Elukool voola hoolegi. Juhhei juhhei jou, jou, kalapäev, jou, jou,
ja kalapäev on kätte jõudnud, kaladel on kokku kahetseda saba,
saba, kalad ja kolm saba, kala, kala nagu ikka,
otsesaade ja Veiko.
Tambet tan stuudios, raadio kahes ikka.
Täna on ilus natuke jahedapoolne ilm, kuid samas ei ole ka
õieti seda vihmasadu mitte ära ajada võimalik.
Homme juba räägime sellest, kuhu minna nädalavahetusel
jaanipäev peole, kuid täna me sellest ei räägi. Tänases saates loeme kirja ja anname huvitavat informatsiooni,
hulgaliselt muusikat.
Lähemegi edasi. Kes kirjutab veo, see kaua elas? Mõtlesime naljatlemisi, ütlesin, et hulgaliselt muusikat ei
ole meil ele muusik saadagi.
Armand kirjutab meile ja kirjutab meile Põlvamaalt Armand Heldel,
tere, kallid Veiko ja Tambet.
Mina olen armanud, kirjutan teile väga aeglaselt,
sest ma ei oska pliiatsit käes hoida ja minul on mure.
Nimelt on mul meeste jalgratas, mis toodetud 1978. aastal,
siis kui samal aastal oli suur veeuputus
ja minu kardula saak jäi üles võtmata. Kurjuse ja pilvetaadi tahe tahtes.
Olen ammu mõelnud, et see minu meesteratas õieti enam ei pea,
tuleb ikka vahel kett maha, kui poodi sõidan,
kaupluse juureski mehed narrivad kummidki lasevad läbi,
iga hommik katsun kummi ikka kuvas kummi terve kummikommi
vahel on sellele törtsu maks läinud ja siis panen homsaki
pumpsaki pumbaga juurde.
Teie käest, aga, kallid sõbrad, kallid raadiomehed. Tahtsin küsida, kas kuskil on äkki tulnud müügile
mingisuguseid uuemaid jalgrattaid ja kust need siis nüüd
osta saab ja ei tea mis, mis maspoes on parimaks. Paljud inimesed on pöördunud meie raadiosaate poole,
et me üldse meie poole jah, et me ei lase üldse muusikat.
Ma tean, laseks natuke, lase natuke.
No ma võtan siit mingi. Elukool voola hoolegi.
