Tuntud aiataimed on hakanud Eesti looduses kontrollimatult vohama. Õudne. Sellises metsas ei taha kaua olla. Maagilise Osmussaare kivimid peidavad endas ürgelu jälgi. Inimesed sageli saadavad pilte ja fotosid. Niisugused asja ütlevad. Näe, ma leidsin hiidhamba. Aga tegelikult sellel ajal evolutsioonis veel 463 miljonit  aastat tagasi hambaid ei olnud veel tekkinud. Saaremaal asuv laidevahe kaitseala on kui Eesti Amazonas. Selle aurumasinaga tõrjutakse meie looduses vohama kippuvat  võõrliiki kuldvitsa. See ja mitmed teised aiataimed on võetud riikliku tähelepanu alla,  sest kontrollimatult levides võivad nad meie looduslikku  tasakaalu hävitada. Noh, sellised näe, juba läheb mustaks nagu näed ära juba nagu,  et väga kiirelt toimib nagu. Ja see ongi niisugune nagu kurnamise tehnika,  nagu taimel. Sina, Ainar, saad siin mööda Eesti loodust,  meie võõrliike hävitada, kuidas see töö sulle meeldib? Siiamaani on päris huvitav olnud esimest aastat muidugi. Et tore ju suitsutamas käia. Rahulik töö nagu, mis masin see on, millega sa siin töötad? See on, kuidas ma seda ütlen sulle aurumasin nagu ta teeb,  keda vett mul ühesõnaga. Ja muudab selle auruks veega auru auruga segamini tuleb siit  siis välja ja siis seda ma lasen siis taimede peale  ja üritan nagu taime selgeks teha, et siin ei ole hea koht kasvamiseks. Et tõmba ennast tagasi, see ei ole mingi mürk siin. Ei, ei see puhas vesi, puhas vesi ja lihtsalt tal on kõrval,  on veel paak on ka, siis on veepehmendaja  ka juures see ainukene nii-öelda kemikaali siis,  mis selle asja juures on ja hävitab niimoodi ära  siis kuldvitsa. No hetkel selle taime ta teeb jah, teeb nagu nulliks,  näe, siin on näha, need mustad taimed on eelmise puu omad  juulikuus tehtud ja siis see me siis nüüd praegu tegime just. Ja siin on juba näha, vaata, ta on juba keevesinikka keevvesi,  ta läheb juba mustaks. Lõpuks lihtsalt kuivab ära ja siis ta peakski nagu lõpuks  taimele nagu märku andma ja et ta hakkab nagu kurnama teda  taime vaata siis taim hakkab omale otsima uut kohta nagu  paremat kohta, et siin on mul kehva olla,  et ma tahaks nüüd kuskile mujale minna, on ju. Ja siis ta hakkabki ennast nagu laiali ajama  ja siis ta kurnab ennast ära lihtsalt niimoodi  ja lihtsalt lehtede järgi teadlased ütlevad,  et peaks ka nagu taime juurele andma nagu märku,  et ebasoodus koht kasvamiseks, et siis hakkab tekkima taand  areng või niimoodi. Jaa. Eesti looduses on teada umbes 1000 võõrliiki  millest ligi 75 protsenti on taimed. Võõrliigid. On elupaikade kadumise ja killustatuse järel suuruselt teine  oht looduslikule mitmekesisusele. Projektis loodus rikas Eesti on võetud tähelepanu alla neli  suurekasvulist taime. Kuldvits pargitatar lumimari ja Pihl Enelas. Kõik need liigid on aja jooksul aedadest välja pääsenud  ja tõrjuvad nüüd looduses vohades välja kohalikku floorat. Üle Eesti on leitud 44 kasvuala, kus katsetatakse nende  taimede tõrjet eri meetoditega. Merike, siin on see kuldvits nüüd oma täies ilus. Ilus kollane, uhke taim. Ja teie tahate seda ära hävitada. No nii on jah, et see on selline klassikaline vana taluaia  taim mida on kasvatatud, noh, võiks öelda aastasadu juba  Eestis ja järjest enam läheb ta loodusesse sellistele süüti  jäänud rohumaadele, vanadele põllumaadele,  võtab kõik üle, nagu, nagu siin on näha ka,  et Kanada kuldvits moodustab sellise suure võimsa tihniku  kevadel hakkab kiiresti kasvama ja kodumaist taimestiku siin  väga palju