Tere kõigile teatrisõpradele. Tere teatrisõber, väike, suur ja paras. Täna me alustame uut sarja, kus me tahaksime lähemalt vaadata,  missugune see draama ja ehk päris teater võiks välja näha. Ja. Et sellega lähemalt tutvust teha, selleks peame me muidugi  minema ajas väga kaugele. Teater on selline kunst, mis liidab endas teisi kunste,  näiteks muusikat, kujutavat kunsti, tantsu  ja loomulikult siis puutume ka nende kunstidega hiljem kokku. Aga nüüd, et lähemalt otsida teatri algeid,  peame suunduma umbes kolmkümmend-nelikümmend 1000 aastat  tagasi kiviaega ja vaatama, kuidas sealne inimene õieti elas  ja mida ta tegi. Noh, alustame siis algust algusest. Meil on siin käepärast ka üks raamat, kus  siis kaasaegsed kunstnikud on püüdnud üles joonistada Ürgaja ja kiviaja inimeste elu, nii nagu kujutavad nemad  ette tuginedes siis väljakavas väljakaevamist leitud  materjalile ja ja teadlaste oletustele. Kõigepealt lööme lahti siit pildi, kus me näeme. Mismoodi siis meie kauge-kauge esivanem oma igapäevast elu  elas selline võis ta siis olla välja kaevatud. Luustike järgi on sellise pildi joonistanud  siis kunstnik üles, siin on ka nende tarberiistad. Neid on välja kaevatud küll tervelt, küll tükikestena. Ja siin on näha ka pildiservas koobas, kus  siis nende eluase oli ja need koopad, mis on. Lahti kaevatud ja leitud, need annavad ki kõige parema pildi  meie kauge esivanemate elust sest koopa seintele maaliti sageli. Väga suuri joonistusi, aga ega need ei olnud mitte ainult  selleks joonistatud, et. Et luua õdusamat õhkkonda seal koopas, kus nad elasid vaid  nendelt kajastuski, nende igapäevane elu. No siin võite näha ju, et need loomad on väga tõetruult joonistatud,  tõepoolest ega kiviaja kunstnik ei jäänud mitte millegagi  tänapäeva kunstnikele alla ja loomi, tundsin nad läbi  ja lõhki. Ja loomulikult oskasid siis seda kõike  ka edasi anda. Ja miks nüüd nii palju loomi ja vähem inimesi  ja muid detaile. Kiviaja inimene elas selleks, et elada ja selleks,  et elada, pidi muidugi kõhtu täitma. Vilja kasvatada ta veel ei, ei osanud, kartulist rääkimata  ja siis ta pidas jahti loomadele, et end toita. Ja sellepärast joonistaski ta seintele koopa seintele  siis nii suuri kui pisikesi pilte loomadest,  kellele ta jahti pidas ja kes tema elatusallikaks olid. Nüüd vahele veel seda, et millega neid joonistusi tehti neid  tehti sageli söega siis lõkketuhaga, mida segati,  võib-olla siis ka mingisuguse värvimullaga. Jah, ja veel lisati hulka rasva ja sellega saadi  siis esimene pastell pastell rasvapliiats. No rasvapliiats oli ta jah, sedavõrd, et kunstnik pistis oma  sõrme siis sinna sellesse segusse ja joonistas sõrmega  seinale või puu pulgaga ja mõnikord. Oli ka see puupulk otsast lõhestatud, see oli  siis esimene inimese esimene pintsel. Selliseid suuri koopajoonistusi sageli mitme meetri  kõrguseid on leitud üsna palju Hispaanias Altamira  koobastest ja Prantsusmaalt Lasko koobastest. Ja kui me nüüd hakkame lähemalt vaatama neid koopamaale veel  millest paljud on tõepoolest väga ilusad värvilised  siis torkab silma selline väikene detailikene,  et paljudel loomadel on mingisugused märgid peal