargis tõepoolest toit otsa ei lõpe,  loomade hooldaja magama ei jää ja kindlasti käib oma  toidukorviga aastaringselt. Küll aga on loomad instinktid täiesti säilinud,  vaatamata sellele, et tema siin meie loomapargis elab  ja tema eest niimoodi kenasti hoolitsetakse. Et ühel hetkel lihtsalt tunneb, et nüüd on piisavalt saanud  talvevarusid koguda. Nahaalune on kenasti tihedalt rasvaseks muutunud ja,  ja lõpetab oma söömise. Et ta ise leiab selle paraja hetke, olenevalt ilmselt aastast,  kuidas tuleb külm ja kuidas saabub talv. Eestis lähevad taliuinakusse kiskelised pruunkaru,  kährikoer ja mäger. Väiksemad imetajad, näiteks nahkhiired ja siilid,  magavad talve und. Talveune vältel langeb kehatemperatuur oluliselt rohkem kui taliuinakul. Mõlemal juhul võimaldab puhkeseisund viia organismi  energiatarve miinimumini. Looduses juhib imetaja talvituma suureneb öö  ja päeva vahekord, madal õhutemperatuur ning toidu nappus. Kuigi viimane Elistvere karu ja kährikuid ei kimbuta,  siis taliuinaku instinkt pole päris kadunud. Talvet, mis nüüd loomapark on olnud siin olemas,  ei ole karu kohe kindlasti mitte maganud. Eelmisel talvel magas meie karu päris korraliku talveune. Jäi tema ilusasti enne jõule meil magama  ja üles tuli alles märtsi esimestel päevadel. Kääriku talveuni on nüüd natukene katkendik,  et ta läheb paariks-kolmeks nädalaks paku sisse,  ta ei tule sealt üldse välja, kui on kõige külmem,  kui tuisusem aeg. Kutsu, palju tahad, paku, mida tahad. Välja tema sealt ei tule. Samas võib ta tulla ka mitmeks nädalaks talvel välja,  kui süüa annad, sööb ikka. Kuidas Karoliina siin leiab endale selle õige koha,  kus ta Külli heida, otsib ühe nurga enda aedikus,  teeb sinna sellise mõnusa lohu, meie ruttu ruttu tutu,  sättinime sinna, katsume toimetada põhupalle oksi,  et oleks, millega nüüd seda pesa vooderdada. Mõne päeva pärast on tema juba järgmises nurgas,  lõpus an ikka niimoodi, et kõige turvalisem on magada kohas,  kuhu sulle tuuakse aastaringselt süüa, läheb tema ikka  selle oma söötmise varju aluse alla ja teeb endale sinna  pesa ja seal tema siis magab. Tubli oi kui tubli, oi. Metsloomade talvitumiskäitumine sõltub keskkonnatingimuste muutustest,  mis aastast aastasse varieeruvad. Kiskeliste uurimisega tegelev zooloog Harri valdman teab,  et algselt Kagu-Aasiast pärit võõrliik kährikkoer võib  ka meie piirkonnas taliuinaku üldse ära jätta. Pehmetel talvedel tõepoolest kährik võib Eestis üldse mitte magada,  praktiliselt kogu aeg aktiivne olla ja ka loomaaias  või teises tingimustes on täheldatud, kui ta korralikult  süüa on, siis ta ei jäägi talveuinakusse. Meie uuringud näitavad ka, et kui kevadel kährik ära sureb,  et siis on põhjuseks ikkagi nälg. Ta on äärmiselt kultuur sel ajal, et ikkagi nälg. Toidupuudus on see, mis sunnib teda siin talveuinakusse langema. Nii kährikkoer kui pruunkaru peavad enne talveperioodi  saabumist korralikult toituma et koguda piisavalt rasva. Rasv on taliuinakul peamine energiaallikas. Varuaine puudumine ei võimalda pikka ja kestvat puhkeseisundit. Karuga on asi keerulisem, karuga, nagu ma ütlesin,  ta ei jää sel juhul, kui ta piisavalt rasvavarusid ei kogu. Sel juhul ta ei saa jääda seepärast, et tal ei ole millestki elada,  sel ajal ta võib jääda, aga ta uni on katkendlik  ja ta peab toituma sel ajal. Ja kirjandus ütleb ka seda, et kui näiteks väga palju toitu  mingil juhul, et siis ta ka ei pruugi jääda. Vajaliku rasvavaruta jäänud karud on aga üsna lootusetus seisus. Seda on täheldatud ka mujal maailmas, kus näljased loomad  hakkavad toiduotsinguks justkui sihitult hulkuma. Näiteks Siberis on need hulkurkarud üsna tavalised,  näiteks kui on seedripähkli ikalduse aasta,  kui nad ei suuda või marju ka näiteks ei ole  ja ta ei suuda endale rasvavarusid koguda  ja siis ta jääbki hulkuma niimoodi ja need muutuvad  inimesele ohtlikuks. See on niisugune klassikaline juhus, ründavad inimesi  ja kui nad ikka kuskilt süüa saanud, külmuvad surnud. Ja midagi teha ei ole. Paraku ei ole aegruum kaugeltki ainus asi,  millest ma aru ei saa. On olemas ka impulssruum, mis tugineb kvantmehaanikale,  millel on samamoodi neli mõõdet, kuid aja  ja ruumi asemel on energia ning impulss,  kusjuures impulss on kolme mõõtmeline. Aegruum ja impulssruum ei sobi aga teooriates omavahel hästi  kokku ja seepärast on püstitatud oletus,  et tegelikult on meie ümber hoopiski faasiruum. Mis kätkeb nii aegruumi kui ka impulsruumi  ja millel on kaheksa mõõdet? On see asi nüüd selge? Eks me näeme Nädala pärast üritan rääkida natuke mõistlikumat juttu. Kolm osoon.