ei ole. Ja kui me näiteks mõtleme tolmueldajate peale,  et paljud teavad, et tolmeldajate arvukus on kõvasti langenud,  siis sügisel on siin väga palju õisi. Tolmeldajad me siin isegi näeme, aga tegelikult suvi läbi on  see ala roheline, siin ei ole midagi, mis õitseks  tolmeldajad jäävad nälga. Et see muudab ka sellist looduslikku kooslust,  kus kogu aeg on üksikuid taimi, mis õitsevad klassikalises looduses,  ei ole niimoodi, et üks liik domineerib kogu maastikku,  et meie oma kodumaised liigid tegelikult  nii ei käitu ja võõrliigid sageli leiavad  selle võimaluse, et lihtsalt moodustada selline laiuv,  suur suur monokultuur. No siin me oleme, eks ju, kergliiklustee ääres,  siin ei ole talusid praegu või kuskil, et kuidas ta näiteks  siia on sattunud üldse. No igal taimel on kuskil kuni 10000 seemet  ja see on ka tuul leviga, et ilmselt kusagilt on ta levinud  mingitesse vahepealsetesse kohtadesse, kus on taim kasvama  hakanud ja siis ta aina levib uutesse sobivatesse elukohtadesse,  lihtsalt seeme levib tuulega, leiab koha  ja hakkab kasvama. No me nägime, Ainar, seal tõrjuja tõrjus  siis selle auruga, eks ju, et mismoodi te seda  siis ära hävitada, mismoodi te tast lahti saate? No kuldvitsa puhul me proovime tegelikult kahte viisi,  et üks on klassikaline niitmine, et me teame,  et tegelikult niitmine aitab päris hästi,  kui ala on madal, muruseks niidud või mitte päris golfimuruks,  aga selline paar korda aastas niidetud siis taim pika peale  kaob ära ja teise asja me proovime tõesti nüüd seda aurutamist,  et kas see on tõhusam, kas see on kiirem  ja parem. Kuidas need taimed ka erinevad, et see on,  tundub selline suht õrn taim, selline kuidagi lihtne on  hävitada ja mismoodi need teised taimed sul hävitamisel käituvad? No kuldvits on meil, mis me siin praegu aurutame,  seene kõige nõrgem taim, nii-öelda siin piisab ainult  põhimõtteliselt nagu püssinäitamisest on ju  ja siis ta juba hakkab juba värisema. Aga kõige raskem taim on ilmselt pargitatar,  sest seal pead väikest taime pead tegema. Sest kui ta natuke suuremaks juba kasvab,  siis ta on juba läheb nii massiivseks ja see vars hakkab  puituma ja seal siis ei tee enam nagu midagi. Sa noh, muidugi teed küll on, aga sellele kulub  nii palju metsikut aega ja vett kulub sellele  nii palju, et seda lihtsalt ei jõua teha,  et ei ole otstarbekas teha. Siit mööda kerglikust teed tulles on siin ääres ikka tõeline džungel,  et praktiliselt ei saa isegi läbi, et mis liigse nüüd  siis on. Tegu on pargitatraga Jaapanist pärit sellise pambust  meenutava hästi suure ja võimsa taimega. Mida me siin näeme siis? Ta on siis ka aiataim või? Ja teda kasutatakse ilutaimena nii-öelda võib-olla  siis võiks öelda ka, et hekitaimena et kuna ta kasvab  ääretult kiiresti, et kevadel oli siin põlvekõrgused väiksed  taimekesed ja nüüd on kolm-neli meetrit,  võib see niisugune puhmas olla, ta lihtsalt on ääretult  ääretult kiire kasvuga ja seeme tal ei valmi,  et seemnega ta ei levi, aga ta ajab maa sees niimoodi  järjest uusi taimi ülesse. Et ta laiendab oma levikut siis maa-aluste risoomidega. Ja need risoomid võivad nagu oma pea välja pista  ka tegelikult emataimest, noh niimoodi kuue-seitsme meetri  kaugusel isegi. Ma teen proovi, kas ma suudan siia pargitatra džunglisse  ka sisse ronida. See on tõesti väga tihe ja siin siin on ainult surnud pargi  tatrad all ja mitte midagi muud siin ei kasva. Päris õudne. Sellises metsas ei taha kaua