salapärased  täpid või nooled. Ja siin pildi peal ongi näha nüüd üks eelajalooline piison  ja tal on kaks punast laigukest üks nool. Mille jaoks siis need võisid olla? Kiviaja inimene uskus, et kui tema seda loomapilti koopa  seinal mingil määral ära märgistab või ta  selle looma kujukese, millest meil ka hiljem juttu tuleb,  ennem kuidagi sümboolselt ära tapab, siis läheb tema jaht korda. Ja nõndamoodi siis märgistatigi need maalingud selliste  eriliste salapäraste märkidega. Ja sellised koopad võib arvata, et olid eriti. Pühad paigad, sest need asusid harilikult Koopad olid omavahel ühendatud, neid oli mitu. Harilikult nad asusid siis selle kooparea kõige viimases  otsas kuhu keegi võõras lähedale ei pääsenud. On üks pilt, kuidas arvatakse, võis näha  siis selline pühamu Kus toimusid eriti pühad talitused? Siin on näha ka pildil üks koopa karu kujutis,  see on lihtsalt kuju, see ei ole mitte elavloom. Ja nagu te näete, on siin relvastatud mehed. Ja esiplaanil on veel üks karusnahka rüütatud  ja karu käpaga varustatud mees, kes juhatab seda sümboolset  karu tapmist, mis peab ilmtingimata jahi õnne tooma. See oli siis nõid ehk šamaan. Ja ma näitan siin teile ühe ühe pildi kus te näete,  milline see karujaht võis siis olla, sest need Karud koopakarud nimelt olid tõesti tohutu suured  ja jah, nendele oli tõepoolest hädaohtlik,  sest tol ajal ei olnud ju inimesel mitte midagi muud relva  peale kivikirve või siis kivist otsaga oda  ja niisugust võimas looma tabada ja ta surmata. See nõudis ikka suurt Vaprust osavust ja muidugi pidi ka olema. Jahiõnne ja seda jahiõnne siis püütigi saavutada nende  sümboolsete looma tapmismängudega. Nonii minul on siin Üks. Kitsepealuu. Just nagu tegelikult loomulikult ei ole see kitsepealuu,  vaid need sarved on pandud siia puu kuu sisse. Ja ma arvan, et me võiksime proovida ise  ka natukene mängida ühte sellist looma tapmist,  missugune võis aset leida kauges kiviaias. No kasutada on meil muidugi üsna tänapäevased relvad selles mõttes,  et need ei ole tehtud kivist ja, aga noh,  kujutage ette, et siin on tal kivitera, mitte alumiiniumplekist,  nagu ta praegu on meil siin. Ja eks nende kuju ei ole ka päris täpselt selline,  nagu ta kiviajal oli, piltide pealt on seda paremini näha. Aga noh, need on meil käepärast olemas. Ja kuna sellised tantsud või rituaalid toimusid enne jahile  minekut jahile mindi juba kostümeeritult,  me kostümeerime ka ennast ära paneme. Ja see oli kõik selleks, et loomadele paremini ligi pääseda. Et märkamatult nende. Lähedale pääseda ja neid surmata ja peale seda,  kui loom oli tabatud ja sinna koopa juurde toodud,  siis need jahimehed tantsisid ette oma kodustele naistele  ja lastele. Kuidas see jaht siis käis, kujutage nüüd ette,  et see on üks mammut, suur, vägev, ohtlik mammut,  need sarved ei ole mitte kitsesarved, vaid need on mammuti sarved. Suured ja teravad. Kihva ja ihva, nii meie üloga läheme nüüd,  jah. See kiviaja inimese jaoks oli see loomulikult  hullumeelne tegu, minna kahekesi mammuti vastu,  aga no ei, midagi ei ole teha, kõht on tühi,  naised, lapsed näljas, tuleb minna. Ülo, ole julge le. Nii. Ma multi märganud õnneks