olla. See taim on hästi-hästi võimas ja selle tõrjeks ongi esmane  asi on see, et me niidame ta maha sellepärast et sellise  tihnikuga me lihtsalt ei saa midagi teha,  ükskõik mis meetodit me tahaksime kasutada,  me ei saa siia sisse, see, see on lihtsalt  nii tihe, et me niidame ta maha. Ja sellisel juhul on siis erinevad variandid,  et kas me katame ta geotekstiiliga, mis siis ei lase tal  üles tulla, mis kaetakse omakorda siis mullaga. Me võime selle maha niidetud taime sisse panna  siis keemilist herbitsiidi taimetõrjevahendit,  mis aitab tema vastu võidelda, või kolmas meetod,  mida me siis testime, on tegelikult siis see kuuma aurutöötlus,  mis on selles mõttes väga tore, et see ei jäta mingit kemikaalikeskkonda. Kas me tegelikult tahaksime nendest kõikidest pargitatratest  meie Eesti loodusest lahti saada? Tahaksime küll, et tegelikult meie eelistus oleks,  et seda ei oleks mitte kusagil sellepärast et kui kuhugi  ka nii-öelda ilu jaoks natuke jätta, siis ta levib sealt  omakorda edasi ja inimesed küsivad endale istikuid,  et inimestele ta meeldib, ta on suur, võimas,  eriti kui on näiteks värskelt ehitatud maja. Eriti haljastust veel ei ole. Paned väikse asja, aasta lõpuks on sul korralik müür juba seda. Ja. See on tavaliselt ikkagi seal, kus inimesed  ka elavad, inimesed ju näevad teie toimetamist,  kuidas nad ise suhtuvad sellesse, et neid tõrjuta ei  enamjaolt ikka positiivselt keegi riidlema ei ole tulnud,  et mis te siin teete, on ju, või niimoodi  ja kõik on väga positiivsed, tulevad juurde rääkima,  küsima, kelle, kes huvi tunneb. Üldjuhul ikkagi arvavad, et me mürgitame,  aga ei, ei mürgita, mina aurutan puhta veega  ja ei, rohkem ei ole nagu suurt midagi, et kui nagu räägivad,  küsivad, siis saame seletada nendele ja,  ja siis nad ikka kiidavad, et ja oi, mul on  ka seda hakkavad kõik rääkima, siis mul ka seal. Kuule, tule minu õue peale ka, mõtlesin. Sorry, ma ei saa niimoodi tulla, ma ei ole tellitav niimoodi. Kas, kas sa tunned, et sinu tegevusest tööst on midagi Eesti  loodusele kasu ka? No hetkel veel seda nagu natuke raske öelda,  on ju, vaata noh. Eks seda korraks nagu tunnen, jah, et näed,  tegin taimele tegin liiga, on ju kuivas ära,  on ju, kogu lugu, on ju. Aga mis tast lõppkokkuvõttes saab, sest noh,  projekt kestab meil viis aastat, onju. Ja nüüd viie aasta pärast, siis kui siis on,  siis ma näen, et reaalselt taim on kahanema hakanud,  siis ma saan öelda, jess, ma tegin midagi head. Nii et selles selles lootuses ma elan praegu. Mida inimestele öelda, kelle aias need taimed kasvavad,  et need sealt välja ei, ei liiguks? Pargitatra ja kuldvitsa kasvatamine on tegelikult meil  ametlikult keelatud, et neid ei tohiks aedades olla. Muidugi seda on. Aga kuna nad nii palju probleemi põhjustavad,  me tegelikult soovitaksime oma aias kindlasti nende vastu  võidelda Pihlanela ja lumimarja vastu, seda ei saa öelda  selles mõttes, et nemad ei ole keelatud. Aga samamoodi, et tasuks oma aias ka silma peal hoida,  et kui nad hakkavad väga levima, et siis vähemalt nende  ümbrust niita, et ta kogu aeg üle ei võtaks. Tegelikult ilutaimed on väga suur oht meie loodusele,  neid kasvatatakse laialdaselt. Ja nendel on tänu sellele ka väga suur oht loodusesse  sattuda inimeste aedades. Ja me ei suuda enamasti tegelikult ette ennustada,  mis liigid just probleeme hakkavad põhjustama,  et kui naaberriikides probleemid juba esinevad,  siis me teame olla ettevaatlikud, aga