ei naakesi legi hästi tasa  ega siis siis tol ajal jahi ajal juttu ei aetud. Mine talle alt tuule vastu, ma lähen endale siit vasakult küljelt,  sa haara paremalt. Oleks valmis, nii, nüüd parasjagu odaviske kaugusel. Nii et meie väike kostümeering tuli asjale kasuks  ja näete, siin ongi pilt, kuidas meie Üloga ammu ammu  käisime mammuti jahil. Ja näed, Ülo, mäletad, kuidas ma haavata sain,  seal seos parasjagu mu jalga ja meie nõid sidus su jala  kinni ja luges sõnad peale ja, ja jalg sai terveks,  näete, täiesti terve. Ai. Aga võib-olla tekib teil küsimus mikspärast,  siin stuudios on ainult üksainukene pilt. Kuigi seinapinda on siin palju rohkem. Meil. On niisugune plaan Koos meie kunstnikuga, et kui me läbime ajastuid järge mööda,  siis igast ajastust joonistab meie kunstnik siia seinale  vabale tahvlile ühe pildi, mis kujutaks siis seda,  mida see ajastu teatrikunstile kasuliku kaasa tõi. Nii, aga nüüd me oleme oma jahilooga lõpule jõudnud,  me oleme oma mammuti kätte saanud nii, aga  mis siis? See kiviaeg oma nende kostümeeritud? Jahimängudega meile tähendab meie kaasaja teatrile andis. Kuna jahil käisid teadagi ju ainult mehed Siis nendest mängudest tantsudest kostümeeritud maskidesse  jahistseenidest võtsid ka osa, teadagi ainult mehed. Nojah, niisugune väike nüanss, et kaasaja teater. Alguses oli ainult meeste päralt, laval olid mängisid mehed  ka naisteosi, ka naisteosi. Naised tulid teatrisse umbes 300 aastat tagasi,  nii et võib arvata, et tõepoolest selline pisikene detail on  ka otsapidi pärit sellest kaugest kiviajast. Aga siis teisipidi veel oli juttu praegu loomadest,  kes on eelkõige inimese toiduseks, keda peab küttima  ja sellepärast tuli teha selliseid maski tantse. Aga on ka veel üks teine huvitav nähtus,  mille juured on kiviajas nimelt totemism. Mis see totemism siis on? Nimelt osade loomade puhul hinnati nende võimeid,  selliseid võimeid, mida inimesel ei olnud,  noh näiteks loom oli inimesest tugevam, oli kiirem oli  teravama kuulmisega ja parema nägemisega. Ja nüüd sageli siis valiti välja üks loom,  üks kindel loom keda siis hakati austama  ja kummardama kui kaitselooma või kaitsevaim. Ja see sisuliselt ongi totemism. Selle looma järgi voolis siis. Kiviaegne skulptor pisikese looma kuju. See loom oli püha, selles sugukonnas teda jahile ei tapetud  ja teda kummardati ja paluti, et ta saadaks neile. Kõike head ja hüvangud nende eluks. Ja need Pühad kujukesed olidki siis tootemid, keda kummardati,  siin on nad pisikesel kujul, aga no neid oli  ka väga suuri. No ja sellepärast, et tänapäevani on säilinud mitmetel  primitiivrahvastel sarnased tavad. Ja siin on kõik käes mul praegu üks väike tootemisammas Põhja-Kanadast,  see on indiaanlaste tootemisammas ja võib näha,  et siin ei ole nüüd konkreetset looma kujutatud. Sageli tõepoolest ei piisanud ühest loomast ühe looma omadustest,  vaid neid loomi mõttes just nagu liideti  ja saadi üks täiesti uus loom, uus nähtus. Mida siis kummardati, no indiaanlaste juures on teada tuntud  üks jumalus sulis madu mis looma elus tegelikult ei ole. Küll aga oli see nende indiaanlaste jaoks  siis üks selline vägev vägev jumalus, keda nad kummardasid  ja kelle auks tegid oma rituaale. Aga see väikene tootemisammas on tõepoolest ainult  suveniirikene tegelikus elus nad võivad olla ju mitme mitme  meetri kõrgused on siis keset küla pandud püsti  ja selle ümber siis tantsitakse oma rituaaltantse. Ja veel üks niisugune. Moment asja juures. Te olete kindlasti tähele pannud, et kui mõni asi teile ei  ole selge, te ei tea selle nähtuse või asja põhjusi,  siis ta tundub teile kuidagi hirmuäratav olevat. Ja nii oli ka kiviaja inimesega. Ta ei tundnud loodusseadusi ega füüsikat. Ta ei osanud paljusid nähtusi, mis tema ümber toimusid,  seletada. Ja siis ta ütles selleks, et vabaneda sellest  hirmust looduse ees, mõtles. Välja sellise pääsetee, et kõiki nähtusi,  mis tema ümber toimuvad, juhivad mingid üleloomulikud jõud,  mingid vaimud. Ja ta samastas need üleloomulikud jõud. Iseendaga või oma esivanematega ja kui ta nüüd neid kujutas  kas siis maskidena või, või ka kujukestena,  siis need olid ikkagi üsna inimese sarnased. Ja siin minu käes on üks raamat kus on Jumalatest vaimudest ja teemonitest ehk kurjadest vaimudest  rida pilte. Nii. Need on siis veel tänapäeval primitiivrahvaste juures kas  kasutusel või on nad siis nende juurest leitud. Ja tõepoolest nad sageli sarnanevad inimnägudega. Ja. Ma näitan siit veel mõnda huvitavamat, nad on tõesti väga fantastilised. Vaatame, kui palju neist ekraanile jõuab. Nii. Ja. Loomulikult. Omistati nendele siis üleloomulike võimeid. Aga sageli on niimoodi, et. Tavaline inimene ju ei suuda kontakti saada üleloomulike  võimetega ja, ja nähtustega ja vaimudega. Ja selleks on välja valitud inimesed. Aga vaheetapina muidugi, et neid rituaaltantse läbi viia. Tavalised. Inimesed kasutasid selleks maske et lähendada  siis ennast sellele vaimude maailmale. Nõnda siis on meil Siiamaani säilinud väga palju maske. Mida me võime ka teile kohe näidata? Näiteks siin. On jälle sealt indiaanlaste juurest. Kaks maski. Need on nüüd tänapäeval tehtud käsitsi tehtud. Sageli olid neil kummalised nimed, näiteks  selle suurema maski nimi on hääbupilv. Ja siia on taha märgitud, kes ja kus on see mask tehtud  maski teinud. Aga sellised maskid On olnud kasutusel üle maailma, siin on meil üks teine mask. See on pärit Mongooliast. Ta ei ole nüüd muidugi selline mask, mida seal praegu kasutatakse,  see on kipsjäljend tehtud suveniiriks aga see kujutab  siis sealsete inimeste jumalat. Ja sageli olid need jumala maskid vaimude maskid,  deemonite maskid. Väga hirmsad. Ühest küljest sellepärast, et neid tuli karta. Sellepärast, et nende jõud ja võimed ületasid suuresti  inimese omad aga teisest küljest ka selleks,  et et nad tõepoolest siis inimest hoiatas,  sid ja manitseksid olema leebem ja mitte kurja tegema  ja selle lamaismi maski peal on nüüd viis pealuud,  mis pidid inimesele meelde tuletama viit pahet,  millest ta pidi hoiduma. Esimene on siis ahnus siis teine on rumalus. Kolmas on. Püsimatus neljas on kirglikkus ja viies on. Mis see viies oligi? Rumalus no igaüks võib nüüd ise juurde mõelda,  mis see viies, mis tema arvab, mis inimese suur pahe võiks olla,  jah, igal juhul selliseid maske kasutatakse seal