just uued liigid,  mida nii öelda iluaianduses müüakse, mille osas tegelikult  infot on vähe. Me ei tea ette ja seega tasuks alati olla ettevaatlik  ja ja olla hoolas oma aia osas. Noh. Eelmises saates saime teada maailma kõige paremini säilinud  merelise meteoriidikraatri tekkeloo. Minu teejuht hobipaleontoloog Eerik asus nüüd Osmussaare  paekivitükkidelt sadu miljoneid aastaid vanu elujälgi otsima. Põnev on ka saarega seotud inimeste ajalugu. Mida siis sina, Rita siin aastast aastasse  ja päevast päeva Osmussaarel teed. See on nii tavaline ju et meil on siin nii palju loomi. Me tegeleme loomadega. Loomad on siin tööl nagu minagi, nagu meiegi. Et näete, kui ilusti nad on sellel aastal kõik ära püganud,  et see on juba mitmes aasta, et tulemus on  nii hea. Siis suvel ma võtan vastu külalisi selles mõttes,  et toome neid paadi kosmossaarele. Saare peal teeme neile ekskursiooni, üldiselt on niimoodi,  et Osmussaar on leidnud väga paljude inimeste jaoks nüüd  niisuguse esisaare või no kui top saartel teha,  siis ta on kindlasti esikolmiku loodus. Siin on. Nii ägedad linnud. Maastik. Aga? Siin Osmussaare idakaldal on väga selgelt näha,  kuidas need erinevad paekihid eralduvad üksteisest  ja kuidas meri on need ära uhunud. Ja need kihid üldjuhul viitavad sellele,  et nad on ühtselt ära kivistunud ja mõnikord üks kiht võib öelda,  et see on 10000, võib-olla isegi 100000 aastat materjali,  mis sinna on kokku kogunenud sellesse väiksesse viide  sentimeetrisse äkki ja see annab meile selle pildi sellest  ürgsest elust. Selles väikeses aja. Õknas. Osmussaar on kogu oma hiilguses kaitseala  ning ainsad püsielanikud ongi siin Rita ja tema abikaasa,  kes saarel töötavad. Veel 20. sajandi alguses õitses siin kena rannarootsi  külaelu kuni saabusid rahutud maailmasõdade ajad. Saare asukoht Soome lahe väravas pakkus strateegilist kaitsepositsiooni. Kaitseline eesmärk vast algas esimese maailmasõja aegu  siis kui kõige loodepoolsemale neemele DeHam paigutati kauglaskekahurid. Et otseselt saare elanike see veel ei puudutanud. Küll aga, mis puudutas neid, oli selline laevad,  laevaõnnetused ja laevade päästmine. Need sõjaoperatsioonid laevade endi vahel olid üsna intensiivsed. Mis põhjustasid siis õnnetusi ja eelkõige  siis käis see nii-öelda võitlus siis saksa  ja vene laevade vahel. Üks kõnekam mereõnnetuse lugu on seotud 1914. aastal  Osmussaare ligidal madalikule sõitnud Saksa kergristlejaga Magdeburg. Nimelt sai vastaspool laevalt oma käsutusse salakoodid,  mis mõjutasid hilisemat sõja käiku. Osad allveeohvitserid ja madruseti ja ohvitserid võeti  siis isegi vangi venelaste poolt ning laevalt leiti  siis lipupoodide raamat, samamoodi raadiosignaalid sihvrid  ning kuna vene vägedel sellist võimekust,  et salakoodia nii-öelda tõlgendada ei olnud võimalik,  et siis need anti üle inglastele ning on teada,  et tänu sellele, ka Briti suurlaevastikul oli hiljem  võimalik isegi jälgida saksa laevade liikumist ja,  ja varitseda neid. Ja. Osmussaar on kuulus selle poolest Eestis,  et siin on ka olnud meie ainsad maavärinad  ja need kõige tugevamad maavärinad. Viimane vist see kõige-kõige tugevam on olnud 76. aastal. Aga siin on ka geoloogilises mõistes neid maavärinate jälgi näha,  aga siis ürgsete maavärinate omasid. Vaatame siin seda paekivi siis väga sageli,  see on lõhenenud, siin on näha, mismoodi siin keskelt  jookseb läbi niisugune kristalne kiht mis siin on toimunud,  on siis peale seda, kui see paekivi on siia settinud 460 470  miljonit aastat tagasi. Et see paekivi on äsja settinud, paekivi on lõhenenud,  sinna vahele on pressinud mingisugune tahkem,  kristalne materjal. Mis on siis rõhuga tekkinud? Ja see omakorda tegelikult jookseb meil mõnikord siin merre välja,  kui ta on merre välja jooksnud, siis juhtub see olukord,  et paekivi süüakse lainete poolt aja jooksul ära,  aga see tahke materjal jääb alles. Ja siis meil tekivad ki selliseid geoloogilised moodustused  siia ette, mida kutsutakse Osmussaare krokodillideks. Ja kui vaatame nüüd alla siia Siis siin on erinevad nautiloidid, erinevad teod Nende  hulganisti nii massiliselt nende fossiile. Mida see viitab, üks variant on see, et siin on olnud  mingisugune massiline väljasuremine. Kuigi ma arvan, et siin see ei ole tõenäoline. Teine variant on see, et mis on palju tõenäolisem. Et siin on olnud rannikuala ehk siis lained on lihtsalt uhunud,  surnud, kestasid surnud, loomasid siia ühte kohta. Ja siis nad on siia ühel hetkel ära kivistunud. Nõukogude sõjavägi hakkas siis siia ehitama sellist süsteemi,  et sulgeda Soome lahte ligipääs, et käis teine maailmasõda  ja siia ehitati ka üks suur kahurisüsteem. Ja siia rajati siis kaks kauglaske kahurit  ja kaks tükki Hankosse Soome poolele Soome poolele,  see oli ka siis tollel ajal venelaste käes. Peamine põhjus, miks pärast ühel hetkel Osmussaarelt  püsielanikud tsiviilelanikud olid sunnitud lahkuma,  oli siis ikkagi sõjaväeline, suurem eesmärk. Jah, et osmustsaarlased lahkusid siis 40. 12,  juuni ja nad sunniti ikkagi siit lahkuma. Ja. Seoses punaarmee nii-öelda sõjaväebaaside loomisega  Osmussaarele teise maailmasõja käigus, et tõesti elanikud  olid sunnitud saarelt lahkuma ning peamiselt nad läksid  siis Vormsile, et kus nendele siis üldse ei meeldinud,  et seal olid hoopis teistmoodi reeglid kalapüügiks  ja jahipidamiseks samuti põllumehed, põllumaad oli vähe. See vist on füoliit ne käsijalgse kauge sugulane,  niisugune väike limus, kellel oli niugune piklik koda,  natuke nisune nagu hiid, hammas näeb välja. Siis see koda on tal ära kivistunud. Selle ma võtan kindlasti kaasa siukest ilusat iga päev ei  leia kindlasti. Inimesed sageli saadavad pilte ja fotosid,  niisugust asja ütlevad, näe, ma leidsin hiidhamba. Kellegi hammas. Aga tegelikult sellel ajal evolutsioonis veel noh,  463 miljonit aastat tagasi hambaid ei olnud veel tekkinud,  isegi, et hammas sain, läheb veel peaaegu et 100 miljonit  aastat aega. Tõenäoliselt, kui arved leiab mingi hamba,  midagi muud, eriti paekivist paekivis meil hambaid ei ole,  kindlasti. Osmussaare kabel on siis üks selliseid märke,  mis veel annab aimu, et kunagi kihas siin suur elu. Ja et esimesed rootslased olevad tulnud siia Gotlandilt  ja asustanud siis Osmussaare. Muide, need Osmussaarlased mitte kunagi ei omandanud seda  saart ja seda maad, vaid neil oli selle saare kasutus  ja elamisõigus sellepärast ka, kui nad siit nüüd läksid. Enne sõda. Pärast sõda Osmussaarel ei ole ühtegi. Tagastamist toimunud, kuna nad ei ole kunagi endale seda  maad saanud ja see on üleni kaitseala ja,  ja, ja üle riigimaa. Ja seitse perekonda oli siin nagu me siin näeme  ja mälestuskividest ma räägin sellepärast,  et kui sõda algas, siis kirik pommitati puruks  ja ühtegi originaalhauatähista ei ole säilinud. Ja kui Eesti taasiseseisvumis toodi siia iga pere Meenutuseks ja mälestuseks siis nende nimega mälestustahvel. Eerik teatud mõttes me