tänapäevani  ja siin on veel paar pisikest maski. No neid sellistes. Rituaalüritustes ei kasutata, nüüd on pisikesed  suveniirmaskid seina peale panemiseks, aga lihtsalt nende  ilme on väga huvitav. No näete, sellist, sellist jumalat peab ikka tõesti kartma  ja armastama üheaegselt. Aga sealsamas on ka väga kauneid ja ilmselt  ka heasoovlikke jumalaid jumalannasid. No need on võib-olla siis nii kaunite kunstide  ja õilsate tunnet jumalanna? Jah, see suveniir, maskikene on pärit vist Indias? Jah. Nii. Aga loomulikult on siis välja valitud inimesed,  kes juba aegade hämarusest peale on suhelnud vaimude  või jumalustega. Ja loomulikult on nemad siis sellises erilises  eelisseisundis teiste hulgas ja viivad neid rituaale läbi  ja siin ongi nüüd üks pilt, kuidas nõid või šamaan jällegi  püüab taotleda jahiõnne. Kujutage pilti, jahimehed kogunevad ümber. Kustunud lõkke aseme, kus on ainult söed,  siis tuleb šamaan, pillab sinna peale kuivi oksi,  puhub selle tule lõkkele, siis alustab oma manamistantsu,  käes on tal savisaare kujukesed, millised ta  siis ka nagu sümboolselt ära tapab, rebides ära,  kas siis pea või jäsemed ja lõpuks need loomatükikesed tulle viskab. See peab ilmtingimata tagama väga hea jahiõnne  ja loodame, et see nii ka oli, sest ega muidu ei oleks  meilgi siin. Kui neil ei oleks jahi õnne olnud? Jah, ja see šamaan on ka tema nägu, on. Kaunikesti ära maalitud ja näeb välja peaaegu juba nagu mask. Aga? Tal võis olla ka maski mask ees ja näiteks siin. On meil üks väga metsik mask veel näha. Primitiivrahvaste juures tänapäevalgi toimuvad mitmesugused riitused,  kus nad püüavad oma vaimudega suhelda, nendega kontakti astuda,  neid lepitada ja siis kasutatakse tõepoolest selliseid maske,  mis peaksid nagu tõstma inimest ka natuke kõrgemale sellest igapäevatasandist,  natuke lähemale sellele vaimude maailmale. Nii, aga miks siis nüüd nii pikk jutt maskidest? No eks ikka selleks, et otsida sealt kaugest kiviajast neid teatrialgeid,  mida me oma arust ka oleme sealt leidnud. Aga loomulikult ei saa kiviaja puhul rääkida mingisugusest teatrist,  vaid seal on mingisugused noh, kõige pisemad teatrielemendid  või need väikesed elemendid, mis on elanud Teatris kuni tänapäevani. Aga muidugi päris teatrist saame rääkida alles siis,  kui on tekkinud näitleja, kui on tekkinud vaatajad. Ja see sai toimuda alles mitukümmend 1000 aastat hiljem. Antiik-Kreekas. Aga et tänast juttu Sellest kiviajast ja šamaanidest ja nõidadest kokku tõmmata  siis tahaksin veel lugeda paar rida Karjala mailt üles  kirjutatud nõiatekstist. Tegelikult on see nõiatekst, kus ta kutsub  siis neid tumedaid jõudusid endale appi et mingisugust  riitust läbi viia. Ja see kõlab niimoodi. Tõuse loomus, mul lovesta hao alta haldjakene kivi,  altarijakene, tule kalmu, sa kohutav tule tuskissa pahussa. Eni turvaks seni väeseni võimukseni neile töile tehtavaile  vai mulle vaotavaile. Nii päris šamaani, tantsu ega nõidumist me siin praegu  korraldama vist ei hakka, ega vaevalt, et see meil õnnestub. Seda enam, et on võimalik näha tänapäeva ehtsat šamaani. Ja seda filmist linnude tuuled. Olema. Oleme soome-ugrihõimude kaugemad sugulased.