oleme nüüd tagasi alguses,  kas Osmus saarelt võib leida ka selliseid ürgse elujälgi fossiile,  mis on erilised kogu maailmas või siis ka Eesti jaoks lausa looduskait. Selised looduskaitselisi kivistis on siin palju noh,  neid sama nautiloidid näiteks isiklikult mulle lemmikud,  nagu alati on triloviidid. Osmussaare on isegi oma siuke see maskott. See nimi on Hasmops, Odini Osmussaare nimi rootsi keeles on  ju Odens holm, ta on saanud see nime Osmussaare järgi  ja see on üks trilopidi liik, keda leidub just siin saarel. Tal on hästi ilusad ja suured silmad. Täna ma kahjuks eile ühtegi leidnud, aga eks see kuidagi  tuleb siin otsida edasi, tõenäoliselt. Osmussaar on Eestis suuruselt 14. saar kuid oma kirju,  ajalooga ja eripärase loodusega on see tükike. Soome lahe suudmes pakkunud palju kõneainet  ja mõistatusi kogu maailma ja. Kaks. Kuus ja. No. Olen oma kodusaarel ikka paljud kohad läbi seigelnud aga  millegipärast pole Laide vahega kunagi lähemalt tutvunud. Tänavu otsustasin selle vea parandada ja seadsin augustis  oma sammud sinna lausa mitmel korral. 42 ruutkilomeetrit liigirikkust lindude,  loomade, putukate ja ilmselt ka taimede jaoks on siinne  keskkond justkui paradiis. 2002. aastal asutatud Laidevahe looduskaitseala asub  Saaremaa lõunarannikul Kuressaares linnulennult vaid 20  kilomeetri kaugusel. Kunagine merelaht on hakanud ajapikku kinni kasvama  ja tekkinud on omapärane keskkond. Kaitse all on nii madalad siselahed tihedad lehtmetsad kui  ka rannikumeri sealsete laidudega. Laidevahe tervitab mind lopsakuse ja värvidega. Kalendri järgi on veel suvi, kuid on näha,  et taimed hakkavad väsima. Loodus ei valeta. Sügis valmistub uksele koputama. Siinsete metsade ilme muutub aastaringis päris palju. Varakevad on õiterohke ja valgusküllane. Kevade edenedes katavad laialehised puud kogu metsa,  aga tiheda lehekatusega rohurinde taimedest vohab siin püsik seljarohi. Metsa all on tunne, nagu oleksid välismaailma eest peidus. Üksikud tõusu ja loojangu kiired jõuavad läbi lehemassiivi  maapinnale ja loovad seejuures kuldkollaselt dramaatilisi vaatemänge. Laidevahe on pisut nagu Eesti amazonas. Siinsed lehtpuutehnikud tekitavad džunglitunde. Ta jätab mulje otse kui aardest, mis esmapilgul sulle end  avada ei taha. Üldiselt käib laide vahel vilgas tegevus. Puuvõrad on täis putukaid, püüdvaid, värvulisi. Lahesoppidest toimetavad kühmnokluiged, laugud,  tuttpütid ja mitmed partlased. Seda kõike jälgides juba igav ei hakka. Sääsed on võtnud enda kinnisideeks mind elusalt nahka pista  ja uskuge mind, neid on siin kohutavalt palju. Siin elavad inimesed loodusega käsikäes. Madalad lahesopid on justkui loodud kalapüügiks. Sellest on aru saanud nii linnud kui ka kalamehed. Kadakate vahel ja metsa all kulgevad kiviaiad annavad aimu,  et inimesed on siin toimetanud juba pikka aega. Looduskaitseala korraldust reguleerib kaitse-eeskiri. Pärandkoosluste säilitamiseks on oluline püsivalt loomi karjatada. Nii kohtab siin-seal muhedaid mäletsejaid. Nende elu tundub tõesti muretu. Teeb lausa kadedaks. Õhtul täituvad niidud ritsikate sirinaga. Peale loojangut tasub pilgud suunata taevasse,  sest algab põnev vaatemäng. Tuhanded õhtu kumas lendavad putukad on katnud nahkhiirtele  rikkaliku toidulaua. Väike metsavahetee on neile ideaalseks püügikoridoriks. Mööduvad mõned tunnid ja hakkab taas koitma. Algab uus päev. Laide vahe lindude ja loomadega kohtume lähemalt juba nädala pärast. Palun. Jaa.
